Näeme endi ümber palju olukordi, kus selmet üksteist aidata, viskavad inimesed teistele hoopis kaikaid kodaratesse. Vahel lihtsalt kadedusest, vahel inimlikust hirmust „ilma jääda”, aga teinekord põhjendamatust omamisvajadusest.
Põmm! Negatiivsus. Pauh! Pessimism. Huaa! Küünilisus. Eestlastele (ainu?)omane kadedus, hirm ja trots saavad taaskord kõnetatud viisil mis mitte mingil juhul ei
perpetuate'i neid samu väärtusi. Väärtusi? Dno. Aga need vaenulikud iseloomustused ei tundu sugugi kaugete ja võõrastena vaid vastupidi lähedaste ja tuttavatena. Kadedus, hirm ja trots on ehk isegi meie
natsionalnaõij hhhhharakter.
Ikka leidub ka neid, kes silmates laual vaagnatäit kompvekke endal taskud, siis kui keegi parajasti ei vaata, ahnelt täis topivad, mõtlemata oma tegelikele vajadustele – kui kuskilt on võimalus võtta, siis tuleb seda võimalust kasutada, muidu teeb seda keegi teine sinu eest! Selline mõtlemisviis tõmbab inimesed ohtlikult küüru, nende enda poole suunatud nina vajub üha sügavamale rinnale ja altpoolt kiibitsevad silmad reedavad hirmu, nad kardavad, nagu kogu maailm oleks nende vastu, ja peavad elu igaveseks olelusvõitluseks selle ähvardava ümbritsevaga.
Kiibitsema on "teiste tegevust pealt passima, kõrvalt õpetama" (ÕS2013); "{võitlustuhinale} kaasa elama, {omadele} pöialt hoidma (pidama)" (Sünonüümisõnastik); "teiste tegevust kõrvalt huvitatult pealt vaatama" (EKSS). Kui altpoolt kiibitsevad silmad reedavad hirmu, siis mida reedavad ülevaltpoolt kiibitsevad silmad? Siin on põnevad kehalised kujundid (küürus, nina rinnal, alt üles vaatamine, teise jälgimine), aga hetkel ei oska ma seda millekski muuks nimetada kui visuaalseks hüperbooliks. Ülepingutatult skemaatiline - koomiksiline. Kujund on
straw man - endalekrabaja demoniseerimine. Hea ei ole ka vastasäärmus - minusugused tolvanid kes ei kraba kohe üldse, vaatavad kommivaagnast mööda ja kannavad seitse aastat järjest ühte jopet, kui vaid saaks vähemalt kümme aastat täis enne kui enam paigata ei anna.
Nii suhtutakse kõigisse teistesse kui konkurentidesse – eriti ohtlikeks peetakse millegipärast neid inimesi, kes tegelevad sama erialaga või tegutsevad samal väljal, sest nemad on veel need kõige suuremad rivaalid ja kõige lähedasemad vaenlased. Nemad võtavad ju Sinule mõeldud prääniku sult praktiliselt sõrmede vahelt ära, nad on jalus ja tüütud ning nad varastavad, raisad, su mõtteid ja, mis kõige hullem, jõuavad need enne sind ka teoks teha. Tundub nagu igaühel on keegi kuskil jalus, ometi ei saa öelda, et meil siin kuidagi ülerahvastatusega probleeme oleks.
Selle mure vastu olen justkui kogemata leidnud vaktsiini. Trikk on omada niivõrd spetsiifilist nišši, et ükski kolleeg ei ole võimeline sinu mõtteid varastama. Isegi kui kirjutad kõik oma mõtted avalikult blogisse tervele maailmale näha, veel enam, inglise keeles... Võib-olla tuleks lihtsalt keerulisemaid mõtteid muretseda? Mul ei ole hirmu, et keegi minu präänikut mu sõrme vahelt ära näppaks või minu mõtet enne mind teoks teeks - mu projekt on niivõrd laialivalgunud ja üleküllastunud, et vargust pole karta - keegi vaevalt suudab kogu seda blogi läbi lugeda ja hoomata mida kuradit ma tegelikult siin teen.
Selmet igaüks omaette põlve otsas nokitseb, võiksime õppida enam koostööd tegema – siduma oma plaane ja eesmärke ning nende nimel ühiselt töötama. Olen täheldanud, et jagades ise oma väheseidki ressursse, aga suuri ideid, võib saada ootamatult tagasi oluliselt rohkemgi, kui esialgu loota oleks osanud. Elamata pidevas hirmus, et keegi sul kohe varsti kindlasti naha üle kõrvade tõmbab, võib saavutada suuri asju – muuta maailma. Ja See on puhtalt maailmavaate küsimus.
Aga kui omaette põlve otsas nokitsemine on liialt mõnus, et seda ära anda? Oma akadeemilise puhkuse aastaga jõudsin palju rohkem läbi lugeda ja töötada kui kahel eelneval aastal kokku. Nüüd tagasi loengupingis tunnen ennast aheldatuna ahistavasse tegevusetusesse. Üksinda on ikka palju rohkem võimalik hoobilt ära teha kui teistega koos - vähemalt sunnitud kujul kaldub asi rohkem sotsiaalseks looderdamiseks ja piinliku vaikuse võidulauluks. Ühiselt töötamise mõte on ilus ja üllas ja hea ja tore ja vahva, aga ka üksjagu ebapraktiline, ebamugav, täis ebaedule viivat ebalemist. Või on see, jah, maailmavaate küsimus.
Mida elukogenumaks kasvab noor inimene, seda enam hakatakse talle ette heitma, et on viimane aeg realistiks hakata – igaüks peab ikka ise enda eest seisma. Milleks selline retoorika vajalik on?! Tegelikkuses ümbritsevad meid konkreetsed isiksused, kellel on oma huumorisoon, eesmärgid, ideed ja unistused, ning, mis peamine, igaüks on tegelikult meelitatud tähelepanust. Olgu, leidub ka inimesi, kes oma egoprobleemide tõttu sellele tähelepanule kummaliselt reageerivad, palju on kinni kompleksides ja enesehinnangutes, kuid ka selle paksu naha taga on ikkagi mänguhimuline vaba hing.
Ma ei tea kellest sa räägid. Konkreetsed, huumorisoone, eesmärkide ja ideedega isiksused on sellised ka realistlikutena... Hmm... Aga siis meenub, et mul ei ole huumorisoont. Mul on tuttavaid kel pole mingeid eesmärke ja terve ilm on täis inimesi kel pole ideid. Jõuame taas punktini, et juhtkirja kirjutades võib sõnadega inimesed ilusateks ja üllasteks ja headeks ja toredateks ja vahvadeks maalida, aga kadedus, hirm ja trots pole kuhugi kadunud. Praegugi võib lugeja (kui selline eksisteerib, ma pole kindel) silmi vidudata ja kulmu kortsutada selle peale, et minu motiivid pole selged. Miks ta norib selle juhtkirja kallal?
Mulle tundub kummaline, et meie kultuur ja ühiskond ajavad sellise avatuse, siiruse ja lootusrikkuse segamini naiivsusega – seda saab väita ainult see, kes on kaotanud sideme oma noorusliku hingega, keda on piisavalt kaua tümitatud, et ta on katkestanud priitahtlikult oma suhte vabadusega.
Mulle meeldib see troop. See, et noorus on avatud, siiras ja lootusrikas.
Elu peab elatama, Riomar. Oled noor, oled ilus, oled jõuline. Elu muutub ilusamaks sääraste noormeeste tõttu. Pane wälja kõik, mis sinus on!
Riomar naeratles, pääd aeglaselt raputades. Kuuldut wõttis ta meelitusena. (Pert 1928: 63)
Samamoodi pean naeratlema ja pead raputama selle troobi üle kasvõi noorema enda nimel, kellega nüüdseks olen vististi sideme kaotanud. Mind on piisavalt kaua tümitatud, või olen ma ennast piisavalt tümitanud, et avatud, siira ja lootusrikka tundmuse poolt ära kandumise asemel mõtisklen ma nüüd selle üle kuidas sündis sõna "priitahtlik" - äkki "vabatahtlikult" mõjus tarbetu kordusena, sest lause lõppeb samuti sõnaga "vabadusega" ja õhust tõmmati "vaba" sünonüüm "prii". Rippumatu tahtega muhelen meie keele kauniduse üle. Aga enne kui juhtkiri otsa lõppeb pean tegema uperkuuti teksti algusesse ja vaagima millegi muu üle.
Ikka leidub ka neid, kes silmates laual vaagnatäit kompvekke endal taskud, siis kui keegi parajasti ei vaata, ahnelt täis topivad, mõtlemata oma tegelikele vajadustele – kui kuskilt on võimalus võtta, siis tuleb seda võimalust kasutada, muidu teeb seda keegi teine sinu eest! [...] nad kardavad, nagu kogu maailm oleks nende vastu, ja peavad elu igaveseks olelusvõitluseks selle ähvardava ümbritsevaga.
Just see katkend viis mind kommenteerimiseni. Muidugi on mõnus ka eesti keeles kirjutamist harjutada niisamagi, aga märkus mida ma teha tahtsin puudutab seda maailmasõdadevahelist kirjandust mida ma parasjagu loen. 1930ndate külaeluromaanides ja lühijuttudes elutseb samasugune mõttelaad, mistõttu ei saa seda sugugi nimetada uueks leiutiseks või mingisuguseks ajutiseks haiguseks, vaid pigem siis juba rahvuslikuks iseloomujooneks, kui mitte isegi üldinimlikuks omaduseks. Ma mõtlen seda "teistel on, seega mul peaks ka olema" motiivi, seda sama kadedust, hirmu ja trotsi. Olgu selleks 19nda sajandi lõpu eestlaste trall ümber kirikukellade, et meite oma olleks kõikse ilusam ja kõlawam või 1930ndate eestlaste vajadus omada klaverit selmet mängida kandlet nagu mõni talupoeg jne. Tahaks öelda, et omamisvajadus ei ole sugugi põhjendamatu. Pigem on sellel mitmeid põhjuseid ja neid on raske hoobilt paikagi panna. Ma asendasin üleval selle põhjendamatu omamisvajaduse "trotsiga" isiklikust suvast, aga mitte alusetult. See on "kangekaelne, kiusakas, järeleandmatu tahe kedagi v. midagi mitte arvestada, kellegi v. millegi kiuste midagi teha vms." Mulle tundub küll, et me teeme paljusid asju lihtsalt trotsist. Aga see on isiklik tundmus.
Tegelikult ei ole olemas mingeid reegleid selle kohta, kuidas asju ajada tuleks. On ainult inimesed, kes on loonud reeglid selleks, et neil oleks mugav, et asju tehtaks just selliselt.
Suurem tõde kui momendil suudaks hoomatagi.
Otse loomulikult on sealjuures palju järeleproovitud ja toimivaid süsteeme, mis aeg-ajalt vaid veidikene särtsu vajavad, aga ka palju raamistikke, mis on muutunud nii keerulisteks, et enam ei mäleta mitte keegi, miks me asju nii tavatseme teha.
Teoreetiliste raamistike ja teaduslike süsteemide puhul on kõige huvitavam osa nende juurteni minemine ja meelde tuletada, miks asju kindlal viisidel tehakse, tehti või tasuks teha jne. Aga see ei ole vist see mida autor mõtleb. Juhtkirjad pidavatki olema väga üldised.
Seetõttu ei ole ma ka kindel, kas meie tänases päevas ja ühiskonnas on põhjendatud tunda hirmu, kui keegi on sinuga samas valdkonnas edukas. Kas see seab reaalselt ohtu sinu tegemiste vajalikkuse? Või ehk on see vastupidiselt võimalus üksteist tagant tõugata ja koos midagi palju olulisemat korda saata?
Täiesti mõistlik, aga mis siis kui ma olen trotsi täis? Mis siis, kui minu trotsi ei motiveeri mitte hirm ega midagi eduga seoses, vaid juhuslik tuju, juhuslikul varahommikutunnil kirjutatud rumalus, puhtinimlik eksimine või meeltesegadus? (Üritan ka olla üldine, et mitte nimetada nimesid.) Üksteist tagant tõugata ja koos midagi palju olulisemat korda saata oleks... Ilus ja üllas ja hea ja tore ja vahva... Aga... Miski sein vaatab vastu. Küsimuse lahkamiseks on vaja rohkem vaimujõudu ja ausust kui mul hetkel varaks on. Juhtkiri oli hea. Palju parem kui Kaur Kenderi epateeriv praekartulilõhnajutt. Täpselt nii palju ma juhtkirju lugenud olengi.
0 comments:
Post a Comment