Teod pahurpidi

Vallak, Peet 1935. Teod pahurpidi. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv.

Kuna Prantsuse suur võimukas keiser Punapart igal pildil seisab oma valgete pükstega majesteetlikult harkjalu, parem käsi kitlipõues, pilgud süüvinud enesearmastusse, siis Ado Lemmitsa standardseisand sarnles nüüd raugana nõrga kaseväädiku omaga, mida tüvele-jäästunud lumi hakkas otseli maa poole suruma. (Vallak 1935: 11)

Peet Vallak on pseudonüüm. Tegelik mees on Peeter Pedajas (1893-1959). Mõned aastad tagasi, 2011, ilmus lõpuks tema kohta 60ndatel Daniel Palgi poolt kirjutatud monograafia.

Lemmitsa bismarcki-silmad olid uudishimust erutatud, kui ta nägi enda ees mapiga pikka noormeest, kelle nime ta kuulis esmakordselt.
- Toon teile meie kirjanikkonnalt soove tervitusi ja tõsise lugupidamisavalduse, ütles Okas tervituseks. Ühtlasi olen ise rõõmus, et võin isiklikult tutvuda meie suurmeistriga!
Esimene laeng oli mürtsatanud käiku, ja nüüd tuli oodata selle tagajärgi ja tulemusi. Ent need avaldusid hetkeliselt: see pani rauga võpatama, ta sõrmed kepinäsa ümber värisema; ning ta hallid silmad klaasistusid viirastuslikeks.
Sügav vaikus sigines ruumi.
Inimene, kelle Ado Lemmits pidas kindlustusagendiks, osutus kirjanikuks...
- Ilmar Okas? urises rauk. Olete ka teie neid tigedaid ja rahamaiaid noorkirjanikke? Mõni nende nilbuste sepistaja?
Nüüd rauga suu tõmbus mõnusale naerule, ja ta hakkas oma ajude kolikambris teritama oma kõdunevat mälu. (Vallak 1935: 14)

Alles viies eestikeelne teos Esimese Vabariigi aegadest, aga juba tunduvad kirjeldused hakkavat ennast ammendama, korduma. Ongi hea, vast, kui mingi muster välja kujuneb.

Lemmits ajas oma ettepoole kummarduva kogu sirgu, veelgi enam - koguni selipidi, nii et nüüd oli kepp toeks tahapoole. (Vallak 1935: 16)

Aga ei, endiselt kohtun esmakordselt emakeelsete sõnadega.

Ta silmad hakkasid läikima pahaendeliselt. (Vallak 1935: 17)

Jällegi arvan, et pahaendelisus on konteksti tulemus, mitte silmade endi töö.

Aktusele trügib oma paartuhat inimest, mind lööb niisugune suur mass verest ära!
Lemmitsa nägu virildus kurjakuulutavaks irooniaks. (Vallak 1935: 21)

Niiet tefelikult oli Oksa süü, et Lemmits nii kõvasti pettus kui ainult paarkümmend inimest kohale ilmus.

Rauk püüdis olla rahulik ja tasakaalus, kuid kõneldes ta hääl laienes ja värises, ta silmad olid suured, õnnelikud, naeratavad. (Vallak 1935: 23)

Mina ei tea kuidas hääl laieneb. Silmad naeratavad ilmselt nende "varesejalgade" tõttu.

Auto noolides mööda pidulikult valgustatud tänavaid teatrihoone poole, Lemmits istus mugavasti sõiduki pehmel polstril, ajades oma saatjatega mõttetut kergesisulist juttu. Ta pilgud käisid vilkalt kahele poole teed nagu otsiks jalgteilt tuttavaid. Teda erutas imelik tunne: inimesed kõikjal vahivad nende auto hämarasti valgustatud sisemust, et ennäe, Ado Lemmits sõidab oma auõhtule. (Vallak 1935: 24)

Faatiline kõne ja projektsioonid.

Kellegi enesetunne pole nii rõhutud kui juubilaril. Ta istub oma toolil nagu elutu kuju. Ta ei taha vaadata ei vasemale ega paremale. Ta esialgu ei saagi otsale oma tunnetega: on see viha, pettumus või solvus? Ta vajab selgitust, ja seepärast ta istubki liikumatult paigal, vaadates otse oma nina ees olevale puldile, mis samuti on dekoreeritud loorberitega ja kust nüüd algavad ta elutöö hinnangid ja - tervitused. (Vallak 1935: 26)

Segaduses inimese liikumatus. #immobilization? Tunnetega "otsa peale saamine" on hea metafoor oma emotsioonide identifitseerimisele.

Teadagi, et enamik juubilare istus oma loorberitega kaunistatud toolil pettunult ja kibestunult. Nad olid lootnud paremat hinnangut referendilt, suuremat elevust ja soojust publikult. Kuid nad targu varjasid neid tühjusetundeid oma naeratava maski taha - nii et lõppeks Lemmitsal oli õigus, kui ta nimetas kirjaniku juubeliaktust maskeraadiks. (Vallak 1935: 30)

Nägude #tegemine

Ettekanded võeti vastu kiiduavaldustega, ja seejuures Lemmits märkas, et igakord keegi plaksutas veel tükk aega üksi pääle teiste vaikimist. Mõnikord ta ergutas seega välja uue üldise aplausi, mõnikord ta plaksutas kaua üksi, kuni kussutati vaikima. See plaksutamine tundus nii silmatorkavana, et Lemmits äkki kartis - kas see pole mitte tema vana teenija? Kas ta teenija Mari lõpuks ei tee seda kaastundest oma leivaisa vastu, keda on tuldud austama nii skandaalselt vähesel arvul? Isegi teenija pidi taipama, et leivaisa tunneb täna end hüljatuna ja õnnetuna. Temal, Lemmitsal, on niisiis - klaköör! (Vallak 1935: 32)

Teenija rikkus strepitatiivseid reegleid. Ka plaksutamisel on kirjutamata reeglistik.

Lemmits naksatas vait ja vaatas küsiva pahameelega vahelehüüdjale. (Vallak 1935: 39)

Tahaks ikkagi teada milles see küsiv pahameel täpsemalt väljendub...

Tegelikult moodustavad suurusehullustus, eneseupitus ja küünarnukiõigus ühise kolmnurga ja nende algnurgaks on ometi suurusehullustus. Õnneks suurusehullu on kerge teistest eraldada: hullu pää kipub selga, peaaegu seljataha kukla, jalad õiguvad mehiselt laiali, nii et käimine muutub haledaks laaberdamiseks. Oh palasilku, milline traagikomöödia! Sest kui võtame võrdluse loodusest, siis näeme, et viljapää, mis seisab teiste hulgas püsti, on tühi kõlupää; muna, mis tõuseb üles vee pinnale, on kõdunemas ja mädanemas. (Vallak 1935: 40)

Moraal peaks justkui olema: ära ole silmapaistev, muidu oled suurusehull.

Ingald andis Tõrvandile tungivalt salaja märku, et ta lõpetaks. Meeleolu oli niikuinii sünge ja õudne, selline piitsutamine tegi meeleolu veelgi masendatumaks. Ülemäära rahulikuks teeseldud ilmel istus lauas ka üks noorem kirjanik, kes samuti siples suurusetaudis. Nüüd ta pilgud olid ebakindlad ja talle tundus, et need sõnad käisid sõnasõnalt tema kohta. Sedasama tundis vihastudes ka Lemmits, kes jäi lõpuks kahvatuks ja kurvaks. Nüüd lõpetaski Tõrvand oma läkituse hüüdega: olge siirad, hoidke julgesti oma kõlupääd püsti, kellel ajud kopitamas, siis võime tagajärjekalt ravida oma pehkivat kirjanduslikku elu. (Vallak 1935: 42)

Enesevalitsemise küsimus.

Lui Ränneld oli Paoskit mõjutanud ka teistpidi: oli õpetanud teda logelema ja tööle üleõle vaatama. (Vallak 1935: 55)

Väga äge sõnakõlks: üleõla vaatamine eeldab, et sa oled millestki eemal ja seljaga selle poole pööratud.

Juues oli Lui Ränneld kogu aeg silmas pidanud üht meest, kes istus üksi oma laua juures ja tõmbas hästilõhnavat sigarit. See mees näis olevat rahajõmm, hangeldaja, tema määrdunud krae oli lõua all viltu, vesti kaks nööpi lahti. Taskus tiksus tal raske ja ahvatlev kulduur, mille kaitseks poleks soomusauto liigne. Uhkeldades ta pildus sigari suitsurõngaid õhku ja kõneles aeg-ajalt teise laua juures istujaga üksisõnu, üleõla, hoobeldes. (Vallak 1935: 56)

Jälle üleõla! Also, "silmas pidamine" on siin päris otseselt kellegil "silma peal hoidmine". Keda sa silmas pead? - Ikka toda kelle poole ma vaatan.

Lui Ränneld tõusis püsti, astus leti ette, tasus kõrtsiemandale oma väikese joogiarve ja küsis temalt märkamatult mehe nime: see oli metsakupeldaja Tilk. Selle teada saanud, ta hakkas kõmpima lookjoones tagasi oma lauda. Ent äkki poolel teel tema pilk nagu kogemata peatus metsakupeldajal, kes kuulas polifoni, kaabu lauanurgal. Jäi seisma, käed tõusid imestuseks õhku.
- Keda ma näen? hüüatas ta rõõmsasti. Taeva päralt: sõber Karl, müssjöö Tilk! Jumala rahu olgu sinuga ja sinu kojaga!
Ta jäi metsakaupleja ette seisma nagu vana juut harkjalu ja väljasirutatud kätega, oodates sellelt vastutervitust. Kuid metsakaupleja silmad tõmbasid vidusi nagi niisked konnakarbid, ta raputas tuha sigarilt toosi ja ütles toolile seljakile lastes:
- Ei ole au tunda, müssjöö, ei! ja surus mõlemad pöidlad vestitasku, nagu libiseksid need sinna taskukahurite järele.
Lui Ränneld kummardas. Tema nägu mängles nagu näitlejal, kes heitleb raskes osas. Ning siis lõi ta oma raudse käpa metsakaupleja õlale, nagu tahes teda vahistada. (Vallak 1935: 57)

Nagu me saame novelli lõpuks teada, [spoiler!] Lui Ränneld on sotsiopaat.

- Inglane, mis? ja ta nägi muutus tõsiseks, nagu oleks ta kuulnud puuhindade katastroofilist langust. (Vallak 1935: 59)

See on Vallaku stiilile iseärane, et ta lisab kirjelduste lõppu tihti "nagu..." mis on kohane ainult käesolevale olukorrale.

- Kuid siiski, sõber, pean sind pisut informeerima: sir William oskab ainult mõne üksiku sõna põlist maakeelt: terre-terre, kurrat ja nõnda edasi... Aga küll me kõneleme temaga rahvusvahelist esperantot: kõigi nelja käpaga! (Vallak 1935: 59)

Nelja käpaga, või käte ja jalgadega, kõnelemine on siin "kehakeel" enne kui sellele nimi anti.

- Pane need oma ninaõrrele ja löö rind ette, nagu oleks sinu seitse sugupõlve meeletult sportinud.
Siis viis Lui Ränneld Ants Paoski metsakaupleja lauda ja esitles mõlemaid maailmakuulsusi. Mehed kummardasid vastamisi, pigistasid tugevasti kätt ja Ants Paosk urises kurguhäälel oma sõbraliku terre-terre. Siis naeratas ta veidralt nagu surmamõistetu, kuldprillid ninal kippusid viltu.
Sellise inglise professori ootamatu esitlemine tegi isegi metsakaupmehe hetkeks kohmetuks. Talle tundus, et välismaalase tumedad silmad kuldprillide taga kõnelevad vanast kõrgest kultuurist, mille lugupidamisväärse esindajana viibis nüüd nende keskel noor sir. Ent keeleoskamatusele vaatamata nad võisid siiski üsna taibukalt teineteisega kõnelda silmade, käte ja konjakiklaaside abil. Kõige raskem osa oli mängida Ants Paoskil. Ta tundis end täna koerana, kel suukorv pääs - suu tal oli, kuid kõnelda ta ei tohtinud. Ta võis vaid uriseda üksikuid, moonutatud sõnu.
- Miks ei mängi muusika? hüüdis Tilk, põõrdes oma äkkvihase näo kõrtsiemanda poole. Laske tulla kümme lugu järgimööda vana Tilga kulu ja kirjadega! (Vallak 1935: 60-61)

Mittekõnelemine ei ole igaühe jaoks kerge ülesanne.

Lui Ränneld seisis hädisel ilmel altaris, mõtlik pilk põrnadal, käed sügaval hallide pükste taskus. Oli kuulda, kuis meister Aadam Ilvese suur hõbekell tiksus valjusti vestitaskus. (Vallak 1935: 74)

Ränneld muidugi teeb hädist ilmet ja mõtlikku pilku, et manipuleerida pastori ja meistriga.

Ka Paosk jäi hindavalt pildi ette seisma, käed püksitaskuis. Et tal olid käed püksitaskuis, see juba osutas tema sisemist muhendamist ja mõnutsemist. Kuna Lui Ränneld oli teda proua ees alandanud peaaegu mingiks jooksupoisiks, siis nüüd Paosk oleks tahtnud avaldada pildi kohta oma tõelise otsuse: kui nõnda maalida, siis võiks poodiumil proua asemel poseerida väga hästi ka sületäis puid! (Vallak 1935: 78)

Nalja kubismi kulul.

Suurel töölaual põles hele lamp. Lui Ränneld istus mugavalt sügavas polstertoolis ja suitsetas piipu. Tema näol oli muhelev naeratus ja ta põrnitses altkulmu Paoskile, oodates, mis see arvab tema härrandlikust elust. Paoskile pidi ju eriti silma torkama ööseks laiale diivanile tehtud ase: vaibaots lumivalge linaga ootavalt üles pöördud, ja kahe suure, pehme padja püürid toodud otse triikraua alt.
Paosk silmitses endamisi mugavat ruumi, kuid ta vaikis. Ta oli tusane ja isegi kade. Ei üritanudki ka Lui Ränneld ise selle kohta juttu, ta kõneles enam vaikse ja elumehe resigneeritud rahuga, popsutades oma piipu. Aniltu tema silmad keerlesid kiitust ja tunnustust, oodates laubale langenud juuksetuti all. See mõjus võikalt, et ta täna vaikis ja kõnelemise asemel silmitses Paoski võidunud riideid ja vildakuid kingi. Ta isegi ei pildunud teda täna üle oma õpetustega ega noomimisega, et sõber, kumb on lõpuks õigem ja suurem kunst, kas kunst kunstiga lõbutseda või kunst kunstiga nälgida? Ta oli täna nagu pronksbüst, liikumatu, kivine, taipaja pidi ise taipama selle kivise aju mõtteid. (Vallak 1935: 84)

Õudne on tõesti kui istutakse vaikuses ja lastakse piinlikel implikatsioonidel vaikuses kõnetada osalisi.

- Sa pead kindlasti üht ja teist lugema, kui mitte muud, siis ajalehe nipet-näpet. Aeg nõuab, et inimene oleks väike entsüklopeedia. Ei või ometi seltskonnas libastuda, et Bismarck oli Itaalia tõusuaja suurmeister, et Marie Voltaire on prantsuse naiskirjanik. On väga hää, kui jutuajamisel käepärast juhtub mõni paradoks, mõne kuulsa mehe mõttekild. Mis ütleb Nietzsche sünnitamisest: "Sünnitamine on raske - miks sünnitada veel õnnetuid?" Aitab mõnikord isegi mõnusast anekdoodist. Püüa omandada vähemalt haritlase välimine koor.
Paosk oligi teinud tema nõuande järele ja kuhjanud oma taskud kõiksuguste väljalõigete ja märkmetega, mida ta aeg-ajalt sirvis, luges, tuupis. Need olid nagu loosinumbrid tema taskus: kirjandus, kunst, ajalugu, propaganda, poliitika, filosoofia, sport, riviõpetus, kombeõpetus, raadio, anekdoodid...
Paosk naeratas täna sapiselt neid lipakaid näppides. Eks ole, kuidas võib inimene muidu seltskonnas hiilata, kui ta pole nippe-näppe suurmeister! (Vallak 1935: 86)

Zettel-värk. Endal on loomulikul teel kujunenud nii, et kogun tsitaate kustiganes võimalik. Neid pähe aga otseselt ei tuubi: kord ümber kirjutatu võib niisamagi meelde jääda kui on miskit väärt.

Paosk mässis oma pää mantlisse, nagu tahes seega takistada mõtete vastikut ja ägedat rünnakut väljastpoolt. (Vallak 1935: 88)

Aga kahjuks mõtted ei tule väljastpoolt. Muidu võiks magama minnes hüpnagoogiat vältida pea padja alla peitmisega.

Keegi viletsate riietega kodanik peatas Paoski ja palus temalt paberossile tuld. Mis ütleks Lui Ränneld niisugusele tülitajale, niisugusele viletsas riides kooserdajale, kel puuduvad isegi tikud? Tema nähvaks: "Tikke? Kas peate mind tikutehaseks? Palun, kus on mu korstnad!" Ja sammuks iseteadvalt edasi...
Selline on Lui Ränneld: ta armastab poseerida, näidelda, upselda, härratseda. Tema teeb kõik teisiti kui teised inimesed, tema teod on pahurpidi. (Vallak 1935: 91)

"Pahurpidi" pole seega mitte ainult valesti, vaid originaalitsevalt valesti.

Kui Lui Ränneld hiljem ärkas ja rinnuli aknale vajus, et arutada oma keerulisi mõtteid, Ants Paosk oli oma värvipotiga juba käärkambri katusel. Nad vaatasid tükk aega teineteisele, ilma et oleksid tervitanud, kuigi kaugus nende vahel polnud kilomeetritega mõõdetav, vaid ainult sadakond sammu. Lõpuks Ants Paosk siiski tõstis käe ja vibutas värvist määrdunud kämmalt.
- Tervit, meister! hüüdis ta pisut irooniliselt.
Lui Ränneldi tardunud püsti nõksatas elu. Ta noogutas pisut pääga ja tõstis ka omalt poolt käe vastutervituseks, kuid loiult ja ükskõikselt nagu noorsõdur omataolisele. Pidi siis Paosk arvama, et Ränneld hakkab talle pastorimajast hommikuvaikuses vastu karjuma! Tundes oma asjatu ja päälekippuva tervituse pärast piinlikkust, Paosk astus jällegi libistama oma laia pintslit mööda katuse loskunud magu. Päälekippuv oli olnud tõepoolest see tervitus, sest tema hüüdele "tervit meister!" ei tulnud vastu isegi tasast kaja. Oleks ta seda hüüdnud kas või metsale, isegi see poleks jäänud tummaks, vaid oleks talle vastanud oma kauge kajaga - tervit meister! Lui Ränneldi suu aga jäi suletuks. (Vallak 1935: 94)

Ja juletakse veel öelda, et tere ei maksa midagi!

Ka Lui Ränneldi juurde üles ärklituppa ulatus see kihin ja kahin. Ta kõmpis mööda treppi alla, laisalt, astmekaupa, kätt käsipuul libistades. Tema nägu tõmbus pilve nagu riigivalitsejal, kes kuuleb vaenlase vägede voorimist piirile. Ränneld ei läinud oma pakitseva südamega tagasi ärklituppa, et sääl oma sõjakaarte uurima hakata, vaid astus julgelt saali, kust leidis pastori ja proua oma maastiku eest.
Oli prouast kahtlemata rumal, et ta hakkas ka Lui Ränneldi kuuldes innukalt kiitma Paoski maali. Ta tegi seda siiski, kuigi mees talle pilkudega märku andis. (Vallak 1935: 97)

Vallaku mõned stseenid on nagu filmidest võetud.

Paosk avas hirmunult silmad. Ta ihu nõretas higist, nagu oleks teda piinanud luupainaja. Jube nägemus oli olnud nii selge ja võimas, et ta veel nüüdki, ärkvele tulnud, murdis pääd, kas ka tühjal kirikupööningul lebamine pole samuti vaid nägemus. (Vallak 1935: 101)

Inception-i värk, kui pärast unest ärkamist pole kindel, kas ärkasid järgmise astme unenäkku või ärkasid päriselt.

Nüüd tõmbus Paoski kulm kipra, nagu oleks ta kuulnud midagi kahtlast. Altaripildi parandaja polnud ju tegelikult Ränneld, vaid tema, Ränneldile jäi ainult parandaja-au. (Vallak 1935: 105)

Kulmukortsutus/kulmukipratus.

Kui Paosk jõudis kalmistu kõrvale männikusse, lonkis talle sääl ootamatult vastu Lui Ränneld, kes rapsis koerapiitsaga teeveerseid noori männikasve. Vahejuhtumist hoolimata Paosk naeratas vastutulijale, nagu oleks see juba hoopis ununenud. Kuid Lui Ränneldi klaassilmad läigatasid talle kurjakuulutavalt vastu. See kohtamine männikus ei näinud olevat juhuslik, vaid Ränneld oli teda siin teadlikult oodanud. (Vallak 1935: 106)

Justkui ununenud vahejuhtum seisnes selles, et Ränneld lõi koerapiitsaga vastu Paoski maali. Ja tal on täiesti õigus - [spoiler!] Ränneld ootab teda männikus, et teda koerapiitsaga rünnata. Ta lööb teda korduvalt pähe ja peksab maaslamajat kuniks Paosk enam ära ei kannata ja rusikatega kallale läheb, mispeale Ränneld saab haledalt peksa. Paoskist on kahju, sest ta ei teeninud seda metsikust sugugi ära, ta silm sai piitsahoobist vigastada ning loo lõpus kardab ta sellest silmast pimedaks jääda ja vannub maalimise maha jätta.

Poiss jäi Taaveti ees seisma ja põrnitses talle altkulmu otsa. Ta oli näruselt riides, jalas karusaapad, nägu mitu nädalat pesemata, hall. Ka Juss oli mõistuselt vähearenenud poiss, temalt oli raske sõna saada, ta kunagi ei teretanud ega jätnud jumalaga, kuigi oli juba kümneaastane. Mõned arvasid, et poiss on looduse poolt siiski terase mõistusega, kuid temal ju puudub ema, kes teda oskaks õpetada. (Vallak 1935: 116)

Ema on "kitsakese mõistusega" ja hullusehoogudega. Poiss on seetõttu õpetamata. Vahest jääb mulje, et päris palju selle aja kirjandust tegeleb tegelikult vaimuhaigustega. See lugu on aga pohiliselt lihtsalt kurb ja tegeleb sellega kuidas poiss ei oska hobuse eest hoolitseda ja see hobune ära sureb.

Ta lõi tusase pilgu rehela poole, et näha, kas isa pole lõpul hobuse rakendamisega ja kas ta tuleb varsti tagasi kambri, kus teda juba oodati. Kui ta nägi naabri saunanaist rehela värakas, põõrdus ta ümber ja vaatas vaikides põldude poole, käed püksitaskus, nagu uuriks ta uudishimulikult ja põnevalt, kas kuum maipäev ei haudu keskpäevaks äiksevihma. (Vallak 1935: 129)

Tolgendamine.

- Anna meile laadaraha, ütles Hendrik, olles ise rinnuli laia peegli ees, pigistades põsest vistikku; isa nägi peeglist ta vimmas nägu ja kaht teravat sõrmeküünt vistrikul, millest imbus verist, punakat vett. (Vallak 1935: 129-130)

Võeh, rõve.

- Kuipalju? ja ta pani käe lapiti kõrva juurde.
- Viiskümmend! kordas Hendrik valjemini, peaaegu hüüdes.
Isa segane pilk libises üle poegade, naeratas siis imelikult. Ta ei saanud veel Hendrikule vastata, kui Juhan nimetas, et ka tema vajab laadaleminekuks samasuure summa. (Vallak 1935: 130)

Doing it wrong, I think. Lapiti käsi ei aita kuulmisele nii palju kaasa kui slightly cupped käsi.

Isa oli hetke hämmeldunud. Ta seisis viie põrnitseva poja ees, kes teda nüüd mõõtsid oma puurivate pilkudega. Ta tundis enese nii kohmetuna, nagu seisaks ta võhivõraste meeste ees, kelledele ta on tulnud tasuma oma ammuaegset võlga, mida ta aga nüüdki ei jõua tasuda kõigist lubadusist hoolimata. (Vallak 1935: 131)

Vallaku "nagu..."-d on ikka ägedad.

Ta andis vendadele peaga märku, et ka need tuleksid kaasa, sest tema arvates polnud enam aega ega mõtet jantida kauemini isaga. (Vallak 1935: 135)

Pealiigutustel ei ole palju kokkuleppelisi nüansse, niiet "peaga märgu andmine" on lihtsalt peaga viipamine, nagu see liigutus mis kaasneb käsuga "lähme".

Metsavaht vaatas hirmunult tagasi, ta nägi, kuidas Villem oli vajunud kummuli ja puss peos täkkis sellega istmekotti. Ta ei julgenud Villemile enam midagi öelda, ei hääd ega halba, vaid nihutas enese temast võimalikult eemale. Iga liigutus selja taga pani ta võpatuma: kas ei löö see meeletu lõpuks ka temale hoobi selga? (Vallak 1935: 154)

Täiesti ratsionaalne hirm viina võtnud ja vihase inimese suhtes.

Poegade pilgud olid kiindunud põrandale visatud rahakotile. See oli suur ja punnis, lukk lahti, rauad irevil.
Hendrik tõmbas voodis lamades paar korda läbi sõõrmete hinge. Muud häält suures eeskambris sel hetkel ei kuuldunud. Ja keegi ei liigutanud enne, kui [isa] Kaarli läks tagakambri, jättes rahakoti põrandale. (Vallak 1935: 157)

Pilgud kiinduvad! Also, strepitatiivne nullmärk.