Vana Toomas

Helbemäe, Gert 1944. Vana Toomas: Noorsoojutt XIV sajandi Tallinnast. Tallinn: Vaba Maa.

"Oma süü - ei oska kaitsta!" ütlesid nad, kui nutuvine tahes-tahtmata Tooma suu ümber ilmus. Nutta ei tohtinud, tuli hambad ristis valu kannatada, sest muidu meenus sõjasulastele, et tegemist on poisikesega, kellel harjutusplatsil ei olnud midagi tegemist, ja nad ajasid ta minema. (Helbemäe 1944: 12-13)

Nutuvine esineb millegi pärast väga vähe selle ajastu kirjanduses. Ainult ühes teises kohas oli... nutusõõr vms.

Katsetajate tasu oli tavaliselt lõbusatujulise rahvahulga parastav naer, mida ei võtnud südamesse ei märgilaskja ega ka naerjad ise. (Helbemäe 1944: 21)

Naerutüüp.

Suure Gildi sellid, kes korra eest piduplatsil vastutavad olid, ei liigutanud end nüüdki: nad valmistasid end mõnusale vaatemängule ja naeratasid juba ette pilkavalt. (Helbemäe 1944: 21)

Naeratusetüüp.

Hetke valitses vaikus, siis tõusis kirjeldamatu segadus. Kostis imestus- ja ka vaimustushüüdeid. Suurem osa inimesi ei olnud linnu tabamist tähele pannud, märkas aga nüüd teiste ärevusest, et midagi on juhtunud. Osutati papagoi-vardale. See oli tühi - nagu oleks lind äkki ära lennanud. Inimesed kogunesid nende ümber, kes ütlesid end olevat näinud, kuidas sale noormees, kes nüüd õnnetu näoga gildisellide keskel seisis, linnu ammuga maha laskis. Peagi teati noormehe nime. (Helbemäe 1944: 23)

Õnnetu nägu vist ei ole sama mis kurb nägu.

Juba peatuti platsil ja gildivennad hüppasid hobustelt. Nüüd ei läbenud gildisellid enam oodata. Hirmust kahvatud, ruttasid nad gildivanema juurde, näitasid ärevalt varda poole ja siis Tooma sihis, kes norus päi seisis sealsamas kahe gildiselli vahel - just nagu oleks ta kurjategija, kelle põgenemist tuleks karta.
Vana auväärse gildivanema pilgud rändasid tühjalt vardalt Toomale. Nende pikkade aastate jooksul, mil ta gildivanemana oma kohuseid täitnud, ei olnud säärast lugu juhtunud. Seepärast pidas ta aru, mida nüüd ette võtta. (Helbemäe 1944: 24)

Pilgud viivad asjaolusid kokku.

Küttide peo edasilükkumise pärast süngestunud näod selginesid. (Helbemäe 1944: 25)

Selginesid nagu taevas pärast pilvede kadumist.

Aga gildivanem pidas sõna. Mõni nädal hiljem kutsus sõjasulaste pealik Klaus Holste Tooma enda juurde ja küsis talt palju sõnu tegemata, kas ta ei taha hakata linna sõjasulaseks. Venelased olevat jälle suure väega Liivimaale tunginud ja seetõttu vajavat sõjasulaste read täiendust.
Toomas teadis, et sõjameeste jutt on lühike ja selge, ning vastas pealiku küsimusele kõhklematult:
"Nõus, pealik!" (Helbemäe 1944: 28)

Lakoonilisus. Aga milleks tõesti palju sõnu teha.

Juba olid kõik kuulid kantsile vinnatud, kuid mehed suurtükkide juures näisid ikka veel midagi ootavat. Nende kärkivaist häältest Toomas järeldas, et suurtükiväelased ei ole kõige paremas tujus. Arvatavasti oodati vaid käsklust tulistamise alustamiseks. Aga niipalju, kui Toomas siit näha võis, ei olnud neil isegi veel suurtükid laetud. (Helbemäe 1944: 47)

Väga õigesti, et järeldas, mitte nt ei "lugenud".

Toomale aina sadas küsimusi, tema aga lõi väsinult käega ja ütles: "Kõigepealt toimetage vang kindlasse kohta!" Ja Tooma kurnatud näole ilmus naeratus, kui ta süngelt seisvale vangile püstoliga viibates lisas: "Teinekord võib ka tühja püstoliga tugevat meest vaos hoida. Näete seda siin. Kõmpis teine kogu tee vaenlase kantsist siiamaani minu ees - ainult mõnikord tuli talle püstoliga müksates jalad alla teha." (Helbemäe 1944: 54-55)

Ja viimaks pärast puhkamist jutustab ta loo kuidas see õnnestus:

Seal - pimeduses kerkis kogukas venelane. Toomas hüppas risti teele ette ja surus mehele tühja püstoli vastu rinda. Venelane tardus üllatusest. Toomas ei andnud talle mahti õieti toibudagi, pööras ta ümber näoga Tallinna poole ja tegi mehele märkide varal selgeks, et sinnapoole tuleb liikuda. Kuna Toomas pealegi ähvardavalt püstolit tõstis, siis ei leidnud venelane muud nõu kui hakkas ees Tallinna poole minema, umbusklikult üle õla selja taha vaadates. Tooma suureks mureks oli vangi nii juhtida, et ta ühegi venelasega kokku ei puutuks. Igakord, kui lähedalt vilksatas mõni kogu, surus Toomas vangile püstoli selga. Ja see, teades, mida see tähendab, oligi vait, kuni nad seisid linnaväravate ees. (Helbemäe 1944: 57-58)

Noneh.