The Reality of Everyday Life

Berger, Peter L. and Thomas Luckmann 1991 [1966]. The Social Construction of Reality: A Treatise in the Sociology of Knowledge. Harmondsworth: Penguin Books.

Since our purpose in this treatise is a sociological analysis of the reality of everyday life, more precisely, of knowledge that guides conduct in everyday life, and we are only tangentially interested in how this reality may appear in various theoretical perspectives to intellectuals, we must begin by a clarification of that reality as it is available to the common sense of the ordinary members of society. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 33)

Käesolev on sotsioloogiline analüüs argielureaalsusest (või sotsiokultuurilisest maailmast) ja täpsemalt teadmisest mis juhib igapäevaelu käitumist või ülevalpidamist. Guide ja conduct on siin kavalasti järjestikku, sest need on kindlates varjundites samatähenduslikud - tõik mida Foucault on oma conduct arutelus ära kasutanud.

Everyday life presents itself as a reality interpreted by men and subjectively meaningful to them as a coherent world. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 33)

Igapäevaelu esitab ennast reaalsusena mida inimesed on tõlgendanud ja on nende jaoks subjektiivselt tähenduslik kui koherentne, sidus, ladus või kooskõlaline maailm.

The world of everyday life is not only taken for granted as reality by the ordinary members of society in the subjectively meaningful conduct of their lives. It is a world that originates in their thoughts and actions, and is maintained as real by these. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 33)

Igapäevaelu maailm on tavalste ühiskonnaliikmete jaoks tagatud või iseenesestmõistetav kui reaalsus. See maailm pärineb nende mõtetest ja tegudest ja on nendesamade mõtete ja tegude poolt hoitud reaalsena.

The phenomenal analysis of everyday life, or rather of the subjective experience of everyday life, refrains from any causal or genetic hypothesis, as well as from assertions about the ontological status of the phenomena analysed. It is important to remember this. Common sense contains innumerable pre- and quasi-scientific interpretations about everyday reality, which it takes for granted. If we are to describe the reality of common sense we must refer to these interpretations, just as we must take account of its taken-for-granted character - but we do so within phenomenological brackets. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 34)

Mida ma peaksin nende "fenomenoloogiliste sulgudega" pihta hakkama kui ma ei mõista esimest asjagi fenomenoloogia kohta (nt kuidas uskumuste väljalülitamine vms doksastiline mumbojumbo peaks toimima). Igapäevaelu subjektiivne kogemus on minu jaoks mõistetav ja tähenduslik vaid nii palju, et Jurgen Rueschi kommunikatsioonimudelis on "idiosünkraatne vaade oma sotsiaalsele reaalsusele" üks saatja (ja vastuvõtja) aspektidest.

Consciousness is always intentional; it always intends or is directed towards objects. We can never apprehend some putative substratum of consciousness as such, only consciousness of something or other. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 34)

"Teadvus on alati kavatsuslik" ei tundu samas olevat tõene. See on lihtsalt järjekordne fenomenoloogiline doktriin. St selle mõistmiseks peab tutvuma Franz Brentano jm 19nda sajandi lõpu psühholoogiaga. See ei tundu olevat tõene, sest kuigi me võib-olla tõepoolest ei saa tabada, taibata, tajuda (apprehend) mingisugust arvatavat, oletatavat, näilist (putative) teadvuse alakihti kui sellist, võivad meie ajud siiski teha teadlikke toiminguid mida me ise ei ole suunanud. See oli selge juba William Jamesile ja väga argine näide on mõndade inimeste võime otsutada, et kindlal kellaajal tuleb üles ärgata ja siis tõesti täpselt sel kellaajal ilma igasuguse välise abita üles ärgata. Mingite filosoofide doktriinid teadvuse kohta ei ole usaldusväärsed, is all I'm saying.

Different objects present themselves to consciousness as constituents of different spheres of reality. I recognize the fellowmen I must deal with in the course of everyday life as pertaining to a reality quite different from the disembodied figures that appear in my dreams. The two sets of objects introduce quite different tensions into my consciousness and I am attentive to them in quite different ways. My consciousness, then, is capable of moving through different spheres of reality. Put differently, I am conscious of the world as consisting of multiple realities. As I move from one reality to another, I experience the transition as a kind of shock. This shock is to be understood as caused by the shift in attentiveness that the transition entails. Waking up from a dream illustrates this shift most simply. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 35)

Tegelikkuse erinevad sfäärid. Vaimne pinge. Tähelepanelikkus. Maailm koosneb mitmetest tegelikkustest.

I experience everyday life in the state of being wide-awake. This wide-awake state of existing in and apprehending the reality of everyday life is taken by me to be normal and self-evident, that is, it constitutes my natural attitude. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 35)

Samas on võimalik tarvitada uimasteid ja kogeda täpselt sama maailma mitte-nii-väga wide-awake olekus.

I apprehend the reality of everyday life as an ordered reality. Its phenomena are prearranged in patterns that seem to be independent of my apprehension of them and that impose themselves upon the latter. The reality of everyday life appears already objectified, that is, constituted by an order of objects that have been designated as objects before my appearance on the scene. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 35)

Samas on Tartu-Moskva koolkond väljaspool (pean silmas Michael Holquist'i raamatut Dialogism) tuntud nt selle poolest, et Gasparovi järgi on kirjandus ja igapäevaelu erinevalt korrastatud ja igapäevaelu justkui polekski korrastatud.

In this manner language marks the coordinates of my life in society and fills that life with meaningful objects. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 36)

Sapir-Whorfi hüpotees. Justkui keel oleks hädavajalik, et maailma tähenduslike objektidega täita.

Closest to me is the zone of everyday life that is directly accessible to my bodily manipulation. This zone contains the world within my reach, the world in which I act so as to modify its reality, or the world in which I work. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 36)

Sellel tsoonil mis on otseselt ligipääsetav kehalistele manipulatsioonidele on Labani tantsuteoorias isegi üks väga tehniline nimi mis hetkel ei tule kahjuks meelde.

For instance, the others with whom I work are unproblematic to me as long as they perform their familiar, taken-for-granted routines - say, typing away at desks next to mine in my office. They become problematic if they interrupt these routines - say, huddling together in a corner and talking in whispers. As I inquire about the meaning of this unusual activity, there is a variety of possibilities that my common-sense knowledge is capable of reintegrating into the unproblematic routines of everyday life: they may be consulting on how to fix a broken typewriter, or one of them may have some urgent instructions from the boss, and so on. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 38)

Ka selles vaates on midagi kummalist, sest selle järgi on iga rutiini eirav, rikkuv või lõhkuv tegevus, iga katkestus ja iga ebaharilik tegevus koheselt problemaatiline. Jääb mulje, et õige igapäevane reaalsus peab olema automaatne, harjumuste ja rutiinide poolt masinlikuks lihvitud üllatusteta, alati ettenähtav ja ennustatav muster. Sest jumal hoiaks, kui juhtub midagi ootamatut - pea võib otsas lõhkeda sellise mõeldamatu juhtumise puhul! Võttes käsile sama näite - kas see on problemaatiline kui teised töötajad teevad midagi kokku kogunenult? Võib-olla see on lihtsalt järjekordne rutiin - ah, paar korda nädalas näitab üks tüüp oma arvutiekraanil midagi nii naljakat, et kõik peavad seda nägema vms. Või võtame Olev Remsu romaanis esineva juhtumi - kõnnid sööklas naiskolleegide lauast mööda ja just siis kui sina möödud jääb kogu laud eelnenud jutuvadale kontrastiks koheselt hiirvaikseks. See on kahtlemata kummaline, aga on see problemaatiline? Valmistab see probleemi?

Compared to the reality of everyday life, other realities appear as finite provinces of meaning, enclaves within the paramount reality marked by circumscribed meanings and modes of experience. The paramount reality envelops them on all sides, as it were, and consciousness always returns to the paramount reality as from an excursion. This is evident from the illustrations already given, as in the reality of dreams or that of theoretical thought. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 39)

Shutzi mõiste province kõrvuti enclave'iga. Enklaav on "suluriik, sulusala, teisest riigist ümbritsetud riik v riigi osa". Circumscribed on "ringiga piiratud, ümbritsetud, piiritletud".

Temporality is an instrinsic property of consciousness. The stream of consciousness is always ordered temporally. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 40)

Midagi mida Peirce mõistis hästi. Semioos on alati ajaline (temporaalne). Eriti hästi tuleb see autokommunikatsiooni-teooriates välja: Peirce'il on paregused mõtted aluseks tulevastele mõtetele (orientatsioon tulevikku); Jakobsoni ja Lotmani puhul pigem nii, et praegune mina suhtleb mineviku-minaga nt päeviku või mälestuste kaudu (orientatsioon minevikku).

It may readily be seen that the temporal structure of everyday life is exceedingly complex, because the different levels of empirically present temporality must be ongoingly correlated. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 41)

Nii ta on. Igapäevaolu ajalisel struktuuril on ka oma võimudimensioon mida minu teadmiste järgi on käsitlenud ainult üks autor: Nancey Henley, peatükis "Don't clock me in" ja algab sõnadega "Ma pean ootama?" Ainult, et tal ei ole "igapäevaelu ajaline struktuur" ühtne asi, vaid lähtub E. T. Hall'i prokseemikast / M. Joos'i kõnestiiliteooriast ja jaotab selle ära avalikuks ajaks, ühiskondlikuks ajaks, isiklikuks ajaks jne.