Argielu ja kultuur

Lotman, Juri M. 2006 [1994]. Vestlusi vene kultuurist: Vene aadli argielu ja traditsioonid 18. sajandil ja 19. sajandi algul. 1. Tõlkinud Kajar Pruul; toimetanud Triin Kaalep; kujundanud Endla Toots. Tallinn: Tänapäev.

Oleks veider seada sihiks lahendada siin raamatus ära kõik need vaidlusküsimused, mis "kultuuri" mõistega seonduvad. Mõiste on väga mahukas: hõlmab inimese eetikat, kogu mõtteilma ja loomingut ning palju muud. Meile jätkub, kui piirdume "kultuuri" mõiste selle küljega, mis on möödapääsmatu siinse üsnagi kitsa teema käsitlemisel.
Kultuuri on ennekõike kollektiivne mõiste. Üksik inimindiviid võib olla kultuuri kandja, võib olla aktiivne osaline kultuuri arengus, kuid ikkagi jääb kultuur, nagu keelgi, oma loomult ühiskondlikuks, s.o sotsiaalseks nähtuseks. (Lotman 2006 [1994]: 7)

Mõtteilm on see millele me üritame läheneda mentaalsuse semiootilise analüüsi kaudu. Joonealune märge täheldab, et üksikjuhtudel saab rääkida "ühe inimese kultuurist". Selline on John Cowper Powyse omakultuur (self-culture). Powys on aga vaieldamatu individualist, kes pealekauba näeb üksinduses inimese täiuslikumat avaldumist (solitude on positiivne üsindus).

Igasugune sotsiaalse suhtluse sfääris toimiv struktuur on keel. See tähendab, et ta moodustab teatud kindla märkide süsteemi ning neid märke kasutatakse kooskõlas antud kollektiivi liikmetele teada olevate reeglitega. Märkideks omakorda nimetame mis tahes materiaalseid väljendusi (sõnad, joonistused, esemed jne), millel on tähendus ja mis seega saavad olla mõtte edastamise vahendiks. (Lotman 2006 [1994]: 8)

Esimene lause on küll väga kaheldava väärtusega, sest see devalveerib "keele" mõiste väärtust. Oma praeguse uurimuse tarbeks olen valmis tegema kompromissi ja lubama endale "kehakeele" mõiste kasutamist selles ulatuses, et ma mõistan selle all keele alakoodi (või alakoodide kimpu) mis puudutavad (kehalist) käitumist. Kehakeel sellises kasutuses tähistab seega keelt millega me viitame kehade tegevusele, olekutele, seisunditele, tundmustele jne. Selline kehakeel hõlmab sõnu ja väljendeid mis "edastavad mõtteid" käitumise kohta. Seega täiesti teadlikult eraldan mitteverbaalse suhtlemise verbaalsest suhtlemisest mitteverbaalse suhtlemise kohta ja ütlen, et viimane on "kehakeel". Vastasel juhul oleksin plindris, sest mitteverbaalsest suhtlemisest endast mingeid keelele sarnanevaid struktuure otsima minna on raske ja tülikas, kui mitte võimatu (Ray Birdwhistell proovis ja nurjus).

Mõõkki pole enamat kui ese. Kui eset saab teda sepistada või murda, teda saab paigutada muuseumivitriini ja temaga saab tappa inimese. Aga kui mõõk - vööle kinnitatuna või õlarihmaga puusal kantuna - sümboliseerib vaba inimest ja on "vabaduse märgiks", siis on ta juba sümbol ja kuulub kultuuri juurde. (Lotman 2006 [1994]: 8)

Samamoodi kuulub minu kummaliselt postuleeritud "kehakeel" kultuuri juurde, sest sisaldab peaasjalikult sümboleid ja metafoore (nt "sünk taevas, süngad pilved" - "sünge, (masendavalt) tume, morn, tunase" tuju). Kuigi mitteverbaalse suhtlemise "ontoloogilisel" tasandil on samuti nö kultuurilisi mustreid, on lihtsam käsitleda "epistemoloogilist" tasandit, ehk viise kuidas me räägime ja mõtleme mitteverbaalsest suhtlemisest. Käitumine ise on vältimatu fakt igas kultuuris, aga see kuidas seda sümboliseeritakse on kultuuriline.

Kuulumist aadelkonda tähistavad ka teatud kindlad kohustuslikud käitumisreeglid, aupõhimõtted, isegi riietuse tegumood. On teada juhtumeid, kui "aadlikule sobimatu rõivastuse" (s.o talupojariiete) kandmine või isegi "aadlikule sobimatu" habe tekitas ärevust poliitilises politseis ja keisril enesel. (Lotman 2006 [1994]: 9)

Ametnikkus - nähtus mida ma tahan millalgi pikemalt arutleda, kuulub selliste käitumisreeglite hulka. Millegi pärast tundub, et see on isegi üks väheseid rolle mis on enam-vähem täpselt määratletav. Tähendab, vastandus ametnik / mitte-ametnik on väljendatav käitumisreeglite terminites.

Nii põimitakse päris- ja paraadmõõk ajastu sümboolse keele süsteemi ning nad saavad tema kultuurifaktiks. (Lotman 2006 [1994]: 9)

Lähim vaste sellele terminile millest ma teadlik olen on mõiste symbolic fact. St "sümboolilised faktid on keelelised representatsioonid mis võimaldavad tõlgendada seda kuidas asjalood on" ja "sümbooliliste faktide hulka kuuluvad sellised entiteedid nagu maailmavaade, ideoloogiad, müüdid, tõlgendusraamid, ideograafid, perspektiivid, kõnekoodid ja retoorilised nägemused" (Cragan & Shields 1998: 322).

Seega on kultuuri valdkond alati sümboolsuse valdkond. (Lotman 2006 [1994]: 10)

Mis on natuke kitsas, kui arvestada, et Peirce'i semiootika lubaks kultuuri valdkonda kaasata ka madalamad kihid (Kolmasus sisaldab Teisesust ja Esmasust, Teisesus Esmasust).

Kultuuri sümbolid tekivad harva tema sünkroonses läbilõikes. Üldjuhul tulevad nad aegade hämarusest, muudavad osalt oma mõtet (kuid säilitavad seejuures mälestuse ka varasemast tähendusest) ja antakse edasi tuleviku kultuurisituatsioonidele. (Lotman 2006 [1994]: 11)

Isegi 19nda sajandi lõpu ja 20nda sajandi alguse "kehakeel" mida ma parasjagu uurida üritan ei ole tol momendil tekkinud, vaid "tulnud aegade hämarusest". Näiteks pilgu ja valguse/tumeduse metafooril on väga tõenäoliselt Piibli päritolu. Samas on "säravatel silmadel" ka nähtav tähistatav - minu asi on argumenteerida visuaalse materjali põhjal, et peaasend, kulmude kõrgus ja muud taolised tingimused tõepoolest muudavad silmad tumedamaks või lubavad pupillidel vaatjale vastu "särada". Kahjuks on sellise visuaalse tõestusmaterjali kogumine palju vaevarikkam kui vanade raamatute lugemine ja "kehakeele" süstematiseerimine.

Niisiis on kultuur loomu poolest ajalooline. Tema olevikki on alati seotud minevikuga (olgi siis reaalsega või mingi mütoloogia põhjal konstrueerituga) ja tulevikuprognoosidega. Neid kultuuri ajaloolisi seoseid nimetatakse diakroonseteks. Nagu näeme, on kultuur igavene ja globaalne, kuid sealjuures alati dünaamiline ja muutlik. See teebki mineviku mõistmise nii raskeks (on ta ju möödas, meist lahkunud). Kuid siit tuleb on ka [sic] hädavajadus möödunud kultuuri mõista: temas on alati see, mis on meile tarvilik praegu, tänapäeval. (Lotman 2006 [1994]: 12)

Vististi võrreldav Ricoeuri kajastusega Gadameri humanoria'st: humanitaarteadused toovad kultuuri minevikust olevikku. Mulle meeldib ette kujutada, et kui ma kirjutan oma Kurekrõnks-us ilma/ilme sümboolikast 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul siis võivad edasised lugejad/kirjutajad võtta seda kui teejuhist, et vanade sümbolite poole tagasi pöörduda või nende arvelt midagi uut konstrueerida.

Niisugused arutlused jäävad ebatäpseks, sest selleks, et mõista minevikus elanud inimeste ja kirjanduskangelaste käitumise tähendust, peab paratamatult tundma nende kultuuri: nende harilikku, igapäevast elu, nende harjumusi ja kombeid, ettekujutusi maailmast jm, jne. (Lotman 2006 [1994]: 12)

Minu eesmärkide tarbeks on vajalik lisada, et "minevikus elanud inimeste ja kirjanduskangelaste käitumise tähenduse" mõistmiseks tuleb tunda ka seda kuidas nad mõtlesid ja rääkisid käitumisest... Ja, inglise keeles on seda küll kergem öelda, ka seda kuidas nad tundsid või kuidas suhtusid käitumisse (how they felt about it).

Inimene muutub, ja et kujutada endale ette teosekangelaste või minevikuinimeste käitumisloogikat - aga nende järgi me ju joondume ja mingil kombel hoiavad nad ülal meie sidet minevikuga -, tuleb ette kujutada, kuidas nad elasid, missugune oli maailm nende ümber, millised olid nende ühised tõekspidamised ja kõlbelised arusaamad, nende ametikohustused, tavad ja kombed, riietus, miks toimisid nad nii ja mitte teisiti. Sellest tulebki siinsetes vestlustes juttu. (Lotman 2006 [1994]: 13)

Kuigi siin mõeldakse käitumisloogika all pigem tegevuse loogikat, saab ka kehalist käitumist, seda "käitumise alusstruktuuri" kaasata käsitlusse, seda enam, et vähemalt esmamulje järgi oli ajas tagasi liikumine üha sümboolsem selles asjaolus. St kui meie ajastul on kohane kirjeldada käežeste, näoilmeid ja silmapilke neid kehaosi ja liigutusi/muutusi nimetades, siis vanemas kirjanduses väljendatakse seda pigem kaudselt, "läbi lillede" või metafooride, millest valguse/varju vastandus on vaid üks.

Mis on õigupoolest argielu? Argielu, olme - see on elu harilik kulgemine tema reaalsetes ja praktilistes vormides; see on asjad meie ümber, meie harjumused ja igapäevane käitumine. Argielu ümbritseb meid nagu õhk, ja nagu õhkugi, paneme teda tähele üksnes siis, kui teda napib või kui ta on halvaks läinud. Võõra argielu iseärasusi me märkame, aga omaenese argielu on meile midagi tabamatut - me kipume pidama teda "lihtsalt eluks", praktilise olemasolu loomulikuks normiks. (Lotman 2006 [1994]: 13)

Siin lõhnab asi Bahtini bodily lower stratum'i järgi. Mis siiski on igapäevane käitumine? Kas see sisaldab seda mida me väga üldiselt nimetame "kehakeeleks" ja kui siis millisel määral või mahus? Vähemalt viimane lause iseärasuset kohta tundub küll viitavad sellele, sest see puudutab (vähemalt minu arvates) esmajoones käitumismustreid - seda kuidas korrastatakse aega ja ruumi, kuidas liigutatakse, puhatakse jne. Sealjuures puhkeasendid on sealjuures üks esimesi kehalisi aspektie mida intercultural research ehk kultuuriantropoloogia uuris sügavuti (Hewes 1955).

Kuidas saab ta siis kokku puutuda nende sümbolite ja märkide maailmaga, mis moodustavad kultuuriruumi?
Kui pöördume argielu poole, siis hakkavad temas hõlpsasti silma sellised süvavormid, mille seos ajastu ideedega, intellektuaalse, kõlbelise, vaimse arenguga on ilmselge. Näiteks arusaamad aadliaust või õukonnaetikett kuuluvad küll argielu ajalukku, aga on lahutamatult seotud ka ideeajalooga. (Lotman 2006 [1994]: 14)

Praktika sfäär või asjademaailm puutub märkide maailmaga kokku läbi "süvavormide" - millest saab ilmselt rääkida teadvus sfääri, seisundite ja struktuuride võtmes. Ilmekas on selles suhtes asjaolu, et Darwin ja tema sajand kujutab endast pöördepunkti mil lõpetatakse (vähemalt teaduses) rääkimast "hingest" ja "hingeliigutustest" (nö innervatsioonidest) ja pöördutakse rohkem väliste/kehaliste nähtuste ja nendega seostuvate "vaimulaadide" poole (Darwinil frames of mind).

Ka Dostojevski tegelane võtab omaks "kultuuri pilgu": ta ei kannata mitte selle pärast, et tal on külm, vaid selle pärast, et tal on häbi. Häbi on ju üks kõige võimsamaid kultuuri psüühilisi hoobasid. Niisiis on argielu oma sümboolses võtmes osa kultuurist. (Lotman 2006 [1994]: 15)

Iseseisvusaegse Eesti kultuuri "psüühiline hoob" ei näi olevat mitte häbi vaid uhkus ja suurushullustus. On saadud vabaks, kuid mida hakata pihta selle vabadusega? Välja lööb kaua alandlikult elanud rahva dilemma, kas jääda alandlikuks ja tagasihoidlikuks, elada hurtsikus keset metsa või kolida külla, siis provintsilinna ja viimaks pealinna ning järjest kõrgemale ühiskondlikul redelil, mis varem oli väljaspool haardeulatust aga äkitselt kõigi ette asetatud. Ma arvan, et niimoodi saab selgitada tollast "suurushullustuse" demoniseerimist, mis on tegelikult siiani mingil kujul alles, kasvõi sellises argises väljendis nagu "ära tõusnud".

Teisalt dikteerivad asjad võimukalt oma omanike žeste, käitumisstiili ja lõppkokkuvõttes psüühilist hoiakut. Nii näiteks sest ajast peale, kui naised hakkasid kandma pükse, muutus nende kõnnak, sai sportlikumaks, "mehelikumaks". Ühtlasi tungisid naiste käitumisse tüüpiliselt "mehelikud" žestid (näiteks harjumus visata istudes üks jalg hoogsalt üle teise - see žest pole üksnes "mehelik", vaid ka "ameerikalik", Euroopas peeti seda traditsiooniliselt siivutu lodevuse tunnuseks). Tähelepanelik vaatleja võib märgata, et meeste ja naiste naermismaneer, mis varem järsult erines, on tänapäeval selle erinevuse kaotanud ja just seeläbi, et naised on massiliselt omaks võtnud meeste naermismaneeri. (Lotman 2006 [1994]: 16)

Nii imestab ka Oskar Lutsu Õpilane Valter Tartusse õpipoisiks minnes, et linna noormehed ei käitu nagu "härrad" ja neiud suitsetavad, joovad ja vannuvad samamoodi nagu noormehed. Psüühilise hoiaku aspekti olen kogenud ise - see on põhjus miks ma ei taha sugugi ülikonda kanda, ma tunnen ennast selles vääralt. St mul ei ole vastavat käitumisstiili - kõige mugavamalt tunnen end laiades "hip-hop" pükstes mis lubavad mul kõndides tantsida (mida muud on c-walk kui kõndides tantsimine?).

See, kes on hoidnud käes nii tänapäevast relva kui ka muistset duellipüstolit, ei suuda vältida hämmastust, kui hästi, kui mugavasti vana relv kätte istub. Ta raskust ei ole tunda - temast saab justkui keha pikendus. Lugu on selles, et vanaaegsed argiesemed olid toodetud käsitsi, nende vorm oli kujunenud aastakümnete, vahel sajandite jooksul, nende valmistamise saladusi anti edasi meistrilt meistrile. Nii kujunes välja kõige sobivam vorm, kuid nii muutus ka asi paratamatult asja ajalooks, mälestuseks temaga seotud žestidest. Ühelt poolt andis asi inimkehale uusi võimalusi, teisalt aga sidus inimese traditsiooniga, st ühtaegu nii arendas kui ka piiras ta individuaalsust. (Lotman 2006 [1994]: 16)

Väga kohane lisandus E. T. Halli extensions teooriale, mille järgi enamus praktilisi esemeid nö kehapikendused. Millestki sellelaadsest, aga ilmselt seoses ehitatud keskkonnaga, räägib ka järgmises semiosalongis Veronika Valk (ettekande pealkiri on "Mitte-keha, -arhitektuur ja -meedia").

Ent argielu - see pole üksnes asjade elu, vaid ka kombed, kogu igapäevase käitumise rituaal, too elukord, mis määras päevakava, eri tegevuste aja, töö ja jõudehetkede laadi, puhkuse vormid, mängud, armurituaalid ja matusekombed. Argielu selle külje seotus kultuuriga ei vaja tõestamist. Sest tulevad ju just siin ilmsiks need tunnusjooned, mille järgi me harilikult tunneme ära oma ja võõra, ühe või teise ajastu inimese, inglase või hispaanlase. (Lotman 2006 [1994]: 16-17)

Minu eelpoolne aimdus vastab tõele - argikäitumine hõlmab suuresti ka kehalist käitumist. Seotus kultuuriga ei vaja ehk tõestust, aga huvitav oleks seda seotust siiski lähemalt uurida.

Siin pakuvad oma salakavalat abi harjumuspärased võtted: hakatakse välja mõtlema utoopiaid, looma tinglikke konstruktsioone, kuid nüüd juba enam mitte tuleviku, vaid mineviku kohta. Sünnib kvaasiajalooline kirjasõna, mis iseäranus kütkestavalt mõjub massiteadvusele, sest see asendab keeruka ja arusaamatu reaalsuse, mis ei ollu ühesele tõlgendamisele, hõlpsasti omandatavate müütidega. (Lotman 2006 [1994]: 18)

Kõlab peaagu nagu Valdur Mikita Lingvistilise Metsa arvustus. Tema geomütoloogia on täis tinglikke kontruktsioone mida on vahva lugeda just nende tinglikkuse tõttu - see on siiski looming. Ma arvan, et lingvistilise metsa müüdid mõjuvad massiteadvusele eriti kütkestavalt, sest need patsutavad eestlasele seljale, ülistavad eestlasi või Eesti maad (siin tulid kalad maismaale, siin sündis teadvus, siin pidas Jeesus Munamäel oma mäejutlusi jne).

Tolstoil oli täiesti õigus: tundmata lihtsat elu, selle näilisi "pisiasju", ei saa ajalugu mõista. Just mõista, sest mingeid fakte teada või neid mõista on ajaloo puhul kaks sootuks ise asja. Sündmusi saadavad korda inimesed. Inimesed aga tegutsevad oma ajastu motiivide ja innustuste ajel. Kui neid ajendeid ei tea, siis hakkavad inimeste teod paistma seletamatud ja mõttetud. (Lotman 2006 [1994]: 18-19)

Tajun siin hermeneutika mõju. St see on väga sarnane Ricoeuri vastandusele explain nature / understand history. Jällegi tahaks siia vahele pista, et inimeste tegusid, mõtteid, tundeid ja tundmusi saab paremini mõista kui mõistaksime ka nende "kineesilisi teadmisi". Kahjuks ei ole mul veel midagi konkreetset lauale panna. On vaid aimdus, et konkreetsed näited on kuskil arhiivi tindimustas olemas ja nõuab enda avastamist ja avalikkusele avamist.

Ent miks ikkagi just see ajajärk - 18. sajand ja 19. sajandi algus? Selle valiku kasuks on kaalukaid põhjendusi. Ühelt poolt on see aeg meile küllaltki lähedane (mis tähendab ajaloole 200-300 aastat?) ja tihedalt seotud meie tänapäevaeluga. See on aeg, mil võttis kuju uus vene kultuur, uusaegne kultuur, kuhu kuulume - meeldigu see meile või mitte - ka meie. Teisalt on see aeg ka piisavalt kauge, suurelt jaolt juba unustatud. (Lotman 2006 [1994]: 19)

Sama argumenti saab kasutada, et õigustada Eesti kultuuri uurimist 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse põhjal. See oli aeg mil eestikeelne kirjakultuur tegi läbi otsustavaid arengusamme ja samas eraldab meid sellest ajast Nõukogude okupatsioon, mistõttu nii mõndagi on läinud kaduma, ära ununenud või muul moel mitte kandunud edasi tänapäeva.