Paigulised

Kotsar, Kustas 1913. Paigulised: Jutustused maalt ja linnast. Tallinn: V. Ehrenpreis.

Hulgal ajal ei olnud Grewin naisterahwast näinud, mitte eemaltki. Iga päew seisiwad ainult meeste näod ees, tõsised ja wahel ka naerulised, aga ikka meeste omad - tugewad ja waljude silmadega. Nüüd naisterahwa wäikest ümargust nägu ja lapselikka pehmeid silmi nähes, millede järel juba kuudekaupa oli igatsetud, tundis Grewin äkitselt, nagu oleks temale wabadus tulnud ja kui läheks ta ise oma tahtmisel naisterahwaga seltsis lõbu pärast jalutama. (Kotsar 1913: 7)

Ja Sirp Õites (1927) polegi enam vanim eestikeelne raamat mida ma olen lugenud. Ja veel üks keeleuuenduse-eelne raamat W-de ja mitte-enam-eestikeelsete sõnadega nagu naeruline, lapselikka ja egewus.

Kolkunud palgele tuleb elawa inimese näokarw, silmad hakkavad sätendama ja pilgud jooksewad wastutulijate nägudele, otsides, kas tuttawaid wõi sugulasi ei leidu. (Kotsar 1913: 7)

Kolkuma on "ära hingama, lahtuma; värskust kaotama" ("Naine oli näost kolkunud").

Grewin kuulas kaaslase wastuseid ja ühes ta häälekõla, mis alaliselt meeste hääli kuulnud kõrwale kui õrn muusika kostis. Healmeelel oleks tahtnud noormees neiu waljut häält ja koguni naeru kuulda, naisterahwa naeru hulga aja tagant, aga wahtide pärast pidiwat nad tasa rääkima. (Kotsar 1913: 8-9)

Parakeel. Või siin isegi meikib senssi Wescotti häälekõla ristimine faatikaks?

Neiu andis käe. Grewin pigistas seda ja hoidis tükk aega peos. Alles siis, kui ta märkas, et neiu palgedele äkiline puna tõusis ja silmi häbelik tundmuslik pilk tuli, laskis ta neiu käe lahti. (Kotsar 1913: 12)

How quaint.

Käskija näolt, mis nagu nüri noaga millegist tõmmust asjast wälja on woolitud ja siis karwad külge määritud, ei wõi sellele käsule mingisugust seletust juurde lugeda. Tarretanud pilgul wahib Grewin ülem-ülewaatajale näkku, kus ainult tuhmid pilkawad silmad tunnistust annawad, et ukselseisja elaw inimene on. (Kotsar 1913: 26)

See seletus mida ta otsib käskija näolt tundub olevat metakommunikatiivne.

Üksisilmi lae warwude poole wahtides näeb Grewin äkitselt warwude wahel walitsewas widewikus halli kogu, mis pikkamisi käsi alla puuri hakkab sirutama. Grewin saab sellest liigutusest kui kutsest aru. Ta suureksläinud silmamustad wõtawad kutsuwa kogu kõige peenemad jooned wastu ja aegamisi ärkab tundmus, et saladuslisel kogul tahtmiswõim sees on, millele wastupanemine asjata oleks. (Kotsar 1913: 29-30)

Mitte laienenud pupillid vaid suureksläinud silmamustad.

Tüdruk jääb mõttesse. Kulmude wahele tekib wäike korts. (Kotsar 1913: 40)

Kulmukortsutus, kulmukipratus, korrugaatorite kontraktsioon jne. Esineb nii sügava mõtte kui ka pahameele puhul.

"Ega teie ei wõtaks," annab tüdruk kaheldes wastuseks ja waatab ise uuriwalt Kalmule näkku. (Kotsar 1913: 42)

Kahtluse puhul vastuse otsimine teise näolt.

Nutt matab tal kurku. Silmadesl läigiwad pisarad. Huulte ümber tuksub. Äkitselt on kahtlused tulnud, et see kõik unenägu ja wõimata on. Nutust wärisewa häälega küsib tüdruk:
"Kas sa tõeste ei häbene minusugust naiseks wõtta?..." (Kotsar 1913: 44)

Nututromp kurgus. Huulte ümber tuksumise kohta ei ole veer midagi lugenud. "Wõimata" on võimatu, aga meenutab sõna "võimata" ehk lubatumatult ("ei või").

Nutt ja naer kipuwad segamini peale. Siis näeb ta noormehe silmist uueste usalduse tõotust ja ta tunneb nagu muutuks tema uueks inimeseks, uueks ilmsüüta naisterahwaks, kellel mingisugust minewikku ei ole. Kõik kahtlused kaowad tal hingest. Ta usub nüüd, et teda tõeste armastatakse ja ta tunneb seda oma südames. (Kotsar 1913: 44)

Selle jutustuse moraal näib olevat, et on hea mõte minna naist võtma kolmekümne versta taha naaberkihelkonda, sest siis ei teata üksteise kohta külajutte.

Wähe aja pärast astub noor neiu tõsiselt poodi. Tõmmukas nägu, mustad läikiwad juuksed, mis suurrätiku alt wälja paistawad, ja iselaadi näojooned ning wanad riided tunnistawad, et tulija eestlane ei ole.
"Kolme kopika eest suhkurt!" küsib juudi neiu kanges murrakus ja ta enese nägu naeratab sunnitult. See on waesuse naeratus, mis häbitundmust warjab, aga ometi meeleheitmise jälgi silmade põhjast ei suuda kustutada. (Kotsar 1913: 55)

Näoilmeid on tehtuid, teeselduid, võltsitud ja sunnitud.

Tamme Johannes wõttis oma noore kõrwi waljaste-rihma seinapalgi külge kinnitatud rõngast lahti ja tõmbas hobuse laka rangide alt wälja. Hobune sai wiimasest liigutusest nii aru, nagu oleks tal tahetud kaela sügada: ta hõõrus Johannesele peaga wastu õla. Johannes waatas hobusele otsa. Kõik oli korras: tutt rippus ilusaste otsaesisel. Hobuse põlewad targad ja lahked silmad waatasiwad tuti äärie kõrwalt wastu ja nagu küsisiwad seletust, mis sõit nüüd algab. Siis loopis hobune pead, nagu oleks tahtnud öelda: "Tean, tean." (Kotsar 1913: 67)

Ma juba kahtlustan, et kas "silmade põlemine" ei ole Piibliviide... A la "silmad on hinge lamp" teema (Piibel ei ütle, et silmad on hinge peegel ega mitte aken, nagu Cicero, vaid, et silmad on hinge valgus või lamp).

Oma wallas oli mitu meheleminemiseeas tüdrukut, talu tütreid ja teenijaid. Seal oli tüsedaid paksude ja rahuliste nägudega ning kuiwetanud närwilisi neidusid, aga niisugust, keda oleks tahtnud Tammele tuua, Johannes nende hulgas ei teadnud. (Kotsar 1913: 68)

Kõneleb nagu sotsiobioloogia, et suuremate luudega inimesed (ja hobused) on rahulikumad ja ei karda palju (sest neil on suured luud, mida on neil karta?) ja vastupidi kitsaste/õrnade luudega, siin kuivetu (kõhetu, kleenuke), on närviline, pelglik, arg.

Inimesed ootawad wihma. Põllud janunewad, wili kõrbeb, ata taewas sinetab, ilma et pilweranka seal liiguks, ja päike kõrwetab hoolimata. Inimestel näod mures, ehk küll ilm ilus on. (Kotsar 1913: 71)

Ma ei ole selle peale varem tulnud, aga äkki mure ja murelikkus seotud mõra (kitsas pragu, lahkheli) ja mõranemisega. Mul on ikka hädasti eesti keele etümoloogi vaja käepärast.

Kui saan hobuse järel kõrgelt teelt alla libises, tundis Johannes, nagu langeks tema kusagile tundmatusse, kust tagasipööramine raske on. Süda läks rahutuks ja hakkas tuntawalt tuksuma (Kotsar 1913: 77)

Tuntavalt tuksuma või tajutavalt taguma?

Tüdrukud oliwad mõlemad noored ja nägusad inimesed. Nad õmblesid midagi. Tüdruk, kellel willased riided seljas oliwat, küsis sitsijakiga tüdruku käest midagi sosinal ja waatas siis wilksti Johannese poole. Johannes nägi tüdruku uudishimulist waadet. Tüdruk ei häbenenud, et tema pilk oli kinni püütud. Ta pööras pikkamisi silmad süles-olewa töö peale ja tahtis tööd edasi hakata tegema, aga ei leidnud sedamaid töö järge kätte.
Käed loopisiwad riiet süles. (Kotsar 1913: 79-80)

Armumine esimesest pilgust?

Ja Leeni ootas wõõrast poissi.
Nüüd oli üks wõõras poiss suure metsa tagant tulnud. Niipea kui poiss oli öelnud kust ta on ja isale sigarit pakkunud, aimas tüdruk temas kosilast.
Leenil hakkasiwad käed wärisema. Nõel ei tahtnud riide sees enam ühesuguseid pisteid teha. Et oma äritust wärjata, pööras ta tühise küsimusega teenija tüdruku poole. See wastas rahulikult. Tema teadis, et temale niiwiisi kosilast ei tule, ja et peretütart on waatama ja kuulama tuldud.
Leeni pööras siis pilgu wõõra poisi poole. Tal tuli tahtmine poisi nägu weel kord näha. Liiga segase pildi oli ta siis saanud, kui poiss tuppa astus.
Pilk juhtus poisi pilguga wastamisi. Tüdruk tundis äkki, et tema seda poissi tagasi ei lükka. Kui see poiss tõeste kosimise mõttega on tulnud, siis istub tulewane mees seal keset tuba tooli peal, kõwerad pruunid wurrud nina all ja julge pilk silmis. (Kotsar 1913: 83-84)

"Saatus" (tüki pealkiri) soosib siin noorukeid. Küll oli aga lihtne õnnelik juhtumus!

Äkitselt tehti uks lahti, mille taha wanamees ära oli kadunud, ja Leeni tuli sisse.
Johannes tõusis kähku püsti. Ta astus punetawale neiule paar sammu wastu.
Mõne silmapilgu waatasiwad noored inimesed teineteist ilma et kumbki sõna oleks lausunud. Neiu oli liig ootamata ilmunud. Johannes otsis sõnu. Wiimaks küsis ta:
"Kas wanemad rääkiwida teile?"
Ta ei küsinud mis nad rääkisiwad, aga ometi wastas neiu:
"Joh."
Wastas ja lõi silmad maha, nagu oleks häbenenud, et tema seda teab.
"Mis teie ise?" küsis poiss uueste ja jättis jälle lause lõpu tüdruku arwata.
"Nii äkki... Ei ole teineteist näinudki..."
Tüdruk tahtis naeratada, aga ärituse pärast ei kuulanud nägu sõna.
Neiu kohmetust nähes sai Johannes julgust.
"Mina tundsin teid kui teie kambri astusin kohe ära, ja nägin, et minu naine seal istub."
Neiu tõstis pilgu üles ja silmitses poisi nägu. Ta tahtis näha, kas ta on kunagi niisugust inimest näinud, kes ta ees seisab.
"Mina küll ei mäleta, kus ma teid oleksin näinud."
Tüles ja waatas ise poisile tõsiselt silma.
"Tuletag meelde," ütles poiss, kellele nüüd nalja tegi, et tüdruk teda püüdis ära tunda. "Ei ole? Ei ole wist küll. Aga mis sellest? Iga mees ja naine on teineteisele enne wõõrad olnud." (Kotsar 1913: 87-88)

Esimene vestlus ja põhiliselt silmavaatamine.

Pulmalised hakkasiwad kirikust wälja tulema. Walgetes riietes naisterahwad, silmad häbelikku kohmetust täis, tuliwad meesterahwaste käekõrwal kirikutrepile ja jäiwad sinna silmapilguks seisatama. Tõld weeres tõlla järele ette, trepilseisjad astusiwad ruttu alla ja sõitsiwad ära. (Kotsar 1913: 92)

Kahjuks on raske öelda milles see häbelik kohmetus täipselt seisneb.

Kui uulitsa äärtel seisjad kirikust kaugemal harwemaks jäiwad ja ainult weel üksikud käijad edasi minnes nägu möödasõitjate poole pöörasiwad, käänas Robert pilgu oma kõrwal istuwa neiu poole. Neiu nagu tundis noormehe pilku ja waatas wast. Robert nägi läikiwaid musti juukseid, siledaid ja paksusid, mis Marie walget piklik-ümargust nägu raamisiwad. Weidi lookas silmakulmud, mustad, otsast terawad, iga karw teise ligi surutud, paistsiwad nagu kunstniku wärwitud olewat, kes näole oma mõtet oli tahtnud anda. Hallid silmad, mustad sügawused keskel, waatasiwad pehmelt ja õrnalt. Näol oli iseäralik helluse-ilme, nagu õnnelise nutu järel tulnud naeratus. (Kotsar 1913: 93-94)

Lisamaterjali mitmesse erinevasse kategooriasse.

Mõlemad noored inimesed waikisiwad. Harjumata seisukord äratas tundmusi, mis mõtted laiali ajasiwad. Südamed tahtsiwad uue olewuse mõju kaswatada ja temast meeldejääwat mõju saada. Selsamal ajal märkasiwad mõlemad noored inimesed, et Nende waikimine ja segane olek kauemine ei tohi kesta, kui ta iseäraliseks ei pea minema. Neiu oma naisterahwalikus osawuses tundmuste liikumise ajal rääkima ilma et sõnad äkilist tundmuste muudatust tooks, tuntud õrnust labastaks ja järsku üleminekut teeks, ütles pealiskaudse märkuse kirikuliste kohta. See oli nii harilik, et ta tundmustesse ei puutunud, waid jutuajamisele algust andis ja waikust piinlikuks ei lasknud minna. Robert wastas midagi samataolist ja heitis siis uuesti pilgu oma kõrwal-istuja neiu peale. (Kotsar 1913: 94-95)

Tänapäeval ei lubata vaikimisel kaua kesta, et asi imelikuks ei läheks. Imelikkus ja iseäralik on ilmselt sünonüümsed.

Õhtul, walgustatud saalis, pani Robert tähele, et Marie jälle oma nägu on muutnud. Igakord, kui neiu temast teiste meesterahwastega mööda keerles, paistis tema nägi iselaadiline olewat, nagu oleks iga mees, kes neiul tantsimise juures kaaslaseks oli, neiu näowaldusi oma soowi mööda wälja kutsunud. Robert imestas, kudas üks ja seesama naisterahwas oma ilu wõib muuta, ja ta märkas, et pilt, mis tema sel päewal Mariest saab, wäga mitmesugune on. (Kotsar 1913: 96)

Tõenäoliselt see nii ongi, et neiu muutis oma näoilmet iga tantsija omaga vastavalt. Mimikri.

Robert kirjutas kirjale nime alla. Ta luges siis kirja uuesti läbi ja leidis, et seda kirja ometi saata ei wõi. Kiri paljastas tundmusi liig awalikult. Noormees käristas kirja tükkideks ja kirjutas uue kirja, milles ta Mariele mõista andis, et ta teda ramastab ja omale tahaks. (Kotsar 1913: 104)

Enesevalitsus tundmuste paljastamise üle isegi kirjas.

Kui inimene kõik oma mõistuse, oma kaine mõistuse kokku wõtab ja oma tundmused peenelt läbi waatab, kas ta siis ei wõi oma tundmuste üle walitseda ja moa südant rahustada? (Kotsar 1913: 106)

Epigraph-worthy. Tähendab, sobib Kurekrõnksus enesevalitsemise peatükki täitsa tsitaadiks.

Wõib olla, et ta ei ole kaugeltki niisugune inimene, kui ta oma lahke näo järel arwates peaks olema. Ta wõib päris tühine tüdruk olla - ainult sile nägu ees. (Kotsar 1913: 108)

Selline olukord on ka tänapäeval lugematute tüdrukutega.

Kannatused on maailma kurjaks teinud ja nägudele waenuilme wajutanud. (Kotsar 1913: 112)

Kannatus ja vaen on siin samamoodi seotud nagu mõnikord ajatakse viha ja valu segamini. Küsid inimest, et miks ta vihane on, aga tegelikult on inimene valudes.

Oh, proosaliseks läheb meie aja inimese armastus! Puudub kõik see uduline ja luuleline saladus, mis inimesi, kes weel ise-endid ei tundnud, wangistas ja neid õnnelikuks tegi. (Kotsar 1913: 113)

Ma kaldun arvama, et mitte üks ei võidutse vaid luuleline ja proosaline armastus kooseksisteerivad, mõnikord isegi sama suhte raamides. Kuigi, jah, tänapäeva armastus tundub tõesti olevat pigem proosalisem.

Ei, kõige parem oleks kiwi olla, suur hall raudkiwi, mis samblaga on kaetud, sooja ega külma ei tunne ja mille otsa lapsed mängides roniwad ning sealt maha hüppawad. (Kotsar 1913: 114)

Enesevalitsemise radikaalne, poeetiline, äärmus.

Nad ütlewad - meie olla aine.
Peaaju ja süda - aine, paljas aine.
See aine on aga niisugune, mis igatseb ja piinas on.
Õnnetu aine! (Kotsar 1913: 114)

Terve elu kirjutatava kirja tarbeks? (a la Foucault)

Päewaraamatust leidis Robert, et tema kord oli kartnud oma "mina" kaotada.
Ta jäi mõttesse ja wõrdles oma praegust "mina" endise "minaga". Talle selgus siis, et paljud mälestused ära oliwad ununenud. Ainult üksikud neist hoidsiwad weel mälestust wanast "minast" alal. Ja päewaraamatu "mina" oli hoopis teisem kui praegune. Uus mina nägi kõiki asju teises walgustuses ja ei tunnud wana "mina" enam äragi.
Noormees pani raamatu käest ja naeratas endise rumaluse ule. Ta mõtted läksiwad minewikku. Lapsepõlwe sõbrad tuliwad talle meelde. Need, kelledega ta hiljem ei olnud kokku puutunud, oliwad talle wõõraks jäänud. Need kõik oliwad uuteks "minadeks" saanud, keda uueste tundma peaks õppima, kui nendega sagedamine kokkupuutumist tuleks. (Kotsar 1913: 122-123)

Päeviku, autokommunikatsiooni ja self'i teemaderägastik.

Inimesed oliwad abita ja õnnetud. Endised rõõmsad laulud oliwad waikinud. Näod mossis, silmad tuhmid ja silmad sinised, wenisiwad inimesed. (Kotsar 1913: 128)

Haiglaste, põdevate inimeste väljanägemine.

Inimesed põgenesiwad tubadesse ja poitsiwad endid ahjude peale. Nad waikisiwad. Nad ei waadanud enam teineteisele silmi. Nad ei tahtnud meeleheitmist, mis silmist paistis, näidata ega näha. (Kotsar 1913: 129-130)

Meenutab kirjeldusi sõjavanglatest vms (äkki koonduslaagritest?) kus inimesed samal põhjusel hoidusid üksteisele otsa vaatamast.

Wõõrad preestrid liiguwad Taaramäel. Koha peal, kus enne Taara preestrid ohwrikiwi ümber seisiwad, laotab end nüüd hiiglawõlwide ja wärawatega punane palee, kõrge ja uhke. Wõõra inimese mõte, külm ja tark, on talle simsud, kumerused ja jooned annud, orjade roidunud seljad ta kiwid üles kannud ja uhkelt waatab ta nüüd mäelt alla, kus walitseb alandlikkus ja hirm. (Kotsar 1913: 135)

See jutustus, "Emajõe Hall" on omamoodi väärtuslik. See jutustab ühe müüdi, mille järgi Toomemägi oli ennist Taaramägi ja Emajõe udu on otsatu madu kes võtab inimestelt nende "sooja" ära. Loo järgi juhtub see nii, et kedagi tervet ei jää enam Taaramäele ohvrikivile ohvreid tooma ja vana usk sureb võõrast keelt rääkivate kirikuehitajate saabumisega ära.