Teadvuse struktuurid

Mamardašvili, Merab K. ja Aleksander M. Pjatigorski [1997]. Sümbol ja teadvus. Tõlkinud Silvi Salupere.

Teadvuse struktuur on põhimõtteliselt mitte-individuaaln. Teadvuse struktuuri võib nimetada nii sisuks kui vormiks, seega katab ta osaliselt seda, mida mõnedes filosoofiavooludes ja -koolkondades nimetatakse "teadvuse vormiks". (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Miks siis mitte juba öelda, et "teadvuse struktuur" on sisuliselt märk.

Ruum ise võib olla teadvustatud kui teadvuse sisuline nähtus. Teadvuse sisuline fakt või sisuline materjal on teadvuse materjali enda ruumiline laotumine - mitte selles mõttes ,et teadvus on ruumi "sees", vaid selles, et see teadvus ise (kui teadvuse struktuur) on teatud ruumiline asetus iseenda suhtes. Teadvuse struktuur ise on teatud ruumiline konfiguratsioon, on ise mingi ruum. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

See on jällegi väga fenomenoloogiline või taotluslikult "lõdev" lähenemine ruumidele. Ricoeur räägib samas võtmest umbes mingisugusest ruumist teksti ja lugeja vahel. Natukene asjalikumas võtmes on siin järjekordne paralleel semiosfääriga, sest ka selle ruum on abstraktse iseloomuga (Lotman 2005 [1984]: 207).

Me räägime mingist teadvuse faktist kui struktuurist selles mõttes, et ta võib olla keeruline, st sisaldada endas mingit mitmekesisust. Me ütleme: "kuskil on teadvuse fakt", "kuskil on üks teadvuse fakt, aga mujal hoopis teistsugune". Meie mõtisklused teadvuse fakti üle on juba ise mõtisklused teadvuse struktuurist. See on fakt, kuni me ei ole talle omistanud seda viimast tähtsat omadust - sisemist keerukust, erinevalt teadvuse seisundi ühetaolisusest. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Keerukus on siin mõtestatud mitmekesisusena. Sellel vastandub ühetaolisus. Teadvuse fakt on seega ühetaoline, aga teadvuse struktuur on mitmekesine.

Ja metaarutlus, mis liigendab, strktureerib teadvuse materjali, saab olema esemeliselt teistsugune, sest ta on mingi iseseisev ese ja mingist vaatepunktist on meie liigendus vahendavaks teise liigenduse suhtes, mida viiks läbi inimene ise, kes satub või sattus ühte või teise teadvuse struktuuri. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Samamoodi on minu kommentaarid justkui iseseisvad, vähemalt "esemeliselt teistsugused", aga mitte päris sõltumatud või rippumatud, sest nende kommentaaride tõlgendamine sõltub siiski tsitaatide sisust ja visuaalselt ripuvad kommentaarid otseselt tsitaatide all. Neid saab üksteisest eristada, aga mitte päris lahutada ilma, et tekiks mingisugune kadu. Teisel tasandil on minu tsitaadid-kommentaarid "esemeliselt teistsugused" lähtetekstist endast, kust tsitaadid on ümber kirjutatud. See on täiesti kasutu arutelu, aga tekst ise ei luba ennast koheslet avada mistõttu tuleb selle ees natuke tantsida ja teistkordsel lugemisel loota paremat.

Me ei ole ju võimelised, johtuvalt tuntud komplementaarsuse reeglist vaatluses, üheaegselt elama üle teadvuse fakti ka tema struktuursuses: võib olla siis me osutuksime juba olevat teises või kolmandas struktuuris või üldse väljuksime teadvuse struktuurist johtunud teadvuse valda, mida me ei saa struktureerida. Seetõttu ei saa me öelda, et kus on fakt, seal on teadvuse struktuur, kuna me ei saa igale teadvuse faktile lisada/kaasata struktureerituse tõlgendust. Me vaid eeldame, et teadvuse sisulisus võib esituda struktuurina. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Suvalise analoogia võib tõmmata "privaatsete märkidega" mida Hadamard (1945) jaotab kaheks. Teadvuse struktuurile vastaksid siinses võrdluses püsivad (constant) privaatmärgid ja teadvuse faktidele juhuslikud (episodic) privaatmärgid. Nagunii ei anna see võrdlus midagi juurde, sest see oleks vastandi fakt/struktuur koletu lihtsustamine, aga kuidagi tuleb ju tantsida! Kui tantsupeol üks lugu hakkab lõppema ja teine alles algama ning kahe erineva pala helid on segunenud nii, et rütmid on kahekordselt keerulised, mis sa teed? Peatud ja ootad kuniks uus lugu on hoo sisse võtnud või teed sellest endale katsumuse ja tantsid edasi kahekordselt keerulisemat tantsu? Teine variant on märksa huvitavam.

Me leppisime kokku, et empiiriliselt leitud teadvuse fakti ei saa me üldjuhul ühemõtteliselt seostada teadvuse struktuuriga. Me ei saa ka oma metaarutlust ennast siduda kindla teadvuse struktuuriga. Kuid iga etapp meie metaarutluses on, ühelt poolt, teadvuse fakt, teisalt, mis eriti tähtis - vastab teatud teadvuse seisundile. Seega osutub võimalikuks ettekujutus mingist ühesuunalisest semiootilisest seosest: teadvuse struktuurid, tulevased struktuurid, mitte-struktuurid, struktuuride puudumine või faktide puudumine meie metaarutluse etapil võivad olla teadvuse seisundi märkideks. Kuid mitte vastupidi, me ei saa minna teadvuse seisundilt teadvuse sisu juurde. Kuna sisusust vaatleme me kui püsivat teadvuse seisundi võimalust. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Ma kahtlustan, et neid variante saab vaadelda (Greimasi) semiootilise ruudu seisukohast, aga seda taipasin alles siis kui olin need neli varianti visuaalselt ära märgistanud ja leidsin, et semiootilise ruudu kasutamine oleks liiga suur ajuakrobaatika (selle jaoks peab olema ettevalmistus ja piisavalt energiat).

Inimene lülitab teadvuse fakti mingisse oma "mina" ruumilis-füüsilisse (tegelikult "pseudofüüsilisse") sfääri. Ta ütleb: "mul tekkis/tuli mõte", "ma mõtlesin midagi välja", "mu peas sündis idee". Meie jaoks oleks huvitav, kuna me loobume genereerimise ideest, pakkuda välja omalaadne ümberpööratud "antikujund". Kui me ütleme miitte "mul tekkis idee" vaid "mina tekkisin idees", mitte "ma mõtlesin midagi välja" vaid "ma sattusin millessegi/miskisse", "ma sattusin mõttesse millestki", "ma osutusin olevat mingi tedavuse fakti sees" siis võib see "esteetiliselt" aidata harjuda teise lähenemisega, aidata tunnetega vastu võtta mõttelisi konstruktsioone, millega me tahame ennast intellektuaalselt harjutada, aidata arendada uusi refleksiivseid protseduure. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

"Among Rimbaud's (1871) most well-known aphorisms is his reflection: "Je est un autre" ("I is an other)" (p. 347). In broader context, the thought comes up twice in his writing, first in a letter to Georges Izambard: "It's not my doing at all. It's wrong to say: I think. Better to say: I am thought. I is an other" (Rimbaud, 1871/1967, p. 100). And in a letter to Paul Demeny he wrote, "For I is an other. ... This is plain to me: I am present at the unfolding of my thought: I watch it, listen to it: I strike the chord: the symphony stirs in the depths, or leaps onto the stage" (Rimbaud, 1871/1963, p. 347; see also Lawler, 1992, p. 3)." (Macke 2008: 141)

Sellega seoses pöördume tagasi juba räägitu juurde: teadvus on selline tekst, mis tekib teksti, mis ennast tähistab jaendale viitab, lugemise aktiga. See eneseleviide muutub jälle tekstiks kuni lõpmatuseni. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

The "semiosphere is simultaneously an object- and a metaconcept." (Torop 2005: 159). Kultuur loeb iseennast. Ka lõputu semioosi kontseptsioon, mis tõlgendab isennast iseendast lähtuvalt. // Joonealune märkus jõudis minust ette ja soovitab seda sama katkendit võrrelda lõputu semioosi ja hermeneutilise ringiga.

Teadvuse struktuur on faktiliselt isiksuse väline, kvaasiesemeline teadvuse seisund. Metafooriliselt väljendudes on teadvuse struktuur teatud "olemise aukude täitmine", "aukude" mis on jäetud põhjus-tagajarje agregaatide poolt. Selles kvaasiesemelises struktureeritud "augus" (millel ei ole muud struktuuri, sest ta on "auk") on/asetsevad terviklikud teadvuse struktuurid. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Samavõrd meelevaldselt võib siin neid "kvaasiesemelisi struktureeritud auke" tõlgendada tühikutena teadmistes. Ma tean, et on midagi mida ma ei tea, aga niipea kui ma selle augu täidan ja saan seda teadma mida ma ei teadnud, avan ma selle kaudu seni sujuva pinnasena näinud ümbruses veel lugematul hulgal auke. // Lacani tedraeeder on tundmatu asi - ei leia selle kohta ka netist midagi.

Me ütleme "rekurrentsioon on teadvuse struktuur". Kuid mingem mõistmise etappe mööda. Kõigepealt ilmub see kui ettekujutus sellest, et iga asi, isiksus, sündmus või fakt on absoluutselt ilma jäetud unikaalsusest, st et kõik, mis meiega juhtub (ja ka meie ise), juba oli lõputu arv kordi ja kordub veel lõpmatu arv kordi. Muidugi võime me seda endale ette kujutada kui bukvaalset [sõnasõnalist, sõna otseses mõttes] faktide kordumist ühesuunaliselt orienteeritud aja tsüklites (minevikust läbi oleviku tulevikku). Või kui sündmuste liikumist mööda mingit suletud ajakõverat (siin sisadub ka meie endi liikumine, kui sündmused on fikseeritud, aga meie liigume). (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Idamaine filosoofia lööb välja. Ajasilmus. The Matrix kujutab sündmusi maatriksi kuuendas iteratsioonis. Aeg on tsükliline. Elu on reinkarnatsiooni tõttu väljapääsmatu, jne.

Milles siis seisneb igasuguse sümboli abstraktne analüüs? Eelkõige näitamaks, mil moel igasugune sümboli sisulisus esineb kui täiesti tühi kest, mille sees konstitueeritakse ja struktureeritakse ainult üks sisu, mida me nimatame "teadvuse sisuks". Kuid enne kui arutleda selle "sisulisuse" (nagu sellest räägitakse ptk 13.) üle, tuleb meil mõelda sellisest asjast nagu "märgilisus". Kui semiootika vaatleb inimest kui "märgilist olendit", siis peab ta selle all mõtlema mitte sellist olendit, kes mõtleb märke välja, vaid sellist, kes iga kord, kui algab tema individuaalne töö asjade ja sündmustega (jaka iseenda kui asja ja sündmusega), kasutab neid kui juba valmis, märgisüsteemi. Seda süsteemi mõtestatakse meie poolt teadlikult teda kasutava "olendi" suhtes kui midagi kunstlikku, teatud sorty "aparaati" ("aparaadi" all mõtleme siin "teatud automaatselt funktsioneerivat seadeldist"). (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Siin on sisuline erinevus minu ja mõnegi teise lähenemisega, mis julgustab just "märkide välja mõtlemise(le)" lähenemist. Selle jaoks sabib nt privaatmärkide mõiste, aga see ei ole hädavajalik. Seisukoht igatahes on taoline, et märgitegevus ei sõltu mingist etteantud aparaadist täielikult, vaid iga uus tõlgendus või tõlgendustöö on samaaegselt uue aparaadi ehitamine vanadest juppidest. Aga eks see vahekord individuaalse loovuse ja sotsiaalsete normide vahel on juba parasjagu vana ja paljude poolt käsitletud. Igatahes, ma ei nõustu väitega, et märgisüsteem on "juba valmis" või isegi "alati juba valmis".

Teadmine on alati märgiline struktuur. Võib ette kujutada teatud potentsiaalse, absoluutse teadmise olemasolu, mis on antud mingi, kuid mda me ei tunne teadmise kui niisugusena, mida me ei saa eritleda ruumis teadvuse struktuuride läbimise käigus ega ajas teadvuse seisundi pikendamise käigus. Teadmine võib samuti olla esitatud kui mingi seadeldis, kui informatsiooni ekstraheerimise mehhanism märgisüsteemidest. Selline mehhanism, mis paljudel juhtudel enam-vähem samamoodi taasluuakse ajas ja ruumis vahelduvate indiviidide massis. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Äkki midagi sellist, et erinevad inimesed erinevatel aegadel erinevates kohtades võivad jõuda samade teadmisteni, aga erinevates märkides. Märgid on sel juhul sisuliselt vaid material trappings, nagu Sapir utleb.

Kui me alles hakkame vaatlema teadvuse "märgilist" seisundit, siis võib näha umbes sellist pilti: individuaalne psüühiline mehhanism läbib rea erisuguseid teadvuse seisundeid ja seisundite alljuhte, kusjuures osad neist teadvuse seisundeist ei ole kuidagi tähistatud, st ei satu selliste teadvuse faktide hulka, mille sisuks oleks märgilisus. Kuid tähtis on pidada silmas, et iga kord, kui me vaatleme nähtust, mida me tinglikult nimetame "inimene", oleme me juba harjunud tema kohta mõtlema, et tema käitumine kogu selle psüühilise efekti dünaamikas, elus, on alati orienteeritud sellistele seisunditele, mis sisaldavad endis olemist märgilisuse sisulises korras. Just seetõttu eksisteerib, ühelt poolt, võimalus igasugust käitumist vaadelda märgilisena, teisalt - puht subjektiivne oma isikliku elu tunnetus märgilisusele orienteeritud, mittemärgilist märgiliseks üleviivat/tõlkivat seisundite katkematu kulgemise/vooluna. Kuid tavaliselt mittemärgilisi seisundeid kas ei registreerita teadvuse jälgimisel või registreeritakse ekslikult kui märgilised. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Või nagu Juri Lotman ütleb väga üldiselt: Inimese käitumine on alati tähenduslik. See on tõepoolest huvitav nähtus, et me omistame teiste ("inimeste") ja iseenda sisemistele tundmustele tihtipeale märgilist tähendust. Oma "Kehakujutlustes" võtsin ma üles Acconci mõiste "põgenevmärgid" (fugitive signs), mis osutab just sellele tõigale, et inimkeha on selliste (põgenev)märkide spontaanne generaator. St põgenevmärgid on sellised mis tekivad iseenesest, justkui olemise kõrvalnähuna. Selles on ka paranoia aspekt, kujutelm kunstnikust kelle pelgas eksistents toodab lõputult puhaste tähistajate ahelaid. (vt Dworkin 2001: 109)

Teadvuse vaatepunktist (ja mitte ainult sellest vaatepunktist!) võib märgi loomusest mõelda järgnevalt: "Miski, et olla märgiks, eeldab teadvuse peatamist ja samaaegselt eeldab inimese refleksioon enda kui põhimõtteliselt märgilise olendi kohta, kes opereerib märkidega ja eksisteerib märkide keskel." Ja sel juhul märke ei leiutata; nad ilmnevad inimesele stiihiana, millesse ta on sukeldunud, ja selle stiihia elemendid asuvad või võivad asuda kui väljaspool inimest antud ja "valmis" märgisüsteemid. Iga kord, kui ta "eritleb" refleksioonis oma psüühilise mehhenasmi, avastab ta märgid. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Pean siinkohal minema oma metatasandile: vaeveldes pikalt terminoloogilise leiutamise deemoni küüsis "peatus minu teadvus" just sellise refleksiooni juures ja sellest nähtusest - eeldusest, et inimene on märgiline olend, kes opereerib märkidega ja eksisteerib märkide keskel - sai märk. Tähendab, ma andsin sellisele mõtteviisile nime ja selletaolisi vihjeid kohates märgin ära, et ma nimetan seda semiofreeniaks. Inimene, kes reflekteerib iseenda kui märgikasutaja ja end ümbritseva märgilise keskkonna üle, on "märgimeelne". Semiootikud vaevab märgimeelsus tihemini kui mitte-semiootikuid, aga ma kahtlustan, et viimasedki ei ole selles tülikast teadvuse seisundist vabad.

Selles mõttes on huvitav meenutada Platoni õpetust ideedest. See on ilmselt inimmõtlemise ajaloos esimene tekstuaalselt väljendatud mõtlemine märkidest. Platoni jaoks dubleeris tegelikkust teatud teine maailm, mis on faktiliselt suhestus sellega kui märgilisus tähistatavusega.
Platoni vaatepunkti erinevus üldistatud semiootilisest seisneb vaid selles, et seal toimus omalaadne kohtade muutus: esemele vastas idee, kuid idee märgiks oli ese, aga mitte idee ei olnud eseme märgiks. Sel juhul ilmneb märgilisuse (kui "miinusteadvuse") ja mittemärgilisuse vaheliste piirseisundite võimalus ja saab mõeldavaks selline teadvuse vald, mida me nimetame "märgiliseks". (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Selles on ka terake tõtt, ma arvan, sest ideede maailm on kuidagi rikkam kui esemete maailm. St semiootilises reaalsuses "on" palju rohkem nähtusi. Samast esemest võib olla lõputult ideid. Seostub ka ükssarvikute teemaga (me saame neist rääkida) või sellega kuidas teadusulme kujutab esemeid mida veel ei eksisteeri, rääkimata esemetest mis on olnud, aga alles on vaid märk (nt mitu maailmaimet veel päriselt alles on?).

[...] kui me räägime, et teadvus opereerib märkide ja esemetega, siis faktiliselt (aga mitte metafooriliselt) me mõistame, et iga märgiga opereerimise fakt eeldab, et see ei ole keele, kui meie poolt mõistetud süsteemiga opereerimine, vaid meie tegutsemine olenditena, kes juba teavad keelt ja opereerivad esemete kui niisugustega. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

J.G. vaade, et inimesed on keele organonid on selle kõrval ikka väga naiivne. Aga mingisuguse naiivsuse reserveerin endalegi, sest minu jaoks ei ole keel "meie poolt mõistetud süsteem" vaid aktiivselt mõistmist nõudev süsteem. Keel ei ole minu arvates kunagi kellelgi täielikult selge, just nagu Tallinna linn pole kunagi täielikult valmis vms. Sellised lihtlabased tõigad, et ma pidin sõna "stiihia" sõnastikust järgi vaatama ja olen leiutanud liitsõna "semiofreenia" mida varem ei eksisteerinud, justkui räägivad minu vaate poolt. (Samas hoian kinni päästenöörist, et keel ei ole minu uurimisobjekt, lingvistikas olen parandamatu võhik ja nonverbalistina isegi keele suhtes vähekene vaenulik - niiet minu arvamus keele kohta on tegelikult kaalutu ja minu vaidlemist tuleb mõista keele-analoogi vastandina, ehk katsega tuua mitteverbaalse käitumise tõlgendamise loovust ja paigalpüsimatust ka keele valda.)

Ja me võime anda keelemehhanismi, mis tegutseb automaatselt just seetõttu, et teadvuses asetseva informatsiooni eritlemise tingimus on väljatõrjutud sellesama mehhanismi tegevusel. Kuna mehhanism on juba üle viidud automaattasandile, võime me rääkida keeles, järgides tema reegleid ilma igasuguse arusaamiseta neist reeglitest. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Sama nähtus esineb mitteverbaalses vallas. Inimesed võivad olla väga tabavad näoilmete, žestide ja kehahoiakute tõlgendajad, aga nt mitte osata öelda mis operatsiooni nad teostasid. Selles suhtes oli hiljuti väga kena vaheldus vestelda teatrikunstitudengiga, kes pani seltskonnas samu pisikesi iseärasusi tähele, aga kuna tema ei osanud nendest rääkida ja mina ei tahtnud neist rääkida (sest sellistel puhkudel ma võin lausa loengut anda), leppisime me lihtsalt kokku, et "me mõistame küll". Mema mõttes jättan siia märksõnad - tegu oli alter- ja autoadapteritega mis esinesid kindla isiku lähedalviibimisel, aga mis kadusid niipea kui see isik eemaldus. Sellised nüansid on kergesti tõlgendatavad, aga mitte tõlgitavad (neist on puhuti raske rääkida).

Selline viis mõelda keelest sunnib meid teatud kahtlusega suhtuma Ferdinand de Saussure'i ideesse keelest kui süsteemist, mida saab uurida vaid seestpoolt/isemiselt. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Ma saan aru, et see on nähtavasti kirjaviga ja õigem oleks "sisemiselt", aga mul tekkis jälle "semitoics" moment mil kirjavigane sõna saab lugemisel automaatselt mingi sisuga siiski täidetud. Isemine oleks "teadvuseülese" (zaumnaja) sõnana päris vahva. St isemine on samaaegselt ka sisemine, aga siin on põhirõhk sellel, et see asub isiku "enda sees". Paralleele võib tuua ka Jakobsoni sõnaga selfsome (samovityj) ("From Aljagrov's letters"). Isemus sobiks vististi ka innovatiivse tõlkevastena sõnale selfhood.

Kuid siin on alati vajalik just teadvus. Otse öelda me seda ei saa, see oleks sama, mis tõmmata iseennast juustest üles. Kui teadvus on alati järgu võrra kõrgemal sisuelementide (mis moodustavad teadvuse kogemuse) järgust, siis ei ole meil võimalust rääkida sellest kõrgemast järgust teisiti kui kaudselt, sümboliliselt. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Järjekordselt on tunne, et teadvusest rääkimine on nagu arhitektuurist tantsimine.

Me räägime sellest, et sümbol on mittemillegi märk. Kuid mis mõttes? Teadvuse mõttes, sest teadvus ei saa kanda endas seda sisu, mida peetakse silmas, kui räägitakse asjast, sellest, mis on tähistatud märgiga. Iga kord, kui mõtleja uurib järjepidevalt metafüüsilise analüüsi käigus märgilisi situatsioone, milles miski eksisteerib kui märk ja tähistatav, jõuab ta vältimatult järelduseni, et "märk on ainult märk". (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Ka Peirce'i semeiootikas esineb, vähemalt Jakobsoni järgi, arusaam, et sümbolid on alati paratamatult üldised. Aga: märk on ainult märk on ainult märk on ainult märk.

Aga kas need on erinevad "eimiskid"? Sümboli "eimiski", kui sisuliselt hoomamatu teadvus, ja märgi "eimiski", kui reaalse eseme puudumine tähistatava rollis? Kuid kui märki vaadelda kui seda, mille taga midagi ei ole, siis võib ta ilmuda ka kui miski mis eksisteerib täiesti iseseisvalt pseudonatuurse esemena, mis on ... märk, millele lihtsalt ei vasta midagi. Loomulikult tekib siin küsimus: aga miks siis seda eset nimetatakse märgiks? Märk ju esitab märgi ja tähistatava dualismi. Ja sellele on väga lihtne vastus: jah, nii oli, kuni me ei vaadelnud seda duaalset struktuuri lõpuni, aga nüüd me ammendasime selle, me saime teada, et märgil ei ole tähistatavat, me viisime tähistatu üle mitteolemisse ja jäi järgi märk kui miski, täiesti eraldatud igasugusest sisust kui natuurse vaatluse objektist ja sel juhul ... osutuvad märk ja sümbol olevat ühel tasandil. Kuid see ei tähenda, et nad on üks ja sama, kuna siin on kaks reduktsiooni. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Ernesto Laclau'l oleks oma tühjade tähistajatega siinkohal vist midagi öelda.

Märk on sel juhul mateeria, mille kui märgi teadmine sõltub subjekti teatud (so märgilisest) orientatsioonist, mis tekitab hüpoteesi: kui tuli vilgub, tähendab miski sinnub teda vilkuma? Kuid kas vilkumine on teadmine, meie teadmine? Ja millistel tingimustel võib see olla meie teadmine? Ainult tingimusel, et vaatlev subjekt viiakse üle selle teadmise võimaliku tekitamise situatsiooni. Ja ainult siis on see mõistmise märgiks, aga praegu on see meil puuduv teadmise märk! (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])

Kuhu me oleme jõudnud? Kui ristmikul põleb foor, aga tänavad on inimtühjad, kas foorituli on endiselt märk?