Semiootika eeldustest

Pjatigorski, Aleksandr 2010 [1973]. Mõningatest semiootika teoreetilistest eeldustest. Tõlkinud Silvi Salupere. Acta Semiotica Estica VII: 307-309.

Kui võtta semiootikat kui intuitiivselt konstrueeritud ja empiiriliselt kasutatavat teaduslikku meetodit, siis osutub tema keskseks mõisteks "märgilisus", aga mitte "märgisüsteem" või "märk". Kuid märgilisus ei ole esmane (või elementaarne) semiootika mõiste, kuna see on teatud omaduse abstraktsioon, ja nimelt, kui formuleerida see kõige üldisemal viisil - omaduse olla märk, või, veidi laiemalt formuleerides, - millegi omadus olla millegi märk kellegi jaoks ja kusagil. (Pjatigorski 2010 [1973]: 307)

Tõlgitavusega tekib siin probleeme, sest "märgilisus" oleks otsetõlkes signicity, mis on samavõrd kohmakas kui Glebi väärtõlgitud materiality ja systemity. Olukorda parandab natuke kui "märgilisus" asendada üldisema terminiga "semiootilisus". Semioticity has been used by Anti Randviir and a quick google search says that this term is used in two books published last year: A Buddhist Theory of Semiotics and Materialist Film.

Siin on probleemi semantiline aspekt väljendatud sõnades "olla millegi märk", pragmaatiline - "olla märk kellegi jaoks", kommunikatiivne - "olla kuskil märk". (Pjatigorski 2010 [1973]: 307)

See on üksjagu kummaline viis määratleda kommunikatiivseid märke, sest neid iseloomustab saatja ja vastuvõtja olemasolu, mis tõttu nad pole lihtsalt "kuskil" vaid "teatud kuskil" või "kuskil kust vastuvõtja (vähemalt potentsiaalselt) teab vastu võtta". // Muidugi on siin tegu Morrise kolmikuga: semantika, süntaktika ja pragmaatika. Jääb üle oletada, et "olla kuskil märk" tähendab "olla märk teiste märkide keskel ja nendega suhestudes".

Kuid jääb veel laiem formuleeringu alus, mis sisaldab endas küsimust: "Mille omadus olla märk?", või isegi, kui me juba eeldasime märgilisuse mõiste olemasolu, lihtsalt - "mille omadus?". Seejärel, kuna see "millegi omadus" on keeruline ja tuletatud omadus, tuleb välja selgitada, millised (teised) omadused võivad tema suhtes olla osaliseks või esmaseks. (Pjatigorski 2010 [1973]: 307)

Siin juba tekib arusaamatus, sest osalisus ja esmasus tulevad esmakordselt mängu ja neid ei näida selgitavat.

[...] ma arvan, et elusolendid võivad kasutada asju märkidena just seetõttu, et mingid asjades (ja mitte elusolendite psüühikas või signaalse kommunikatsiooni faktides) olemasolevad omadused võimaldavad objektiivselt asju niimoodi kasutada. See on omalaadne semiootilise teooria ontoloogiline eeldus. Selline eeldus on psühholoogiliselt reaalne vaid sel juhul, kui kõrvaline "asjade vaatleja" asetab end justkui neid asju kasutava subjekti taha, kuid mitte mingil juhul subjekti asemele, ega mitte subjekti ja asjade vahele ega mitte asjade taha. (Pjatigorski 2010 [1973]: 307)

See osa on natuke arusaadavam, aga pohiliselt zoosemiootika seisukohalt. Need "omadused" oleksid justkui Uexkülli "toonid" mida tingib isendi või liigi Omailm. Loomade suhtlemist uurides nt ei aseta me end loomade asemele vaid vaatleme neid "väliselt" - "tagant".

Esimeseks asjade sedalaadi omaduseks arvatakse siin omadus "olla igal antud hetkel üks asi ja mingi teine asi", s.t. omadus olla kaks erinevat asja. See tees ei eelda mingil moel, et asi samal ajal ilmneb ("ilmneb" tähenduses "on") ja ei ilmne iseendana, kuna ainult olleks kaks asja üheaegselt, ta võibki olla asi ise (kaksuse omadus). (Pjatigorski 2010 [1973]: 308)

Mina ütleksin kahesus, kui mitte isegi kahekordsus. Näiteid on kerge leida, eeldades, et siin on tegu mingi asja märgikandjaks olemisega. Nt näoilme on samaaegselt näolihaste konfiguratsioon ja näoilme. Näoilme lahutamatus näolihaste konfiguratsioonist demonstreerib selle olemist iseendana ainult juhul kui ta on need kaks asja iseenesest. St igal näol on ilme. Ka magaval või surnud inimesel on ilme, kui tal on nägu. Seda aga eeldusel, et ka nullmängu on märk ja sellist asja nagu "ilmetus" või "ilme puudumine" ei ole võimalikud. Cannot not communicate situatsioon. // Siin on jällegi Brentano süüdi. Umbes nagu eristatakse nägemist/vaatamist eristas Brentano kahte etappi asja tajumises - temast sai alguse selle "topeldamise" traditsioon (sealjuures mitte ainult kaheks topeldamine, vaid ka neljaks topeldamine).

Teiseks omaduseks võib lugeda iga asja esitatavust väljaspool tema poolt hõivatud kohta (locus, seejuures antud asja mõiste ise eeldab tema spetsiifilisi ruumilisi karakteristikaid (koordinaadid, mõõtmed jne, mida summaarselt tähistatakse kui spatio). Asja ettekujutatavust/esitatavust väljaspool locus't (ja abstraheerudes spatio'st) võib mõtestada kui tema samaaegset olemist konkreetsete asendite või positsioonide (positio) seerios, mis muutuvad sõltuvalt seda asja kasutava subjekti asukohavahetusest (koos temaga vahetab asukohta ka teda järgiv "asjade vaatleja"). Sellist omadust võib nimetada positsiooni omaduseks. (Pjatigorski 2010 [1973]: 308)

Meenutab Bahtinit, kes pööras tähelepanu nt sellele, et näost-näkku vesteldes näovad osapooled erinevat osa neid ümbritsevast keskkonnast. Ma pole kindel kuidas selline ruumiline suhestatus märkidega täpselt seostub, sest märgi enda mõiste tundub olevat natuke abstraktsem - jutt tundub käivat märgikandjaga suhestumisest. // Bahtin sai väga palju mõjutust Schelerist, kes oli järjekordne Brentano õpilane. Aga see selleks. Siin ei räägita tõenäoliselt märgikandjast vaid millegagi kui asjana suhestumisest. Kahjuks on see teema liiga keeruline, et ma suudaksin seda veel hästi selgitada.

Kolmandat omadust määratleme kui asja võimet "lülituda" teda kasutava subjekti olemasoleva, antud hetke situatsiooni faktina, mis teadaolevalt eelneb sellele (ja igasugusele mõeldavale) situatsioonile. Või siis, kui pöörata see ütlus ümber: asja ajas (nii konkreetses kronoloogilises kui ka ükskõik kui üldisel moel) fikseerituse fakt ise eeldab tema "etteheidetuse" (projectio) võimalust, tema "tulevase" situatiivse kasutamise võimalust, tema assimileerimist subjekti poolt konkreetsete situatsioonide seerias. (Sel juhul jääb asjade vaatlejale, kui ta ei soovi "vahetada" asju kasutavat subjekti teise vastu, üle vaid eeldada selle subjekti eelolemist analoogselt asjade eelolemisega.) (Pjatigorski 2010 [1973]: 308)

Suudan seda hetkel mõtestada vaid nii, et nt võõras linnas esmakordselt orienteerudes jätad meelde kus on mis ja mis neid asju ühendab, et hiljem samas kohas omada ettekujutust kus võiks asuda bussijaam või kohvik.

Need omadused ise ei tee asjadest märke; nad kujutavad endast vaid "puhtaid võimalusi", neid võimalusi, mis nende elusolendite (subjektide) psüühiliste ja käitumuslike mehhanismide läbi muunduvad märgiliseks tegelikkuseks kommunikatsiooni ja autokommunikatsiooni aktides. Kuid iseendast, vaadelduna väljaspool psüühilisi ja käitumuslikke mehhanisme on need "puhtad võimalused" akroonilised. (Pjatigorski 2010 [1973]: 308)

Midagi saab märgiliseks kui seda kasutada suhtlemiseks või tähistamiseks - ma eeldan, et autokommunikatsioon on siin enam-vahem samaväärne signifikatsiooniga, st minimaalselt midagi saab märgiks subjekti enda jaoks.

Viimati käis Pjatigorski Tartus 2002. aastal, Lotmani 80. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil. Tema esinemine jättis kohalviibijatele usutavasti kustumatu mulje. Ta oli suurepärane lektor, emotsionaalne, väljendusrikka kehakeelega. Kuigi tema tervislik seisund ei olnud kõige parem ja vastuvõttudel nägi ta välja jõuetu ja hädine, seisis vaevu jalul, siis ettekande ajal toimus hämmastav muutus: temast õhkus lausa Piibli prohvetite kirglikkust ja jõudu ning kui ta hoogsaid väljaasteid sooritades kõuehäälselt semiootikat ründas, tõmbusid esireas istujad hirmunult tagasi ja kiirustasid energiliste peanoogutustega nõustuma, et pääseda selle puuriva pilgu alt. Lõpupoole valis ta endale oponendiks saali seinal asuva hiigelsuure peegli. (Pjatigorski 2010 [1973]: 309)

Sellisele esinejale on vaja võrdväärset kuulajat, kes jääb vankumatuks ja "ründab vastu".