Üksiklased

Jakobson, August 1935. Üksiklased: jutustisi. Tartu: J. Mällo.

Ta asetas tasa sõrmeotsad vastamisi, ohkas, kuulas pingutudes. (Jakobson 1935: 11)

Steeple.

Kui teenija tagasi põõsaste varju tõmbus, nihutas ta end käte abil sirelite keskele ja silmitses tähelepanelikult oma peeglipilti - liigsest paigalpüsimisest lihavat nägu, pruuniks päevitunud põski, lapselikku, suud, mille ümber kõverdus kauastest kannatustest süvenenud alandlik naerumuie. (Jakobson 1935: 14)

Siin raamatus pole keegi paks - inimesed on lihavad.

Ükskõiksel ilmel, kerge tülgastustunne suunurkades - nõnda nägi Marta seda algavat vaimuinimest kõigile teistele külalistele otsa vaatavat, kuna need viimased kippusid teda nähtavasti ärritama oma igapäevase lobisemisega. (Jakobson 1935: 16)

Suunurgad on käesolevas teoses olulised, ainult, et natuke liiga skemaatilisel või stereotüüpilisel kombel.

Ja Marta, keda kanti taas tuppa teenija ning isa õlgade vahel, vaatas oma uutest sugulastest möödudes häbelikult põrandale. (Jakobson 1935: 20)

Tegu (põrandale vaatamine) ja selle motiiv või põhjus (häbelikkus). Tom frowned his displeasure.

Miskipärast ta pidi ikka ning jälle meenutama Kurt Uudeltit, oma õemehe sugulast, kellega tal oli õnnestunud möödunud õhtu jooksul paaril puhul vesteldagi. Selle noore inimese läbitungiv pilk, tema nukrameelne tagasihoidlikkus, kummaline, otsegu kaugena tunduv üleolemine, millega ta kuulas pisilinna tolmunud uudiseid ja arutelusid, jah, koik see kerkis ta ette sellise selgusega nagu tarvitseks tal vaid silmi sulgeda, et kuulda poissi aeglasel sammul enda juurde astuvat, veidi ettepoole kummarduvat ning siis pikkamisi pajatavat: - Preili Tiitus, te olete ainus hingeline olend nonde... pappkujude keskel. Minu südamest tulev austust teile, preili Tiitus... Ja Marta naeratas endamisi, punastades jälle sügavasti, otse nagu ta oli punastanud siis, kui see oli nõnda juhtunud, - möödunud hilisõhtul, väljas sirelite juures. (Jakobson 1935: 23)

Smooth. Hingeline olend vs pappkujud. Endamisi naeratamine on vististi üksinda olles iseendale naeratamine.

Nüüd oli tal juba kolm last. Ja samas ta märkas plikalikult häbelikuks muutudes, et ta käsi oli endalegi nähtamatult vaiba alla libisenud, et silitada hajameelsena üle oma suurte rinnakuhikute, mis paisutasid särgiesist. (Jakobson 1935: 24)

1935. aasta erootika.

Kurt Uudelt ajas oma kõhetu keha sirgu, vaatas laial pilgul mere poole, mille ähmast pinda katsid ikka veel valged uduribad, tahtis nagu jälle deklameerima hakata, vaikis aga kohe ja ohkas ainult.
Ja üle hulga aja mängles Marta kibestunud huulte umber jälle lapselikult-rõõmus naeratus, veidi pilkeline, kuid täis sisemist soojust, otsegu annaks ta nägu sel hetkel tagasi seda päikesevalgust, mida jõid samal ajal tema suured, sametise mõtlikkusega looritatud sõstrasilmad. (Jakobson 1935: 28)

Rõõmsa näo ja päikesevalguse seos.

Kui ta endast taas võitu sai, nägi ta, et õde oma mehega olid vahepeal lahkunud. Ent valgevereline poiss seisis ikka veel oma kohal, hoidis käsikirja sõrmede vahel, näis higistavat üle kogu keha. Ta kõhetutes, veidi naiselikkudes näojoontes peegeldus nüüd ilmne abitus, otsegu üleannetul lapsel, keda on tabatud koerustükilt. Ning Marta, vaadeldes seda värsket, liialdustesse kalduvat noort inimest läbi pisaratest märgade ripsmete, tajus hinges veidrat soojuselainet... (Jakobson 1935: 31)

Abitusetunne. Kas võin hakata koostama sentimentide nimekirja? (Abitus ei ole universaalne emotsioon, aga on kultuuriline emotsioon ehk sentiment.)

Nõnda - see oli juba siis olnud armastus, jah, temagi on selle leidnud, temalgi on nüüd, keda ta on pea teadmatult igatsenud juba enam kui kahe kuu jooksul... mõtles ta hardununa. Ning kui ta seda mõtles, näisid isegi ta täidlased rinnad sisemisest rõõmulainetusest pakatama hakkavat otsegu mahlased pungad, mida äratab ellu esimene kevadsoojus. (Jakobson 1935: 37)

ÕS2006-s on hardalt, harduma ja hardumus, aga kõik määratlused on tautoloogilised (hardusega, hardunult; hardaks minema; harras olek v tunne). ÕS2013-s on täpselt sama lugu. Muutunud on vaid nii palju, et otsing hard* annab ka neljanda tulemise: Hardangeri fjord. :/

Kogu ta keha näis põlevat, veri voolas tulikuumana läbi liha, jälle vallutas teda kummaline tunne, nagu oleks ta rindade asemel jakipõues tohutusuured mahlased pungad, mis pakitsevad enne puhkemist. Kurt Uudelt kuulas teda vaikselt, nurgeline pea veidi ettepoole kummardatud, ja mida enam jalutu end paljastas, seda sügavam kohkumine ilmus mehe heledatesse sinisilmadesse. (Jakobson 1935: 39)

Käesolev raamat on kahlane selle poolest, et autor on mees, aga kõikide tema jutustuste peategelased on naised kes on ühel või teisel viisil elus pettunud. Kahtlane, sest sunnib küsima, et kas mees saab ikka naiste tundmusi edukalt vahendada.

Kui ta kukkuma hakkas, sulges ta silmad.
Kopsudesse tulvav surve sisendas igasse jäsemesse meeletu rabelemisvajaduse.
Siis aga andis piinatunne pikkamisi järele.
Ja üks maailm purunes ning kustus jäädavalt. (Jakobson 1935: 46)

Mis lühijutt see oleks kui lugu ei lõppeks enesetapuga?

Et kiiremini edasi pääšeda, läks ta üle tänava. Ent siingi oli kõndijaid rohkesti. Noored üliõpilased, edevad oma värvimütsides, vaatasid teda teeseldud iharusega, lõtvuvate nägudega härrasmehed näisid teda korduvalt paljaks rebivat oma jälkust tekitavate pilkudega. Ja rohelised poisinolgid riivasid teda möödumisel, hakkajad nagu noored isaloomad, kes püüavad endale tõmmata kõigest jõust teise sugupoole tähelepanu. Katkendlikud vestlusjupid, mis ta juhtus kuulma, näisid olevat lõhkemiseni tulvil sellest, mida ta oli õppinud vihkama eriti paari viimase kuu jooksul - mehe ja naise vastastikusest lähenemisvajadusest, mille lõppsihiks polnud midagi muud kui vaid kehaline mõnutsemine. (Jakobson 1935: 52-53)

On's kehaline mõnutsemine halb? Lõtvuvate nägude osa tundub olevat õige - vananevatel inimestel on vähemilmekam nägu, sest nende lihased ei püsi enam nii pingul.

Keegi läks tema selja tagant mööda, ja kui ta hajameelsena ringi käändus, nägi ta piki lumist kõnniteed alla suunduvat karusmantlis prouat kahe helevalgesse rõivastatud tudrukukesega, kes vaatlesid teda möödumisel oma suurte, valgust püüdvate lastesilmadega. (Jakobson 1935: 54)

Sest laste silmad püüavad valgust, aga täiskasvanute omad pimedust.

Maria oli pöördunud põiktänavasse, et minna väikest tiiru tehes tagasi koju. Sest kogu too hüplev vestlus väsitas teda kangesti ja ta suutis paregu mõelda vaid magamisest. Ja õde, hoides teda kramplikult varrukast, hüüdis nüüd:
- Jumala pärast, ära tee rumalust. (Jakobson 1935: 60)

Vestlusest väsimine. Väsitavad inimesed. Getting peopled out.

Ja mees ministeeriumist sõnas, muiates ainult ühe näopoolega... (Jakobson 1935: 67)

Pole vaja kolm korda arvata kumb näopool muigas.

Maria tundis piinlikkust. Kuna ta pilk oli endiselt suunatud doktori näole, ei jäänud talle märkamatuks tolle süvenev tusasus. (Jakobson 1935: 67)

Tusane on "tujutu, pahur, morn, sünge" ("Tusane ilme, sügispäev").

Aga säärane teadmine on väga vastik... ja väga... valus. Ma olen viimaste kuude jooksul kannatanud selle tõttu juba küllalt tugevasti. Ja nüüd tajun ma otse kehalisi vaevu, kui keegi mulle läheneb, kuhugi kutsub, silmad iharalt vidukile tõmbab, et mind üllatada oma kirglikkusega. Ja ütle mulle nüüd, palun, kas sa näed veel ainustki võimalust, kuidas jõuda... eesmärgile? (Jakobson 1935: 77)

Päris raske olukord kui tahad saada lapsi, aga kõik seksiga seonduv on vastumeelne.

Vähe aega nad suusatasid kõrvuti. Nüüd tundis Maria mehe lähedust kogu kehaga. Ta tahtis millestki rääkida, midagi öelda, sõnad tundusid aga ääretult tühistena. Oli mõnus olla, mõnus hingata, mõnus lõõtsutadagi, kopsud täis puhast lagendikuõhku, mis kippus tegema uimaseks. Siis naeris ta rõõmsalt, tundis end miskipärast punastavat... (Jakobson 1935: 87)

Sõnad ongi tühised.

Konsul Meerek oli jalle oma tavalises heas meeleolus, tõukas mööblit, vandus, naeris ise oma naljade üle. Lõhnade udust ning maiöö kargusest, astus ta muigaval näol naise voodi juurde, õõtsudes oma lühikestel jalgadel, ega unustanud tänagi oma iseloomustavat harjumust - kõlistada taskusse pistetud käega lahtist metallraha. (Jakobson 1935: 103)

Strepitatiivne signatuur.

Järsku süttis ta silmades rõõmus tuluku, kui ta ütles teenijale, kes istus ta vastas:
- Näed, Salme, sõidamegi juba.
- Jah, proua, noogutas tüdruk ning naeratas samuti. (Jakobson 1935: 109)

Silmalamp.

- Kraam tuleb vist hiljem, bagaažiga?
- Esialgu on küll ainult need pakikesed siin, - vastas Agnes ja tundis end järsku selle inimese ees süüdlasena. Ta lisas, kuna vaikimine näis talumatuna: - Me teeme teile vist juba väga palju tüli, härra Meerek... Praegu on ju kibe tööaeg. Ja pole kuigi ilus näha oma läheduses laisklejaid.
- Pole midagi, proua. Peremees olete ju nüüd teie... - ütles talupoeg endise rahulikkusega, ehkki ta nägu väljendas nende sõnade juures kerget kibedust. (Jakobson 1935: 112)

Võõraste seltskonnas vaikimine on tõesti kergesti ebamugav. Kuidas nägu täpselt kibedust peaks väljendama, ma ei tea. Sidrunikrimpsutus?

...kusjuures ta hallidesse silmadesse sigis taas rahuliku sõbralikkuse soe helk. (Jakobson 1935: 114)

Silmalamp.

Äkki ta aga peatus, kivines kohale, katkestas hingamisegi. Ta silmad libisesid suurtena ning kohkunutena üle lähima heinahunniku ja kogu ta kehast tulvas läbi kiiresti tärkav teadmine, et just praegu ta on üsna juhuslikult sattunud kahele armastajale. Nüüd ta nägi neid mõlemaid, nii poissi kui tüdrukut, eraldas nende vastamisi surutud kehi üldisest hämarusest, nägi mehe jämedaid käsivarsi kõverduvat ümber tagasiheidetud mustajuukselise pea, mis võis kuuluda vaid ühele inimesele maailmas - Salmele, tema teenijale. Ja metsikult peksva südamega ta tahtis siit kärmesti kaugeneda, et pageda vapustatuna tuppa ja peita end vaibasse. (Jakobson 1935: 123)

Freeze-reaktsioon.

Parakasti kui ta tahtis ka teist jalga ranki tõsta, näis talle äkki, nagu oleks keegi tasahilju ta selja taha astunud ja silmitseks teda nüüd teravasti. Mingi loomusunniline vaist manitses tagasi vaatama; ta ei teinud seda aga mitte, kuna tas kasvas samal hetkel seletamatu mõnutunne, nagu peaks ta rebima ült viimsegi hilbu. Süda hakkas peksma kiiresti ja närvlikult, ja teeseldes teadmatust, libistas ta kleidi veelgi kõrgemale, et kuivatada end mantlihõlmaga. Ja siis pöördus ta õige pikkamisi, näiliselt täiesti rahulik, kuid veidi kahvatu, ning kohtas järgmisel hetkel peremehe rohekashalle silmi, mis vahtisid teda aplalt. (Jakobson 1935: 131-132)

Paljad põlved! Milline erootika!

Kuna ta teadis, milise pilguga sulane ja vanem teenija teda silmitsevad, katsus ta näida hästi rahulikuna, häbenes aga siiski, ja muutus viimaks kangeks ning tõsiseks, alati sõbralikult naeratava suu asemel vaid kahvatu joon, ahtake oma jonnakuses. (Jakobson 1935: 144)

See: :/

Aimates enda sulase ning teenija naeratavaid pilke, mõtles ta samas kartlikult, et nõnda siis pole ta kõlvuline sellekski eluks, et siingi võib end temast õnnelikumana tunda iga plikake. Algavas ahastuses näis talle võimatuna kohaneda ses uues ümbruses, kui tal pole tahtmist edaspidigi jääda vaid tarbetuks pealtvaatajaks, vajaliseks ainult - voodis. Koorma varjus sosistati. Kui ta seal nõnda lõdvana oma kohal istus, kopsud väsimas hirmsast hingeldamisest, sattus ta jälle lähedal närvlikule nutule, mis oli paari viimase nädala jooksul piinanud teda väga sagedasti. (Jakobson 1935: 145)

Naiste elumure - leida endale maailmas koht kus nad on midagi enamat kui seksinukk. Ka viimane lugu on samalaadne, aga selles domineerib lastetu kodukana igavus. Ma kahtlustan endiselt, et keegi naisterahvas lasi August Jakobsoni nime all avaldada enda jutustusi.

Ta oli kaotanud huvi kogu ümbritseva elu vastu ja mõtles juba mitmendat korda surmast. Tema kitsa, kuid pehme suu roosakaspunased nurgad paindusid jonnakalt alla, pruunid silmad hulkusid kiiresti nurgast nurka ja seinalt seinale, sinistesse toatuhvlitesse kõngitsetud jalad põrutasid kärsitult vastu põrandat. (Jakobson 1935: 155)

Kurbus haarab ikkagi kogu nägu ja toob selle alla, mitte ainult suunurgad. Kui ainult suunurgad on paindunud alla, siis on tegu žestiga.

Ent trükitud paberi nägemine, ühinedes kergeltmõrkja koilõhnaga, mida raamatu kollakad lehed endast levitasid, äratas korraga ellu säärase vastikusetunde, et ta otsemaid tagasi voodi langes ja näo kätega kinni kattis. Põlved kramplikult vastamisi surutud, küünarnukid kõhule toetudes, mõlemad käsivarred rindadele litsutud, nõnda ta istus hetk aega täiesti kivinenuna. (Jakobson 1935: 159)

Selle ajastu kirjandust lugedes juba tuttavaks saanud nutmispoos.

Ent proua Jester otsustas jäme olla ega vastanud midagi. (Jakobson 1935: 164)

Jäme on siin "lihtne, tahumatu", st ebaviisakas.

Kuna ta ei küündinud nägema ringipöörduva teenija näokrimpsutust, istus ta tagasi voodile ja hakkas ootama. (Jakobson 1935: 167)

Jälestus? Krimpsutus ei ütle palju, sest tehniliselt on enamus näoilmeid krimpsutusliku iseloomuga. Aga raamat on nüüd läbi.