Kultuur, loodus, keskkond

Ingold, Tim 2007. Kultuur, loodus, keskkond: Sammud eluökoloogia poole. Acta Semiotica Estica 4: 227-248.

Põhjapõtru jälutades jõutakse sageli kriitilisse punkti, kus mõni loom saab sinu kohalolekust vahetult teadlikuks. Sellisel juhul käitub ta üsna kummaliselt. Ärajooksmiseasemel seisab ta liikumatult paigal, pöörab pead ja vaatab sulle otsa. Bioloogid on seda käitumist seletanud kui kohastumist huntide kisklusele. Kui põhjapõder peatub, peatub ka teda jälitav hunt, ning mõlemad tõmbavad hinge enne viimast, otsustavat faasi, mil põder pöördub põgenema ning hunt sööstab teda tabama. (Ingold 2007)

Mõnede kehva neuroloogilise teooriaga varustatud kehakeele-autorite (põhiliselt Joe Navarro) järgi on ka inimesel selline freeze-reaktsioon. Ma ei tea kui usaldusväärne see on, aga olen ise leidnud sarnaseid kirjeldusi ka ilukirjandusest. Mõned päevad tagasi nägin ülikooli pearaamatukogu fuajees tuttavat kellega mul on vastastikku ebameeldiv ja eemalehoidev suhe. Ta jäi trepilmademe servas seisma ja põrnitsas mind silmanurgast kuniks ma trepist üles läksin. Ma nägin sind, Maarja, sa seisid nagu põder. Ka prokseemika tunneb nö frozen style'i.

Kuid kriidel, Kanada kirdealade pärismaistel küttidel, on teistsugune seletus selle kohta, miks põhjapõtru - või karibuusid, nagu neid Põhja-Ameerikas kutsutakse - on nii lihtne surmata. Nad ütlevad, et loom toob ennast ohvrianniks, ja seda täiesti kavatsetult ning hea tahte vaimus või isegi armastusest küti vastu. Karibuu keha ainet mitte ei võeta ära, vaid võetakse vastu. Ning just tolle kohtumise hetkel, kui loom seisab paigal ning vaatab kütile silma, sooritataksegi ohverdus. Nagu ka paljud teised küttivad rahvad üle maailma, tõmbavad kriid paralleele loomade jälitamise ning noorte naiste võrgutamise vahele, ning võrdlevad tapmist seksuaalse vahekorraga. Selles valguses ei paista tapmine mitte elu lõpetamisena, vaid toiminguna, mis on otsustava tähtsusega elu taastekkimiseks. (Ingold 2007)

Kultuuriline lisatähendus muudab valgust milles põdra tapmist nähakse. Huvitav kas ka inimkäitumise tõlgendamisel on sarnaseid seiku. Kahtlemata on, aga nende avastamiseks tuleks ilmselt rohkem antropoloogiat lugeda või ise tähelepanelikumaks hakata.

Kas tõesti võiks mõni intelligentne inimine tõsimeeli uskuda, et loomad tegelikult pakuvad end küttidele, nii nagu krii lugudes jutustatakse? Kas selliseid lugusid jutustavad inimesed on peast segi, irratsionaalse ebausu küüsis, räägivad allegooriliselt või lihtsalt veavad meid ninapidi? Ükskõik milline vastus ka poleks, rõhutab teadus, et lood on lood ja seetõttu ei ole neil mingisuguset pistmist looduslikus maailmas tegelikult toimuvaga. (Ingold 2007)

Oleva ja oletatava eristamise problemaatika.

Sellal kui bioloog väidab end uurivat olusloodust "nii nagu see tegelikult on", uurib antropoloog erinevaid viise, kuidas loodusliku maailma koostisosad esinevad kultuuriliste subjektide ettekujutatud, nii-öelda "tunnetatud" maailmades. (Ingold 2007)

Samamoodi ei uuri mina parasjagu mitte inimese näolihaseid, nende tõmblusi ja emotsioone mida need väljendavad, vaid hoopis seda kuidas, Teise maailmasõja-eelse eestlase jaoks, naeratus oli "päikeseline" ja nukrutseja või tusatseja "pilvise" ilmega.

See, mida antropoloog nimetab kosmoloogiaks, on inimeste endi jaoks eluilm. (Ingold 2007)

Ma ei kasutaks terminit "kosmoloogia" sellisel viisil, sest minu jaoks on sellel konnotatsioon kogu-maailma-pildist. "Eluilm" on palju vastuvõetavam. Eriti meeldim mulle, et me kasutame liitsõna "omailm" nii vabalt. Kuigi semiootikud kes seda vabalt kasutavad on informeeritud Uexkülli teooriast kasutati väljendit "oma ilm" juba enne Uexkülli.

Bateson arvas, et meelt tuleb pidada siseomaseks kogu organismi-keskkonna suhete süsteemile, millesse meie, inimesed, oleme paratamatult mähitud, mitte aga vangistatud meie individuaalsetesse kehadesse, asetatud "seal väljas" oleva loodusliku maailma vastu. Loengus, mille ta kandis ette aastal 1970, väitis ta: "mentaalne maailm - meel - informatsioonitöötlemise maailm - ei ole piiratud nahapinnaga" (Bateson 1973: 429). (Ingold 2007)

"ⴘߌJalgratas pole mitte niivõrd liikumisvahend, kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud n-ö Ereljukase-ajuga." (Mikita 2013: 50)

Bateson võrdles seda vastandust Carl Jungi poolt tekstis "Seitse jutlust surnutele" (Seven Sermons to the Dead) kahe maailma, pleroma ja creatura vahele tõmmatuga. Esimeses on jõud ja mõjud, kuid ei ole erinevusi; teises on ainult erinevused, ning just nendel erinevustel on toime (Bateson 1973: 430-1). Sellele dualismile vastavana eristas Bateson kahte ökoloogiat: mateeria- ja energiavahetuse ökoloogiat ning ideede ökoloogiat. Ning just tolle teise ökoloogia ristis ta "meeleökoloogiaks" (ecology of mind). (Ingold 2007)

Kõlab nagu Kalevi Kulli eristus füüsilise ja semiootilise reaalsuse vahel.

Levi-Straussi jaoks saab tajuja maailmast teadmisi vaid tänu informatsiooni liikumisele üle välise ja seesmise vahelise piiri, millega kaasnevad meeleelundite ja aju poolsed järjestikused kodeerimised ja dekodeerimised, ning mille tulemuseks on seesmine mentaalne representatsioon. Batesoni jaoks oli mõte säärasest piirist absurdne, ning seda asjaolu selgitas ta näitega pimedast mehest ja tema kepist (1973: 434). Kas me tõmbame piiri tema pea ümber, kepi käepideme ümber, selle otsa juurde, või kuskile teekattele? Kui me küsime, kus meel asub, ei ole vastuseks "peas, aga mitte kuskil väljas maailmas". Kohasem oleks kujutleda meelt sirutamas keskkonda sensoorsete kanalite kaudu, millest pimeda käes olev kepp on vaid üks paljudest. (Ingold 2007)

Levi-Straussi osa meenutab antiigi kujutelma inimkehast kui majast (silmad, kõrvad, nina ja suu on "hinge aknad"). Samuti Charles Sherringtoni füsioloogiat ja Lotmani semiosfääri. Batesoni "meele sirutamise" eellane on Edward T. Hall oma teooriaga "pikendustest" (extensions) mis mõjutas tugevasti Marshal McLuhani meediumiteooriat. Niimoodi näib erinevus seisvat Euroopaliku passiivse vastuvõtja mudeli ja Ameerikaliku aktiivse tegutseja mudeli vahel. Mõlemad on teatud otstarvetel kasulikud, aga viimane on vististi uuem ja seetõttu "parem".

Mind suunavaks küsimuseks on sama, millest lähtus ka Bateson. "Mis sorti asi see on," küsis ta, "mida me kutsume "organism pluss keskkond"?" (Bateson 1973: 423). (Ingold 2007)

Kui ma ei eksi siis Uexkülli Umwelt on organism+keskkond. Funktsiooniring vähemasti viitab organismi ja tema erilise tajumaalma ühtsusele.

Orgaaniline elu, nagu mina seda kujutlen, on aktiivne ja mitte reaktiivne, terve suhete välja loov lahtilaotumine, milles olendid tekivad ning kus nad omandavad just neile omase vormi, igaüks sehetes teistega. (Ingold 2007)

Mina vaidleksin, et orgaaniline elu on aktiivne ja reaktiivne. "Igaüks suhetes teistega" on päris täpne, sest kui oleks midagi stiilis "suhetes iga teisega" siis ei oleks põdra ja jahimehe näide võimalik. Siin on oluline, et organismidevahelised suhted on omajagu (parema sõna puudumisel, ütlen) tinglikud.

Ma usun, et seda ideed saab üldistada, senikaua kuni me mööname, et tunnetamine on aktiivse tajumusliku hõivatuse laad, sõna otseses mõttes maailmaga "ühenduses olemise" viis. Oskustööline tunneb oma toormaterjali, nii nagu pottsepp tunneb savi või treial tunneb puud, ja sellest tundmisprotsessist tekib anuma vorm. Samal moel tunneb - või pigem vaatab - orkestrimuusik dirigendi žeste, ja sellest tundmisest tuleb välja helideks varmitud fraas. Või üldisemalt öeldes: kunsti annab vormi inimese tunnetele; ta on kuju, mille meie maailma tajumine võtab, olles juhitud spetsifiifiliste orientatsioonide, kalduvuste ja tundlikkuste poolt, mille me oleme omandanud meie sensoorse harimise käigus toimunud asjade tähelepanu juhtimise ja nende näitamise teel. (Ingold 2007)

Päris kena kokkuvõte Langeri muusikafilosoofiast.

Sest hääl, nagu Janáček kirjutas, kasvab välja tervest meie olemisest... Ei ole helisid, mis oleksid elu puust lahti murtud" (1989: 88, 99, autori rõhutus). (Ingold 2007)

Samas see ei ole enam ammuilma tõsi, sest sünteesitud heli on "surnud heli" - seda ei valmista elu, loodus ega elusloodus, vaid inimese loodud algorütmid.