Vidriku parun

Tammann, August 1929. Vidriku parun. Tartu: G. Roht.

Vana Jaak ei vastanud enam midagi, vaid nohises ainult. Ülearuseks, nagu alati, pidas kõnelemise ka Kustas teisel pool lauda. (Tammann 1929: 5)

Idioom: kõne ülearuseks pidamine. Kusta sõnaahtrus on aga omaette teema.

- Põle tal peas enam aru raasukestki! Tahab vist veel vanas eas nälga viia. Loomad laudas juba praegu põlvini sita sees!
Kuid vana Jaak ajas enese sajatajate poole uhkelt sirgu, litsus mõlemad käed püksitasku ja pahvatas:
- Kaagutada te oskate!
Sülitas, tõmbas ohjad ja ajas hobuse vankriga rehealasse. (Tammann 1929: 11)

Vt suurusehulluse ja sirge selja ühendust.

Nendega võis kõike kõnelda ja kaaluda, kõike sepitseda ja läbi arutada, nii kuidas kord ja kohus, kuid Kustas - see sumbutas juba oma tumma, kihvtise muigega iga sõna huulelt... (Tammann 1929: 12)

Vana Jaak ei tunne, et oma poja Kustasega üldse rääkida saaks. 36-aastane pojaraas elab veel kodus ja ootab talu üleandmist. Jaagu hinnang pojast tõuseb alles siis [spoiler!] kui see ükskord talle midagi näkku pahvatab ja valjemat häält (kõvemini kärgib) teeb kui isa.

Laupa parun - selles sõnas peitus Jaagu jaoks üldse väga palju, juba sellest ajast peale, kui ta esimest korda elus temaga kokku puutus. See oli siis, kui Jaak alles kaheteistkümne-aastane ning isa teda esimest korda mõisa kaasa võttis. Jäädes mõisaõue ootama, kuni isa seest paruni-härraga juttu ajas, määras saatus nii, et Jaak näkku pidi saama rusikahoobi parunipojalt, praeguselt Laupa parunilt. See sündis selle eest, et poiss jalaga pikali virutas noore aadlivõsu lemmikkoera, kes talle hammastega sääre külge hakkas. (Tammann 1929: 14)

Sündmuste rivistamise järjestus on siin kaval.

Kuid pikapeale tuli ühtlasi selgus ka selle üle, mis on mõis ja mida tähendab "parun" ning "parunipoeg", kelle koera ei tohi lüüa isegi siis, kui ta hammastega reide kargab. Midagi mürgist ja lääget tundus olevat nende mõistete ümber, sest igakord, kui Jaak hiljem mõttes nende peale tagasi tuli, hakkas kogu tema sisemuses midagi nii imelikult käärima, nagu oleks keegi oma koguka rusika toetanud otse tema põue põhja ja seda seal keerutanud tema südame ümber. (Tammann 1929: 15)

Ja nii ta peab vimma parunipoja vastu terve elu.

Veel hulk teisi enam- ja vähemtähtsaid toiminguid võisid Laupa kõrtsis teoks tulla, kuid Pässul ja Taavetil ei olnud nendega midagi asja. Nemad olid kiriku juurde tulnud ainult inimesi vaatama ja nüüd siin vahejaamas aset võtnud ainult selleks, et enne kojuminekit paari pudeli jaheda pairise juures veidi jalgu puhata ning kõrvetavas hiliskevade kuumuses natukene keelt ja meelt lahutada. (Tammann 1929: 19)

Inimestejälgimise tüüpi nonverbalism, st people-watching.

Mis seal imestadagi: paruni moodi raha ilma pilduda ja lastele peenikest põlve valmistada - missugune talu sellele vastu paneb! Eks öeldud talle ammu et ärgu jannaku ilmaaegu, aga kes seda uskus. Nüüd näeb ise! (Tammann 1929: 20)

Ma eeldan, et "peenike põli" tähendab hariduse võimaldamist ja lihttöö tegemise vältimist, mitte otseselt jalapõlvede jämedust. Aga mine sa võta see kahemõttelisus kinni!

- Võta kinni, mis ta arvab, et oma suud ei valitse. (Tammann 1929: 22)

Enesevalitsemine hõlmab ka kõnelemist.

Kuid Märdil oli täna, nagu pühapäeviti ikka, kuraasi rohkem kui vaja, ja ta ei kohkunud millegi ees. Tulgu kas või rusikaga, aga näe - ei kohku! Võttis Jaagust paar sammu eemal majesteetliku sirge seisaku (vähemalt püüdis seda oma vaaruvail jalgadel), ajas rinna ette ja suurustas:
- Kus mulle veel parun! Lontmaaker! Tahas õige tääda, palju sul maad hinge taga päris on! (Tammann 1929: 24)

Nagu keiser Punapart!

Letinaabrid, kes pöerdunud pealt kuulama Jaagu ja Märdi vastastikust suurustamist, kihistasid südamest naeru, kuid hoidusid esialgu seda kuuldavaks tegemast, sest mine tea, keda see äkki võib ärritada. Aga lust oli kõigil pealt näha, kuidas Jaagu näkkiv rahu vastase ikka rohkem ja rohkem marru ajab. (Tammann 1929: 24)

Enesevalitsemine mitte-solvamise eesmärgil, nagu esineb korduvalt Kärneri Soodomas.

Irvituse lõppedes püüdis Märt korrata oma majesteetlikku sirgust vaaruvail jalul ja asis tähtsa tõsidusega Jaagult seletust norima:
- Ü-ütle mulle, miks sa mind narrid? (Tammann 1929: 25)

Sirges kehas nähakse vististi mingit üleolekut.

Alles siis, kui Kaarel lõpuks ettevaatlikult ja arglikult keelelt poetas ka selle, mida praostihärra kõige tarvilikumaks pidanud, nimelt, et mida siis Vidriku Jaak nüüd niipalju maaga mõtlevat peale hakata, läigatasid Jaagu silmad uuesti tõsiseks ja ta vastas lühidalt ning uhkelt:
- Ütelge oma pastorihärrale, et Vidriku Jaak tahab paruniks saada!
Nii oli see juba Jaagu viis: niipea kui ta aimas, et asjasse on segatud parun või õpetaja, sai ta tahtmatult ägedaks, ka siis, kui oli nõuks võtnud rahulikuks jääda. Sest: parun on parun, ja õpetaja on paruni käsilane juba sellepärast, et viimane ta ametisse paneb. Sama pärast ei käinud Jaak ka kirikus ja sama pärast ei lasknud ta õpetajaks studeerida ja oma poega. (Tammann 1929: 33)

Läigatamine on palju laiem kui ma ennist arvasin ja näib, et see on viis kuidas kirjeldada näoilme/pilgu muutust. Also, Jaak hoomab hierarhilisi ühiskondlikke suhteid.

Peretütar peretütre järele laoti niiviisi ritta, kust Kustas peaks valima selle paraja. Kuid võta näpust: seal ta nokutab seinaveeres, plötski suus ja näpp varre küljes, seal ta kükitab toanurgas nagu mõni tohmerjas. Harva kui kuuled talt sõnakest, silmi - neid pole sõgedal nagu olemaski! Üks tudruk teise kannul veereb tast mööda, üks seelikusaba teise järele tuulutab tantsu tuhinal ta ninaalust, mõni roosa reiski välgatab vahete-vahel, aga ei midagi. Sellest poleks looja nagu loonudki suud ega silmi, luid ega liikmeid. Nagu veeks on moondunud temas see kuulus Vidrikute veri! (Tammann 1929: 41)

Sajanditagused flirtimismärgid simmanil.

Nii mõnigi kord ehk ka ilmaaeg, kuid mine igakord tea, kus lõpeb olev ja algab oletatav. (Tammann 1929: 41)

Kuldaväärt sõnastus mida saan ehk Kurekrõnksu teoreetilises osas ära kasutada.

- Eks ta ole muret igaühel omajagu! - vastas Leena tasasel naeratusel, käed ristamisi koos nagu palvel ja silmis sihitu pilk, nagu viibiks mõte parajasti kuskil väga kaugel. (Tammann 1929: 42)

Palvežest! Vt Silvi Tenjese uurimustööd sel teemal. See "sihitu pilk" tundub olevat "klaasistunud silmade" pilk; või the middle-distance look (Heath 1986).

Paistis, nagu poleks Jaagul ühtki saladust ega omalepidamist niisugustel silmapilkudel. Kogu Viriku töö, talitused ja toimetused tõi nagu peo peale. (Tammann 1929: 48)

Omalepidamine on ka üks hea sõna.

Ajaviiteks nipiti vähe aega sõna siit ja teine sealt, saateks ühetooniline supimuusika: lrrp, lrrrp, lrrrp, lrrrp! (Tammann 1929: 52)

Strepitatsiooni poetiseerimine.

- Tiltsi Liidele ikki nagu visati natuke rohkem silmi... mine tea, - jätkas Maali pisikese peatuse järele ja saatis Kustase poole üle laua paljutähendava pilgu. Ei pannud aga tähelegi, et see kaabib puulusikaga juba tühja kausipõhja, kuhu uppunud kuiva kivise põhja peale tema silmadki. (Tammann 1929: 52)

Pilk võib uppuda!

- Vaat Aljaku Juula, see juba läheks: mõõda teist eest või tagant, igal pool tükk tüsedat varuks.
Kuid siin nagu oleks vana Jaaku äkitselt nõelatud: poole suutäie pealt klõpsus lusikas lauale, käed silmapilguks masinlikult risti, siis kärmesti taskust tubakakott ja piip, mida asus toppima juba rutates ukse poole. Ning polnud naeratustki laugude vahel, kui uksel silmapilgu peatudes Taavetile vasti nähvas:
- Kustasest teile mõnda naisevõtjat: köidaks talle õige iire sabapidi otsa, võib olla veaks ehk see kuhugi!
Ja enne kui pere ta näolt oleks lugeda võinud, kas selle peale "naerda või nutta", oli vana Jaak lävelt juba kadunud.
Ei püsinud nüud kauks laua ääres enam teisedki, sest Vidrikul oli juba ammuseks viisiks: kui peremees lõunalaualt esimesena üles tõuseb ja välja läheb, jääb pere lõunavaheajast ilma. See sündis harilikult siis, kui loogu ähvardamas piksepilv või kui vaja päästa virjakaari vihma eest. Kui polnud aga ühte ega teist, siis oli juba teada: see on karistuseks selle eest, et peremeest ilmaaegu pahandatud. (Tammann 1929: 53)

Siin on kaks metakommunikatiivset momenti: Jaak ei luba kiire lahkumisega oma näol anda juhendust kas tema sõnade peale naerda või nutta; ning lauast niimoodi lahkumine annab situatsiooni kohta juhiseid, mis omakorda sõltuvad teiste asjaolude (vihma) puudumisest või kohalolust.

Ime, kuidas siis see tühine asjakene teda nüüd nii hirmsasti võis ärritada. Ärritatud ta aga oli, sest vastuse asemel vilksutas Kustas Jaagule ainult vihase pilgu ja viskas vikativarre kolinal pingile. (Tammann 1929: 63)

Kustase naisevõtu teema ajab pere tülli.

Kustasel tõmbus järsku pingule iga liige, tema keha ajas enese Jaagu ette ähvardavalt sirgu ja silmadest purskas hoog niisugust lõõska, et selle kuuma juga märkas isegi Jaak, tundes, nagu puuriks see pikuti ülevalt alla läbi kogu tema keha. Ja enne veel, kui ta mahti oleks saanud mõeldagi, mis tulemas, paukus Kustaselt nagu laeng toa madalate seinade vahel:
- Sääl jahh!!
Jaagu ette põrandale pudenes laest tükikene lahtist lubjapuru. (Tammann 1929: 63)

Keha sirgumine ja pilguga mõõtmine, ka kehatemperatuuri tajutav muutus enne "vihapurset".

Midagi surus rusikasse tema kaed, väanas jaheda pigistusega tema südant ja sundis teda liikvele, kuid sealsamas hoidis justkui mingi halvatus teda kinni sealsamas paigas, kuhu ta seisatama oli jäänud enne silmapilku, mil see kõik sündis. (Tammann 1929: 64)

Enesekaitsereaktsioon? St Joe Navarro järgi mitte flight or fight vaid sellele eelnev freeze.

- Omale jah, omale!... Kes mind laskis omale valida! Valiti Vidrikule, aga mitte "omale"!
- Võib olla, olekski parem olnud, kui ka sina omale oleks valinud! - lausus Leena tasemini, kuivatades põllenurgaga silmipursanud pisaraid ja läks toast välja. Silmi tungis uut niiskust, kurk nagu mattus millestki kibedast.
Vana Jaak oli nüüd jälle üksi.
Ka tema silmi kogunes äkki teistsugust läiget, kui oli olnud seal veel paari silmapilgu eest. Ta komberdas ühest toanurgast teise, ilma et isegi oleks teadnud, milleks. Hakkas närvlikult piipu toppima, kuid leidis, et see oli alles täis. Tahtis seinalt naela otsast pühapäeva-kaabut võtta, kuid nägi, et oli selle vahepeal juba pähe pannud. Sammus ukse poole, kuid pööras järsku tagasi ja läks uuesti akna alla, kus oli seisnud ennegi. Tool, mis sammul ees, kolises saadud jalahoobist kaugele teise nurka. (Tammann 1929: 69)

Emotsionaalne pinge mida valmistab inimestele traditsioonidega vaimselt maadlemine: küsimus on selles, kas Kustas peaks ise valima omale naise või võetakse talle naine nagu Jaagule võeti Leena - toodi kuskilt mujalt ja laulatati ilma, et need kaks oleksid enne kohtunudki. St arranged marriage teema. Pikem lõik kirjeldab "rivist väljas" olemist, mil kõik automaatsed harjumused on segi paisatud ja tegude järjekord läheb igatpidi sassi. Leena on millalgi samas seisukorras, lähub kogemata nõusid ja lõõb varba uksepäras ära justkui ta oleks esimest korda Vidrikul.

Ning enne kui Leena oleks saanud suust veel sõnakestki, oli Jaak tagakambris tagasi. Oli kuulda ainult kahe ukse paukumist järjestikku ja, natuke hiljem, voodi nagisemist, kus viskles peremees, vahetevahel ohates ja endamisi ümisedes. (Tammann 1929: 71)

Strepitatsioon.

Rohkem nende vahel sellest kõnet ei olnud, kuid ega see vaatajale nägematuks jäänud, et perenaise peas terve õhtu kõik segi ja laokil. Ei hakanud enam ühessegi talitusse tema käsi nii kindlalt, nagu harjutud seda nägema igapäev. Ja kuhu hakkaski, seal käis õnnetus õnnetuse kannul: köögis kukkus kauss käest, sahvris pudenes piimapütt riiulilt, leivapätsi pooleks lõigates oli näpp noa ees ja üle läve välja rutates oli uksepakk nii kõrge, et varba selle vasti veriseks komistas. Just nagu oleks ta alles esimest päeva Vidrikul liikumas, kohmetu ja harjumatu, võõras ja võhik.
Õhtul, kui pere põllult koju jõudis, märkas seda igaüks, et Leena otsekui tuigerdaks köögis ja õues, laudas ja aidas. Polnud enam nagu inimenegi, kes alati nii retselt ja rahulikult toime saanud iga töö ja toimetusega. (Tammann 1929: 72)

Huvitav, kas seegi on tegelikult #numbness ?

- Tööle käsi, saatanas! - kargas Jaak talle nina alla ja lõi Kustase näppude vahelt murul. Eksis aga rängasti, kui lootis teda sellega taganemisele sundida. Nagu kange paindumatu tüvi ajas ta enese Jaagu ette sirgu, sammugi paigalt nihutamata, puuris oma tugevate ripsmete vahelt õhkuvad silmad Jaagu omadesse ja sähvas:
- Selle võtad sa maast üles, vanamees!
- Kurr-rat! - kähises Jaak vastu. (Tammann 1929: 75)

Territoriaalsed võimumängud: rinnakuti minemine. Meenub oma isa ja venna sarnane kemplemine.

Seal ta nüüd läheb mööda põllupeenart, see tömbak tüvi, ümmara, tõmmukskõrbenud näoga, tummalt ja endamisi nagu alati! - saatis Jaak Kustast mõne silmapilgu oma mõtetega, kuid polnud enam ei kõrvetavat pilku kulmude all, ega ka seda kindlat rühti kehas, mis siis, kui nad seisid rind-rinnu siin õuemurul, kogu tööpere nähtaval ja kuuldaval. See Jaak, kes seisis siin praegu, oli ainult nagu vari veel endisest, lõdev ja löntsike, kel vaja jõupingutust sellekski, et end siin veel püsti hoida... (Tammann 1929: 78)

Sestpeale muutub ka Jaagu arvamus Kustasest.

- Häda sul teda veel nipi otsa võtta või? - tõreles Jaak alguses Leena hädalduste puhul ja lisas sapiselt: - Kust minagi's pean teadma, kus ta tolgendab! Võib olla läks Tiltsile peenikese peretütre tissi käperdama Joosed sinna järele või?!
Pikapeale lõi aga temagi nägu tõsisemaks. Ja kui vajus metsavarju viimane päikeserv ning Kustast ikka veel polnud, siis ei püsinud Jaak lõpuks enam sammugi paigal. Keerles õues ja peatus väraval, seisatas ukse ees ja kibeles aida veeres, toppis ühe piibutäie tubakat teise järele ja keerles lõpuks siin-seal nagu poolemeelne.
- Läheks Laupa poole natike vaatama? - lausus Leena, silmad hämarikus küsivalt ärevil.
- Taga paremaks! Ei tea kuhu sa joosed! Oleks veel et laps või!... - tõreles aga Jaak hurjutavalt vastu.
Kuid lähemal silmapilgul oli tal eneselgi juba kaabu peas ja kuub seljas ning takistuseks paistis ainult see, kuhu poole sammu seada. (Tammann 1929: 82)

Vanemad on mures, sest Kusta ei jää harilikult pühapaeval pärast kirikut kauem kodust ära.

Pilv pettumust käis Jaagu näost üle. (Tammann 1929: 84)

Murepilve kõrval on ka pettumuspilv.

Kahju ainult, et Vidriku Jaaku ennast kohal ei olnud, kui need pruunid krobelised käed, mis lebasid praegu vaheliti särmi üle vintsutatud rinna, neile kaabakatele näitasid, et kogu Laupa kõrtsi kohta ei leidu rusikat, mida Vidriku omadele vastu panna. (Tammann 1929: 88)

Mitte käed, vaid sõrmed rinnal vaheliti!

- Põle kedagi: kulub neile päris ärä. Poeg nõndasama suurusest ull nagu vanagi, saavad natike õpetust ja kõlbavad ehk viimaks veel inimeste sekka. Seniajani ninad püsti, nagu mõnel... ei tea kellel. (Tammann 1929: 91)

Taaskord suurusehulluse seos sirge keha ja kuklasse ajatud peaga.

Ka päeval paistis ta olemine imelikult võõrana. Alatine enesega pomisemine iga töö juures, nagu mingi rapsakus liikmetes ja liigutustes, sagedased endamisi muigamised, haruldane sõnakehvus kõigi vastu, - see kõik ärritas elatanud perenaist nii, et sagedasti ei olnud enam mingit muud lohutust, kui pugeda peitu sahvri jahedasse sumedusse ning valada valusaid palavaid pisaraid senikaua, kuni rinnas raskust kas või raasukenegi vähemaks jäänud. (Tammann 1929: 100)

Autokommunikatsioon.

Mis ime siis, kui vaiksel ja kannatlikul Leenal-vaesekesel sellest kahtlus tekkis, et mine tea ja tunne, kuidas teistegagi lugu! Kannavad praegu küll Vidrikute vastu lahkemat nägu, nagu varemalt Aljaku omadiki, aga võta kinni, mil käsi neil rusikasse tõmbab ning viha ja kadedus - jumal teab, mille pärast! - nende keeled saasta sunnib sülitama. Ning seda nii mõeldes ja kaaludes sai korraga nagu mitmevõrra selgemaks ka see, mida Jaagule siiamaani pahaks pannud: igavene vaikimine oma mõtetest ja plaanidest, sagedane karmus, mis pealtnäha kõrk ja põhjendamatu, umbusklik muigamine ka nende inimeste üle, kellest seni ei teatud mingit halba ega süüd, - eks võinud needki kõik juurduda samast äratundmisest, et ilm on õelam kui ta pealtnäha paistab. (Tammann 1929: 101)

Võib selgitada eestlaste mitte-naeratamist pelgalt viisakusest.

Jaak kaalus ja kavatses, mõtles ja mõõtis, kuid salata ei saanud: ka okkaid, palju okkaid peitis oma päälispinna all see võidutee. Ning jällegi olid Vidriku tagakambri tahmunud laelauad need, kes talle sede kõnelesid ja seletasid. Sealt luges Jaak mitme ja mitme videviku, koidu ning kesköö hämaruses, et see tee võib võidule viia ainult üle varemete, üle valurikaste ja kaeblikkude rusude. (Tammann 1929: 103)

Tahmane lagi Jaagu voodi kohal on tema autokommunikatiivne vestluskaaslane.

Kustasele paistis, nagu oleks Jaagul seda öeldes äkki pilv näost üle käinud, ning ta mõtles jutule juba lõppu teha, et teinekord asjaga uuesti õnne katsuda. (Tammann 1929: 107)

On juba üpris selge, et pilvede temaatika väärib omaette peatükki.

Jaak, kes juba mõnda aega koduste urisemisest ja nurisemisest pilves, oli sel päeval jälle paremas tuules. Ta oli linnast kirja saanud, mida luges nähtava põnevusega mitu korda järjestikku, nägu elaval naerul. Kindlasti pidi kiri sisaldama mingi mõnusa üllatuse. (Tammann 1929: 112)

Paneb mõtlema, et kas mitte eesti keeles uimastitest "pilves" olemine pole samuti seotud selle metafooriga ja lähtu arvamusest, et uimastid teevad inimese tigedaks või hulluks (reefer madness).

Kuid sellegi mõttekese ümber tekkis juba mõne silmapilguga terve pilv kahtlusi. (Tammann 1929: 117)

Murepilvele ja pettumuspilvele lisandub kahtluspilv.

Ning siis ei teinud Leena sellest enam juttu, vaid katsus öösel mõistatusele endamisi seletust saad samadelt tahmunud laelaudadelt sängi kohal, kust nagi peeglist on Jaak vaadelnud oma mõtteid, valides ja voolides neid, sõeludes ja sõlmides teo jaoks. Kindlasti oli Jaagu avasilmist siia ära paistnud ja see mõte, mis täna Vidrikule tõi selle tundmatu, kes käis mööda põlde, nuhkis mööda ulualuseid ning mõõtis oma uurivate silmadega sammaldunud katuste raskust madalatel ja rabedatel seinadel.
Kuid Leena jaoks hoidis lagu selle saladuse enesele ja jäi tummaks. Sama tummaks, nagu Jaak ise, kes terve oma eluaja tema kõrval käies kaasas on kannud mõttekoormat, mille sisu Leenale avada tal meelde pole tulnud veel ainustki korda. Ainult tegude kaudu on osa neist avalikuks saanud, - ja tegu tuli ootam jääda ka nüüd. (Tammann 1929: 118)

See oleks ikka midagi üleloomulikku kuu samu laelaudu vaadates saaks välja lugeda teise mõtteid.

Jaak paistis täna nii iseäralikult rõõmsana, silmis ja terves olemises nagu tuhat tähtsat õnne korraga koos. (Tammann 1929: 119)

Sest rõõm väljendub mitte ainult näoilmes/silmis, vaid terves olekus.

- Kuule, ega sa seda ometi täie aruga ei räägi?! - muutus Leena toon järsku teiseks, nii ärevalt-helisevaks ja teravaks, et lõika või terasesse. (Tammann 1929: 121)

Hääletoonide kirjeldusi on kogunenud liialt vähe, et nende kohta vist midagi öelda oleks (veel?).

Kuid Jaak? Mis mõtleb siis tema? Elab veel üldse mõni mõte selle näo taga, mis jääb muigele isegi siis, kui terve maja vintskleb valu käes? (Tammann 1929: 122)

Mõtted elavad näo taga!

Olineid, kes asjast üle said lihtsa teatavaksvõtmisega. Väikest tagasisurutud elevest neis küll paistis, kui Vidriku Jaagu suurest asjast kuulda said, aga siiski ei tahtnud nad paista lasta, nagu mõjuks see neisse mingi rabava üllatusena, vaid tähendasid ainult üsna lühidalt:
- Vaata kuradit! (Tammann 1929: 123)

Ikka ja rohkem enesevalitsemist.

Jaak ise oli sellest saadik, kui võis tunnistada enese Murumäe mõisnikuks, nagu päris teise tuuma korraga sisse saanud. Teda ei huvitanud see enam vähematki, mis kõneleb küla. Ei huvitanud enam ka see, mis lõõbib Lõmpsi Märt. Polnud peaagu enam kedagi, kes Jaaguga veel pikemale jutule oleks saanud. Käis ainult endamisi, pea püsti ja kujugi nagu sirgem ja suursugusem kui enne. (Tammann 1929: 125)

Tõusis ära? Siin on "tuum" nagu arvutitel, ja mujal räägitakse põlluriistadest kui "raudvarast".

Nii mõtles Jaak, et peaaegu oleks ta vanas eas veel hakkama saanud sellega, et endamisi ja üksinda võidujoovastusest tantsima tuisata. Püüdis end taltsutada ja rahulikuks jääda, kuid kuidas sa jääd, kui miski nagu ratsutab rinnus, pingutades ikka suuremale ja suuremale hoole, ikka jõudsamale ja tormilisemale hüppele! Peopesad nagu kihelesid millestki, ja Jaak ei saanud teisiti, kui pidi neid kärmesti kokku hõõruma. Oli vaja kuhugi nagu rutata, midagi öelda, kõnelda, teha, - hõisata kas või! - aga sealsamas vaigistas miski oma enese põuest teda heasudamliselt ja meelitavalt ning sosistas: tee mis sa teed, aga mitte nii, et teised seda näevad ja kuulevad. (Tammann 1929: 127)

Enesevalitsemise iva - mitte näidata teistele oma tõelisi tundeid.

See oli juba Vidriku Jaagu viis: maailm pidi üllatatud olema, kui tema midagi tähtsamat ette võttis. Inimeste "suured silmad" ja ootamatuse eleves, - see kõditas teda nii, et ei paistnud liiga ükski kibedus ega kannatus, et kinni püüda kord jällegi üht niisugust silmapilku. Sellest see sagedasti tuligi, et Jaak tegi kõik omapead ja teiste teadmata, mille pärast pidi kodus teinekord tundma nii kibedaid etteheiteid ja mõrudat kurjustamist. (Tammann 1929: 129)

Üllatamis-iha?

See kõik viis Jaagu tuju nii toredale tuulele, et asi ise läks nagu aabitsa järgi. Kuidas pidi ta minemagi: mõis on, aga mõisaprouat pole, kuid eks seda märganud juba Vidriku viimasel simmanilgi, kust teda otsida. (Tammann 1929: 130)

Ta mõtleb Liisit, kes istus Kustasele korraks sülle ja kelle tisse ta kahtlustas käivat käperdamas kui Kustas kõrtsis möllas. Pilvede metafoori kõrvale läheb tuule metafoor. Tuul tundub tähistavat rõõmu ja liikuvust - elavust, elevust, jne.

Murumäele asudes sai Jaak varsti endale lõplikult uue nime: Vidriku parun. Nii nimetas teda kula ja pahandada ei osanud selle üle ka Jaak, kuigi teadis, et paljudel seda lausudes keel hammaste taga kõveras. (Tammann 1929: 133)

Mitte, et seda saaks näha... Aga seda saab vististi teada.

Nähti pealegi, et vana Jaak nagu polnudki niisugune nagu need teised ümberkaudsetes taludes ja külades, vaid et palju kindlam tema kõne, kärmem tema samm, selgem tema silm ja mehisem tema meel kui neil teistel. (Tammann 1929: 135)

Härralikud omadused.

Ei osanud Leena selle kohta lausuda alguses musta ega valget, ainult silmad ja nägu kõnelesid. (Tammann 1929: 140)

Mitte kehakeel ega isegi kehakõne, vaid näokõne.

Jaak tegi nõutumad liigutused voodi juures. Midagi läigatas ta silmis. Teised vahetasid salamisi pilkusid. Hauavaikus asus murelikku ruumi. (Tammann 1929: 148)

Romaan enam-vähem lõppeb sellega, et [spoiler] Jaak lööb Leenat, see sureb sisemisse verejooksu ja pärast revolutsioone, mõisa äravõtmist ja vanglates nälgimist jõuab Jaak tagasi nõdrameelsena ja sureb Leena haua kohale. Nagu üks õige kurbmäng!

Postituse lõpetan siiski vahvamal toonil ja rivistan teosest üles korjatud sõimusõnad: SUNNIKU-SAATAN! LONTMAAKER! TOHMERJAS! LUPARD! TILLI-TITAKE! KOHIOINAS! LONTRUS! MATS-MOLKUS! Nüüd tasub vaid leida võimalus, et kellelegi virutada sõnadeg: "Sa umbne tohmerjas!"