Sirp õites

Pert, Jaan 1928. Sirp õites: üliõpilaste seiklusi. Wõru: Tähe.

Sina, jumalik Tartu, noorte tütarlaste ja walmiwate noormeeste unedemaa! Helge linn, kuhu igatseb kord igaüks all madalal koolipingil nagu palwerännakule püha templisse. (Pert 1928: 5)

Milline poeetiline/romantiline algus! See on vaieldamatult vanim eestikeelne raamat mida ma olen lugenud. Ma kahtlustan, et see on avaldatud enne keeleuuendust (aga kahjuks ei tea ega leia üles millal see keeleuuendus täpselt toimus).

Siin oodatakse oma igatsetut kewadööde ilus, kelle naer oleks palsam walu haawadele. Siin omab süda südame täiel õnnel ja elumured unustatakse hoopis... (Pert 1928: 5)

"Palsam" on võib-olla palju öeldud, aga endorfiinide värk võib tõesti nii toimida, et naeratus aitab valu tuimestada.

Sina, imeline Tartu, sa oskad rõõmsalt naerda, kergelt tantsida, aga ka kanda suursuguselt walu. Su naer on südamlik, su tants ilus ja kaasahaaraw ja su pisarad on rasked. Su õnn on nagu walge kewadpilwe hõljumine päikese säras. Kuid su õnnetus on südamewere tumm nuuksumine risti all. (Pert 1928: 5)

Linn ise oskab naerda ja tantsida või hoopis metonüümiliselt selle linna asukad?

Tänawail aga algab nüüd elu. Särahtuwad kaupluste waateaknad, süttiwad tänawalaternad, uulitsail haugatab wahetpidamata auto ja trotuaarid on täis jalutajaid.
Ainult Toom on waikne. Põlised esiisaaegadest paksud hiiepuud katawad kinni all alleedel kõndijate eksjutu ja naeru. Arad kohtajad istuwad pinkidel, kõneledes waheaegade järele üskiuid sõnu. All särab juba tuledemeres linn. Nad ei näe seda, nad ei kuule midagi. Nende pilgud on kiindunud üle linna õhtu pimedusse, mil wäriseb teadmatuses süda.
Wilunud armuasjades sõbrutsejad, kes siin kohtunud soowitawaga, laskuwad alla linna ootawatesse wooditesse wõi sala armumajadesse.
Paksude pärnade warjust kostab koolitüdruku kiljatus, - oma esimese suudluse andis ta siin... (Pert 1928: 7)

Lugemist teeb lihtsamaks tõik, et see on kirjutatud linna kohta, mida suudan ette kujutada. Ka praegu käiakse Toomemäel kohtamas.

Alles nüüd Riomar tõstab silmad raamatult ja küsib:
"On ehk aeg minna?"
"Peaaegu. Ehk teeme jaamas enne weel wäikesed õlled..." Ka Riomar tõuseb sohwalt, et riietuda wäljaminekuks. (Pert 1928: 8)

Nagu tean juba Soodoma Kroonikast, oli Tartu rongijaamas tol ajal mingisugune kohviku moodi asutus.

"Kuid meie aasta algab alles nüüd!" Riomari silmad herehtusid. Ta lööb käega. Ta suudab teha seda täiesti südamest. Ta suudaks seda teha ka alati. (Pert 1928: 9)

Ere on "väga hele, silmipimestav". Silmade h-ere-htumine seega tähendab silmade muutumist väga eredaks. Või on võimalik, et herehtumisest on saanud erutumine? "Erutatud pilk, hääl" on küll ÕS2006-s näitena olemas.

"Hugowilli, terwit!"
Ulatati üksteisele käed.
"Jällenägemist! Tere!" Riomar hetkeks hoiab Hugowilli käe enese käes ja nagu puurib selle silmesse, säält lugedes asju, millest ei osata harilikult kõnelda. Kuid ta tahaks neist lugeda ka kõik: siiajõudnu saladused ja uudised.
"Oled kahwatu, Hugowilli. Su esimene pilk ei kõnele rõõmust..."
"Olen töötanud suwel. Wõib olla on see sellest..."
Riomar waikib. Tal on tunne, et Hugowilli warjab või põeb midagi. (Pert 1928: 9)

Silmadest lugemine! Ma eeldan, et räägitakse ikka kogu näost, aga et silmad "valitsevad nägu" siis pole vaja muud mainida. Käte hoidmisene toetab Pimpernel Smithi vaadates tekkinud hüpoteesi, et vanasti hoiti üksteisel pikemalt käest kinni kui tänapäevastele kätlemistele on kohane. Hugowilli tõepoolest põeb midagi, aga seda ma ei hakka spoilima.

"Kuid siin!" juba naeratawadki mõlemad. "Kuid siin!..." kordawad mõlemad tõuswa hooga. Ent sõnad nagu ei pääse walla nende suust. Ja teineteise silmest loevad nad: siin saad üle kõigest - murest, südamewalust, siin saadakse naerdes üle ka igast haigusest...
"Saad terweks!" lausub Riomar. "Elu, elu waja elada..."
Kuid Hugowilli silme warjutab wiiwuks tume pilw. Ta nagu ei taha, et Riomar teda nii palju mõistab.
"Mõtlesin"... naeratab ta tasa lausudes, kuid omal huuled tõmblewad waewalt märgatawas wärinas mõeldu puhul. (Pert 1928: 10)

Tumeduse ja varjude metafoorid.

Ama heitis noormehele naerwa ja kahtlewa pilgu, nagu ei julgeks ta ometi ei üles tõusta, ei lahti riietuda ega puudutada woodit. Siis haarab ta noormes, tõstab ta kätele, ja enne kui see sõnagi lausuda jõudnud oleks, asetab woodile.
Preili ehmub, wiskleb, kuid tundes, et Riomar ta wabaks laskis, rahustub silmapilkselt. (Pert 1928: 15)

Riomar võtab ka Ama kingad jalast, siis vajuvad nad koos padjale ja suudlevad. Riomar on juba 15ndal leheküljel üks smooth guy.

Eller muigab kibedalt. Ta püüab naerda waljult. Kuid see kõlab tehtuna ja hüsteeriliselt. (Pert 1928: 18)

Juba tuttav tehtus. See võib olla ka põhjus miks sõna tee-sklemine sisaldab tegemise tüve.

Riomar heitis kaaslasele üleolewa, kuid sõbraliku pilgu. (Pert 1928: 19)

Ja pilkude kataloog muudkui kasvab.

Elleri silmad särahtuwad. Ta käed tõmbuwad rusikasse. (Pert 1928: 20)

Silmad siin mitte ei sära vaid särahtuwad - ma pole üldsegi kindel kas need on üks ja seesama. Vastasel juhul pole särasilmsus ainult positiivne (rõõm) vaid ka negatiivne (viha). Rusikate roll on ka Kärneri romaanis oluline.

"Linn on nagu ikka. Ehitatakse juurde maju ja wanu põletatakse ära. Inimesi elab selles kõiksugu elukutsetega: totakaid teadlasi, kes ülikoolis peawad loenguid; andetuid kirjanikke, kes istuwad kohwikuis, nälgiwaid kunstnikke, kes igawikku trükiwad oma papist teostega; wirilaid näitlejaid, kelledele wanakuratki ei sõanda lausuda meelitusi; tõusikuid kaupmehi, kes aju asemel kaswatawad kohtu; ahneid üüritubade pidajaid, kokkuhoidlikke würtsipoodnikke, kes kogu päewa kaaluwad naela wiisi leiba; setukestega woorimehi, kelledest jalakäija kergelt wõib ette jõuda; teenistuseta arste ja awalikke naisi. Kuid ainuke tõeline kodanik on siin üliõpilane." (Pert 1928: 21)

Läbilõige ühiskonnast ja ülistus tudengitele, kellest ja kellele see raamat on kirjutatud.

Teatris käiwad need, kes loodud kannatajateks. Nad kannatawad siis ka ära kõik, mis lawal mängitakse, silmapilgutamata ja igawust tundmata. (Pert 1928: 22)

Mõned asjad siiski ei muutu.

Imelik rahutusetunne on wallanud Ama. Kui ometi tuleks keegi, kellega saaks kõneleda. Kellele kaela langeda wõiks... Nii hää on ju. Nii kerge ja ilus alata esimest päewa oma elus... (Pert 1928: 28)

Ma oletan, et "kaela langemine" on kallistamine.

Noormees waikis. Ta waatles nagu imetledes Ama awatud silmi, mille taga näis awatuna noore tütarlapse süda, mis wärises arga ja hella wärinat. Tütarlapse huuled, mis olid punased ja õhukesed, tõmblesid warjatud erutuses. Ja selle pilk, kokku langend noormehe omaga, waibus sõnatuks, unelewaks südametukseks...
"Ama, olete ilus..."
"Selle ütelusega tegite mulle haiget."
Wangistand üksteise oma awatid silmawaatega, mil usud nende sügawuses awanewat uusi maailmu, mil wärin läbistab kogu keha ja jõud ütleb üles, laskub noormees ette, haarab preili ümbert ja suudleb. Siis tõstab ta oma katele, suudleb ta otsaesist, ta kulme, ta silmi, ta põski. Ja laseb wabaks tütarlapse. (Pert 1928: 29)

That smoovth sonovabitch.

Üles seinale on riputatud jumala kujutus hallil pilwel. Selle waade on naerus. Ta on tõstnud oma käed ja õnnistab. Ta all kahe rööwli wahele ristile pooduna ta poeg.
Üks sõjameestest on oda pistnud selle külje sisse. Punane wesi nõrgub alla odawart ja ihu mööda. Teised sõdurid murrawad rööwlite luid. Wiimaste suud tõmbuwad walus wiltu. Nende näoilmest wõib järeldada, et nad neawad ära oma sündimise. (Pert 1928: 30)

Silmade sümboolika on niivõrd võimas, et mitte nägu ei ole naerus, vaid vaade. Huvitav on ka tõik, et silmadest loetakse, aga näoilmest täheldatakse.

"Tõuta wähemalt, et ära annad jõuluks ladinakeele eksami. Oled nõus? Sagar noogutas kibeda muigega nõusolekuks pääd. Kajas uus raksatus. Sähwatas walge tuli. Sadas. (Pert 1928: 34)

Veel muigeid mu kataloogi. Huvitav, kas erinevad muiged, naeratused, pilgud ja ilmed hakkavad ka korduma.

"Eller, laula meile midagi! Laula midagi rõõmust... Laula armastusest..." pöördub selle poole Riomar.
"Jah, laulge armastusest..." aitab ka preili paluda.
"Laula juhuslikult kokkusattund inimeste armastusest, kes siis lahkuvad teades, et ei kohta enam teineteisega," jatkas Riomar. "Teie, preili, teie armastate nagu minagi rändlindude armastust," haaras noormees nende sõnade juures preili käewarrest. "Üks neist huilgab ja wäriseb ootel õites oksal, et kus poolt jõuab kohale kallim, kas lõunast wõi idast. Ja see tuleb, haarab kallima kaelast, surub suu selle suule, kannab teda kätel - aga nukrushellus tuksatab mõlemi südametes. See on rändlindude armastus, mis püsib ainult silmapilguks. Ja siis lendawad nad jälle üks põhja, teine hommikusse armsama juurest, kellega iial enam ei kohta..."
Wärisew tütarlaps langes noormehe hõlma. Ta rinnus ärkas igatsus ja õnne ootusi... (Pert 1928: 35)

Just Riomar being smooth.

Hugowilli toppis täis piibu, süütas põlema selle, mõõtis ükskõikse pilguga selgind iga ilmakaart ja suitsipilwi üles puhudes kõneles:
"Süda on peru, aga mõte on lasik. Süda on hobune ja mõte on ohjad. Ära mine inimeste hulka peru hobusega. Ja ära pea peru hobust oma kallimaks hobuseks." (Pert 1928: 36)

Hugowilli üritab ka diip olla.

"Teie ülalpidamine täna on ju nii äraandlik." (Pert 1928: 40)

Ülalpidamine = enesevalitsemine; äraandlik = kergestimõistetav.

Riomar muigab waid wastuseks. (Pert 1928: 41)

Mitteverbaalne suhtlemine asendab verbaalset suhtlemist.

Küll on raske eestlasel armastada, oma armsama jaoks ei leiaks ta kuidagi sobiwat sõna! (Pert 1928: 42)

Noneh, teotab kõiki eestlasi?!

Amat tahaksin hoida. Kuis oleks kena, kui mööda pääseks ta kõigest, mis hinge jatab musti jälgi. Ja et ei tuleks temal tuua ohwrit sellele tumedale, ilmetule ja limasele, kuid ometi nii magusale... nimetule, mil tütarlapse jalasääred lööwad wärisema, mil rammestaw uim lööb pähe ja täiswerelisena küpsend eluiha patustab südame puhtuse wastu..." (Pert 1928: 43)

Läbi lillede, ikka läbi lillede... räägime seksist.

Kell jõudis üle kahe. Nagu teada, siit pääle kaotawad makswuse piiripidamise reeglid. Wõid kõnelda, kuidas tahad, wõid laulda lorilaule, - nende eest siit pääle ei karistata. Ja milline möirgamine läks lahti nüüd! (Pert 1928: 44-45)

Meenub Tedi vanaema ütlus telesarjast How I Met Your Mother: "Nothing good ever happens after 2 A.M." Leheküljele number 45 on hariliku pliiatsiga joonistatud suvalisele viiesõnalisele lausele ümber midagi mis kangesti meenutab Tartu kunagist kivisilda:

Noormehed haarasid põrandalt õllekorwi ja silmapilkselt olid wäljas. Istuti uuesti troskadele ja sõit läks edasi. Woorimehed juba ise teawad, kuhu wiia. Pilguta ainult silma ja sind wiiakse pikema jututa kohale. (Pert 1928: 48)

Kuhu viiakse on lõbumaja.

Ka preili Maara naeratleb. Ta näib rahul enesega. (Pert 1928: 50)

Paul Ekmani raamatust välja lõigatud näoilme-piltidega on täpselt selline lugu, et rõõmus naeratus näeb välja natuke üleolev või rahul iseendaga.

Preili heidab meelitawa pilgu noormehele. See pilk on hell ja paitaw, kuid ometi külm ja kauge. (Pert 1928: 51)

Pilkude keerukusastmetel ei näi olevat piire.

"Ei. Wastupidi" - asub kinnitama noormees. "Mind rõomustab wäga..." tunneb aga sääljuures ise, et ühtki sõna usutawalt lausuda ei suuda. Preili laskub noormehele õige ligi ja haarab selle käewarrest sõnades:
"Olete kade..."
Ta silmad särahtuwad ja unelewad. Ta laskub noormehele weelgi lähemale. (Pert 1928: 52)

Eller ei suuda teha või teeselda usutavat tooni sel momendil.

Preili Maara silmad on sügawad kui öö ja kiirgawad kui tähed. Ta pilk on silmapilkudel pehme ja alistuw, siis helgib ses kõrkust ja walitsemistahet. (Pert 1928: 52)

Veel keerukaid või vastuolulisi pilke.

Preili, mõistnud, et tegi ehk liiga noormehele, naeratab lepitawalt. Nad naeratawad juba wastawisi. Naerawadki mõlemad. (Pert 1928: 53)

Naer on ikkagi nakkav.

Poja õpingud on wenind aastate järel kauemaks kui nad seda pinand oleks. Poeg ise on sirgunud noromeheks, kel juba õigus on elada täit elu. ON tekkind wõlad. Need kaswawad. Aga mis kõigest! Meie elame hää lootuse pääle, elame usus oma saatusse ja õnne... (Pert 1928: 55)

Nagu minagi.

"Imelik, kuis tulite sellele?" waatas Ama küsiwalt Riomari otsa. (Pert 1928: 55)

A facial interrogation point?

Hugowilli muigas häätahtlikult kuuldu üle. (Pert 1928: 58)

Asja teeb problemaatiliseks vaid see, et igasuguste muiete ja pilkude tähendus on kontekstist sõltuv. Selliselt rivistades saan vaid ülevaate viisidest kuidas muigeid ja pilke raamitakse, kuidas ankurdatakse tunde külge.

Ühel õhtupoolikul külastas teda Hugowilli. See tuli, istus, kõneles wähe, rohkem waatas, kuulas ja waikis. Silmapilkudel jäi wahtima preili silmi, nagu otsiks neist olematut, nagu tahaks, et neis särama lööks helke temale. (Pert 1928: 60)

Hugowilli on ka omal määral nonverbalist. Rohkem aga on ta eksistentsialist. Lk 62-63 mõtiskleb Hugowilli eksistentsialistlikke mõtteid ja keegi tore lugeja on mõlemale leheküljele harilikuga joonistanud ilusad kõverad jooned nagu juuksed.

Äkki lõi neiu käed noormehe kaela ümber ja suudles teda huultele. "Ega ma ei eksi?" lausus ta kelmilt. Neiu rind tõusis ja wajus. Ta pluus oli nagu kitsaks muutund. (Pert 1928: 65)

Siin pole isegi aru saada kas Riomar võrgutab mustlastüdrukut või Wiia võrgutab noormeest. Rindade tõusmine-vajumine ja pluusi mõstiline kitsenemine võib olla seatud Desmond Morrise tähelepanekuga, et seksuaalne erutus paneb naiste rinnad paisuma.

Wiia pühib silmi ja püüab naerda. (Pert 1928: 66)

Ka Ama teeb seda tihti.

Noormees waid naeratas tagasitõrjuwalt ja Wiia, istund selle kõrwale, wajus noormehe poole. (Pert 1928: 66)

Äkki tasuks kunagi palgata või muud moodi sisse vedada mõni näitleja ja lasta kaamera ees proovida kõiki neid erinevaid naeratamisi, muigeid ja pilke läbi mängida.

Waewalt märgataw irooniline naeratus enese üle helgib noormehe huultel. Siis nii täitusid sedapuhku ta ootused!
Noormehele aga näib, et preili on riietatud sarnaselt, nagu kawatseks ta lahkuda praegu kodunt. Ta weendub juba, et see nii ongi: keegi oletatawasti on tulemas. Talle tundub, et preili sisemiselt soowib juba, et ta wõimalikult kohe lahkuks. See haawab noormeest. Nad waikiwad mõlemad ukseläwel. Tekib wastastikune piinlikkuse tunne. Preili on juba kärsitu. (Pert 1928: 72)

Lõpuks midagi riietuse ja oleku kategooriatest.

Awades all ukse Sagar tormab wastu talle. Nähes Ellerit, seisatub silmapilguks ja seda kiiremini ruttab edasi. Paari silmapilgu järele tuleb aga trepist alla, kiirustab Ellerile järele ja peatab selle tänawal. Preili Maara tuleb istub autosse, sõidab noormeeste kohale ja palub neid mõlemaid sisse. Saabub silmapilk, mil näha, et Eller kutse wastuwõtmise asemel surub pää mütsi ja pöörab selja. Ning kunagi enam ei kergita selle preili ees terwituseks mütsi. Seda mõistab ka preili. Ent noormehe ja preili pilgud langewad kokku. Nad alateadlikult peawad wõitlust sel hetkel. Ja wõidab preili. Noormees tuleb ja istub autosse. (Pert 1928: 73)

Ongi visuaalse käitumise võimudimensioon. Ei tea mispärast pilgud "langevad".

Kuid siin mõlemale noormehele üllatuseks preili pööras selja Sagarile.
Ja imelik, mõne aja pärast just selle preili liigutuse tõttu jutt Elleriga hakkas sobima. Ja kõigi ootuste kiuste warstigi tundus, et eelmine wahejuhtum ukseesisel on esialgu unustatud.
Eller haasis Sagarit. Preili aitab kaasa. See on löödud ja muutub kogu aeg tõsisemaks. Eller triumfeerib nüüd meelega. Ta nagu tahaks kätte maksta kaaslasele selle ebakorrektsuse eest.
Eller wõtab preili kinnastatud käe, silitab seda ja kõneleb meelitusi.
Preili naerab. Neil mõlemil on hää meel.
Enam ei omista kumbi tähelepanu Sagarile. See on nagu wõõras isik, nagu teener nende seltsis, kelle eest midagi ei warjata. Tagasi sõidutand preili koju, Eller palub ta järgmiseks õhtuks kas teatri või kuhugi mujale. Nad läheksid sinna, kus neile meeldib sel silmapilgul olla. Preili on nõus. Jumalaga jättes suudleb ta preili kätt. (Pert 1928: 74)

Tähendab, nad teevad Sagarist nonperson'i.

"Wiimasel ajal käid ringi enesetapja näoga, et otse õudne hakkab sind nähes." (Pert 1928: 76)

Jutt käib muidugi Hugowillist.

Ellerile oli see öö raske. Miski ei suutnud teda enam trööstida, sest ta leidis üles oma õnnetuse. Ta püüab magada, kuid ei maga. Ta on wäsind, kuid uni ei tule. Ta silmad on kinni, kuid ta mõte töötab endiselt. (Pert 1928: 77)

Insomnia ja hüpnagoogia. Trööst on lohutus.

Preili maara laengute lõpul õhtuti ootab Eller teda ülikooli koridoris. Ülikooli kell pikalt löönud neli hoopi, lahkuwad professorid auditooriumidest ja nende järel hakkawad wälja woorima üliõpilased. (Pert 1928: 80)

Just nagu traditsioonilistes kirikutes, jutlustaja/õpetaja väljub esimesena. Seda kommet tundmata tõusin kord kirikus pärast teenistuse lõppu ja vanem naisterahwas juhendas mind ära ootama kuniks preester on esimesena lahkunud.

Homme aga, eks homme ole meil soowide täideminekupäew. Homselt ootame kõike, mis kättesaamatuks jäi eile ja täna. Homme on meie tõotuste, soowide, unede täitumise, kordaminekute ja edu päew. (Pert 1928: 83)

Tulevikuorientatsioon ja idealism.

Ja elan wastawalt ka kolme elu. Esimene on argipäew, tõelikkus. Teine unistatud elu, kuidas elada tahaksin. Ja kolmas, kus need kaks satuwad kokku - pettumuste, täideminekute ja üllatuste elu.
Ja ma ei tea, missuguses neist ma wiibin kõige kauem, misuke neist mulle kõige tahtsam, wõi misuke neist kõige tõelisem. Tean ainult ühte - kõik nad on mulle möödapääsmatud. Nad moodustawad minu maailma, minu elu ja isiku.
Ja eks ole tänanegi meie kooswiibimine ja õhtu siin pooleldi elu, pooleldi muinasjutt. Kellele on siin rohkem kui ta soowis, kellele aga wähem. Ja see silmapilk, mil seisan teie ees, on minewiku ja tulewiku sidumispunkti. Mis möödas - on mälestus, mis saabumas - alles soow. Nii saabub olewik, mis on minewiku ja tulewiku suudlus muinasjutust.
Ja meie ise seisame kesk seda suurt muinasjuttu, kus oleme üksteisele suure wõi wäikese muinasjutu kangelased." (Pert 1928: 85)

Kena filosoofia.

"Imelik, kuis nägu wõib olla sarnaselt selge hinge peegel." (Pert 1928: 89)

Cicero!

Hugowilli kammib juukseid ja tuleb sõnawastamata saali. Tantsiti weel. Kuid oli juba hilja. (Pert 1928: 91)

Kasulik sõna? Nagu sõnalausumata, aga sõnavastamata.blockquote>Tume pilw wajus selle õhtu puhul uuesti Elleri hingele. Süngeid aimtusi ja kihelewaid kahtlusi hakkab laskuma ta südamele. Saates preili Maarat püüdis ta algul olla õige lõbus. Kuid ta tehtud lõbusus oli käega katsutaw. Nad mõistsid mõlemad seda, tõsistusid ja jutt nende wahel ei sobind enam. (Pert 1928: 91)Alati ei tule tegemine hästi välja.

Ama kõneleb kuuga. Kuu naeratab. Kuu jutustab. Ja kask ta akna all jutustab. Aga see jutt teeb kurwaks Ama. Ta kuulab ja kuulab. Ja uulates tunneb, et paisub raskus wõi walu ta rinde all. (Pert 1928: 92)

Mitte rindade, vaid rinde.

Pruut on walges üleriides, pääs mirdipärg. Ta paled lööwad lõkendama kuuldes tantsimas teisi. Ta on siit küla kergem tantsija. (Pert 1928: 94)

Silmad lähevad peas põlema.

"Oi sa wurle," sügas wallakirjutaja kukalt. Hüppas siis teisele hobusele ja hakkas järele kihutama. "Wõi pruudiga sõitis ära..." (Pert 1928: 95)

Riomar viib pruudi pulmast lõbusõidule.

"Ei." Neiule meeldibki see sõit. Ta heidab pilgu üliõpilasele. Need lahked silmad, need tumedad kulmud, see tark otsaesine... Ja kõwemini weel haarab ta üliõpilasest. Hirmul unustab, et on ta pulmapäew ja hiljem laulatusele peab minema. Ta silme ees wiirastuwad mõõdaruttawad kilomeetripostid. (Pert 1928: 96)

Mille poolest saab otsaesine tark olla?

Wastuse asemel möldritütar haarab tugewamini noormehest. (Pert 1928: 97)

Asendamisfunktsioon.

"Kus pruut on?" räuskab kirjutaja wihast wärisedes. (Pert 1928: 97)

Adrenaliin?

Süda olgu ärkwel. See ärgu lubagu wõltsida tundeid ega ära petta lasta end wõltswäärtuste kaudu.
Ära käi ringi haige südamega, sest siis sa rikud ka teiste tuju. Hoolitse oma terwise eest, siis on ka süda terwe. Kui leiad wiljapõllu, mis sulle meeldib, miks lähed sellest mööda? Igal mehel peab olema oma põld.
Ja iga naine ootab meest. Ja kui ta kauaks ootama jääb, läheb ta umbrohtu ja rikki nagu wiljapõldki. Sest õnnelik ja rahul eluga on naine alles siis, kui ta mehe naisena oma rinnal imetab last.
Teraw piste torkas Hugowilli rinnus. Ta sirutus tagasi. Rinna alla lõi walu. Waluiil muutus ikka terawamaks. Rinnad kiskusid kokku. Ta köhis. Äkki tundis ta suurt külma, nagu wajund oleks ta hauda, mis päält kinni aetud silmapilkselt.
"Elu kuulub teistele, aga enesel tuleb walmistuda sellest lahkumiseks."
Ta tõuseb püsti. Ta on enese ajand jõulisena sirgu, nagu tahaks näidata, kuidas ta weel on tugew. Ent ometi wajus ta tagasi toolile ja oigas. (Pert 1928: 99)

Niiet südamevalu viib Hugowilli hauda.

"Tunnen, et olen olnud, olen kujunenud selleks, kes ma olema ei peaks. Tean, mu pääle waadatakse ülewelt alla. Olen ise selles süüdi, sest ma pole protesteerind selle wastu! Olen teinud enesest narri, kes lõbustab teisi, deklameerib ja laulab neile, kui neil tuju on mind kuulata ja waadata. (Pert 1928: 100)

Kehaline metafoor alaväärtustunde jaoks.

"Teie kardate siis juba mind? Näen seda teie näost. Täna kardate teie mind siis ometi! Teate ka, mis kannan ma selles taskus? Tahate, näitan teile seda. Waadake! Haljas nikeldatud rewolwer. Ainult wäike liigutus - ja... Teie wärisete!" (Pert 1928: 101)

Eller lollitab.

Noormees pöörab ära näo. Ta ei taha, ta nagu ei suuda enam waadata preili silmi. (Pert 1928: 102)

Lollitamise tulemuseks on häbi.

Eller ajab enese sirgu. Ta lööb käega. Ta naerab. Ta hüppab nüüd suurele lauale ja tantsib õlleklaaside wahel. Jõudnud ühest lauaotsast tantsides teiseni, hüppab maha, jookseb kõrwaltuppa ja wajub sohwale... (Pert 1928: 107)

Nagu bipolaarne lihunik Kärneri romaanis.

Ja kui siis waatad naise silmi, kellest pole pääsnud sa mööda, lööwad wärisema jalad. Ja kõik senised uned laskuwad selle ühe naiskuju ümber.
"Wõiksin ma kõneleda temaga! - sõhwab pääs -, oleksin õnnelik. Ja kõneldes sellega lööb weri pähe ja soowid: Wõiksin ma tantsida temaga! Ja tantsides wajund ta wastu, puudutand ta keha, kordad endamisi: wõiksin teda suudelda, teda, oma armsamat, ja maailm me ümber muutuks olematuks. (Pert 1928: 108-109)

Silmside on välja jäetud, aga muidu on areng väga desmondmorrislik. St: vestlus > puudutus > suudlus, mis omakorda D. Morrisel jagunevad täpsemateks etappideks.

"Kui satud kokku inimesega, kes näinud ja kogend palju, selle tark pilk mõjub tänuwäärselt, kainestawalt. Kuid kui waatad silmi, mille puhtust pole warjutand ei salajased kahtlustused, ei warjatud õnnetus ega mahasurutud igasused, siis selle helge pilgu, selle ilmsüüta waate wõtaksin kaaslaseks, wõi mälestuseks, kui lahkuksin. Tean, seda ei saa anda ega anda tahtagi. Kuid tunne, mis selle pilgu, selle waate ees tekkind, see tunne ärkab uuesti ellu su ilusamatel silmapilkudel." (Pert 1928: 114)

Silmapilkude sümboolika on ikka väga keeruline. Tõik, et sellest nii palju pajatatakse annab lootust, et ehk õnnestub see ka lahti muukida.

Preili huultelt libiseb irooniline naeratus. Kuum nagu lööb ta palgedesse. Ta tumedad ja tugewad kulmud tõsistuwad. (Pert 1928: 117)

Lõpuks teevad kulmudki midagi, aga ma kahtlustan, et see tõsistumine on taaskord korrugaatorite töö. Irooniline naeratus on seni ilmunud kõigis neljas teoses mida ma sellest ajastust lugenud olen.

Preili naerab kärsitult. [...] Preili ninasõõrmed wärisewad. (Pert 1928: 118)

Võin ainult loota, et taolisi kirjeldusi kohtan veel ja need paljastavad lähemalt tähenduse mida neile sel ajal omistati.

Preili waikib wiiwuks. Ta lihtsalt ei mõista, kuidas säärasele ülalpidamisele reageerida. (Pert 1928: 119)

Ülalpidamine võib vist omaette peatüki moodustada Kurekrõnksus.

Riomar läheb nüüd kohwikusse. Siin seltsib temaga Sagar. See kõneleb wähe ja on nähtawasti wiimasel ajal muutund tõsisemaks, asjatundlikumaks ning tasakaalulisemaks. Ja kõib korralikult loengutel. Kirjutab seminari töid. Saab isegi kiita nende ettekandmise puhul. Õhtuti istub aga paar tundi kohwikus, kuulates selle muusikat. (Pert 1928: 120)

Üliõpilasjutustus ja keegi ometi tegeleb ülikooliga!

Mõlema näol helgib naeratus. Mõlema silmad säraksid nagu eriliselt. (Pert 1928: 121)

Veel valguse metafoori rakendust.

See naerab. Ta naer tundub haruldaselt kergena. Ükskõik millest Riomar praegu ka ei kõneleks, ta naeraks ikka. (Pert 1928: 121)

Raskuse/kerguse metafoor!

"Aga mis eest see?" - jääb Eller imestunult kaaslase silmi wahtima. "Muidugi, kui sulle ei meeldi, kui sa käsed, siis lähme." (Pert 1928: 123)

Milles see imestus ikkagi täpselt väljendub?

Jäänud üksi, Ama langeb woodile. Nagu luik, kelle on tabanud kuul, nii lamab walgena ta maas. Ta uned on murdund. Ta õnnetempel, mis ehitatud oli südamesse, warises kokku. (Pert 1928: 126)

Õnnetempel on küll vahva värk. See võib pelgalt ütlus olla, aga kujutab päris ägedat nähtust - kujutlus oli ju üks kolmest elust mida ennist filosofeeriti.

Sammud lähenewad majale. Ama uksele koputatakse. See kuiwatab silmi ja soowib endamisi, et nüüd jätkuks talle jõudu, et wälja ei annaks ta end.
Ta katsub naeratada. Naeratabki. Aga omal silmad wees. (Pert 1928: 127)

Tegemise/teesklemise raskused.

Ama waatab wälja. Ta näeb akna all kergelt õõtsuwat kaske iga ilmakaare poole. Ta ei suuda end walitseda. Ta katab kätega silmad. (Pert 1928: 127)

Enesevalitsemist saab vajadusel ka lahku kirjutada.

"Kahju, wäga kahju, kui lähete," lausub noormees, sest preili kõnetoon muutus juba kaljukindlaks. "Aga enne seda kas ei tantsiks meie wiimast walssi?" (Pert 1928: 128)

Vististi esimene mainimine. Mitte hääletoon, vaid kõnetoon. Samas meenub, et kuskil juba mainiti intonatsiooni.

Riomar juhib preili uuesti sohwale ja asetab teisele poole Sagari. Preili on juba unustanud wahejuhtumise. Nad jutlewad. Sagar aga jääb ikka tõsisemaks ja sõnatumaks. Ja lõpuks tõuseb üles ja teatab kõigile, et Riomar waletas. Nemad pole midagi ette kawatsend koos. Ja et tema lõi tõsiselt. Siis lahkub ta siit, riietub ja kaob wälja. Tekkis piinlikkus kõikidele. Kuid kes endiselt sellele ainult naeratusega wastas, oli Riomar. (Pert 1928: 132)

Sagar on üldse imelik vennike.

"Hugowilli, miks on su silmad täna nii aukus ja sügawad? Warjad sa nende taga midagi?"
"Saladusi, ikka saladusi..." (Pert 1928: 134)

Hugowilli siiski põeb midagi.

"Jääme nägemiseni!" Ja nii nagu te praegu olete, õrnake lahkujana kodusse - suudleksin teid. Aga teie ei lubaks seda..."
"Luban," sosistas preili.
Riomar tõstis enese käte wahele Ama ja suudles teda. Nende hingedes tuksatus miski. Oli see lahkumisenukrus? Nad suudlesid kaua. Wabanedes warjab Ama näo ja tõuseb kiirelt wagunisse. (Pert 1928: 138)

Jätkuvalt smooth.

Riomar hakkab lõbusalt jutustama. Preili naerab iga wõimaliku naljatuse puhul. Kuid on tunda, et see naer on selleks, et kergendada nende ühist meeleolu. Kuid meeleolu ometigi ei parane kuigi märgatawalt. Tekib jutule waheaeg ja tuppa kajawad iga möödamineja sammud. Nend seas käib üks ikka edasi ja tagasi nende maja kohal. Ootab see kellegi wäljaminekut? Mida kõnnib ta siin ees öösel ja sarnase külmaga? (Pert 1928: 142)

Strepitatsioon! Riomar ja Maara kardavad, et Eller ootab neid väljas. Tegelikult on see politsei kes patrullib uuel kohal.

Taewas on walge, maa on walge. Puud walgetes särkides. Kuused nagu jõulupuud. Jalgealune rudiseb. Sajab näkku, kulmudel peatub lund, hakkab siin sulama ja soojad piisad pesewad põski. (Pert 1928: 144)

Kena kujund.

Kõik olid lahkunud. Nad on jälle neljakesi, nagu olnud korduwalt warem. Ainult et Hugowilli magab. Kaaslased awawad ta kirstu. Ja Hugowilli naeratab neile säält wastu. Ta suu nagu liiguks, kui kauem teda waatad. (Pert 1928: 148)

See on omaette pisike teema: dead body language.

Kuuldes seda woolawad Elleri palesid mööda pisarad. Ta wajub Hugowilli kirstu ette. Aga see naeratab wastu. Awab nagu wähe silmad. Ja jälle liigutab suuga. Ta nagu tahab weel kõnelda. Teised mõistawad ta kõne sõnadetagi nagu alati. (Pert 1928: 149)

Sõnedata mõistmine - nonverbalism.

Õpetaja kõneles siinse elu ajalikkusest ja teise, eesootawa elu igawikkusest. (Pert 1928: 153)

Igavikkus on hea sõna. Sellega saigi üliõpilaste seiklus otsa.