Piinlikult hea tahe

Viiding, Paul 1936. Piinlikult hea tahe: novellid. Võru: V. Pohlak.

Toalävele ilmus preili Niilus ise. Ta ulatas käed kaugele ette tervituseks, raputas korra oma saiblondi pead, tavaliselt jõhvjalt-sirgete, täna vesi-laineisse korraldatud juustega, naeratas väga siiralt ja ütles kõrva hellitavalt:
"Kui kena, Ants! Ma juba kartsin, et sa ei tule... Sinust võib seda uskuda..."
Parim preili Niiluse juures oli tema hääl, seda pidi möönma igaüks. Figuuriski ei puudunud lohutaval määral sex-appeali; ainult nägi, seda oleks võinud pidada ilusaks vaid mõni armunu, kelle erapoolik silm saab hakkama kõige uskumatumatute võltsingutega. (Viiding 1936: 5)

Ma kahtlustan, et armunud pilk pole "pime" nagu rahvasuu kõneleb, vaid et vastuvõtja erapoolikut arvamist soodustavad saatja kuvamised. St armunud inimesed päriselt vaatavad üksteise poole helgemate näoilmetega. Siin on jällegi mängus minu poolik teooria, et ilus pole mitte nägu vaid näoilme. Nägu ise on vaid lõuend - ilus saab olla see mida me sinna maalime. Ka nö "ilusad inimesed" näevad koledad välja kui nad lasevad näo täiesti lõdvaks või kui "pilv" käib üle.

Tervituste ringi sooritades Pernambuk laskis silmadel liikuda, otsides parajat paika, kuhu istuda. Daamidest ükski ei äratanud piisavalt huvi, et teha valikut kergeks. Kas istuda proua Niiluse kõrvale? Lõpuks ta pilk peatus tühjal toolil, mis asetses proua Niiluse ja ühe temale äsja tutvustatud naisüliõpilase vahel, kummastki nõnda kaugel, et pidevamat konversatsioonisundust vahest poleks olnud karta. Pealegi ajas proua Niilus oma paremat-kätt naabriga juba üsna elavat juttu ja preili Puupart - nii oli Pernambuk esitlemisel nimest aru saanud ja nii tolle preili nimi tõeliselt oligi - istus ühe brüneti, väliselt kleenukese, aga käitumiselt õige üles puhutud ja hea organisatsiooni värvipaelaga üliõpilase kõrval. Pernambuk tundis kerget kahjurõomu, kui nägi, kuidas noormees pingutas ajusid lõbusaks jutuks ja märkas, et preili suhtus mehe pingutustesse jumaliku ükskõiksusega. (Viiding 1936: 7)

Pilk liigub ja peatub - visual scanning. Üles puhutud käitumine võib puudutada suurusehullust.

Preili Puupardi terav, aga mitte ebameeldiv ilme tulenes peamiselt õige õhukestest ja kahvatuist huultest, energiliselt kinni pigistatud suust ja hallidest, mitte suurtest silmadest. Tubakpruun kitsas kleit oli tema vormidele heatahtlik. "Kuidas te ennast lõbustate" või "kas pole ilmad ilusaks läinud", ja veel midagi laitmatult seltskondlikku olid esimesed sõnad, mis ta ütles. (Viiding 1936: 8)

Kas "laitmatult seltskondlik" on positiivselt faatiline?

Öö on parim osa õõpäevast. Võid tunda ennast rahulikuna, teades, et enne hommikut ei saa midagi juhtuda, mis nõuaks aktiivsust, närvide ja mõistuse kulu ja millest sa võib-olla ei ole üle. Öösiti aeg seisis, ei tähendanud midagi, et kellad käisid. Õeti hüppasid nad ju alles hommikul kuusteist tundi korraga edasi, et teha ruumi uuele kaheksatunnisele; tööpäeval. (Viiding 1936: 15)

Kuuluude filosoofia.

Ja kui ma oma väikest sisemist irvrõõmu tunnen, et oskan lõbusaid grimasse lõigata, mis siis! Olen lihtsalt tarvilikul määral osav võltsija. (Viiding 1936: 17)

Tegemise, manamise, teesklemise, võltsimise, jne teema.

"Jõudu, vennad," ütles Pernambuk, sundides oma häält parasjagu uljaks ja muretuks. (Viiding 1936: 25)

Veel seltskondlikku teesklemist, seekord hääletooni valdkonnas.

"Suur täni!" Pernambuk puudutas sõrmega kaabuserva tervituseks. (Viiding 1936: 26)

Sellist žesti tänapäeval naljalt ei kohta, sest keegi ei kanna kaabusid. Kaabude retro võtmes kandmine on samas mingite tüsedate hipsterite teema ja sealt ka mõnitus: *tips fedora*

"Mis te soovite?"
Küsimuse toon ei meeldinud Pernambukile. Vastas ainsa silbiga:
"Tööd"
Pani sellesse sõnasse niipalju ehtsat tööotsimisemuret, et oleks kõlvanud teatrilavale. (Viiding 1936: 27)

Paul Viiding kirjeldab hääletoone sagedamini ja paremini kui näoilmeid.

"Ah te soovite registreerida?" Ametnik vaatas Pernambuki otsa külmalt, võib-olla ka õige veidi kurvalt. (Viiding 1936: 28)

Külm ja kurb on lähedased. Või siis on asi selles, et "külm näoilme" on metafoor.

Aga see tekitas alati rohkearvulisi ja järske kontrastid [sic] nii proua Lemmi kui Kuusiku poolt, mis tegelikult ometi oli enam-vähem tühi poseerimine. (Viiding 1936: 35)

Ka metafoor, sest vestluses esinevad "seisukohad" ei pruugi olla kehalised poosid. Poosetamine on omaette teema.

"Nojah, ja siis ma jäin üksi. Minus võitlesid kaks ligikaudu võdset ja vastassuunalist soovipinget. Üks oli - minna koju tööd tegema, teine - astuda veel kusagile sisse. Seejuures - ma ei tahtnud seltskonda, ma olin igasugusest jutuajamisest lõplikult tüdinenud. Kohtasin üht tuttavat, see kutsus kinno. Kinnominek oli ka üks võimalus, millele just mõtlesin, aga kahekesi ma ei tahtnud minna. Oma tuttavale ütlesin ära kõige kindlamalt. Ka iga küünarnukipuudutus oleks olnud konversatsioon. Ja mul oli sellest isu täis." (Viiding 1936: 36)

Sounds like he's "peopled out". Iga küünarnukipuudutus ja metonüümiliselt kõik muu mida kahekesti kinos olles samalaadselt tehakse; üksteisele pilkude heitmine jne on "vestlus" selles mõttes, et see on suhtlus - mitteverbaalne suhtlus.

See ei tahtnud asjast aru saada või ei mõistnud seisukorda lahendada; ma usun küll, et viimane on õigem. Igatahes ta tegi mossis näo, pahase, nagu keerulise ülesande lahendamisel. (Viiding 1936: 38)

Kulmukipratus, kulmukortsutus või korrugaatorite kontratsioon.

Ütelge, mis oli see, mis nüud tegi piletimüüja? Võimu liialdus? Subalternseile funktsionäridele veeretab tegelikkus tõepoolest tihtipeale ette küsimusi, mis nõuavad kiiret lahendamist, aga mis ületavad nende võimupiirid. (Viiding 1936: 39)

"Subaltern" on post-kolonialistliku kriitilise teooria termin ja esmapilgul kuulub ajastusse pärast 1968. aasta maikuud. Wiki järgi on see tuletatud Antonio Gramsci tööst, seega tegelikult on ajastu õige. Iseasi, et selline termin tuleb novellis esile. Siin on teisigi selliseid momente mil autor eputab oma haridusega või toetab väga selgelt kapitalistlikku maailmapilti (suurem osa siinsetest novellidest on ühel või teisel moel seotud rahaga).

Ma naeratasin nii armsalt nagu oskasin, panin vasaku käe südame kohale ja ütlesin:
"Muidugi, proua. Olen enne kui pärast vaip teie jalge all. Ja ma arvan täpselt samuti, et pole kuigi tark segada teiste asjadesse. Ja ma tahan sellest kinni pidada." (Viiding 1936: 40-41)

Oskamise küsimus seoses teesklemisega. Sarnane "nii ... nagu oskasin" sõnastus kordub hiljem veel.

Väärtnõu ei mõistnud Hermiinet tähele panna kuni kõige viimase ajani, olgugi et tüdruk oli saanud täiskasvanuks, polnud enam lohakas ja iluravis kulme ning puuderdas nina. (Viiding 1936: 43)

Kulmude iluravimine on eestikeelne vaste tänapäevasele meemile eyebrow game. Hermiine on eestikeelne Hermione.

Kolmandal semestril ta vahetas arstiteaduskonna majandusteaduskonna vastu, viiendal hakkas studeerima filosoofiat. Eriti sügavalt ta ei sukeldunud aga ei teadusesse ega võlgadesse. Majanduslikult jäi ta elatusmiinimumini vaevalt küundiva rendi nautijaks, hariduselt ja kutsumuselt - diplomite auga koormamata filosoofiaembrüoks. (Viiding 1936: 47)

Olen ise hetkel neljandal aastal studeeriv semiootikaembrüo, aga ei kavatsegi seda semiootikaloodet eneses tappa nagu siinne tegelane, vaid ikka sügavamale sukelduda.

Päevi kulus, sügis saabus. Väärtnõu toanaaber kevadisest semestrist tuli, lootes saada kätte oma endise korteri. Kuulis, mispärast ei saa, soovis Väärtnõule õnne; paistis, et enesel märgatav pilkemuie näol. (Viiding 1936: 49)

On ka mida pilgata kui tuled suvevaheajalt ja avastad, et sul pole enam ülikoolilinnas tuba, sest õpingutest loobunud toakaaslane on otsustanud abielluda ja samasse tuppa pere luua. Mitte just meeldivaim üllatus.

Nüüd, kui nad kahekesi Üloga pärast kaupluse sulgemist jalutama läksid, lõppes nende jalutuskäik vähemalt paar korda nädalas kinos. Aken unistuste maailma. Kuna enese õnn oli kindlustatud, siis linal etenduv ei äratanud Hermiines ei valusaid igatsusi ega täitmatuid soove. Vastupidi, oli ainult mugav vaadata, jubedail kohtadel oma kaitsja käevarrest kinni haarata, magusail õrnuda. Kui Hermiine varem mõne sõbratariga tuli kahekesi kinost, siis oli ta ennast alati tundnud hirmus üksinda. Nüüd ta mehe käekõrval säras, oli vallatus tujus, meenutas ja arvustas episoode nähtust, katsus ümiseda šlaagrite refrääne. "Kas sa seda nägid, Ülo?..." Väärtnõü muidugi vastas "jah", kuigi ta kinos ise oli õige hajameelne. Tema isiklik maitse kino ei olnud. Poissmehepõlves oli ta õpetlikul otstarbel vaadanud paar filmi aastas. Et käitumist ja garderoobi hoida akadeemilisele inimesele kohasel tasemel. (Viiding 1936: 50)

Kinost õppimise temaatika. Nt Ekmani ja Frieseni mure, et üle maailma on Holliwoodi filmidest õpitud ära Ameeriklaste käitumismaneerid, kuvamisreeglid, jne.

Väärtnõule paistis, et viimane lause oli öeldud väga pikkamisi, rõhutades, nagu oleks see olnud teab kui tähendusraske. (Viiding 1936: 52)

Tänapäeval vististi ütleksime "tähendusrikas". Tähendusraskus viitab aga mitte tähenduste paljususele või rikkusele vaid tähenduse kaalule, olulisusele või tähtsusele.

Vaher tegi lootusetult traagilise näo ja hakkas kiiresti kolmandat napsi välja valama. (Viiding 1936: 56)

Traagiline ja koomiline nägu on ilmselt need teatrisümboolika maskid, ehk kurb ja rõõmus - kõige elementaarsem emotsioonide vastandus; ka näoilmete mõttes (Stephen Lynch tegi enne esinemise algust nägu soojaks neid vaheldades - midagi, mida isegi olen väiksena igavusest teinud).

Võiks ju ajada rinna ette ja visata pea kuklasse ning katsuda jätta muljet, et ei mõteldagi notiitsi võtta sellisest häbematusest nagu ööbimisraha etteküsimine. Aga, aga... (Viiding 1936: 60)

See sama formulatsioon kordub seoses suurushullusega peaaegu sõna-sõnalt mujal. Notiitsi võtmine on tollane mugandus väljendist take notice. Tänapäevane Estonglishis oleks see aga umbes võta nõutisit. On selline muutus amerikaniseerumise tulemus?

Nelikümmend kaheksa tundi hiljem longi ning simuleeri politseipostist möödudes asjapärast käimist. (Viiding 1936: 66)

Tegelane on jäänud öömajata ja longib terve öö mööda pealinna ringi, et ennast üleval hoida. Käidavamatel tänavatel on politseipostid (putkad?).

Ebamaine irvitus. (Viiding 1936: 66)

Hüperbool. Naeratused võivad olla võõrastavad ja imelikud, aga isegi sellised on maised - vähemalt kuniks tõestatakse, et universumis on veel elu kui planeedil Maa ja nendel maavälistel (ebamaistel) eluvormidel on näod ja need näod irvitavad. Alien body language?

"Suur tänu, suur tänu." Hain naeratas nii viisakalt kui suutis.
See naeratus nimelt ei tahtnud kuidagi välja tulla. (Viiding 1936: 70)

Siin on suutmine välja toodud just selle tõttu, et tegelane ei suuda viisakat naeratust välja vedada.

õttis portfelli ja lahkudes puudutas sõrmega mütsiäärt. Liigutusi pidi jälle harjutama, linn elas jälle, masin pidi käima õlitatult. (Viiding 1936: 70)

Viisakuskäitumiste funktsioon üldiselt ongi ühiskond käigus hoida - sellised harjumused teevad interaktsioonid sujuvamaks. Viisakused väldivad konflikte.

"Aga tead," Vaher tegi kõvera ja krimpsus näo, "ma võiksin ju kohvikus võlgu jääda, tuttavale kelnerile." (Viiding 1936: 72)

Ma eeldan, et kõverus viitab siin ühe näopoole tegevusele mis vastandub teise näopoole tegevusetusele; ja et krimpsutamine viitab nina(ümbruse) krimpsutamisele nagu jälestuse näoilmes.

Tema äripartner oli üks välismaisi asjatundjaid, kõhn noor mees. Ja näost näha, et rass. Kaval naeratus mängles vahetpidamata ümber ta kitsaste, mustade vurrukestega dekoreeritud huulte, aga ainult ümber huulte, pilgukski ulatamata silmadeni, kuhu ulatub vaid heasüdamlike inimeste siiras naeratus. Samal ajal ta mõistis täiuslikult käidelda igas asjalikus läbirääkimises kardetavamat relva - viisakust. (Viiding 1936: 74)

Duchenne'i naeratuse arutelu.

Hain surus muige enesesse ja andis ainult poolest saadik teed härrale, kelle niigi suurt tüsedust suurendas liiga paksult vatitatud mantel. (Viiding 1936: 77)

Enesevalitsemine tunnede/ilmete endasse surumise võtmes.

Peaaegu vägivaldselt raputas Hain enese lahti käest, mis hoidis tema omast, nägu kogu aeg naerul, nagu oleks tal Vaheri nägemisest kangesti hea meel. Ta jättis teise seisma sinnasamasse ja astus paar õige kiiret sammu. Samal ajal peaaegu silmapilkselt ta näolt kadus naeratus ja asemele asus soliidne tülpimusega segatud tõsidus. Ja siis ta nägi, et teispool tänavat möödus daam, kes stseeni oli pealt näinud ja naeratas. Hainile näis, et sidet otsivalt, nagu edvistavalt. Aga daamiga oli kaasas mees... Hain ajas enese sirgu, mis tal õnnestus hästi sellepärast, et ta oli käe torganud taskusse ja tundis sõrmede vahel rahapaberite meeldivat elastsust. (Viiding 1936: 79)

Paul Viiding on teadlik, et teeseldud naeratused võivad näolt kaduda nagu nad oleksid sealt pühitud.

Kõndisime abielupaariga linna poole. Oli juba hämardumas. Ei tea, kes meist pani esimesena tähele ühes väravatühemes poissi, nurka tõmbunut, seljaga vastu müüri ja kinnist väravat. Järsku ei saanud arugi, millega õieti ta meie tähelepanu oli enesele tõmmanud. Kulus kaks-kolm sekundit, enne kui taipasime, et ta nuttis. Ta ei varjanud nägu, nagu harilikult nuttes tehakse, käed rippusid alla, kuidagi väga jõuetult ja kurvalt. Nutust viril suu oli pöördud lahtiselt vastu tänavat. Ta meenutas nurka aetud arga metslooma. Mul käis peast läbi, et ta on saanud haiget. Igaühel meist tekkis automaatne, aga siiski ebameeldiv tarvidus astuda ligi, et küsida, mis viga. Aga meist jõudsid ette kaks vanemat naist, lahkusuliste välimusega, kes tulid teiselt poolt. Selgesti tajutava kergendustundega läksime kohe edasi, kuuldes siiski, kuidas poiss pärimisele vastas läbi nutu:
"Mul on... kõht... tühi." (Viiding 1936: 81)

Kätega silmnäo katmine nuttes on siia blogisse juba jõudnud ühes teises teoses. Siin jääb mulje, et kui seda ei tehta siis on tõenäoliselt tegu manipuleerimisega: "Aga see nutt! Ta on odav!" (samas, lk 83).

"Olen naiivne romantik, proua Lukreetsia," ütlesin, vaadates talle ühemõtteliselt silmi. Ja paraja vaheaja järele süütuks jutujätkuks: "Igatsused on kaunimad kui nende täitumine." Ja muid klišeid. (Viiding 1936: 83)

Jeaps, see on niivõrd klišee, et isegi mina olen seda vist 17-aastaselt lausunud või kirjutanud.

Proua, ma tunnen teile kaasa, rääkisid mu silmad.
"Kui üksik ja mahajäetud ma olen," ütles proua Lukreetsia.
Kõndisime viluvõitu sügisöös. Toetasin daami. Aeg-ajalt peatusime ja vahtisime suuril silmil üksteise otsa, nagu näeksime üksteist esimest korda. Siis kostis meie ees kandlemängu. (Viiding 1936: 86-87)

Kahjuks on paljud sellised seigad käesolevas raamatus klišeed. Üldse, raamat jääb natuke kuivaks ja segaseks, sest tegelased ei tundu elavate inimestena vaid nukkudena keda autor ringi jooksutab.

Aga nad olid paras paar ka distsipliinis ja enesevalitsemises. Küpselt järele kaaluda, teha ettevaatlikult, aegamööda ja hästi, vältida odavaid skandaale, esineda iseteadliku väärikusega, ütelgu su süda sees mistahes. (Viiding 1936: 91)

Enesevalitsemise lahti seletamine. Viimane osa märgistab tõeliste tunnete alla surumist.

Kuidas vanarahvas veel kratti nimetas? Varavedajaks. (Viiding 1936: 96)

Niiet Vanavaravedaja on vanakratt.

Portjee tõusis oma toolilt, võttis mütsi peast ja tegi sügavtõsise ametikummarduse. Direktor oli noor, sale, kõhnade näojoontega, painduvate liigutustega. (Viiding 1936: 98)

Ametniku käitumise "sügavtõsisus" on juba teema. Kummardamine on aga, mulle tundub, välja surnud. Vähemalt hetkel ei hüppa pähe ühtegi tänapäevast ametit milles kummardamine (kui žest) on kohustuslik osa. Tõenäoliselt on küll selliseid ameteid, aga ma lihtsalt ei tea neist.

Läbinähtamatu ilmega võõras tuli häbenemiseta laua juurde. (Viiding 1936: 107)

See läbinähtamatu ilme, mida iganes see ka endast ei kujutaks (ilmetust või neutraalset ilmet, ehk?), kuulub kriminaalpolitseiniku kes arreteerib pangadirektori.

Esimesel tantsuvaheajal ta astus näitelava servale eesriide ette, plaksutas käsi, palus rahu ja hakkas kõnelema. (Viiding 1936: 115)

Tuleb meelde jätta, et kui on üritusel/peol vaja sõna võtta siis tasub inimeste tähelepanu saavutamiseks plaksutada. Väga lihtne ja robustne.

Rahvast, eriti naisi, haaras siiski mingi üllatuskramp. (Viiding 1936: 117)

See on see freeze kolmikust freeze, flight ja fight.

"Räägi edasi/" kordas Leo kuulekalt. "Kuhu ma nüüd jäingi? Jah. Inimliku elu geomeetriast ja mehaanikast. Ega ma jõua sulle jutustada kõike, ega ma saa sulle anda valmis teaduslikku süsteemi. Ma ütlen lühidalt: kui geomeetriat saab üles ehitada lähtudes väheseist põhimõisteist, nagu punkt, sirgjoon, tasapind ja väheseist põhioperatsioonidest, nagu projektimine ja läikamine, siis mõistlikult, targu abstrahheerides saab analoogilisel viisil uurida niihästi ühiskonna kui üksiku inimese elu. Las läheb süsteem veidi keerulisemaks, tulgu meil lähtuda mõisteist, nagu ahnus, õnn, kannatus, vihkamine, armastus - ülevaatamatult keeruliseks ta siiski ei lähe. Nii palju on inimlikus elus korduvat, normi, reegli alla painduvat."
"Ma ei saa mitte millestki aru," ohkas Diotima leebe naeratusega. (Viiding 1936: 123-124)

Lühijutu pealkiri on "Diotima" ja naise nimi on "Diotima," aga midagi erilist ta ei tee peale suitsetamise. Autor sunnib ta kuulama Leo lõputut "beebilikku" jura. Irooniliselt ta ei kasuta omaenda põhimõisteid (ahnus, õnn, kannatus, vihkamine, armastus) vaid arvutab aastad päevadeks ja vaagib siis selle üle kuidas kõigi elavate inimeste elud kokku võttes kaob iga päev mitme tuhande inimese eluaeg ära ja et selle järgi iga sekund sureb planeedil vähemalt kolm inimest. See, et Diotima midagi erilist ei ütle ega tee on justkui kinnitus, et mehed tihti ei oska häid naistegelasi kirjutada. Also, minu enda uurimustöö on muutunud ülevaatamatult keeruliseks - kogu käesolevass blogisse kogunenud informatsiooni ülevaatamine võtaks mitu kuud.

"Luba, luba..." Diotima nägu pilguks kattus teeseldud pahameele õrna pilvekesega. (Viiding 1936: 127)

Ei lubata. Ja siingi esineb pilve metafoor. Täna sain teada, et ka koopiatehase onkel on kuulnud väljendit "pilvine nägu" - mis tähendab, et ehk pole see täiesti käibelt läinud.

Haljas jäi vait, vaatas esiteks Diotimale otse silmi, siis laskis pilgul libiseda üle naise figuuri. (Viiding 1936: 133)

Ja ometi ohkab Diotima magava Leo kõrval vene aksendiga: "Platooniline".