Keel, meel ning tegelikkus

Whorf, Benjamin Lee 2010 [1956]. Keel, mõtlemine ning tegelikkus. Tõlkinud Mihkel Niglas; toimetanud Urmas Sutrop. Tallinn: Pakett.

Mida meie nimetame "teaduslikuks mõtlemiseks", on läänepoolse indoeuroopa keeletüübi spetsialiseerumine, millest on arenenud nii sari erinevaid dialektikaid kui ka tegelikult sari erinevaid murdeid. NEED MURDED MUUTUVAD PRAEGU VASTASTIKKU MÕISTETAMATUKS. Näiteks, termin ruum ei tähenda ega SAAGI tähendada sama asja psühholoogi ja füüsiku jaoks. Isegi kui psühholoogid otsustaksid iga hinna eest kasutada "ruumi" ainult füüsiku kasutatavas tähenduses, siis nad ei saaks seda teha, sarnaselt nagu inglased ei saa inglise keeles kasutada sõna sentiment 'tunne' samas tähenduses, nagu kasutavad prantslased sarnaselt kirjutatavat, kuid talitluslikult erinevat väljendit le sentiment 'tunne' prantsuse keeles. (Whorf 2010 [1956]: 429-430)

Arthur F. Bentley on üritanud seda erinevust ruumi suhtes positiivselt ära kasutada. Sentimendi teema on midagi millesse pean lähenemalt süüvima kui jõuan emotsioonide diskursusesse, sest hetkel on mul vaid ähmane, T. S. Eliotist inspireeritud, kujutlus sellest kuidas emotsioon ja sentiment erinevad.

Iga keel ja iga korralik tehniline allkeel sisaldab teatavaid vaatepunkte ja teatavate mallidega takistusi liiga erinevate vaatepunktide vastu. (Whorf 2010 [1956]: 430)

Allkeel või alamkeel? See on oluline vaid nii palju, et ma tahaksin Jakobsoni järgi, kelle jaoks keelel on palju all- või alamkoode, öelda, et nö "kehakeel" on (vähemalt mingil määral) pelgalt loomuliku keele subcode.

Seega, Lääne teadmiste jaoks üheks tähtsaks tulevaseks sammuks on oma mõtlemise voi õieti öelda kogu mõtlemise keelelise tausta uuesti läbiuurimine. (Whorf 2010 [1956]: 431)

"Kehakeel" minu kummalises määratluses on käitumisest mõtlemise keeleline taust.

seevastu üks mõtteid ärgitavaim moodne esitis, ja ma arvan, et omapäraseim, on Uspenski Tertium Organum. Kõik, mida peaksin asja kohta võib-olla uut ütlema, käib tundmatu, suurema maailma ETTEAIMAMISE kohta KEELES - selles maailmas kehaline on ainult pind või kest, ent MILLES me OLEME ja KUHU KUULUME. Sest lähenemine tegelikkusele matemaatik abil, mida moodne teadus kasutab, on pelgalt lähenemine, mis kasutab üht keele erijuhtumit. (Whorf 2010 [1956]: 431-432)

Hm. Siit siis see mainimine. Olen ise Ouspensky'lt lugenud vaid Inglismaal peetud seminaridel ette kantud materjalist koostatud The psychology of man's possible evolution'it. Kahjuks ei ole seda kajastatud mu blogis, sest ma leidsin peaaegu igalt leheküljelt midagi huvitavat mida ümber kirjutada - kuniks otsustasin, et pole mõtetki, sest PDF sellest on kuskil olemas. Tähendab, kuskilt The Fourth Way fännileheküljelt sain alla laaditud kõik Ouspensky ja Gurdjieffi teosed (aga pole neid lugeda jõudnud). Whorfilt ma Tertium Organum'iga tuttav-olemist ma ei oodanud, aga ajastu on küll õige.

Nii on kosmilisel kujutisel sarjaline või hierarhiline, tasandite või tasemete järjest kasvav iseloom. (Whorf 2010 [1956]: 432)

Ma ei oleks üllatunud kui see kosmiline kujutis oleks kuldlõige (golden ratio või fibonacci sequence), ehk teokarbi-kujund.

Me juba teame küllalt selle kohta mõistmaks, et keel ei ole see, mida arvab enamik inimesi, olgu võhikud või teadlased. Tõsiasi, et me räägime peaaegu pingutamata ja et me ei ole teadlikud kasutatud mehhanismi äärmisest keerukusest, loob pettekujutelma. Me arvame teadvat, kuidas see toimub, ja et selles pole salapära. Me teame kõiki vastuseid. Paraku, kõik nad on väärad vastused! Samamoodi kui inimese meeleelundite täpsustamata muljet annaksid talle lihtsa, mõistliku ja rahuldava kujutise universumist, mis on aga väga kaugel tõest. (Whorf 2010 [1956]: 435)

Paraku on niimoodi paljude asjadega, mida me arvame mõistvat kuid millest tegelikult omame vaid pinnapealset ettekujutust. Sügavamale minnes on aga kerge ära eksida. The devil is in the details.

Ta ei suuda kujutleda ruumi teisiti, ku selles peab olema "üleval" ja "all" või "ida" ja "lääs". Tema arvates veri ei ringle kehas, süda ei pumpa verd, vaid see on koht armastuse, lahkuse ja mõtete jaoks. Jahutamine ei ole soojuse eemaldamine, vaid "külma" lisamine. Lehed pole rohelised keemilise aine klorofülli tõttu, vaid "rohelise" tõttu lehtedes. Teda on võimatu nendest uskumustest kõrvale kallutada. Ta kinnitab, et need ongi selge ja kaine terve mõistus. See tähendab, et need rahuldavad teda, sest nad on täiesti täpsed SUHTLUSSÜSTEEMINA tema ja ta kaaslaste vahel, st need vastavad KEELELISELT ta ühiskondlikele vajadustele ja nad jäävad selliseiks, kuni tuntakse uusi vajadusi ja need keeles välja töötatakse. (Whorf 2010 [1956]: 436)

Ta ütleb "suvaline inimene," aga on üpris selge, et siin on olematu inimene, justkui Levi-Bruhli primitiivse inimese motiiv (ma ei leia momendil õiget sõna - imitatsioon, ehk?). Igal juhul on see "suvaline inimene" siin straw man'i rollis. Küll aga õnnestub tal öelda midagi sisukat müütilise mõtlemise kohta: sellised "vaimsed struktuurid" vms, tõlgendused ühe sõnaga, toimivad edukalt ja jätavad nende kasutajad teiste, "loogilisemate" või "teaduslikemate", tõlgenduste suhtes ükskõikseks, sest nad on ühiskondlikult teotatud. St vanaema teadis, et on nii, ema teab, et on nii, sõbrad ütlevad, et on nii - küllap siis ongi nii. Siin on võimalik asja seostada isegi Rueschi suhtlussüsteemiga, milles suhtlejate vahel toimub üksteise vigade parandamine, aga jällegi tuleb silmas pidada, et Rueschi suhtlussüsteem ei ole sama suhtlussüsteem mida sii nmainitakse. Siin on sisuliselt märgisüsteem (süsteem mille abil suheldakse), aga Ruesch räägib interaktsioonisüsteemist (süsteem mille sees suheldakse).

Tegelikult on mõtlemine kõige salapärasem tegevus ja keeleuurimine heidab sellele kõige rohkem valgust. See uurimine näitab, et inimese mõttevorme juhivad järeleandmatud malliseadused, millest ta ei ole teadlik. Need mallid on tema keele märkamatuksjäävad keerukad süstematiseeringud, mida näitab küllalt hõlpsasti erapooletu võrdlus teiste keelte ja eriti teistesse keelkondadesse kuuluvate keeltega. (Whorf 2010 [1956]: 437)

Noneh.

Ning iga keel on teistest keeltest erinev tohutu mallisüsteem, milles on kultuuriliselt ettekirjutatud vormid ja kategooriad, mille abil inimene nii suhtleb kui ka eritleb loodust, märkab või jätab tähelepanemata suhete ja nähtuste tüüpe, suunab oma loogilist mõtlemist ning rajab oma teadvuse tausta. (Whorf 2010 [1956]: 438)

Juba natuke rohkem semiootika suunas.

Lähim vaste loeks võib-olla manas, mida võib tõlkida sõnaga meel. Laiemas tähenduses on manas suurem hierarhiline liik maailma koetises - "meele tasand", nagu seda sõnaselgelt nimetatakse. Ka siin võib "meele tasand" olla eksitav inglise keele kõnelejale. Inglise mental on õnnetu sõna, selle ülesandeks meie kultuuris on sageli asendada arukat seletust ning see tähendab pigem ähmast kolikambrit kui mallidega iseloomustatavat kosmilist koetist. (Whorf 2010 [1956]: 438)

Okei, aga "meel" on eesti keeles samavõrd kui mitte õnnetum sõna, sest sellega tähistatakse taju ("Kõik meeled on ärevil"), aru ("Poole meelega vanamees"), tuju ("Meel läheb kurvaks"), tunnet ("Muheleb heast meelest"), mälu ("Õpetus ei jää meelde"), jne.

Ning nā́ma 'nimi' ei ole keel ega keeleline korraldus, vaid ainult üks tase selles, "leksatsiooni" tase või nimeandmine mitmekülgse kogemuse osadele, mis asetatakse seeläbi pooliti väljamõeldud eraldatusse. Seega inglisekeelne sõna sky 'taevas', mida saab käsitada samuti nagu sõna board 'tahvel' (the sky, a sky, skies, some skies, piece of sky jne), sunnib meid mõtlema puhtalt optilisest nähtusest kombel, mis on sobiv ainult suhteliselt eraldatud tahkete kehade puhul. Sõna hill 'küngas' ja Swamp 'soo' veenavad meid arvama, et maapinna kõrguse või mullastikukoostise kohalikud erinevused on eraldi ASJAD umbes nagu lauad ja toolid. (Whorf 2010 [1956]: 439)

Mul on mõningaid raskusi maa+ilm'a mõtestamisel. Olen vaid nii palju välja mõelnud, et maa on staatiline - me astume selle peal ja see on püsivaim asi mida me team; ilm on aga maa kohal, hõlmab taevast, õhku, pilvesid, päikest, jne mis kõik on muutlik ja lõputult dünaamiline.

Uspenski raamatus A New Model of the Universe on kütkestavaid vihjeid selle filosoofi saavutatud erakordsetele meeleseisunditele - need on ainult visandid, sest neid täiesti "sõnuseletamatuid" vaateid ei saa hästi sõnastada. (Whorf 2010 [1956]: 440)

Paradoks, nagu Berk Vaheri Sõnastamatu lend sõnades.

Ent sellisel vaatlusel on see vana klišee alateadlikult tõsiasjaks tunnistatud, et need, kes hõlpsalt ja soravalt kasutavad keele keerukaid süsteeme, on täiesti pimedad ja kurdid nende süsteemide olemasolu suhtes, kuni neile - suure pingutusega - juhitakse nende tähelepanu. (Whorf 2010 [1956]: 444)

Sama lugu on kehakeele-sümbolismiga. Me kõik oskame rohkem või vähem osavalt ja soravalt käitumist kirjeldada, kuid oleme hädavaevu teadlikud metafooridest ja vastandustest mis võimaldab neid kirjeldusi konstrueerida.

Nagu näeme II osas, järgib mõtlemine antud keeles samuti teatavat radade võrku või korraldust, mis võib järjekindlalt keskenduda teatavatele tegelikkuse astmetele, teatavatele arukuse tahkudele ning võib kõrvale heita teised, mis on tähtsad teistes keeltes. Üksikisik ei ole üldse teadlik sellest korraldusest ning ta on täiesti selle vääramatute ahelate vangistuses. (Whorf 2010 [1956]: 444)

Siit siis "keele vangla" väljend ja nö Sapir-Whorfy hüpotees.

Me nägime I osas, et keele- ja meelenähtuste tähenduslikku käitumist (või nii käitumist kui tähendust, niivõrd kui nad on seotud) juhib teatud eripärane süsteem või korraldus, igale keelele omane vormipõhimõtete "geomeetria". See korraldus on peale surutud väljastpoolt inimese isiklikku teadvuse kitsast ringkonda, ning see muudab teadvuse vaid hüpiknukuks, mille keelelised toimingud hoitakse malli märkamatute ja vääramatute ahelate vangistuses. (Whorf 2010 [1956]: 445)

Ta näib keelt kujutavat üpris rangel ja kontrollival kujul. Hüpiknuku osa tundub juba liiale minevat.

Eriti Lääne kultuur ei tunnusta hea meelega keeleuurijaid ning tasustab neid kõige madalamalt, isegi kui ta peab seejuures tõrjuma loomulikku inimkalduvust pidada keelt, salapärane nagu see on, kõige paeluvamaks asjaks - millekski, millest inimesed armastavad ebateaduslikult rääkida ja mõtteid mõlgutada, lõpmatuseni arutada sõnade tähendust või bostonlase kummalist kõnepruuki, nagu see tundub Oshkoshi mehele või vastupidi. (Whorf 2010 [1956]: 446)

Vähemalt siin on mingi sarnasus "kehakeelega", sest seegi on väga huvitav, aga sellest räägitakse enamjaolt müüte ja ülespuhutud teadussaavutusi (nt õigustamatud üldistused).

Me eksime, kui usume tavapäraselt, et igal sõnal on "täpne tähendus". Me oleme täheldanud, et kõrgem meel tegeleb sümbolitega, mis ei osuta mitte millelegi kindlale, vaid on nagu blankotšekid, mis täidetakse vajaduse korral ja mis sümboliseerivad antud muutuja "mistahes väärtust", nagu C-d ja V-d esimeses osas osundatud valemis või nagu x, y, z algebras. Läänes on kummaline arvamus, et algebra leiutanud muistsed inimesed tegid suure avastuse, ehkki inimese alateadvus on neidsamu asju teinud terve igaviku jooksul! (Whorf 2010 [1956]: 447)

See on vaadeldav ka klassikalise märk-tähistab-alati-midagi-iseendast-erinevat. Aga on huvitav täheldada, et John W. Bluth pakkus välja ("What is a sign?", 1952), et erinevaid nimetusi mida on antud tookenile (nt sign-vehicle, sign-event, jne) saab kokki võtta mõistega mida loogikas ja erinevates filosoofiate on kasutatud juba ammu. Selleks ongi muutuja (variable). Selle võrdluse tegelik kasulikkus tuleb jällegi üle kaaluda seoses "märgifunktsioonidega". Asi sõltub sellest kui "matemaatiliseks" tahavad semiootikud minna.

See, et sõnal TÕESTI on täpne tähendus, et see sümboliseerib üht antud asja, on ainult ÜKS muutuja väärtus. (Whorf 2010 [1956]: 448)

See on eeldatavasti sõnastikumääratlus, või vähemasti kõige esimene ja enimkasutatud tähendus juhul kui sõnastik annab palju määratlusi ja kasutusi.

Sõna asparagus 'spargel' muutub I osas osundatud valemi puhtfoneetiliste inglise keele mallide survel nii, et sellest saab esmalt sparagras, ning kuna sparrer on sõna sparrow 'varblane' murdevorm, siis on tulemuseks sparrow gras 'varblaserohi', ning seejärel tõsimeelne uskumus varblaste seosest selle rohuga. (Whorf 2010 [1956]: 451)

Meenutab natuke seda keelelist operatsiooni mida me tegime pinginaabriga seitsmendad klassis, et teha venekeelsest sõnast бутерброд midagi roppu eesti keeles. Sparrow grass kõlab isegi lahedalt. Seda saab ilmselt ilukirjandust kirjutades kasutada samasuguse viitena Whorfile nagu quite atreous on viide Mark Twainile. Ka eesti keeles saab kindlasti selliseid operatsioone sooritada ja uusi vahvasid sõnu toota (sellega vist Mikita magistritöö tegelebki - peaks lugema hakkama).

Me ütleme vaata seda lainet - mall on sama mis vaata seda maja. Kuid ilma keele projektsioonita ei näeks mitte keegi mitte kunagi üksikut lainet. Me näeme pinda, millel on igavesti muutuvad ja voogavad liikumised. (Whorf 2010 [1956]: 453)

Siin on sügav point. Midagi sarnast toimib käitumise tõlgendamisel, sest päriselus on näoilmed ja käežestid pidevas liikumises (välja arvatud juhul kui nägu on Botoxi täis süstitud või käsi tardub mingil põhjusel keset lendu). Kindla ilme või žesti eristamiseks päriselus tuleb seda eristada eelnevast ja järgnevast, seda nö abstrahheerida. Piltide ja videodega on asi lihtsam, sest need jäädvustavad kindla hetke ja siis saab rääkida selle hetke ilmest või žestist. Päriselus aga juhtub tihti, et märgates teise erakordset ilmet või žesti üritame kolmandale seda täheldada: "Kas sa seda nägid?" aga tihti tuleb välja, et see ei näinud, ei märganud sama; ja tagantjärgi on raske öelda või kirjeldada mis see täpselt oli.

Teaduskeel, mis põhineb läänepoolsetel indoeuroopa keeltel, mitte hopi keelel, toimib nagu meie, ta näeb mõnikord toiminguid ja jõude seal, kus võib olla ainult seisundeid. (Whorf 2010 [1956]: 454)

Seda saab ka tahtlikult esile kutsuda. Vähemalt mõnes filosoofias harrastatakse seda, et nimi- või omadussõnast tehakse verb. Parim näide mis hetkel meenub on ühe kübersemiootiku taotlus asendada staatiline keel (language) aktiivse keelestamisega (languaging).

Kui me alustame keele teaduslikku ja erapooletut UURIMIST, siis leiame väliselt kõige ebameeldivamate inimeste ja kultuuride juures ilusaid, tõhusaid ja teaduslikke väljendusvahendeid, mis on tundmatud läänepoolsetele indoeuroopa keeltele ja meelelaadidele. (Whorf 2010 [1956]: 457)

Kõlab üllalt, nagu Duchenne, kes valis oma katsealuseks koleda hambutu vanamehe, et tõestada, et mitte nägu ei ole ilus, vaid ilme teeb näo ilusaks. Keele puhul läheneb see minu enda õigustusele miks ma tahan uurida kuidas kehalisest käitumisest ja/või/ehk "kehakeeles" kirjutati eesti keeles enne 1970ndaid, sest ilmneb hoopis teistsugune nägemus, paljuski antiiksem, aga samas ka kodusem. Ükskõik kui täpseks võib Ameerika teadus minna näolihaste suhtes, jäävad tavalise inimese jaoks kõige tõhusamateks vahenditeks sõnad nagu naer, naeratus, muhelemine, muhatamine, muhelus, jne. Eesti keeles ilmneb see mis on just meile tähtis ja tähenduslik. Ja osa sellest on tõepoolest, nagu Whorf ütleb, nii mõndagi kaunist.