Mentaliteediajaloo tugevused ja nõrkused

Burke, Peter 2006 [1997]. Kultuuride kohtumine: Esseid uuest kultuuriajaloost. Tõlkinud Ainiki Väljataga. Tallinn: Varrak.

Siin essees defineeritakse mentaliteediajalugu kolme eritunnuse abil. Esiteks, rõhuasetus pigem kollektiivsetele kui individuaalsetele hoiakutele ning niihästi harilike inimeste kui ka koolihariduse saanud eliitidele mõtlemisele. Teiseks, rõhuasetus pigem vaikivatele ja alateadlikele eeldustele, tajumisviisidele, argimõtlemise või praktilise mõistuse toimimisele kui teadlikele mõtetele ja väljaarendatud teooriatele. Ja lõpuks, huvitumine niihästi tõekspidamiste struktuurist kui ka sisust, ehk teisisõnu: kategooriatest, metafooridest ja sümbolitest, niihästi sellest, kuidas inimesed mõtlevad, kui ka selleks, mida nad mõtlevad. Ühesõnaga, kui väidetakse kahe grupi mentaliteetide erinevust, siis see on märksa kaugemale minev väide kui hoiakute erinevuse märkamine. (Burke 2006 [1997]: 171)

Minu siht mentaliteedi uurimisel on kõiki võimalusi arvestades kaunis kitsarinnaline. Mind huvitavad kategooriad, metafoorid ja sümbolid mille abil me mõtleme käitumisest. Täpsemalt, kuidas harilik inimene mõtleb kehakeelest.

Emile Durkheimist alates on sotsioloogid ja sotsiaalantropoloogid tundnud huvi nähtuste vastu, mida nad nimetavad kord teiste kultuuride kollektiivseteks representatsioonideks, kord mõttelaadideks, kord tunnetussüsteemideks. Termin "mentaliteet" läks laiemalt käibele, kui Durkheimi järgija Lucien Levy-Bruhl avaldas uurimuse "La mentalite primitive" (1922), milles väideti, et primitiivsed rahvad mõtlevad eelloogiliselt või müstiliselt. (Burke 2006 [1997]Burke 2006 [1997]: 172)

Mentaalsuse semiootilise analüüsi tarbeks oleks täiesti kohane Lucien Levi-Bruhliga natuke tutvuda, aga kahjuks ei leia ma temalt endalt midagi inglise keeles. Küll aga kubiseb JSTOR paarileheküljelistest inglisekeelsetest arvustustest tema raamatutele. Mingi üldpildi saamiseks võivad need olla täiuslikud.

Niisugune personifitseerimine on skandaal ajaloolasele, kes mentaliteetide erinevusse ei usu. Mida võisid küll mässajad silmas pidada? See, kas bretooni talupoegade mentaliteet oli arhailisem kui talupoegadel mujal Prantsusmaal, on küsimus, millele ma ei pea end pädevaks vastama. Samas on teada, et nii nagu gabelle'i personifitseerisid nad ka surma ja katku. Ometigi võib selletaolisi personifikatsioone leida mujaltki Euroopast. (Burke 2006 [1997]: 177)

Eiseni 1882. Esiwanemate Warandus sisaldab samuti päris kõhedaid jutukesi personifitseeritud katkust.

Mentaliteetide (või kultuuride) erinevusi on raske käsitleda nende tähtsusega liialdamata. Ma püüan osutada maailmavaadete erinevusele, väitmata seejuures, nagu näeksid erinevad rühmad maailma täiesti erinevalt. (Burke 2006 [1997]: 179)

Põhjus miks mentaliteedi semiootika on sisuliselt kultuurisemiootika kognitiivsem jätk: mentaliteeti ja kultuuri saab samastada.

Näiteks selle kohta, kuidas intellektuaalide grupi mentaliteet suhteliselt lühikese ajaga võib muutuda, on 17. sajandi keskpaiga nn teaduslik revolutsioon, iseäranis nn maailmapildi mehhaniseerumine, milles maailma elusana tajumine asendus kosmose tajumisega hiigelmasinana, ning see omakorda seostus põhjaliku muutusega põhjuslikkuse kohta käivates arusaamades või eeldustes. (Burke 2006 [1997]: 181)

Samas on "maailma elusana tajumine" üha enam tagasi sisse murdmas. Mõelgem nt Gaia-le või isegi animismile mida Mikita väidetavalt taaselustada üritab.

Nagu eelpool öeldud, oli Levy-Bruhl see, kes tõi termini mentalite 1920ndatel prantsuse keeles käibele. (Inglismaal oli sõna mentality kasutatud juba 1913. aastal - iroonilisel kombel antropoloog Bronislow Malinowski kirjas J. G. Frazerile, milles ta kritiseeris Durkheimi "kollektiivse teadvuse" mõistet). (Burke 2006 [1997]: 183)

Minu varasema elukogemuse järgi on "mentaliteet" venepärane mõiste, selline nõukogudeaegne jäänuk nagu on ka "temperament". Tähendab, mõlemad on lihtsalt sõnad mida kohalikud vene rahvusest inimesed kasutavad vabalt (neile on see tarbesõna, nö household word, aga minuealiste eestlaste jaoks väga ei ole).

Lucien Febvre'ile oleks Williamsi huvi "tundestruktuuride" vastu tuttav tundunud, sest see sarnanes tema enda huviga emotsioonide ajaloo vastu. (Burke 2006 [1997]: 184)

Say what now? Veel üks tegelane kelle kohta ma pean kindlasti lugema, sest relevant for my interests jne.

Aga kui me tahame kirjeldada mentaliteetidevahelisi erinevusi, siis tundub ometigi kasulik keskenduda korduvatele metafooridele, eriti neile, mis näivad mõtlemist struktureerivat. Ilmseteks näideteks Lääne ajaloost on metafoor maailmast kui organismist (kehast, loomast), metafoor maailmast kui masinast ning nihe ühelt teisele 17. sajandi teadusrevolutsiooni käigus. (Burke 2006 [1997]: 188)

Justkui õigustus miks päikese ja pilve metafoore põhjalikumalt lahata.

Samuti tuleks küsida, kas ajaloo vältel on toimunud metafoori taandumine, reaktsioon metafoori vastu, järk-järguline nihe konkreetsemale või abstraktsemale mõtlemisviisile (mis seostub kirja- ja arvutusoskusega) koos suurema huviga tekstile, kujundite ja sündmuste pigem otsesõnaline kui sömboolse tõlgenduse vastu - kas me võime täheldada n-ö bukvalistlikkuse tõusu. (Burke 2006 [1997]: 189)

Jääb mulje, et selle teksti tõlkija on nõukogudeaegne inimene. "Bukvalism" on üks väheseid venekeelseid sõnu mida ma tean. Eesti keeles "võime täheldada sõnasõnalisuse tõusu". Sealjuures on tegu metafooriga, mis on (vist) irooniline.