·

·

Märk ja sümbol

Mamardašvili, Merab K. ja Aleksander M. Pjatigorski [1997]. Sümbol ja teadvus. Tõlkinud Silvi Salupere.

Võib eeldada, et on olemas märgid, mis võivad olla tunnetatud puhtobjektiivselt kui teadmine, st sellised, millest teadmine viib meid "pseudomõistmise" situatsiooni, ja on märgid, mille puhul on see täiesti lubamatu, kuna kõigepealt on vaja saavutada täielik mõistmine. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Seda eristust võib äkki näitlikustada kahe teksti tüübiga. Esimene on selline mis räägib keerulistest asjadest lihtsalt, aga on niivõrd pinnapealine, et sünnitab kergesti vääriti- või möödamõistmist. Sellised tekstid ei eelda palju taustateadmisi, vaid annab mingisuguse "pseudomõistmise" keerulisest teemast. Sellele vastanduvad lihtsatest asjadest keeruliselt, lausa niivõrd sügavuti, et selle mõistmiseks peab juba ette teadma midagi sellest teemast, peab tundma eriterminoloogiat ja vabalt navigeerima erinevate tekstitasandite vahel. Niimoodi tüpoloogiliselt jaotades tekib kergesti liiga absoluutne vastandus, aga huvitav on see vastandus küll.
[...] siis on sümbolid teatud märgilaadsed moodustised. Märgilaadsed, sest nad võivad kasutada materiaalseid toestikke, mida märgid kasutavad (näiteks sõnad) või materiaalselt organiseeritud situatsioone (kommunikatsioon, kommunitseeritava [kommunikeeritava?] kujutised: žestid, ruumilised figuurid, helilained jne), mida me abstraktselt eeldame infokandjatena, kuid kasutame materiaalsete või tekstuaalsete märkidena. Sümbolid aga on mitte esemete ja sündmuste, esemeliste struktuuride, vaid teadvuslike eelduste, mis on teadvuse tulemiks, tähistused. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Selles "teadvuslike eelduste, mis on teadvuse tulemiks" lausungis näen ma jällegi semiosfääriga sarnanevad paradoksaalsust. Aga see selleks. Sümbolid on siin seega nö "kõrgema meele" või "keeleülesed" sümbolid.
Sümboli mõistmine esitub kui selle tulemus, et "Mina" osutub olevat tema mõistmise situatsioonis. Kui ma ütlen, et ma kaua või palju aastaid, või kogu elu ei ole suutnud midagi mõista, siis see ei tähenda, et ma järk-järgult mõistsin ja lõpuks suutsin mõista, vaid tähendab, et toimus "Mina" üleminek situatsioonist situatsiooni, ja ükski neist ei olnud "mõistmise situatsioon". Mõistmine saabub siis, kui "Sina" satud sellesse situatsiooni. Ja järelikult on need situatsioonid üksteise suhtes diskreetsed, mitte ükski ei teki teisest ega lähe üle teiseks. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
See tundub nagu Brentano aja-teadvuse analoog. St nt pastakat sõrmede vahel vibutades näed sa sama pastakat erinevates asendites ja/või positsioonides, aga mitte pidevat liikumist, mis on illusioon. Seetõttu on aeg diskreetne, mitte kontinuaalne. Tundum näide seostub noolega, mis lendab läbi õhu vms. Nii juhtub igatahes kui sa kasutad maailma mõtestamiseks lauseloogikat vms vahendit mis tegeleb lause, mitte maailmaga. Maailm muutub lauseks. Diskreetsuse poolt, vähemalt aja-teadvuse suhtes, näib olevat ka Uexkülli omailma-teooria, kus ilmneb, et erinevatel organismidel on tõepoolest erinevad aja-teadvused. Nt miks tuvid ei käi kinos filme vaatamas - meie 27-kaadrit-sekundis film on tuvi 50-kaadrit-sekundis aja-teadvuse jaoks mitte kontinuaalne liikumine vaid piltide diskreetne vahetumine. Siinne mõistmise diskreetsus tundub kummaline vaid selle poolest, et pole selge mille poolest mõistmine situatsioonideks jaotatakse. Kas ma läbin siin samas paigal istudes ja teksti otsast lõpuni lugedes ning erinevatel viisidel mõistes sadu erinevaid situatsioone? Mis on sellise lähenemise heuristiline kasutegur? Mulle meeldib Peirce'i kontinuaalne lähenemine palju rohkem, sest see ei kirjelda duaalset vastandust mõistmine/mitte-mõismine, vaid paremat mõistmist, täielikumat mõistmist, avatumat mõistmist. Viimane lähenemine eeldab, et märgid on rohkem nagu päikesevalgus, mida mõjutavad paljud erinevad faktorid asukohast ja aastaajast kuni päevatunni ja pilvedeni, mitte nagu akendeta keldriruumis laelambi sisse-välja lülitamine.
Ilmselt võib mõistmise kohaldada ühe või teisega inimteadvuse seisundite vahelduvatest situatsioonidest, samuti nagu võib eeldada "minimaalse mõistmise" situatsiooni, nagu ka "maksimaalse teadmise" situatsiooni. Kuna teadmine kui niisugune on mitte diskreetne vaid protsessuaalne akt, st, kirjeldades protsessi, mida me tagangjärgi metodoloogiliselt absraheerime, võime me seda esitada kui selle abstraktsiooni protseduuri. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Okei. Teadmine ja mõistmine on seega suhestatud kui protsess ja seisund. Teadmine kasvab (ja arvatavasti ka kahaneb), aga kust ja kuhu ta kasvab või kahaneb on vaadeldavad seisunditena, situatsioonidena, mis on abstraheerimise või abstraktsiooni tulemus. Kõigepealt olin mittemõistmise situatsioonis, siis lugesin teksti ja üritasin tekstist aru saada ja tegin veel midagi tegusõnalist (mõtlesin, kaalusin, järeldasin, jne) ja lõpuks jõudsin mõistmise situatsiooni.
Selles mõttes on väga huvitav pöörduda refleksiooni poole selle sõna kõige elementaarsemas tähenduses. On ju protseduuriliselt refleksioon väga lihtsalt kirjeldatud. Mis on refleksioon? See on "sõnamõtlemise" (või "sõnarääkimise") astme tõstmine. Kuid astme tõstmine on alati seotud sellega, et sõnale omistatakse "automõtlemise" formaalne situatsioon, kuna ainult sellises situatsioonis realiseerub mõtlemise subjekti mõtestamine: kui ma enese unustan, siis läheneb refleksioon nullile. Või... teadvusele. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Mis on refleksiooni kõige elementaarsem tähendus? (Valguse peegeldamine? Sõnatu väljendus? Hoolikat kaalutlemist väljandav märkus? Rahulik ja pikk meditatsioon?) Sõnamõtlemise astme tõstmine meenutab jällegi Whorfi "kõrgema meele" teemat. Automõtlemine tundub siin põhinevat keele ja teadvuse vastandusel - kuna need vastanduvad üksteisele siis võib järeldada, et sõnad tegelikult räägivad iseenesest ja teadvus on nagu pealtvaataja. Nagu... ohho, mida ma nüüd räägin või kirjutan?
See tähendab nullini kui "Mina" refleksioon kui vorm lõpeb, teadvuseni - kui sellest satutakse mingisse eilisse (uude) teadvuse fakti. Seetõttu on loomulik, et refleksiivne protseduur on kui mingi mõistmise antagonist, kui miski, mis on võib-olla seotud mõistmise reduktsiooniga, või kui mingi elementaarse teadmise äärmine juhtum, mille sisuks on mõte tunnetaja subjektiivsest situatsioonist. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Olen tagasi mittemõistmise situatsioonis, aga siin ei ole sugugi mitte refleksioon mõistmise antagonist, vaid tekst ise on mõistmise antagonist mis redutseerib mõistmist igal sammul. Siin on sisse toodud niigi keeruline kategooria - mina (self) - ja tagatipuks on sõnastus kohmakas ja ma ei ole üldse kindel kas teadvusele kui nullile kui minale lähenemise kaudu jõutakse mingisse erilisse või eilisse teadvuse fakti. Jälle üks semantic elation situatsioon, milles ma üritan (tõenäoliselt?) kirjavigast mõistet lugeda lihtsalt tundmatu mõistena (semantikavaimustus või semantikaülevus).
On üks erakordselt huvitav fenomen, mida võib kõikjal tänapäeva tsivilisatsioonis jälgida: "sümbolisuse puudujääk". Ilmselt me elame sellisel ajal (või "me oleme sellised"), kui sümboleid meie enda opereerimise ja kasutuse tarbeks on väga vähe. Sellele võib leida rea põhjusi - ajaloolisi, kultuurilisi, religioosseid ja providentsiaalseid, mis ise voib-olla tulenevad mingist ühest pidevalt tegutsevast põhjusest, mis juurdub mitte ajalistes asjaoludes, vaid isiksuse psüühilise funktsioneerimise teatud eripärades (pertseptiivsetes, appertseptiivsetes, intentsionaalsetes). (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Taaskord leian ma ennast ennemini vastandumas M. ja P. ideedele kuiet nendega nõustumas. Nimelt ei usu ma sugugi sellesse, et valitseb "sümbolilisuse puudujääk" (sümbolilisus kõlab minu jaoks paremini ja täielikumalt kui sümbolisus, mis kõlab poolikult - aga ma lähtun symbolicity'st, mitte venekeelsest sõnast millele võib-olla on lähemal symbolity vms). Nimelt võin ma nõustuda, et traditsioonilised sümbolid kahanevad ja kaovad, aga sümbolilisus kui selline ei kao kuhugi, vaid saab võõraste ja uute sümbolite poolt ajapikku üle võetud. Muret võib valmistada ainult see, et need uued sümbolid ei ole kohalikud vaid globaalsed, seotud ennekõike internetiga. Üks mu enda pet peeve on see, et näoilmete mõistmisel kaovad vanad tõlgendusviisid ära ja asenduvad nö meeminägudega. Vanematele inimestele võib tunduda, et lapsed käituvad kummaliselt, samas kui laste endi jaoks on nende uued stereotüüpsed ilmed arusaadavad, isegi nimedega (nt täna postitas üks neiu facebookis oma "rape face"-i). Providentsiaalsus valmistab ka mõistmisraskusi. Esimene mõte oli, et see peaks olema "provintslik" vms (perifeeria mõttes). Sõnastik aga ütleb, et providence on ettenägelikkus, ettevalmistumine, jumalahool vms. (äkki eshatoloogiline aspekt?) Aga selleski asjas on viimased aastakümned toonud kaasa üüratu muutuse. South Park demonstreeris osas Let Go, Let Gov seda muutust ilmekalt: valitsusse uskuv väike poiss pööras ukselt-uksele käivate Jehoova tunnistajate meelt ja veenis neid, et mitte jumala kõikenagevat pilku ei pea kartma, vaid valitsuse oma. Ja need ümberpööratud jõudsid ise väga sügava pointini: (Ameerika) valitsus jälgib kõike mida sa teed ja salvestab kõik mis sa teed nö "cloud"-i (andmebaas), kus need säilivad igavesti, mispärast tuleb facebookis mitte postitada kohatuid pilte, paluda seniste postituste eest vabandust jne. St tänapäeva providence ei ole mitte metafüüsiline Jumalahool vaid virtuaalne (digitaalne) jälgede võrgustik sinu netitegemistest.
Kogu Freudi seksuaalne sümboolika, nagu ka marksismi sotsiaalne sümboolika, on absoluutselt tõeline selles tähenduses, et need märgid, millele nad annavad teatud tähenduse, esiteks omavad tähendust, aga teiseks - omavad just seda tähendust (mida võib öelda ka iga teise ideoloogilise süsteemi pseudosümboolika kohta). Kuid kõik sümbolid "tähendustuvad", st lülituvad meie märkidega opereerimise automaatsesse režiimi, millesse nad loomuselt ei kuulu. Nad desümboliseeritakse meie märgisüšteemide sees, kaotavad oma vahetu "teadvusliku" sisu ja muutuvad rangelt väljendades juba "teadmata mille" märkideks, sest kui sümbolitena oli neil teatud orientatsioon, siis meie muundame (tihti pseudosümbolite abil) nad märkideks oma positiivses vaatluses. Sel moel jääb tänapäeva kultuurse inimese maailmatajus sümboleid järjest vähemaks. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Kas sama ei või mitte öelda halvustavalt semiootika või täpsemalt semiofreenia kohta? Semiofreeniline situatsioon seisneb sisuliselt selles, et semiootiline teooria, mis on vaid üks teooria paljude hulgas, saab dominantseks teooriaks mis hakkab kõiki teisi teooriad õõnestama sellise kraadini, et kogu inimese vaimuelu hakkabki näima semiootiline ja Mihhail Lotman saab vabalt öelda, et kõik kultuuriteooriad on alati semiootilised (eeldatavasti selle tõttu, et igast kultuuriteooriast võib vajadusel semiootilise momendi üles leida (äärmisel juhul kasvõi selle tõttu, et teooria eeldab verbaalset väljendust ja nagu naksti - sõnalistes märkides väljendatud neuroloogiline või majanduslik kultuuriteooria saab semiootiliseks). Aga see selleks. Üldiselt jääb mulje, et siin tegeletakse sellega, et kui nö "kõrgema meele" sümbolid tõlkida või asetada keelde, siis lõpetavad nad olemast teadvuse sümbolid ja neist saavad hoopis keelemärgid. St teadvuse sümboleid jääb järjest vähemaks, aga keelemärkide hulk kasvab. Siin eeldatakse teatud "nullmängu" teadvuse ja keele vahel, niiet ühe kasvamine eeldab teise kahanemist (ühe võit on teise kaotus). Omaette huvitav oleks seda vaadelda "kehakeele" seisukohalt - kas kehalise käitumise teaduslik ja pseudoteaduslik lahtimõtestamine hävitab nende kehaliste käitumiste algupärase mitteverbaalse sümboolika? Valetamisega pidavat küll nii olema, et niipea kui valetamise uurijad tegid kindlaks mis on valetamise margid muutsid valetajad just neid märke. Selle asemel, et pidada lõputut tagaajamismängu lõpetasid valetamise uurijad lihtsalt oma uurimistulemuste avaldamise avalikes teadusajakirjades. Aga jällegi mõtlen ma kõigest muust kui tekstist endast. Let's move on.
Teadvuse füüsilistes realisatsioonides on meil tegu selliste esemetega, mis on üheaegselt nendest esemetest teadvuse tootmise tingimuste kirjeldusteks. Teisiti öeldes, meil on siin tegu eseme ja sellest esemest teadvuse tootmise tingimiste teatud kokkukasvamisega (kui nii võib öelda). (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Umbes samalaadselt on semiosfääri puhul tegu märgisüsteemide ja märgisüsteemide toimimise tingimuste teatud kokkukasvamisega.
Ja siit jõuame (mitte loogiliselt, vaid meie mõtluse muutunud situatsiooni toel) ettekujutuseni sellistest asjadest, mis võivad eksisteerida kui asjad vaid seetõttu, et see on tingitud individuaalsete psüühiliste mehhanismide lülitamisest teadvuse (sisulisuse) struktuuridesse. Väljaspool seda lülitust ei saa nad eksisteerida. Sellised "asjad" figureerivad "mitteteadvusliku" sümboolika või kultuurilis-keeleliste sümbolite piirides, mida me tinglikult võime nimetada arhailiseks nii fülogeneetilises kui ka lapse psühholoogia arengu plaanis. Ja nad esinevad seal kui "arhailised faktid", st faktid, mida me võime positiivselt teada saada vaid teadmise raames, sest mõistmine on siin võimatu (seetõttu me nimetamegi neid tingliku terminiga "arhailised"). (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Mulle meeldib, et nad leiutavad oma mõisteid ja kasutavad neid siis selleks, et oma enda tegevust mõtestada (mõistmine on situatsiooniline ja meie endi mõistmise situatsioon nüüd muutus). Kahjuks on psüühiliste mehhanismide lülitumine teadvuse struktuuridesse täiesti arusaamatu. Ma saan aru, et siin toimub Brentano ja Wundti ühildamine, aga paratamatult jääb mulje tühjast keelelisest operatsioonist. Samamoodi võiksin ma kirjutada arusaamatu traktaadi sellest kuidas mitteverbaalne ja verbaalne saavad intersemiootilise tagasitõlkimise vms kaudu üheks, aga mis kasu sellisest "metateoreetilisest" sonimisest oleks, jääb avatuks. Kolmandaks lugesin ma siit välja, väga lihtsustatult, et meil on ettekujutlus asjadest kui asjadest ainult seetõttu, et nad on "lülitatud" keelelis-kultuurilisse süsteemi - lühidalt, neil on nimed ja me saame neist rääkida. Siit saaks justkui järeldada midagi teadvuse kohta - näiteks, et teadvuses, selles "kõrgemas meeles" ei ole nimetatavaid asju... Aga siis jooksen vastu seina sellega, et see on juba ammu mutta tallatatud tee - consciousness, intention, and object värk.
On täiesti selge, et lehtede kahin metsas võib ka mitte kutsuda ellu väidet, et need on keele, milles loodus räägib inimesega, helid. Seda väidet võib võtta metafoorina, kuid suur hulk samalaadseid fakte võetakse vastu mitte kui metafoore. Samamoodi teatud sagedusega raadiolaineid, mis tulevad kosmosest, hulk stiihilise iseloomuga mitteteadvustatud sündmusi või inimese miimika ja žestikulatsioon võetakse vastu kommunikatiivsetel tasanditel käitumise sümptomitena, mis on võrdsed keele fenomeniga. Selline keele "kasmiseerimine" on põhimõtteline viga, kuna tugineb veendumusel, et kuskil, kellelgi, kunagi oli võimalik keel ainult kui kommunikatsioon, see tähendab keel miinus tõlgendus ja refleksioon. Teisiti öeldes, et on võimalik puhtpsüühiline keel, mis eksisteerib ilma et psüühika elaks üle/läbi teadvuse seisundeid ja ilma et psüühika asuks teadvuse struktuurides. (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Siin on M. ja P. jõudnud pointini mida ma ise olen juba aastaid hellitanud. "Kehakeel" on selline metafoor mis eirab keele ja kommunikatsiooni erinevust. Mitteverbaalne suhtlemine ei ole sugugi võrdne keele fenomeniga. See on ühest otsast madalam (vähem-automaatne) ja teisest otsast kõrgem (kehaliselt saab väljendada midagi mis võib keele jaoks olla kättesaamatu). Tõlgenduse aspekti olen mujal küllalt käsitlenud, aga refleksiooniga seoust ub siin huvitav punkt, et kehaline kogemus on vahetub kui keeleline kogemus, st lähedam inimesele endale. Kui kõnes on situatsioon ostensiivne ja kirjutises kontekstuaalne/referentsiaalne, siis käitumise puhul on see veel vahetum ja selle tõlgendamine on alati refleksiivne selles mõttes, et erinevalt ütlusest või lausungist ei saa käitumist lahutada situatsioonist ja kontekstist - see on liiga tihedalt seotud enda, teise ja olukorraga.
Teadvuse struktuuridega seotud teatud sisususte mõistmine oli ajalooliselt filosoofia jaoks esmane. Nii Buddhal, Sokratesel kui Pythagorasel oli "mälu" kui midagi võrdset või peaaegu võrdset teadvusega, sest see oli igavese teadvusliku elu sümboliks. Sümboliks, mis tähistas (oma natuursuses, aga mitte oma teadvuslikus tähenduses) seda, kuidas individuaalne psüühika "ujub" teadvusse ja "ujub välja" sellest. Sümboliks, mis märgistas, kui rääkis täpsemalt, individuaalse psüühilise mehhanismi dünaamikat teadvuse suhtes. Sümboliks, mis konkreetse, praktilise kaemuse tasandil tasalülitab dualismi "psüühika - teadvus". (Mamardašvili & Pjatigorski [1997])
Siin võiks vististi öelda juba midagi sellist, et töö teadvusega projitseerib sümboli teadvuse teljelt märgiks psüühika teljel vms.

0 comments:

Post a Comment