Reinuvader-rebane

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1922. Reinuvader-rebane: Üks ennemuistne jutt. Eesti Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse toimkond. Noorsoo kirjavara nr. 52. Redigeerinud ja eessõna A. Raud. Tartu: H. Laakmann.

Aga siiski puudus üks - Reinuvader-rebane, see kelm, kes küll teadus, kui palju tema viimaseid koerusi kuninga kõrva oli tunginud. Ja kuidas kuri südametunnistus ikka valgust ja päeva pelgab, nõnda pelgas kaval rebane teiste metsisandate kogudust, sest terve hulga seast ei leitud ühtainustki, kelle vasti ta ei olnud eksinud; kõikidele oli ta kirja teinud ja igal mehel tema pääle kaebamist. Ainuke, keda ta tänini puutumata jätnud, oli ta lellepaeg määr. (Kreutzwald 1922: 9-10)

Ma tunnen Reinuvader-rebasega tugevat identifikatsiooni. Minagi keeran tegelikult kõigile käkki siin blogis - oma hinge otsides (soul searching) tegelikult norin muudkui tüli (just looking for fights).

"Hints, pea lõuad kinni!" kisendas panter, üks suur kassi sugu elajas: "Sõnad on siin ilmaaegu ja üsna tuule räägitud. Mis teie tühja kaebate! Julgesti tahan tunnistada, et Reinuvader on üks varas, röövel ja mõrtsukas, kes, nagu kõik kokkukogunenud isandad siin teavad, mingisuguse ülekohtu töö juures ei kohku. Üksna kui valmis võllaroog röövib ja varastab ta lugu pidamata, mis iial ette juhtub. Kellelegi ei näita ta armastust ja austust! Ühe rasvase suutäie pärast unustab ta niihästi enese kui kuninga ja kõikide suurte isandate au ära ja paneb riigi seadused naeruks. Ja, jah, ma räägin tõtt! (Kreutzwald 1922: 11)

Ainult, et mina röövin ja varastan intellektuaalset vara - kogun tsitaate.

"Laane lambaisand," ütles ta viltusilmi hundi pääle vaadates, "tuletage meele, mis vanasõna ütleb: "Vaenlase suu soetab harvasti kasuandja puu!" (Kreutzwald 1922: 12)

Huvitav, mida "viltusilmi" tähendab. Kuidas saavad silmad olla viltu? Äkki on ka hea mõte pöörduda vanasõnade poole, et uurida mida vanasti keha ja käitumise kohta tarka kosti.

Kui kalamees sinna jõudis, kus lell maas oli, võttis ta kirve koormalt ja tahtis Reinuvaderile pähe lüüa. Lell nägi altkulmu luurides küll, mis sündis, aga siiski ei liigutanud ta liikmeid ega tõmmanud hinge. Mees pidas teda surnuks, võttis sabast kinni, viskas raipe koorma pääle ja mõtles edasi minnes: küll kodus nülin naha seljast. (Kreutzwald 1922: 13-14)

Luuramine/luurimine. Siin näib "altkulmu" mitte pahaendelist pilku vaid liikumatut kulmu märkivat.

"Mesikäpp! Võtke mure ja hoolega minu kuninglikku käsku täita ja olge tark ja vahvlik, sest Reinuvader on kahtlane ja tige ning saab teid kavaluse läbi suud mööda jutuga eksitama; sellepärast vaadake ette!" (Kreutzwald 1922: 20)

Aga karu ei võta seda hoiatust muidugi kuulda.

Nüüd tõttasid kõrtsivõõrad peremehega seltsis imet vaatama; igamees võttis hudja või mis kätte juhtus: üks heinahangu, teine sõnnikuhargi, kolmas raudkangi, neljas ja viies teiba ja roika, kõrtsimees tuli ahjuhargiga, naine jälle kurikaga; igaüks ihaldas karu kasukat virutada. Mesikäpp kuulis rahva kära ikka ligemale jõudvat ja kiskus hirmsas surmahädas pää vaevaga paku vahelt välja, aga karvad verise nahaga jäid näpistisse mälestuseks. (Kreutzwald 1922: 25)

Midagi nendes kirjeldustes on väga kodune, justkui oleksin põhikoolis neid samu katkendeid kirjandusõpikust lugenud vms. Samas kahtlane, sest mäletamist mööda ei teinud ma kirjanduse õpikut kunagi lahti.

Teed käies ütles Reinuvader määrale: "Mu kallis lellepaeg ja sõber! Pean teile tunnistama, mis raske mure ja kartlikud mõtted mul südant koormavad. Kardan, et surmatund juba pea kätte on jõudmas. Endised patud seisavad otsekui paksud pilved mu vaimusilma ees. Oh, teie ei tea, kui rahutu on mu hing! Teie olete üks aus, vaga mees! Laske mind pattu üles tunnistada, võtke preestri asemel minu kahetsemist kuulda!" (Kreutzwald 1922: 33)

Pilvemetafoor teadvustatud metafoorina ("vaimusilma ees").

Reinuvader ei pidanud neist suuremat lugu, vaid astus julge viisaka sammuga Irmhabeme seltsis uulitsaid mööda edasi, otsekui kuninga poeg ehk üks oodatud suurtsugu võõras. (Kreutzwald 1922: 42)

Suursugususe teesklemine läheb vististi suurushullustuse teemasse.

Aga Reinuvader seisis kohkumata ja oskas igamehele viisakalt vastu kosta, ja sõna suhu võttes jooksis kena jutt temal kui vesi, või mis ta iial vabandades rääkis, näitas üksna kui tõsi. Kõik oskas ta ära salata ehk hoopis teisiti käänata, ja kes tema vastukostmist kuulis, pidi imeks pannes teda vabaks arvama ja päälegi mõtlema: Reinuvaderil on õiges. (Kreutzwald 1922: 45)

Rebase kavaluse epitoom.

Suure vara juures läks tema süda endasuguste vastu väga uhkeks, tema hakkas oma ligimesi põlgama ja suurema soo sõprust otsima. (Kreutzwald 1922: 53)

Suurusehullustuse vald.

Mesikäpa kavalus, kõversüdamlik olemine ja kurjad tööd on mulle väga tuttavad; sellepärast hakkasin kohkuma. Tõiseks tema meile kuningaks, siis oleksime meie kõik kui ratas roojaga kimbus. (Kreutzwald 1922: 55)

Kõversüdamlik? Kuidas saab süda kõver olla? Viimased sõnad selles tsitaadis oleksid kohased ka lauses "Kui Edgar Savisaar saaks presidendiks..." (vähemalt laialtlevinud hirmude järgi).

Mina seisin kui puunott varjul, ei usaldanud mitte hingatagi. Isa arvas ennast üksi olevat, vahtis teraselt igale poole ümber, ja kui ta kaugel ega ligidal kedagi ei näinud, alustas ta mängu, mis teile tahan kuulutada. Augu täitis tema liivaga täis ja tegi nii osavalt maaga ühetasaseks, et kes silmaga ei näinud, iial kohta üles ei oleks leidnud. Enne kui ära läks, siblis jalaasemed saba ja ninaga siledaks. (Kreutzwald 1922: 56)

Posted up - postina seisma kui puunott. Hingata usaldama... Meenutab vanaema ütlemist "sellest ära hinga...".

Tema ütles petliku silmaveega: "Paluge minu eest igapäev, kuni tagasi jõuan." (Kreutzwald 1922: 66)

Teeseldud nutt.

Sedaviisi rääkides läks tema vagal näol, aga kurjad mõtted südames, teele. Kuningas tõttas suuremate isandatega linna tagasi. Kohekella ja Argpüksi meel läks härdaks Reinuvaderist lahkudes. (Kreutzwald 1922: 66)

"Vaga" on ilmselt osa oma tähendusest ära kaotanud Eesti sekulariseerumisega. Vaga pole enam jumalakartlik, vaid tasane.

Kriimsilm-emand oli kuninganna käest uue saksa värki tanu saanud; uhkus ajas vanamoori nina kõrgeks. (Kreutzwald 1922: 75)

Suurushullustuse/uhkuse ja püstise nina/kuklas pea seos.

Kuningakotta astudes nägi Reinuvader perekat vaenlaste hulka, kes nagu kaarnad raisa ümber tema surma pääle valvasid. Sääl läks ta meel kahtlaseks ja julgus oli lõppemas, siiski tungis ta isandate keskel kartmata näoga läbi kuninga aujärje ette, Irmhabe tema kannul. Määr sosistas salamahti Reinuvaderile kõrva: "Sõber rebane, nüüd ei ole aega araks minna!" (Kreutzwald 1922: 85)

"Perekas" ei ole siin mitte pere-jalgratas, vaid jääb mulje, et suur või rahvarohke kogudus (ja kogudus mitte kui kirikukogudus vaid kui rahvasumma).

Suurema osa tigedus seisab vaga väljaspoolse varju all peidus. seisaks igamehe südame mõtted tema otsa ette kirjutatud, et kuningas neid näeks, minu kulmu päält loeksite teie siis, et mul valet ei ole, kui ütlen, et teie sund ja teenistus minu suurem rõõm on. (Kreutzwald 1922: 86)

Kehakeele ja valetamise seos. Paratamatult jääb mulje, et see oli eestlaste jaoks juba 19nda sajandi keskel huvitav, mitte ainult 21 sajandi alguses.

Kalevipoeg istus käsipõsakil kaldal, üks juurtega tükis maast üleskistud kuusk oli söödavardaks ja hobune söödaks varda otsas. (Kreutzwald 1922: 95)

Kalevipoja esinemine siin ei peaks kedagi üllatama. Küll aga panen ette, et targemad inimesed kunagi vaataksid sisse kas eelneval leheküljel kirjeldatud targa Inglismaa meistri tehtud imeline kullast sõrmus pole midagi ühist Sõrmuste Isandate saagaga (Tolkien) - äkki on mõlema aluseks ühine prototekst vms (kasvõi see sama Goethe tekst mida Kreutzwald siin kohandab).

See, mida sõnaga täielikult ei jõua ära seletada, oli pildi kombel ilusasti sõle pääle tehtud, ja kiri pildi ümber aitas lugu tähendada. (Kreutzwald 1922: 95)

Jess! "Tähendada" on küll tegusõnana olemas. (Muidugi on.)

"Ui, ui, kuninga-isand!" hüüdis Reinuvader. "Meelepahandus teeb teie õigusesilma tumedaks! Juba olen isegi mõnda hääd teile teinud. Kas mäletate, kuidas meie ükskord Kriimsilmaga seakesiku püüdsime? Notsukese viimane laulupill oli parajasti lõppenud, kui teie sinna jõudsite, üteldes: "Emand tuleb mul tagant järele; armsad mehed, andke meile süüa." Hunt põrnitas silmi, aga mina ütlesin lahke sõnaga: "Mis meie püüame, aga isand, on üksnes teie päralt." (Kreutzwald 1922: 100)

Põrnitamine on ilmselt põrnitsemine ("Põrnitseb küsijat tusaselt"). Vt ka tumedaks tegemine, tumenemine, varjud, pilved, jne.

Siis astus ta Reinuvaderi ligi, tõstis käpad ta pähe ja pobises laususõnu: "Uri-kuri-muri, vortsi-lortsi-portsi, äka-läka, nika-naka, kaker-laka, juuda-kaka, pergel-paska, sum-sum-mum! Ja nüüd soovin Teile õnne ja rahulist und!" Siis viidi Reinuvader magama. (Kreutzwald 1922: 110)

Vinge loits!