Vabadus ja vangla

Roht, Richard 1932. Vabadus ja vangla: Novellid 1930-1932. Tartu: Noor-Eesti.

Tõstist tuult. Järv lõi õrnalt, hõbedaselt virvendama. Sorts pilutas silmi. Oli hea. Päike soojendas juba tugevasti, pilliroog kahises ja õnge otsa hakkasid tulema särjed ning latikad. Valged pilvetükid aga ilmusid kuskilt taeva, kuskilt - ei tea kust pagana katlast tõusid nad, kihelesid metsa kohal, rändasid, keerlesid ja naeratasid ülalt alla rohelisele metsale, hõbedasele järvele ning peegeldusid pilliroos vagusi seisva vee pinnal. (Roht 1932: 9)

Pilved naeratavad endast allapoole jäävale. Looduse antropomorfitseerimine läbi mitteverbaalse käitumise omistamise.

tüdrukute ja karjapoiste hääledki kostavad Sortsini ning tunduvad kui unenäost tulevat, või tollest pillist, mida kord näitas kaupmees poes: tolles pillis laulsid ja kisasid ka inimesed, aga hääled olid siiski kauged, nõrgad, väikesed ja piuksuvad, otsekui oleksid nende häälte tegijad olnud mõned päkapikumehed või teised säärased väikesed hiiretaolised sutikad. (Roht 1932: 13)

Ma arvan, et ta mõtleb gramofoni. Häälesalvestise tõlgendamine väikeste päkapikkudena läheb samasse klassi nagu Juri Lotmani Filmisemiootikas episood milles Vene talutüdruk näeb esmakordselt filmi ja arvab, et see on jõle, sest inimkehad on tükkideks lõigatud (ekraanil on ainult pea, ainult käsi, jne).

Kased langesid seal longu üle veepinna, peegeldusid nemadki vees ja kujutlesid, et neid on kaks, et üks elab allvee ja teine pealvee ja et see on eriti huvitav ja salalik. Seal olid perved kõrged ja kuivad ning vesi oli all sügav, läbinägematu, must. Sorts teadis, et sääraste pervede all asuvad vähid, ja kui tuli aeg, siis korjas ta need sealt võrkudesse kui musti kukleid, mis krabisesid ja sahkerdasid ringi üksteise turjal. (Roht 1932: 14)

Kased ... kujutavad ette. Läbinägematu on hea sõna; tänapäeval ütleksime "läbipaistmatu" - aga mõtleme selle all ikkagi läbinägematut (nt tumedatest autodest paistab siiski läbi, aga ei näe läbi).

Kuid Sorts oskas säärastelgi sakstel naha üle kõrvade tõmmata ja vihmased, tormised ilmad olid selleks väga kõlvulised. (Roht 1932: 15)

Kõlvuline on muidugi kõlblik; tänapäeval "kohane". Etümoloogiliselt äkki seotud sõnaga kõlvik ehk "majanduslikult kasutatav maatükk, nt põllu-, heinamaa, mets". Naha üle kõrvade tõmbamine idioomist ma ei saa hästi aru kuidas see välja nägema peaks - kas absurd ongi asja point?

Sorts muigas uskumatu näoga:
"Ei tea õige... ? Säärast juttu pole veel eluaeg kuulnud. Ja juba kolmkümmend aastat elan ma selle järve ääres."
"Igal asjal tuleb oma aeg," vastas võras.
Uskumatus Sortsi näolt aga ei kadunud ning võõras jätkas:
"Igatahes hoiatan teid. Kui teid veel tänasest päevast alates kord järve ääres kalastamast taban, annan asjale seadusliku käigu."
"Tohoh," naeratas ikkagi veel Sorts. "Mis seadus siis nüüd õige maksma on pandud? Või oled järve ära ostnud?" (Roht 1932: 18)

Siit võib välja lugeda "narratiivi" (sõna laias "prantsuse teaduse" mõttes) maainimese kohanemisest uue ühiskondliku korraga milles valitsevad uued ühiskondlikud suhted, harjumused ja käitumisviisid. Sorts on siin nagu "indiaanlane" kes ei mõista kuidas valge mees saab maad omada - Sorts ei mõista kuidas talle eluaeg kõike andnud loodus - järv - saab nüüd kellelegi kuuluda.

Kuid teisel päeval püüdis ta nagu varemgi ja kolmandal päeval samuti. Ainult ta nägu oli tume ja aeg-ajalt sülitas ta mõrudalt vette, nagu tuletaks ta meelde midagi väga kibedat. (Roht 1932: 19)

Üha tugevam case tähelepanekule, et vanasti räägiti nägudest "lugupidavalt" valguse metafooride kaudu: kurbade inimeste näod on tumedad; õnnelike inimeste näod lõkendavad (põlevad).

Sorts mõisteti linna kuuks ajaks vangi. Ta kandis oma karistuse tumma kinnise näoga, ei söönud peaaegu midagi, ei rääkinud kellegagi midagi ja jõudis siis koju kui vari. Sortsi ei olnud enam ära tunda. Muidu käbe, naljakas, elurõõmus Sorts tuli longus peaga vaksalist; vaevalt vedas oma jalgu. Ta tuli vana suure järve kallast mööda ega vaadanud korrakski järve pinnale. Ning kui kodus naine talle nuttes vastu tuli, ütles Sorts: "Pole midagi nutta, Miina." Ja rohkem ei rääkinud ka naisega. (Roht 1932: 21)

Nagu eestluse kehastus. Siin on ka teine viis peale tumeduse/lõkenduse kuidas näoilmetest kõneleti: kinnisuse/avatuse mõisteis. Võib spekuleerida, et see kinnisus on dogface'imise sarnane, et emotsioone ei kuvata näol vaid hoitakse sees kinni ning ei vaadata teiste poolegi, et oma tundeid ava-lda-da.

Päevad kaupa istus ta tööta ja tegeviseta trepil või aiapingil, käed longus, silmad enda ette pööratud, otsegu imestuses või raskes mõttes. Näis, et ta midagi ei kuule, mis ta ümber. (Roht 1932: 22)

Tundub nagu #numbness

Selles oligi üks Orbiku iseärasusist, et ta andus nendele inmelistele tundmustele kui laps, kui metsloom või puu. Ta elas alati koos loodusega ja kui ta mõistus mõnikord teisiti rääkiski, siis naeratas ta selle üle, nagu teised inimesed naeratasid tema üle. (Roht 1932: 26)

Mitte tunne vaid tundmus.

Teda ei sallitud, teda naerdi mõruda halvakspanuga, tema suhtes löödi pahaselt kõega, või ei tahetud säärasest üldse rääkidagi. Kuid teda arvestati, omamoodi. Kui keegi teistest erineb, ei armastata teda, kuid see oleneb mehe omadusist, kas teda üldse millekski peetakse või mitte. (Roht 1932: 26)

Teiste suhtumine "metsavaim" Orbikusse.

Ikka käis siin metsavaim ringi, lühikeses valges habemes piip, must kaap valgeil juukseil, ja kaabu veere alt vahtisid pisikesed mustad silmad, terased, targad, mis suurte valgete kulmude all elasid kui väikesed loomad ise oma elu. (Roht 1932: 26)

Silmad on selle ajastu kirjanduses tõepoolest nagu inimese tunnete kirjeldamise ankur, mistõttu ei ole imestada, et neist võib rääkida kui oma elu elavatest loomakestest. Ma kardan, et silmade peatükk saab minu lühikeses sissejuhatuses Eesti kehakeelde kõige pikem.

Vana Orbik kuulas säärase jutu küll ära, kuid ta pisikesed mustad silmad kaabuserva all ei väljendanud midagi head, neil oli säärane pilk, et rääkijal hakkas paha. (Roht 1932: 28)

Vana Orbik ei salli jutte metsa pealt raha teenimisest (metsas "sehvti" tegemisest).

Ja sisalikud sahistavad sookalda kulus, kuna üksik isapõder seisab kui kivistunud kuju - kaua, liikumatu - kesk sood kerkival mäekingul ning to sarviline pea on tõstetud õhku kui haraline saaga. (Roht 1932: 33-34)

Nagu stseen Printsess Mononoke-st, kus põder on metsavaim (hmm). minu jaoks on siin oluline "kivistunud kuju" sõnastus.

Metsavaht muigas endamisi:
"Valmistub ehale, vennike!"
Ta armastas mõnikord ka säärast nalja - loomade ja lindude suhtes. Inimestega ei rääkinud ta iial kahemõttelisusi, ka kõige süütumaid. Ja selle eest ei sallitud teda jälle. (Roht 1932: 35)

Mis on kahemõttelisused ja mis on tedrekuke laulu kohta öeldud lauses "Valmistub ehale, vennike!" kahemõttelist?

Metsavaht seisatas ja võttis piibu suust. Ta näolt kadus mõnus muhelus, sinna tekkis mõru valjus. Ta tundis jälle kord, kuidas ta inimesi polgas. Ei, alati vihkas ta neid. (Roht 1932: 35)

Mis on valjus? Sõnastik ei aita palju.

Metsavaht tormas kuke juurde kui kana oma poja kaitseks ja tahtis nööri poisi käest ära tõmmata. Kuid poiss, kuigi kohkus võõrast meest nähes, ei andnud nööri käest. Ta vahtis võõrale jõllitades otsa ja nohises. Siis, nähes, et võõras kuke poole astus, hüppas ta ise kuke juurde ja haaras selle sülle. (Roht 1932: 40)

Kordub samasugune "indiaanlase" motiiv mis eelmises jutustuses: metsavaim ei saa külainimestest aru (lausa vihkab neid), et nad liha tahavad süüa, loomi enda omandiks peavad ja et neil metsloomade vastu vähimatki austust ei ole.

Oskar tõusis pikkamisi ja ähvardavalt. Ta kurjad silmad sünges näos mõõtsid metsavahti ülalt alla. (Roht 1932: 43)

Silmadega mõõtmine on sellises confrontational olukorras peaaegu, et ründav. Teist mõõdetakse siin selle jaoks, et ehk hinnata teise väärtust, jõudu, jne.

Käänakud. Üksikud jämedad puud, heinamaad, küünid. Öökulli huiked, jõe tume pind, niisked lõhnad, sild, öine pime hurtsik. Ja jälle mets. Valged kased, emalepad, väike üksik järv kesk metsa, vaikne, kinnine, endamisi. Mis on sündinud selle järve ääres aegadest aegadesse, mida mõtleb ta, mäletab? Mis asub ta süles? Millised kalad, millised saatused? Kes on kõndinud ta kaldail sajad aastad tagasi? Sünge vaikne järv vaikib. Ta ei vasta, ta on üksik ja omaette. Ta elab. Ta on osa sellest, mis ümbritseb meid igal pool. Ta on maailm. (Roht 1932: 46)

Meenutab J. C. Powyse üksinduse filosoofiat (A Philosophy of Solitude), eriti selle luulelisuse või pool-psühhedeelisuse tõttu.

Orbik heitis voodi ja süda rinnus peksis tal kuuldavasti - mitte hirmust ega ehmatusest, vaid mingist paratamatusest, otsegu oleks ta olnud hunt, kes sattunud lõksu. (Roht 1932: 51)

Seda saaks arvatavasti kehakeema terminites ära seletada.

Kuid pöördudes nägi Orgsaar, et külgelööja polnud keegi muu kui harilik, kaunis räpase välimusega avalik naisterahvas, kes vastiku, pakkuva irvitusega Orgsaarele otsa jõllitas. Orgsaar heitis talle halvakspaneva, põlgliku pilgu ning tahtis pöördudes hakata edasi minema, kui naisterahvas valju, joonud ja õõnsalt kõmiseva häälega talle hüüdis:
"Tule poja, teeme sooja!" (Roht 1932: 58-59)

Veel pilkude mängu.

Naisterahvas vaatas talle otsa, Orgsaar nägi ta tuima, luitunud, elutut pilku, milles mõttetult ujus alkohol. Kuid samas süttis see pilk kitsas, teravas, loomalikus vihas, mis äkki kargas silma kui tige peni. (Roht 1932: 59)

Tigeda peni loomalikku viha täis pilku mäletan õudusunenäost [2013-12-11-09-30].

Ning peaasi, et midagi oli siiski olnud, Orgsaar oli siiski "istunud" - tähendab ta polnud nagu teised, ta oli "imelik", oli "sündmus" halvas mõttes, oli eraldunud teistest olgu ta kas või ainult õnnetusega; kuid see õnnetus, kui ärataski kaastunde, tekitas ka imeliku muige, tekitas paratamatu halvakspanutunde ja kõrvalehoiupüüde, nagu ikka kõrvale hoidutakse asjast või kohast, mis on kahtlane, sünge, haletsemisväärne.
Seda kõike sai Orgsaar tunda igal pool, igas asjas: inimeste pilgus, kõnes, käitumises. Inimesed otsegu püüdsid seda iseenda eest varjata, kuid see oli asjata ja ta tundis seda ise samuti kui Orgsaargi. (Roht 1932: 66)

Vägagi seotud #avoidance teemaga.

Õpilased, naiivsed lapsed, vaatlesid Orgsaart koolis avalikult, vaevaltvarjatud muigega, erilise muigega, mis ütles liiga palju; õpetajad olid talle imelikult familjaarsed, kuid hoidusid - nagu - temaga sattumast pikemaks ajaks üksi ja viskasid aeg-ajalt talle - Orgsaar tundis seda närvilise ebameeldivusega - uurivaid pilke kõrvalt ning nende pilkudes oli siis mingi halvasti varjatud muie. (Roht 1932: 66)

Jääb mulje, et autor mõtleb midagi muud mis näos toimub, aga ei tea paremat sõna kui muie.

Tuli veel teisigi nahte, silmatorkavamaid. Mõned seltsid unustasid Orgsaare kutsumast istungeile; kui Orgsaar järele päris, paluti väga vabandust, aga - imeliku intonatsiooniga, imeliku ilmega; mõned ühingud saatsid kutse liiga hilja. Kaks soliidset aktsiaseltsi toimis, Orgsaart arvestamata, otse Orgsaare vaadete vastaselt, ja tema kui selle üle järele päris, vabanduti väga - imeliku naeratusega! - oldavat Orgsaarest valesti aru saadud. (Roht 1932: 67)

Väga rusuv on see Orgsaare jaoks, tundub. Keegi ei ütle otse välja mis viga, aga kõik käituvad imelikult tema ümber.

Naine käis kui nunn ja varjas oma pilku; ja kui ta mehega rääkis, oli ta silmis ainult mingi tuim paratamatus saatusele. (Roht 1932: 68)

#numbness ? Igaks juhuks märgin, et sellise tuimuse kohta on minu teada kõige põhjalikumalt kirjutanud 70ndate lõpu ja 80ndate alguse sotsioloogid seoses "emotion work" teemaga. Nimelt, kui koduvägivalla ohvritest naised lepivad oma olukorraga, siis nad muutuvad emotsionaalselt tuimaks - suudavad küll elus toimida ja tööl käia, aga seda kõike teatava automaatsuse, tuimuse ja tundetusega.

Selle naise juurde läks mees oma hingehädas. Naine kuulas teda vaikselt, alluvalt, nagu varemgi. Ta vastused olid nüüdki peaaegu ainult "ei" ning "ja". Ning nüüd pani mees esimest korda tähele - vähemalt talle tegi see nüüd esimest korda valu, - et ta naine talle oli kinnine raamat, mida ta polnud varem avada osanud ega vist tahtnudki ja mis nüüd samuti kinni jäi. Nüüd oli see mehele valus, et ta naine elas omas ilmas, mida mees ei tundnud. (Roht 1932: 68)

Täiesti juhuslikult - omailm. Siin, inimese mõttes, on see isegi mitte ownlife Orwell mõistes, vaid pigem Innenwelt sellest Umwelt-Innenwelt-Lebenswelt triaadist. Naise sisemus - tema mõtted, tunded, jne - jäävad kättesaamatuks, suletud inimkinnisuse taha.

Nagu läbi udu märkas Orgsaar mõnikord, et teda uulitsal teretati ja tema kedagi teretas, - ja see oli kogu ta side seltskonnaga. Nende näod, keda ta teretas või keda tema teretas, olid millegipärast kangesti ametlikud ja ligipääsematud ning tema - Orgsaar - naeratas arglikult, häbelikult, süüdlaselt ja litsus neist mööda, kõigest hoolimata, midagi kahetsemata. (Roht 1932: 70)

Ametlikkus ja ligipääsematus kui maneer on kohal ka Soodoma Kroonikas kui "ametniku kivine ilme".

Ka naisterahva pilk langes Orgsaare näole, kuid ta ei näinud meest enam tundvat, - tuim, ilmetu pilk jäi tuhmiks, sellest polnud midagi muud lugeda kui loomalikku kannatust. (Roht 1932: 73)

Umbes nii: tume/kurb-tõsine, tuhm/mittemidagiütlev-ilmetu, lõkendav/rõõmus-naeratav.

Kuid mõne aja pärast nägin ma preili silmis jälle pisaraid ja ta olek polnud jälle enam kuigi õnnelik. Nägu kahvatunud, hädine, riided kortsunud, pesu, niipalju kui seda aimata võis, pesemata, parandamata. (Roht 1932: 80)

Siin on justkui järjestus kõige avalikumast kõige intiimsemani: pilk on kõige avalikum, sest seda näeb kaugele (even surpassing "social space"); olek hõlmab ilmselt kogu-keha-keelt ehk poosi, toonust jne; nägu näeb hästi alles lähedalt; ning järgnevad riided ja aluspesu, millest viimane on kõige intiimsem. Selles järjekorras tasub vist ka oma sissejuhatust (edaspidi Kurekrõnks) kirjutada.

Ta nägu õhetas palavikust ja - vist - veel millestki, ta silmad särasid tänulikus õrnuses ja mingis sisemises liigutuses - ning äkki pistis ta oma käe teki alt, haaras minu käe ja suudles seda! Mind otse põrutas see! Ruttu lükkasin ta käe vaiba alla tagasi, soovisin talle head ööd ja ruttasin toast välja. (Roht 1932: 81)

Käte suudlemine on küll täiesti moest välja läinud praeguseks. "Sisemine liigutus" kõlab nagu circumlocution emotsioonide jaoks. Omaette küsimuseks jääb kas võtta Kurekrõnksus radikaalne positsioon, et strictly speaking ei ole eestlastel emotsioone; et n/meil on hoopis tunded ja tundmused.

Tundus loomulik, et pärast üleelatut ta jäi ja et meie teineteisele liginesime kui mees ja naine. (Roht 1932: 82)

Läbi lillede, muidugi.

Juba olid tal minu selja taga romaanid, kuni see läks nii kaugele, et minu teenistusolekul käisid minu enese korteris võõrad mehed. Ta vanad tuttavad kerkisid kustki üles. Olin sarvedega mees. (Roht 1932: 84)

In many countries "horns" are a metaphor for the infidelity of a partner (not necessarily husbands). I guess it refers to the fact that the man being cuckolded is the last to know of his wife's infidelity and everybody can see his horns but him. The italian equivalent is "cornuto", sharing the same meaning with the english "cornuted" and there's also the gesture of the horned hand to insult the victim. (WordReference Forums).

Kui ma eeskotta astusin, jorutati toas mingit moodset tantsuviisi, purjus mehed pildusid sekka labaseid lööksõnu ja naine kilkas bravuurivas vaimustuses. Mind kuuldes vaikis seltskond äkki, aga naine ise lõpetas selle esimesena ja hakkas erilise rõhuga veel valjemini laulma. See oli väljakutse. Kiskusin palitu ärritatult maha ja astusin tuppa. Purjus mehed, minu ilmudes, tõusid vaarudes toolilt ja hakkasid mind tervitama, teatud sorti lääge naeratus näol: noh, võite ise arvata, mida tunnevad mehed, kui joovad ja olesklevad sinu naisega sinu selja taga sinu enda kodus. Naine jätkas tralli, silmades kuri, väljakutsuv, purjus läige, ignoreerides mind täiesti ja soovitades oma kavaleridel mitte end segada lasta. Kavalerid kogelesid mingeid lolle vabandussõnu - "ärge pange pahaks" ja nii edasi, nagu see purjus inimestele omane. (Roht 1932: 85)

Strepitatiivne kommunikatsioon - helide teadlik kontrollimine selle vahendusel suhtlemiseks. Nagu ühiselamu vetsus poti peal istudes jalgadega sahistamine, et anda kiire häda tegijatele märku, et keegi on seal ning tuld pole vaja ära kustutada.

Ning võõraste joodikute läägel irvitusel sõimas mind naine edasi, süüdistades mind kõigis maailma pahedes. Et mind eriti torgata, "häbistas" ta mind minu eriti armsamate ajaviidete, omaduste ja kalduvustega, ta läks isegi niikaugele, et puudutas meie omavahelist intiimset elu. (Roht 1932: 86)

Kohutav. Powys: "Women would not be the adepts they are both at flattering men's life-illusions and at stabbing them with bodkin-thrusts of a miraculous cruelty if they were not merciless critics of these subjective masquerades." (1933: 81)

See otse loomusunniline iha ajas mind oma isa juurde, kuigi mul tõeliselt vähe lootust oli tema abile. Ja ma ei eksinud temas. Ta võttis mu vastu kui müristav pilv. Tal on talu kuski Lõuna-Eestis, ja kui ta tuli väljalt ja leidis mu istumast eestoas laua ääres, kuna teenijad mind vahtisid kui hirmutist, läks ta minust mööda tagatuppa, ilma teretamata, ilma sõna lausumata kui tuulekeerd. Tüki aja pärast tuli ta sealt tormava äikesena ja prahvatas:
"Mis sa siin otsid?!"
Minu vaikides jätkas ta:
"Sina räbal, näru, mõrtsukapeletis, sina vangikaabakas, kes sa mu hallid juuksed oled teotanud! Sina igavene kalts! Käi välja minu majast! Ja et su jalg sind enam siia ei tooks!"
Ma tundsin teda, ma olin selleks ette valmistatud, sellepärast ei löönud need sõnad mind veel maha.
Vähe rahunedes ütles ta:
"Kõhutäie süüa võid saada ja siis mine sinna, kust sa tulnud oled." (Roht 1932: 89)

Küll on isad ikka armsad. Siinses jutustuses [spoiler] läks poeg isa juurde lootuses saada ulualust kuniks ta jälle jalule saab. Et aga ta nii jõhkralt ära saadetakse isegi isakodust, eksleb ta tööta ja pinnata mõõda maad kuniks viimases näljas varastab leiba ja läheb selle eest uuesti vanglasse.

Siiski, kui olin söönud ja ta jälle tuppa tuli, katsusin teda pehmendada, katsusin talle selgitada oma "kuriteo" tõelist olu. Kuid teadsin jälle ette tema iseloomu - tema uskus võõraid inimesi alati rohkem kui oma last. Oma lapsele oli tal mingi põlgus kui alaväärtuslikumale olevusele - üks imelik joon mõnedes perekondades! Võõrale ollakse lahke, vastutulelik, viisakas, omale antakse ainult pilget, halvakspanu, mahaarvatud "ametlik", traditsiooniline kokkuhoid omaste vahel. Südamlikkust ei ole, ja kui seda on, siis on see põlglik, halvakspanev, mitte armastav, lugupidav, kaasatundev. (Roht 1932: 90)

Ka minu perekonnas on see joon, et isa võttis minu kallal vägivalda tarvitanud mustlase valetava ema poole kuiet oma poegade poole (Minuga samal tänaval elav mustlaspoiss varastas mult ratta ja lõi silma siniseks kui selle tagasi võtsin).

Mu välimus ja sisemine abitus heidutas minust inimesi, ma ei leidnud õigeid sõnu, olin teistele vist mingiks vastumeelselt-kahtlaseks inimeseks, leidsin ainult imelikke, ärapöörduvaid pilke, põiklevaid sõnu, mõnes kohas koguni hurjutusi ja ähvardusi "säärastele kaabakatele, kes käivad siin luuramas ja kerjamas, et öösi vargile tulla". (Roht 1932: 96)

Kõik inimesed peale peategelaste on nendes lühijuttudes julmad ja ebainimlikud.

Nälgiv inimene on sama, mis haige. Igatahes pole ta enam normaalne, nii kehaliselt kui ka hingeliselt. Ta süda töötab haiglaselt, ta närvid on nõrgad, just kui rabedad niidid, ja ta mõtted ebareaalselt tasakaalutud. (Roht 1932: 98)

Eks ta nii ole. Haigus ja nälg käivad tihti ka käsikäes.

Nii ja nii, peremees, laena mulle sada krooni, lehm kärvas mul ära, vaja oleks uut osta. Ütleb seda ja ise ei vaata mulle otsagi, enesel nina maas. Hm. Mul oli seda otse imelik kuulata. 'Oled sa hull, Jakob?' ütlen talle. (Roht 1932: 106)

Hiljem tuleb välja, et Jakob ei pruukinud üldsegi teada, et peremees ise oma küüni põlema pistis. Läks ehku peale ja vedas vennikesel. Saja krooni eest ei ostnud lehma, vaid jõi maha.

Kui Oskar Paurson hommikul teenistusse ilmus, olid kaasametnikud juba kõik oma kohtadel ja teotsesid asjalikult. Suures toas oli ligi paarkümmend inimest ametis ja kirjutusmasinate klõbin ning paberi- ja surekrabin täitis ruumi, aga kuuldus ja tagasihoidlikku kõnet, hüüatusi, isegi väikest naerukuhunat. Siin oli mees- ja naisametnikke, suuremalt jaolt noori inimesi 20-40 aastate vahel. Paljud olid nägusad ja hästi riietatud ning pidasid end liigutusis kui ka kõnes väga peenemoeliselt ülal. Moodsad soengud, hästiravitud näonahk ja maniküüritud sõrmed, sõrmused ja ehted. Ei puudunud ka flirt. Nii mõnedki paljutähendavad pilgud, muiged ja žestid vahetati noorhärrade ja preilide vahel, kuna sõrmede all käis töö. (Roht 1932: 117)

Taaskord tähtsuse järjekorra küsimus: siin esmalt pilgud, siis näoilmed ja viimaks ka žestid.

Kui Paurson mööda minnes oma ülemust tervitas, tõmbas see kulmud vähe vastumeelselt kokku ning tegi peaga vaevumärgatava liigutuse, mida võis pidada vastutervituseks, kuid mis võis kuuluda ka vestlusesse. (Roht 1932: 117-118)

Kulmukortsutus on üks väheseid asju mida ma olen kohanud sel ajal kirjeldatavat seoses kulmudega. Tervitamise ambivalentsus (kas oli päris tervitus või osa vestlusest mis nägi nii välja) on tuttav - parasjagu vestlevate õppejõududega on endal nii juhtunud.

Ja mõnigi tõsiseks teeseldud pilk libises natike põlgliku ilmega, enam-vähem külma uudishimuga üle Paursoni näo. (Roht 1932: 118)

Üks oluline vaatamise (visuaalse käitumise) funktsioon - informatsiooni kogumine. Külm uudishimu, tähendab.

Puhkevaheajal ebaõnnestusid kõik laenukatsed. Kaasteenijad vabandusid külmalt, et ei ole võimalik, ja katsusid ruttu eemalduda, vaevaltpeidetud põlglik iroonia näol. Mõned ei vastanud küsimusele üldse, vaid pugesid tähele panemata mööda. Ainult paar vaesemat, kehvemat ametivenda vestlesid Paursoniga jõhkra irvitava seltsimehelikkusega, heites kaunis kalki nalja Paursoni hilinemise ja rahapuuduse üle. (Roht 1932: 121)

Jääb mulje, et naeratamine on selles ajastus rohkem vaenulik (irvitus), mistõttu tundub mõistlik, et Soodoma Kroonikas, vähe psühholoogiliselt teadlikumas romaanis, seda tihti kirjeldatakse viisakusest tagasi hoitavat. Sealt siis need imelikud muiged - poolikust enesevalitsemisest.

Ja daamid - need uhked kaasteenijad - peaaegu ainsad "ausad" naised, keda Paurson kogu linnas tundis. Need vibelesid Paursonist mööda kui püstsabadega paabud, siblidi-säblidi käisid nende sõnad ja jalad - ning Paursonile heideti ainult külm, allakriipsutatult kõrk pilk. (Roht 1932: 122)

Disrespektaabel.

Täna näis Tennomäel hea tuju olevat, ta naeratas juba eemalt Paursonile ja juurde jõudes sirutas isegi käe ning küsis:
"Noh, kuidas läheb? Miks nii vihane nägu?"
Ja tahtis jälle kohe edasi lipata, lokkide lehvides ning elurõomust hõõguval näol.
Kuid pidas kinni Pairsoni tuim vastus:
"Millest siin rõõmustada, kui nälg on varaks?"
Tennomägi peatus, väike vari jooksis üle ta näo.
"No-noh! Kas siis asi nii hull on?"
Paurson kehitas õlgu. (Roht 1932: 128)

Veel näoilmete tumedus-eredus sümboolikat.

"Tohoh, tohoh," lausus Tennomägi tehtud lõbususega ning talle tuli kibe soov lahkuda: niipalju õnnetust koos oli juba vastumeelne. Ning ta pistis käe peaaegu masinlikult põue, tõi sealt nähtavale rahatasku ja avas selle. (Roht 1932: 128)

Selline "tegemine" moodustab täitsa omaette teema ja võimaldab käsitleda intentsiooni ja pettuse teemasid.

Üldine naerulagin tervitas Paursoni - see seltskond olijuba seisukorras, kus naerdi peaaegu iga nalja ja kus iga külaline oli tere tulemast. Tennomägigi näis olevat üsna purjus. Ta istus kull sirgelt ja katsus hoida oma näol harilikku armastusväärilist naeratust, kuid ta silmad olid klaasistunud ja ta kõne kogelev. (Roht 1932: 130)

Enesevalitsemine on ikka väga hea vaste inglisekeelsele terminile self-control. Eriti selle tõttu, et see sõna on kaua kasutuses olnud.

Ning kuipalju ka Tennomägi lõbutseb, veel pole teda nähtud päris enesevalitsuseta. Ta oskab endal alati meele peas hoida isegi kõige meeleolurikkamas olengus. (Roht 1932: 132-133)

Downside on see, et "tehtud" näod pole siirad.

Paurson oli oma ohvrit kogu aeg hoolega silmas pidanud ja otse nagu mingi teadusliku huviga jälginud ta viimseid tunde, ta sõnu, liigutusi, pilke, häälekõla. See oli nagu unenägu. Pikk sirge, elegantne mees elas Paursoni ees kogu aeg ekraanil. Ta oli purjus, tugevasti purjus - ja see tõi temas esile palju muid peidetud joonu: lapsikuid, kapriislikke, südamlikke, pehmeid, metsikuid, jõhkraid. Tennomäe silmad olid klaasistunud, ta näojooned tardunud ja temagi teotses kui automaat. Ta kallistas tütarlapsi, tantsis nendega, rääkis rõvedusi - ja polnud enam see Tennomägi, keda varem oli tundnud Paurson. Paursonil ei olnud talle mingit viha. Ta silmitses teda vähe kohutava uudishimuga, kui tõelist elavat automaati, kelle tema, Paurson, varsti lööb maha. (Roht 1932: 136)

Nendest järjestustest peaks lõpuks mingi võrdluse tegema ja statistiliselt hindama mis on esmasem või millises järjekorras oleks loogiline Kurekrõnksu arendada.

Paurson nägi lühikesel hetkel oma ees kogu elu ja olemise õudust. (Roht 1932: 137)

Mulle on jäänud mulje, et inimesed kes kogu elu jo olemise õudust näevad, on vaimse tervise probleemidega. Terved inimesed ei näe või ei hooli.

Tennomägi vaatab Paursoni otsa punetavail silmil, üles-alla kõikuval peal, ja kogu ta olemus on praegu ta purjus pilgus: abitu, vaene, kurnatud inimene. (Roht 1932: 138)

Pilk on nii tähtis, et selle kaudu saab kogu olemust määratleda.