Humoreske ja lühijutte

Orava, Pearu 1936. Humoreske ja lühijutte. Tartu: Noor-Eesti.

Imelik on vaadata murelikku inimest. Mure ei paista üksnes silmadest, vaid kõige rohkem murrab ta inimest jalust. Samm muutub kohmakaks ja komistavaks, just nagu oleks inimene joobnud. Suur mure ja suur hulk alkoholi mõjuvad selles suhtes täiesti ühetaoliselt. Ja mitte asjata ei hoia naisterahvad üksteise käe alt kinni, kui tulevad surnuaialt. Seda olin ma juba ammu tähele pannud, aga ma mõtlesin, et see on ainult ilus välispidine komme. (Orava 1936: 9-10)

See on juba õige kehakeel, s.t. kogu keha "keel". Paeru Orava on muuseas Friedrich Kõlli pseudonüüm. Neis "humoreskides" ei ole väga palju mitteverbaalset käitumist puudutavat, aga mõned huvitavad tähelepanekud siiski sain teha.

Mõni kuu tagasi asusin ma elama kummaliselt rahutusse perekonda. Ajutiselt. Perekond ise, tühi, polnud kuigi suur: laulatatud mees ja naine (laste arvu täpselt ei tea), abielus üle kümne aasta. Aga igal laupäeval regulaarselt tehti trama ja juusnooda vedamist. Lihtsalt - kurbmäng! Ooper ilma orkestrita - muud midagi! (Orava 1936: 18)

Esimene kirjakoht peale Remsu raamatu pealkirja kus kohtan seda sõna.

Pikapeale tüütas mind see näitekunst ja seltskonnategevus ära. Hakkasin närveerima - villand sai! Kaua sa ikka vahid ja kuulad draamasid, kui endagi elu pole naljamäng. Luhtsalt - ei-jah! Hakkasin juba otsima teist korterit. (Orava 1936: 18)

Niiet kurbmäng on draama ja naljamäng on komöödia.

Kõrgessaare külas elab juba vanast ajast uhke ja jõukas rahvas. Uhked sellepärast, et nad vaeseid ei tereta; jõukad selletõttu, et neile on sattunud rammusad, viljakandvad maad. Aga oma häda on neilgi - pole vett. (Orava 1936: 37)

Üks uhkuse sümptom - mitte-teretamine.

Komisjoni liikmed läksid näost valgeks ja jäid meierile otsa vahtima, et mis see nüüd ütleb. Aga meier ei ütelnud midagi.
Vahtisid nad sedasi punnis silmil üksteisele otsa, aga poiss, nähes, et aeg on minna, köhatas rusikasse ja ütles:
- Head aega! (Orava 1936: 44)

Rusikasse köhimine tundub koomilise žestina, nagu tummfilmide repertuaarist pärinevat.

Vahtisin Kustat kõrvalt silmanugaga ega jõudnud imestada: viie aastaga oli ta muutunud minust viisteistkümmend aastat vanemaks, aga kirikukirjade järele olime üheealised. (Orava 1936: 47)

See on see remsu külgnägemine.

Aga et inimese nägu, siis - teate isegi! Ligimese nägu on kahekümnendal sajandil kaotanud igasuguse lugupidamise. (Orava 1936: 53)

Ongi nii? Milles see lugupidamine varasematel aegadel seisis? Kas see on seotud ka näoilmete kaardistamisega psühholoogias?

Ma tahtsin näha, missuguse näo teeb nüüd väike Takerpill ... See seisis - ei elus ega surnud, aga võttis enese järsku kokku ja litsus varvast. (Orava 1936: 58)

Väike poiss saab aru, et ta on võõra mehega rääkinud võõrast mehest endast, mispeale ta kangestub (immobilization) ja pistab hirmust plehku.

Aga ei jõudnud me kaugemale kui Karlosi restorani ette, võib-olla teate, vastu Mägi & Nassarit, kui venelasega juhtus õnnetus: astus ühele linnamehele kogemata jala peale.
Kas linnamees just väga haiget sai, seda ma ei tea, aga kingapitsi määris vanaätt tal oma pastlaga kindlasti ära. Ja sellest jätkus: linnamees vedas venelasele ühe tulise mööda kõrvu. Üksna laksatas kohe, just nagu oleks tulistanud mängupüstolist, ja venelase kaabu lendas kaares rentslisse. (Orava 1936: 60)

Päris hea kirjeldus. Tulisevedamine on ka äge idioom. Järgmisel leheküljel annab vana venelane selle tulise talle pastla peale astunud noormehele edasi:

Aga nüüd keeras vana enese väga järsku ümber ja vedas noormehele-pealeastujale ühe tulise kõrva pihta. (Orava 1936: 61)

Küll "mööda kõrvu," küll "kõrva pihta".

Kui ette võeti kodukaunistamise aktsioon, siis maatarahvas kohe kihvatas - mõtles, et aeg on käes. Nüüd on vanade taluvaremete elupäevad loetud, tuleb uus maareform. Iseäranis hõõris kõvasti käsi meil siin üks tuntud maatamees, ameti poolest - üheksa ametit, kümnes nälg. (Orava 1936: 85)

Käte kokku hõõrumine - plaanitsemises või saamahimus?

Naine oli moonamehel samuti suurepärane. Ma peaaegu oleksin armunud - niisugune matsakas - milleks on andeksandmine, kui pattu ei tehta? Vabandage!
Aga Don Juan ma siiski ei ole. Mu põhimõte on olnud alati: ära himusta oma sulase ainukest vara. Mu patt seisis vahest ainult selles, et kaare peal, kui vikateid luiskasime, vahtisin naisele lõkendavasse näkku. Aga see nägu oli alati lõbus, terve ja ilus. (Orava 1936: 93)

Lõkendama pole defineeritud, kui näide on: "Nägu lõkendab tervisest." Kui moonamehel ekskrement keema läheb siis ta vastab peremehe parimisele armukadeduse kohta:

- Tola, sa võid jõllitada mu naisele silmi niipalju kui tahad! (Orava 1936: 94)

See on öeldud vihaga, asjaolu teadvustamiseks (situatsiooni defineerimiseks). Hiljem kui moonamees on juba märatsema hakanud ja peremees saab teada, et see on suitsetamise maha jätmisest (rahapuudus), ostab ta ise moonamehele tubakat ja see lõpetab humoreski nii:

Ainult mõnikord pilgutab mulle moonamees sedasi imelikult ja ütleb:
- Vaata, et sa mu naisele väga silma ei viska! (Orava 1936: 96)

Lõplik ja leplik juhendus. Mulle tundub, et Portchi soovitus ei pea alati paika - mõned lühijutud ei sisalda peaagu ühtegi viidet mitteverbaalsele.