Kanarbik

Krusten, Erni 1927. Kanarbik. Tartu: G. Roht.

Kas ei oleks ma pidanud end rohkem valitsema ja mitte nii kaastundlikuna näima? (Krusten 1927: 6)

Vikipeedia ütleb, et tema "Tugevasti isikupärases lüürilise käsitluslaadiga proosas on põhiline esteetiliste ja sotsiaal-eetliste konfliktide psühholoogiliselt sügav eritlemine, hea ja kurja vastuolu jälgimine." Minu jaoks oli see aga kehv lugemine, sest osad lühijutud ei sisaldanud midagi tsiteerimistväärt ja enamus neist lõppesid kellegi, kas vanuri, lapse või kassipoja, mõttetu surmaga. Kõige ärritavam on see, et ta ei kirjelda tegelaste väljanägemist ja tema "lüürilise" jutustamisstiili järgi on mõnikord väga raske aru saada kes parasjagu on tegevuses seotud või kas üldse on mingit tegevust.

"Sina oled mu surmas süüdi," oli ta selkorral öelnud, "sina oma üksindusega viisid mu niikaugele!"
"Mina?!" küsisin.
"Sina, just nimelt sina," ja ägedusega oma väikeste rusikatega minule vastu rinda tagudes. "Sina ei mõistnud armastada."
Olin siis langetanud pisut pää ja sulgenud silmad, et sõeluda kogu me möödunud minevikku, kui ta hüüdis kibedusega:
"Vaat' nii nagu sa tukud praegu, oled sa alati tukkunud, sind ei suuda ka ükski nõid kütta kuumaks." (Krusten 1927: 6-7)

Aa, ja tegelased on irratsionaalsed ning ebausutavad.

Ma ei tea, kas mu ilme oli siis muutunud kurvaks, kuid tema hakkas korraga nuuksuma ja ma võtsin ta pää üle hulga aja jälle oma peopesade vahele. Nõnda hoides seda õnnetut pääd, hõredaks jäänud juustega, ulatusid mu sõrmed puudutama ta kaela, kuna mu käsivartele langes pisarate soolvett. (Krusten 1927: 7)

Njah, nüüd saame aimata mis vanuses võivad antud tegelased olla.

Ta tõstis oma silmad, mis väljendasid sama tunnet kui ta ettepoole ulatuvad huuledki, ning sosistas:
"Ole ettevaatlik, et sa omale ei saa minu tõbe!" (Krusten 1927: 7)

Kas etteulatuvad huuled peaksid olema seotud kurbusega?

Kuid kohe ilmus ta suunurkadesse närvilik pilketuksatus, ning vaade, millega ta siis mind kiuslikult kaua silmitses, valas üle kõik meie mälestused kibeda sapiga. (Krusten 1927: 8)

Ma pole varem midagi kuulnud ega lugenud sellisest tuksatusest.

Katsusin teda sääl enesele kujutella, kartusega, et leian ta näolt võõra ilme, mis võib ehk minus äratada vastikust, ja tegin siis mitmel rahutul käigul ettevalmistusi selle mahasurumiseks. (Krusten 1927: 9)

Ilmete repertuaari teema?

"Keula!" ütlesin ma vaikselt, kui astusin ta silmade piirkonda ja ei märganud sääl kurbust ega rõõmu. Ainult naeratus, ja seegi ainsal hetkel, mis näis talle kingitud olevat kauase ja kannatliku ootamise eest kui tänuks, valgustas ta sisselangevat näo ilmet. (Krusten 1927: 10)

Ta astus haigevoodis tüdruku silmade ümber ja ei näinud naeratuses ei rõõmu ega kurbust. Mhm. Ma ei saa mõnikord üldse aru mida Krusten öelda tahab oma kirjeldustega.

"Sina lasid mind tõesti oodata kaua," ütles ta mulle sosinaga, kuid naeratas kohe oma etteheite surnuks, ja lisas: "Muidugi, muud ma ei ole väärinudki!" (Krusten 1927: 14)

Kui ma õigesti aru saan sellest etteheite surnuks naeratamisest, siis on tegu metakommunikatsiooniga: naeratus juhendab ettevõtet mitte liiga tõsiselt võtma.

"Kas sina tahaksid nüüd seda andestada, selle öö?" Võtsin tema käe ja mõtlesin sõnutu märgiga talle seda kinnitada.
"Ei, mitte nõnda," katkestas mind Keula, "sina pead peensusteni jutustama selle sündmuse, nõnda nagu mäletad. Armas, sina pead mind õiglaselt karistama, pead mulle võltsimatult kujutama minu häbitut ja õnnetut viha." (Krusten 1927: 15)

"Sõnutu märk" on küll hea mõiste. Vastandus sõnutu märk / peen jutustus on ka teenindatav. Aga "sotsiaal-eetliste konfliktide psühholoogiliselt sügav eritlemine" on siin nõme: keegi ei paluks päriselt teisel jutustada detailselt kuidas esimene on teist kunagi alandanud. See on mingi imelik moraaliõpetus right here.

Keula oli oma lauged väheseks avanud ja mitmed teravad tuksatused tema näol osutasid sisemisele ja tummale valule. (Krusten 1927: 18)

Kui sa nii arvad. Samas ei ole ma valutuksatusest ega hiljem märgitud "valujoonekesi" ise näinud ega nende mainimist asjakohases kirjanduses kohanud, niiet usaldust sinu kirjelduste vastu, Krusten, on mul vähe.

Ma käisin seda teed tihti, pea igapäev, et vastu võtta oma ema ahastavaid sülelusi, pisaraid ning sügavaid, palvega segatud pilke.
Milliseid kontraste lõi minu muretu lapselikkus sääl! Minu teadvusetu õnnelik arusaamatus, kui sageli enam kui muu miski, lõhkus maha emasüdames pisarate tamme. Ja kui ta siis hoogsalt neid hakkas valama nagu tuule käes, siis haaras mindki mingi kohmetustunne; ma vaikisin ja ei söandanud talle enam vaadata silmadesse, mis peegeldasid ülespööratutena kõige õrnemat, kannatuslikumat taeva osa. (Krusten 1927: 22)

Oeh. Pisarate tamme idioom on tuttav, aga taeva osa ja palvega segatud pilk jäävad "lüüriliseks".

"Ma pean töötama," ütles mees, tulvil metsikut energiat, ja avaski juba ateljee ukse. Siit pääle algas nende sõnatu meeleheite aeg. Naise usk mehe andesse ja võimetesse oli kõikuma löönud, ent ta ei avaldanud seda ühegi sõna ega ilmega. Ta vajas jõupingutusi, et näiliselt ikka loota... ja üksikutel töövaheaegadel, mil vahekord jälle südamlikuks sai ning mees palju kõneles aina lootusele õhutades, vaikselt kuulata ja oma lootusetust varjata. (Krusten 1927: 33)

Ja ainult vihjamisi võime aimata, et naine on jaapanlanna. Väga ebajaapanipärane, tossike, jaapanlanna.

Nende mõtted käisid lahkuminevaid teid. Kui naine vaatas järjest kasvava kartusega tulevikku, ikka enam oma olemasolu kõige ümbritsevaga, milles vähe polnud viletsust, sidudes, siis mees näis aina kaugenevat olevikust ja tõelikkusest. Ta ei käinud enam seltskonnas ja oli lõplikult süvenenud oma siseilma. (Krusten 1927: 33-34)

Innenwelt

Sageli ta vilistas ja naeris õnnelikult, kõneles enesega ja naeris jälle, mõnd oma pilti vaadates. Ta pidi ennast ületöötanud olema ja ka ülehinnanud, sest kui ta lõpuks oma tööde näituse korraldas ja tähelepanu ei saavutanud, siis jäi ta korraga raskemeelseks. (Krusten 1927: 34)

Ma juba kahtlustan, et see kogumik on täis selliseid pettumuse ümber hiilivaid lugusid, nagu see üks lugu abielluvast naisest kes viib oma pulmaviina tööle teistele maitsta, aga keegi ei taha seda juua sest see lõhnab ebameeldivalt ja siis ta ajab selle ümber ja jookseb nuttes välja, sest Krusteni enda looming äkki sai võib-olla ehk just sellist vastukaja mis tegi teda ennast raskemeelseks?

Ta võrdles ja vaatles ja pani lapse vankrisse. See avas laud; nad vaatasid üksteisele otsa suuril mõistmatuil silmil, mis olid mõlemal ükskõikselt rahulikud. (Krusten 1927: 38)

Äkki selle pärast, et nad peegeldasid üksteise ilmeid?

Muidugi ei olnud mina ilmale nii suureks uudiseks kui ilm minule. Olgugi et ma seda ise sellal uskusin. Võib olla, et meie kõik seda kord oleme uskunud; meie kõik, kes nüüd vanad oleme ja teame, et maailm kordagi pole üllatunud olnud meist. See on kurb teadmine, ent ta saab veelgi kurvemaks, kui meie sääljuures tunneme, et ka ilm meile enam uudiseks pole. (Krusten 1927: 50)

Terve elu kirjutatava kirja materjal? Also, morjendavalt vastandlik Vidriku parunile, kus esineb isegi üllatamisiha.

"Nad on elurõõmsad ja ei hooli naisest niipalju kui oma kunstist," ütlesin hoiatavalt. Eerika ikka vaikis ja vaatas maha, ta näis enesega võitlevat. Põlvitasin ta ees ja nägin juba nõusolekut ta silmades, kui keegi jalgu vedades tuli kotta ja koputas.
Tuli sisse mees, vähe viinastunud ja üliviisakas. Ta tegi mitu kummardust minu poole ja vabandas, viimaks kõnetles Eerikat, kellega tal asja oli, kõige kodusemas toonis. (Krusten 1927: 53)

Kodune toon on vististi familiaarne toon.

Silmadesse ei tõuse midagi pääle pisarate - ei pilget, viha ega armastust. (Krusten 1927: 57)

Tuleb jätta meelde pilkamise ja pilgu sease üle vaagida.

Kui Mai oma kolmeaastast poissi suurrätikusse mähkis, oli õies liivakarva-kollast päikesenaeratust. (Krusten 1927: 58)

Naeratuse ja päikesepaiste seos näib olevat nii tugev, et neid võib omavahel segada ja öelda "päikesenaeratus".

"Ta nagu magab!" võisid nad selles videvikus oma lapse kohta lausuda. Nad ei näinud teravaid valujoonekesi. "Nii näib nagu ta polekski haige."
Hämarus pidi nendes aitama püstitada lootust. Kui nad avasid kna, siis ei näinud nad madala täiskuu kuma, toome valget latva ega üksikuid suveöö tähti selles mahedas valguses. Neile oli kõige kauni ümber tume kannatusvari, ja kõiges heledas oleksid nad tingimata näinud värisemas neidsamu valujoonekesi, milliseid nad kartsid näha lapse näol. (Krusten 1927: 67-68)

Murepilved ja kannatusvarjud.

Nina oli valge ja otsekui kivistunud; hingamine ei liigutanud enam sõõrmelesti. Ülemine huul seisis avatult, kaks hammast olid pisut ette ulatunud ja surusid alumisele huulele. (Krusten 1927: 71)

Vähemalt nii palju oli sellest teosest kasu, et nüüd tean kuidas neid ninaosi nimetatakse. On ninasõõrmed ja nende ümber on sõõrmelestad.

Tema viisakas, kuid kaugeltki mitte alandlik naeratus, mis ilmus ta näole siis, polnud sugugi harilik silmakirjalikkus, vaid tõsise, õnneniküündiva rõõmu avaldus. (Krusten 1927: 73)

Spetsiifiliste naeratuste kataloog täieneb.

Mees ajas oma kaela sirgemaks, ja ilma et tal oleks tarvitsenud lausuda midagi, mõistis naine ta pahameelt; muidu mees kunagi ei hoidnud oma pääd nõnda kõrgel, et ta näo rahulolematu ilme oleks tulnud nähtavale. (Krusten 1927: 74)

Nägu oli kogu aeg rahulolematu, aga vähamelt polnud seda näha.

Vanemate õnn oli seda enam kirjeldamatu, et vastsündinu oli poeglaps. See aga, et ta oli kohe mõningate iseäraldustega, ei küüninud tumestama nende rõõmu. (Krusten 1927: 75)

Pilved, varjud, tumestamine.

Ta vaatas siis kas maha või kõrvale ja kõneldatahtja pidi vaikima edasi ja kord juba ülestõstetud mure veel sügavamasse enesesse laskma. (Krusten 1927: 76)

Mees "tegi tõkkeid" kahtlustest rääkimisel. Laps sureb ära sellegipoolest.

Halli habeme, ent veel süsimusta pääga rauk avas silmad: paar kogu istuvad ta surisängi juures ja kõnelevad tasasel häälel. Haige kuulatab, ta kardab, et temast kõneldakse ja saab tähelepanelikuks.
Tal on veel üks põnev püüe - enese seisukorra üle selgusele jõuda. Viis, kuidas seda tema juuresolekul käsitatakse, äratab temas kahtlust; ta aimab, et tõde varjatakse ja see lubab teda oletada kõige halvemat.
Nüüd asetab ta oma pää nõnda, et kumbki kõrv ei ole enam vastu patja ja katsub tabada iga sõna.
Ent kõnest kuuleb ta ainult sosinat. See teeb tema rahutuks, kärsitult pöörab ta oma näo seina poole. (Krusten 1927: 89)

Episood mis võib kõlada tuttavalt inimestele kes elavad toakaaslastega ühiselamus.

Vesi jookseb mööda vanu roopaid rabalaugaste poole. Kui oled tulnud nõnda ühes ojakesega mäerinnakult alla ja mõtled külastada erakut, siis sisseastumisel korralagedasse tuppa näib, et vanakesel külm. Vahest nii, vahest on tal aga midagi peita; alati küll võid näha ta näol väikest meelepaha. See haihtub säält siiski pea ja siis näed, et vaba on see vanamees oma erakelu lohakuses. Nõnda vaba, et sa isegi kadestad selle sisemise rõõmutunde pärast, mis temasse ajajooksul on korjunud.
Seda rõõmuhelki on näha tema silmades ja, vahest ki ta naerab, kahes joones, mis sõõrmete juurest ulatuvad suunurkadesse. Selle rõõmu ilme on niivõrd leplik ja kõigutamatult kindel, et arvad ta mesilaste korjatuks kanarbikust; see on niivõrd puhas, et arvad selle ainsaks edasiandvaks varanduseks surematusele. (Krusten 1927: 100-101)

Aga ometi ei ole meie keeles sõna mille tähistatu oleks nasolabial folds. Või siis on, aga ma leian ta kunagi hiljem. See halb raamat on õnneks läbi.