Konkreetse teadmine

Lévi-Strauss, Claude 2001 [1962]. Metsik Mõtlemine. Tõlkinud Kaia Sisask. Tallinn: Vagabund.

Võib väita, et sellistest teadmistest ei saa olla praktilist kasu. Aga just nimelt, nende peamine eesmärk polegi praktiline. Praktiliste vajaduste rahuldamise asemel rahuldavad nad intellektuaalseid vajadusi.
Tegelikult pole küsimus mitte selles, kas rähni noka puudutus ravib hambavalu, vaid selles, kas on võimalik rähni nokka ja inimese hammast teatavast vaatepunktist "ühitada" (selle vastavuse kasutamine terapeutilistel eesmärkidel on vaid üks tema võimalikke rakendusviise) ja kehtestada sellise asjade ja olendite grupeerimise kaudu universumis mingi algeline kord, klassifikatsioon, mis on igal juhul parem kui klassifikatsiooni puudumine. Või nagu kirjutab üks meie kaasaegne taksonomia teoreetik:

Teadlased kannatavad ära khatlused ja ebaõnnestumised, kuna need on paratamatud. Korratus on ainus asi, mida nad ei saa kannatada ega peagi kannatama. Teoreetilise teaduse eesmärk on kaootilise maailmataju - mis algas nii madalalt ja tõenäoliselt ebateadlikult koos elu enese algega - organiseerimine võimalikult kõrge ja teadliku astmeni. Võib arutleda, kas niimoodi saavutatud kord väljendub alati nähtuste objektiivset iseloomu või on see teadlase kunstlik konstruktsioon. See küsimus kerkib pidevalt loomariigi taksonoomia puhul... Siiski ütleb teaduse põhipostulaat, et looduses eneses valitseb kord... Igasugune teoreetiline teadus on korrastav ja ... kui on tõsi, et süstemaatika tähendabki sellist korrastamist, siis võib süstemaatikat ja teoreetilist teadust pidada sünonüümideks. (Simpson, lk 5.)

Korrataotlus on ka sellise mõtlemise vundamendiks, mida me nimetame traditsionaalseks. See kehtib küll igasuguse mõtlemise kohta, aga eks ole meil ju lihtsam mõista ülikummalisena tunduvat mõtteviisi selle kaudu, mis tal on ühist meie mõtteviisiga. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 28-29)

See on esimene katkend sellest tüütust tekstist mis on natukenegi kasulik. Ilmselt jõudsin teoreetilise osani. Igatahes leian siit analoogiat nö "kineesilise teadmisega" (teadmised "kehakeele" kohta). St enamus tõlgendusi mida selline teadmine sisaldab on ühel või teisel viisil vigane või vähemasti moraalselt kaheldava väärtusega, aga see ei olegi vististi mõeldud praktiliseks kasutamiseks. Pigem on see üks isemoodi meelelahutus. Selline teadmine annab või kehtestab inimeste kehalisele käitumisele "mingi algelise korra". Omamoodi korraktaotlusest saab rääkida ka seoses mentaalsuse semiootikaga, mis on järjekordne katse anda mingisuune korrastus vaimuelule.

Otsekui vari, mis liigub keha ees, on maagiline mõtlemine teatud suhtes täiuslik nagu keha ise, niisama lõpetatud ja sidus oma immateriaalsuses kui tahke keha, mida ta ennetab. Maagiline mõtlemine ei ole algus, visand, osa veel realiseerumata tervikust; ta moodustab hästi liigendatud süsteemi, mis on sõltumatu teaduslikust süsteemist, välja arvatud formaalne analoogia, mis neid lähendab ja mis teeb maagiast otsekui teaduse metafoorse väljenduse. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 33-34)

Varju metafoor on kena, aga jälle pean märkima analoogiat. Tänapäeva kineesiline teadmine on samamoodi teadusega paralleelne nähtus. Seda on aga hõlpsam uurida eelmise sajandi alguspoole kirjanduse ja teaduse põhjal.

Muide, ka meil on säilinud üks tegevuse liik, mis tehnilises plaanis võimaldab üpris hästi mõista, milline võib olla teadus, mida ma eelustan nimetada pigem "eelteaduseks" kui algeliseks teaduseks: see on tegevus, mida üldiselt tähistatakse sõnaga meisterdamine (bricolage). Vanas tähenduses kasutati verbi bricoler palli- või piljardimängu, jahi ja ratsutamise puhul ning alati selleks, et kirjeldada mõnd viltuminekut: palli põrget, koera ekslemist, hobuse kõrvalepõikamist, et vältida takistust. Meie päevil on meisterdaja (bricoleur) inimene, kes töötab oma kätega ja kasutab oskustöölisega võrreldes käänulisi teid. Müütiline mõtlemine väljendab end heterogeense repertuaari abil, mis oma laiaulatuslikkusele vaatamata jääb siiski piiratuks. Sellegipoolest peab ta seda kasutama, milline ka poleks lahendatav ülesanne, sest midagi muud tal käepärast pole. Nii on müütiline mõtlemine otsekui teatav intellektuaalne meisterdamine ja see seletab nende kahe tegevusliigi vahekorda. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 38)

Siit on seletatav ka meie müüdilooja, Valdur Mikita, kannustust perifeersete teadvusvormide populariseerimisele. Mitmiktaju teoretiseerimine on samalaadne intellektuaalne meisterdamine, pigem "eelteaduslik" kui teaduslik, ja suuresti intuitiivne.

Lõpuks eeldab isegi "loomulik suurus" vähendatud mudelit, kuna graafiline või plastiline transpositsioon tähendab alati objekti teatud dimensioonide hülgamist: maalikunstis ruumilisuse, skulptuuris värvide, lõhnade, puutumismuljete ja mõlemal juhul ajalise mõõtme välistamist, kuna teost tervikuna tajutakse ühesainsas ajahetkes. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 48)

Võrdle "transpositsiooni" Umbert Eco samatähistajalise terminiga.

Professionaalset maali võib niisiis defineerida kui "žanrimaali", kui selle termini tähendust märgatavalt laiendada. Sest väga üldises perspektiivis, kuhu me ennast sii nasetame, kuulub portretist - olgu ta kas või Rembrandt - oma püüdelt jäädvustada lõuendil modelli kõige iseloomulikum ilma või salajasemad mõtted samasse kategooriasse sellise maalikunstnikuga nagu Detaille, kelle kompositsioonid reprodutseerivad lahingu aega ja korda, nööpide arvu ja paigutust, mille järgi on eristatavad iga väeliigi mundrid. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 55)

Kõige iseloomulikumat ilmet taotlevad tihti ka karikaturistid.

Surm sai alguse loodusjõududest, mis hävitasid noorema kahest müütilisest vennast, kõigi algonkini hõimude kultuuriheerostest. Aga see surm ei olnud veel lõplik: lõplikuks tegi selle alles vanem vend, kes oma kurvastusele vaatamata lükkas tagasi vaimu palve pääseda uuesti elavate sekka. Inimesed peavad järgima tema eeskuju ja olema surnutega kindlameelsed: nad peavad neile selgitama, et nad pole surres midagi kaotanud, kuna saavad tubaka ja toidu näol regulaarselt annetusi. Neilt aga oodatakse, et vastutasuks surma meenutamise eest elavatele ja kurvastuse eest, mida nad oma lahkumisega on põhjustanud, annaksid nad neile pika eluea, riideid ja toidupoolist. ""Surnud on need, kes toovad külluse," selgitab põliselanikust informaator. Nemad (indiaanlased) peavad neid selleks meelitama (coax them)." (Michelson I, lik 369, 407.) (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 58-59)

See on esimene moment mil Kultuurisemiootika ja kultuuritüpoloogia aine loengu ja seminariteksti vahel on mingisugunegi ühtivus. St. Mihhail Lotman rääkis sel teemal loengus midagi.