Esiwanemate warandus

Eisen, Matthias Johann 1882. Esiwanemate warandus: Kohalised Eesti muinasjutud. Tartu: Schnakenburg.

Kuningas ohwerdas rõõmuga walgetele jumalatele rohked annid, nõnda kui ta tõutanud; mustad jumalad aga puhkesiwad tulist wiha täis, et Karkus neid mikski ei pidanud, sest nemad arwasiwad endid ta tähelepanemise wäärt olewat. Nemad ässitasiwad sellepärast paha waimu, kes surma üle walitses, et ta oma paha, suretawa silmaga kuninga pojukese peale waataks ja teda ära hukkaks. (Eisen 1882: 8-9)

Apparently saab kõige vanemat Eesti kirjandust internetist lugeda. DIGARi arhiivist võtsin proovilugemisele selle raamatu. Senimaani olen teada saanud, et vanaaegsed trükikirja lugeda is a bitch - K ja S nägid hoopis teistsugused välja ja kui lause algab suure algustähega siis on ainult mõistatamise töö, mis tähega võiks tegu olla. Kultuuriliselt olen seni teada saanud, et olid valged jumalad ja mustad jumalad ja need võisid luua halbu vaimu, kes suretava silmaga (paha silm) võisid tappa.

Otsegu koit wara hommiku madalas taewa piirtes punetab ja selget ilma kuulutab, nõnda paistis Rannapuura lahke nägu, täis õnnist rahu, ja tema silmist wõis näha, et tal süda nagu inglil oli. (Eisen 1882: 9-10)

Jeaps, see on see sama loodusmetafoor mis seostab õnnelikku nägu päikesepaiste ja selge taevaga. Silmist hea südame nägemine on Piibli päritoluga.

Niisama kutsus peigmees talurahwagi noori mehi ja neidusid kokku, kelle ta lossi õue peal toreda söömaaja tahtis anda. Kui need pulmapäewal pulma tahtsiwad minna, tuli neile lossi mõel hall wanamees wasta, kes neid koju tagasi käskis minna. Wanamehe nägu oli nii tõsine, et keegi wasta ei julgend panna, waid igaüks kärmeste ümber pööris. (Eisen 1882: 17)

Serious business.

Nii pea kui lootsik saarele jõudis, ruttasiwad mitmed kojutulejatele wasta kui ka ühel hoobil wõerast musta meest waatama. Aga kõik seisiwad lootsikus paigal ega annud küsimiste peale mingisugust wastust. Nüud alles saiwad waatajad aru, et kellegil enam elu sees ei olnud. Sellsamal silmapilgul kargas must mees lootsikust wälja.. Rannal olejad jäiwad nagu soolasammad seisma, külm wärin käis üle nende keha, nad langesiwad maha ja oliwadki surnud. Must surm oli suurelt maalt lootsikuga kaasa tulnud, lootsikus olejate elu wõtnud ja astus nüüd Pakri saarele inimesi suretama. (Eisen 1882: 59)

Oleme jõudnud tõsiste õudusjuttudeni. Soolasambana seisma jäämine kõlab nagu freeze-reaktsioon.

Ükski ei leidnud armu tema ees, kelle peale tema korra waatas. Mõned nägiwad teda, teised mitte. Kes teda nägu, tarretas ehmatuse pärast enne weel kui sõna suust sai. (Eisen 1882: 59)

Sama lugu. Ma hakkan juba kirjapildiga harjuma.

Peale söögi ja ristimise saatis wäike peremees tuatüdruku lahkeste ära, käskis minnes põlle ülewel hoida ja wiskas temale kühwli täie mulda põlle sisse. Tudruk ei tahtnud mulda kanda ja raputas maha, peremees aga waatas nukra näoga tema otsa ja ütles: "Ära põlga wäikest andi, see tuleb heast südamest;" korjas siis mulla ülesse ja raputas jälle neitsi rüppe, kes teda oma tuppa kandis ja sängi päitse otsa nurka maha wiskas. Teisel hommikul leidis tema aga nurgast suure hunniku kuld- ja hõberaha. (Eisen 1882: 79)

Vististi esimene emotsiooniväljendus käesolevas raamatus.

Wana mees tõusis püsti, waatas nii läbi läikawate silmadega laste otsa, et need üsna wärisesiwad ning ütles: "Need asjad hoidke hästi paigal ja ärge neid mitte murdke ega kautage. Kui teie meheks saate, siis püüdke wenekese saaja kalu, adra saaja kündku maad ja harigu põldu, wasara saaja tagugu rauda, aga raamatu saaja lugegu ühtepuhku raamatuid. Igamees teie seast pidagu aga minu annet auu sees, siis käib teie käsi hästi ja teie saate kõik wanaks ja rikkaks ning kõik rahwas auustab teid. Wana mees kadus kiwi alla ja järw kohises tüki aega kangeste. (Eisen 1882: 84)

Mina vististi sain raamatu.

Poisi süda läks põlema, tampis jalgu wasta maad ja ütles: "Taat! mina wõtan hobuse oma luaga, sest mina tahan teda". (Eisen 1882: 86)

Sest laps peab saama mis laps tahab.

Seda ta ka tegi, aga teisel päewal oli kala õnn hoopis wäiksem ja wõeras mees waatas mõnda korda haleda ilmega mehele otsa. (Eisen 1882: 89)

Kas hale ilme on kurb ja/või õnnetu ilme?

Alati oliwad nad ühe teisega koos. Wiimaks tõusis nende wahel ometi tüli. Rõngu herra sõidab Rannu, teeb laheda ja maheda näu, nagu ei oleks midagi juhtunud, kutsub koju minnes Rannu herra poja enese juurde wõeraks ja kässib Rannu herrat kolme päewa pärast poja järele tulla. (Eisen 1882: 94)

Ja ei puudu ka nägude tegemise teema.