Taniel heitleb

Metsanurk, Mait 1932. Taniel heitleb: jutustis. Tartu: Postimees.

Juhtus ta aga mõnikord üksi toas olema või suve ajal metsas, siis laulis ta kandli saatel üht laulu, mida emalt juba sülelapsena kõige sagedamini kuulnud ja mis talle sügavasti meelde sööbinud:

Ma olen rõõmus laulumees,
Kes saunades ja lossides...

Viis kõlas kaeblikult, ja ema polnud seda kunagi rõõmsatl laulnud, Tanielil surus see pisarad silmi ja pigistas kurku, aga hoolimata sellest pidas ta nimelt ennast selleks rõõmsaks lauljaks, kelle hääl on helisemas hommikul päikese tõusul ja kes läheb õhtul lauldes magama. Tõelisuses ei olnud see kaugeltki nõnda: suvel tuli hommikuti tõusta raske unega võideldes ja minna karjagi öist roidumust võites; õhtul oli väsimus liiga suur, et rõõmsalt kannelt lüüa või laulda. (Metsanurk 1932: 7)

Kirjeldus sellest kuidas ikk tuleb peale ja seejärel tööinimese väsimus.

Taniel oli keskmist kasvu, nurgeliste õlgadega pisut mühakas, nii et kõvasti nööbitud vormikuubki teda saledaks ei suutnud teda. Parem õlg kippus käimise juures ettepoole hoiduma ja parema puusaga ta andis iga sammu juures nagu hoogu. Siiski, kui ta õhtul peauulitsal pikkamisi väärikalt kõndis, ei olnud seda puuet peaaegu märgata. Juuksed olid tal tõmmukas-pruunid ja ta suges nad lamedavõitu laialt otsalt siledasti üle pea. Silmad olid pruunid, väikesed ja vaatasid tihedate pruunide kulmude alt alati muretult. Tema pilk oli nobe ja tabas kärmesti kõike, kuigi ei tunginud millestki läbi. Pikavõitu lihav nina oli esiti nõoga, siis väikese kühmaga, suu teravate otstega, liialtki lai, lõug tömbilt ümmarik. Mis aga puudu jäi vormide kokkukõlas ja täiuses, seda aitas katta muretu, lahke, enamasti alati rõõmus, inimessõbralik ilme. (Metsanurk 1932: 9)

Kompleks. Pilk ja ilme.

Nüüd, kus tal oli tütar, keda hüüti esialgu Taasiks, teadis ta oma kohused kasvavat ja jäi sellekohaselt tõsisemaks. Aga ühtlasi tundis ta nüüd enese väärtust kasvavat, astus mehisemalt ja kõneles madalama häälega, pikaldasemalt. Ta rakendas enese kõvemini tööle: täiendas end keeltes, oli mitmes seltsis tegev, aitas uusi asutada ja käis segakooris hoolsasti tenorit laulmas. (Metsanurk 1932: 12)

Ametnikkus.

Venelaste seas ei leidnud Taniel sõpru, kuigi nendega vahest õhtuti kaarte mängis. Nad olid talle liialt kärarikkad, liiga lõbusad, ei mõelnud palju minevikust ega hoolinud tulevikust, ehk kui kavatsesid midagi, siis liialt julgesti, ülemeelikult. (Metsanurk 1932: 13-14)

Tundub päris täpne. Mind ennast häirib vahest see kui kiiresti ja kergesti nad füüsilist kontakti loovad. Neil tunduvad olevat teistsugused arusaamad kehapiiridest - st mind häirib see, et venelased on vahest tarbetult vägivaldsed, müksavad ja lükkavad sind nagu neil puuduks igasugune austus teise keha ja isiku vastu. Siin on minu seisukoht kahtlemata biased, sest pimedal tänaval mu jopest kinni hakkav, suitsu nõudev ja rusikaga ähvardav mees ei ole ilmselt representatiivne kogu rahvusest (see oli minu viimatine interaktsioon venelasega).

Eliis kiindus võõrasse kirikusse ja käis seal sagedasti, Taasi käekõrval. Taniel ise oli usu ja Jumala vastu ükskõikne, seisis mõnikord kirikus, kuulas laulusõnu, enamasti kõik korralikult riides ja terved - miks nad nii haledasti uluvad: "Господи помилуй, Господи помилуй!" Ja peksavad seejuures otsmikku vastu tolmust põrandakivi. Mis hirmus süü küll nende südant võib koormata! (Metsanurk 1932: 14)

Eestlase ateism.

Elli teadmata läkitas ta kirja kodulinna tuttavale koloniaalkaupmehele, kellega kõrvuti segakooris tenorit laulis, sest hoolimata oma tüsedast kogust oli Tanielil peen, hele hääl, mis hea pingutuse juures ulatus üsna kõrgele (seejuures tõmbas tal otsa kipra ja pilutas silmi, nagu kannataks kanget valu). Oli mõnikord lauluproovi järele pudel õlutki joonud üheskoos selle ärimehega. (Metsanurk 1932: 17)

Kõrge tooni ilme.

Ta algas oma uut elu kui sunnitööline, kui galeeriori, ei tõstnud enam silmigi hommikul tööle minnes ega tervitanud muretult tuttavaid. Ei tahtnud näha neid ega kuulda nende kõnelusi ärilisist tehinguist. Ellile sõnagi lausumata, hakkas ta õhtust tööd otsima, et palgale lisa teenida. Ta oli valmis päevad ja ööd kontoripuldi taga istuma, et aga sunnitööaastaid vähendada. (Metsanurk 1932: 25)

Pilk. Üles-alla vaatamine.

Naaberlauda istusid varsti mõned pangamehed. Et nemadki laulu läbi olid unustanud mõndagi oma seisusest, tunti vendlust lauljate vastu ja löödi nendega lauad kokku. Istuti kaua ja mindi ikka südamlikumaks, unustati kõik vaheseinad ja langeti üksteisele kaela. Tanielgi tundis vendlust, aga ei unustanud oma muresid. Ta jutustas oma võlaloo puhtsüdamlikult pangameestele, ja üks, mõjukaim neist, lõi rusikaga nõnda kõvasti vastu lauda, et pudelid, mis mõndagi näinud ja kuulnud, kohkunult üles kargasid ja mõned neist minestunult pikali langesid. Rusikapõrutusega kinnitati, et niisugune väike ja lausa ärateenimatult tekkinud võlg tuleb pangaraamatuis maha kustutada, täiesti ja jäädavalt, kui "lootusetu", sest niisugune rubriik, kurat võtuku, on ometi panga raamatuis! (Metsanurk 1932: 26-27)

Käed. Pudelite antropomorfitseerimine.

Taniel liikus sõbralikuma näoilmega kui muidu, kuulas, kõneles, päris, käis sagedamini lokaales, kus istus õhtuti pangamehi, tegi vaheltsobitajaile ja eesträäkijaile liike ning poole-aastase vaeva järele saigi ta koha ühispanka raamatupidaja abiks. (Metsanurk 1932: 27-28)

Sõbralik ilme. Ilmselt sarnane lahkle ilmele.

Võttis niisuguseile koosolekuile Anastaasiagi kaasa ja pühkis salaja pisara, kui kõneleja eriti kõrged sõnad mõistis valida ja neid sügava tundmusega väljendada. Niisuguseil korril oleks Taniel üles tahtnud tõista ja kõigile hüüda: "Vennad, ohverdagem kõik, mis meil on armsa Eesti isamaa heaks!" (Metsanurk 1932: 29)

Huvitav kontrast: kõrged sõnad ja sügavad tunded. Palju parem kui madalad sõnad ja madalad tunded (sügav vesi vs madal vesi).

Ta [arveosakonna ülem] oli Tanieli, abilise, vastu viisakas, ei vaadanud talle kordagi silmi. (Metsanurk 1932: 33)

Kas see on viisakus?

Aga suurem kui pahameel ülemuse vast oli pettumus kaasteenijaist, otse tülgastus nende vastu. Seal on nüüd see pealinna peen rahvas, kes enesest nii palju peab ja oma mülkalist siseilma nii toredasti drapeerib! Teda peavad nad jämedatoimseks talupojaks, künnimeheks või kännukangutajaks. Põõraku nad oma sisemus korraks pahempidi avalikkuse ees, ja vaadaku siis igaüks, missuguse haisva lombi põhi seal avastub! (Metsanurk 1932: 40)

Omailm (Umwelt), siseilm (Innenwelt) ja mis? (Lebenswelt). Ühisilm?

Taniel teatas oma otsusest naisele ja see nõustus, rõõmuhelk kahvatul näol. (Metsanurk 1932: 45)

Valgusemetafoor. St Pale -> Päike.

Ema seletuse järele oli see noorsand Taasi peale silma visanud, temaga kõndimas käinud, talle šokolaadi ostnud, ühe sõnaga: tütar olevat salajas kihlatud. (Metsanurk 1932: 46)

Meenub, et oma esimese tüdruksõbraga kõige esimesel kohtamisel ostsin ka šokolaadi.

Taniel pööras näo oma paberite poole ega lausunud enam sõnagi. Värisev käis otsis sulepead, silmade ees lõi roheline laud peaaegu punaseks. (Metsanurk 1932: 48)

Vakatus. Taniel kuuleb, et pank kus on kõik tema säästud on "korstnasse lennanud".

Koduteel hiilis ta Aktsiapanga ukse eest mööda, hellitas nõrka lootust, et kuuldud vahest vale on. Aga ei olnud vale: panga ees oli väike salk inimesi, norus nägudega, panga uksel lehekene mõne reaga: hoiusummade maksmine esialgselt seisma pandud. (Metsanurk 1932: 49)

Ilme.

Nüüd aga, ühel päeval, kutsus osakonna juhataja Tanieli enese juurde, ei vaadanud talle otsa, vahtis otse enese ette üle laua, üle hallist marmorist kirjutusnõude, ja küsis otsekohe, sissejuhatuseta:
"Kas te ei soovi provintsi minna? Palk on vähem, märksa vähem, aga elu on odavam." (Metsanurk 1932: 51)

Pilk. Tõeliselt on nii, et Taniel ei tahtnud "jonnaka kindlusega" provintsi tagasi minna ja kui ta hiljem lahti lastakse jääb ta ilma oma ametnikustaatusest ja vireleb vaesuses kogu ülejäänud 140 lehekülge. Kui ta oleks sel hetkel teinud teistsuguse otsuse võinuks see raamat olla mitte nii masendav, võib-olla isegi rõõmus.

Varsti hakkasid ametivennad-õed omavahel kuuldusest kõnelema, et nende osakond hoopis likvideeritavat. Senine lõbus meeleolu kadus noorimailgi. Sosistati või oldi hoopis vait, aga näoilme kõneles igaühel nõnda palju ja nõnda halba, et see Tanieligi masendas. (Metsanurk 1932: 52)

Näoilmeid saab lugeda, aga need võivad ka ise kõneleda. Kahtlased metafoorid.

Taniel asus hilisõhtul nii salapärase tõsidusega oma töö kallale, et naine ja lapsed kikivarbail käisid ja sosistades magama läksid. Ta töötas mõnikord üle kesköö, läks siis veel välja ja tegi tiiru tühjel puiesteil ümber linna, aina mõöldes oma suurest ülesandest. See tiivustas teda, tema samm oli hoogsam ja selg sirgem, pilk pöördud üle müüride ja majade, kaugusse, kõrgusse. (Metsanurk 1932: 54)

Kompleks: Tiivustatus e motiveeritus. Pilk mitte enam maas enda ees vaid hoopis kõrgel ja kaugel.

Ülemus oli nii üllatatud, peaaegu kohkunud, et seekord Tanieli otsa vaatas, teda lühidalt pealaest jalatallani silmitses ja siis arglikult kausta vastu võttes lausus:
"Hea küll!" (Metsanurk 1932: 57)

Pilguga mõõtmine.

Taasi vaatas sagedasti ema poole, et tema näolt lugeda, mis see pidulik sööming ja isa kõne peaks tähendama, kas seda tõsiselt või naljakalt võtta? Ema aga vahtis süüdlase arusaamatusega rüppe ja näis kõne lõppu ootavat. (Metsanurk 1932: 59)

Metakommunikatsioon. Millegi pärast mainitakse seda tihemini siis kui selles ilmneb tõrkeid. Kui see toimib siis on see iseenesestmõistetav.

Naise nägu kivistus pikkamisi hirmu elamuseks. (Metsanurk 1932: 73)

Freeze hirmu-reaktsioon.

Ta käis kaaslauljate pool, kellel arvas olevat mõju ja tutvusi. Aga kõik nad peitsid oma ükskõiksust lahke naeratuse taha ja arvasid, et ennem võib kõrves leida tilga vett kui nüüdisajal tsiviliseeritud maailmas tööd ja teenistust. (Metsanurk 1932: 74-75)

Viisakus ja enesevalitsemine.

Vaikseks jäi nüüd elu, nagu oleks surija majas. Söögilauas istus Taasi kibestunult, nagu ülekohtu kannataja, Drusilla ei lobisenud kooliasjust, Salme asetas küll nuku enese kõrvale, aga ei kõnelnud temaga sõnagi. Ema ohkas varjatult ja aina hädaldas silme ja näoilmega. Taniel ise vahtis kui süüdlane omaette lauale või taldrlikule, sõi ruttu ja pages oma tuppa. (Metsanurk 1932: 77)

Kompleks. Vakatus.

Aga mis ta sõnadeta jättis tegemata, seda tegi selgemini silmade haleda ja paluva pilguga. Taasi hoidus isast-emast kõrvale, ei vaadanud lauas istudes kellegi otsa, ei kõnelnud sõnagi, näitas, et tal pole isu, ja tõusis söömast enne teisi. Nooremad tütred vestlesid sosistades oma asjust ja silmitsesid vargsi isa, kes sõi rutusti, nagu ootaks teda kibe töö. (Metsanurk 1932: 87)

Asendusfunktsioon. Sõdane ülearusus (rohkem kui on vaja, et saada aru).

"Sellega on just nagu noore preiliga. Ütleme, teil on tütar. Käib ta mõne käest läbi - väliselt sama, mis enne, võib-olla veel peenemgi. Seesmiselt - no ja, kes neid seesmiselt näeb! - aga näe, ei taheta enam täie hinna eest võtta! Katsu, kui saad mõnele aguli hantvärgile sokutada! Vaat', niisama on lugu klaverigagi."
See jutt oli Tanielile võigas, ta tõusis ja tuli välja. (Metsanurk 1932: 95)

Vältimine.

Ta mõistis isegi, et on liialt sapistunud, võttis jälle endise olemise, hoidis tegumoe sõbraliku, kuigi ei mõistnud leida selleks põhjendust. (Metsanurk 1932: 95)

Tegemine.

Ta ei püsinud kodu, ei kannatanud naise haledaid, tütarde murelikult ootavaid pilke. (Metsanurk 1932: 97)

Pilkude vältimine.

Proua kuivatas higi, kuigi puhus vinge tuul, ja heitis kõrgi pilgu kõrvalistuja poole. (Metsanurk 1932: 97)

Ülbus.

Näol vaenlik ja julm ilme, silmis muretu pilk. Tasakesi eperetiviisi ümisedes vaatas ta vilkasti ümber ja heitis naabrile riivava pilgu. (Metsanurk 1932: 98)

Nägu mis on päriselust tuttav. Samasuguse "varga" rolli mängib innukalt üks kiilaspäine vene rahvusest noormees kes jõlgub ülikooli õppehoonete ees ja mangub iga loengu lõpul ukse juures väljujatelt suitsu.

Kiri jäi tal siiski kirjutamata. Tekkis kahtlus, kas loetakse ette nimetu läkitus. Hakatakse pärima: miks ei näita see rahvamees oma sõjakat nägu ja näoilmet? Kas ta pole mitte päris provokaatorite pesast? Kas ta ei taha esile kutsuda verist kokkupõrget, et oleks põhjust töötuid valjemini kohelda? (Metsanurk 1932: 113)

Individuaalsus. Isiku, näo ja näoilme tervik. Ennast tuleb "näole näidata".

Kui tuleks surm, hiilis salajane mõte kui nägematu tont tühjast nurgast, kus oli seni seisnud ettepoole painutatud kõverate jalgadega plüüštool; hiilis Tanieli selja taha ja sosistas seal sõnu: kui hea oleks kaduda üldse siit hädaorust ja pühkida kõik mured kui halb unenägu! Kõik oleks korraga selge kui õhtutaevas, kust tuul puhunud viimsedki pilveriismed! Õige küll, ta ei näe siis enam seda selget taevast! Aga küllalt selel eelmaitsestki. (Metsanurk 1932: 116)

Taniel on pilves.

Järsku vallutas ta end, võitis rammetuse ja käändus suure puumaja uksest sisse. Ta kõlistas järsult kolm korda, nagu oleks tulikahjust teatada. Ise aga kuulatas oma ägedat hingeldust, et mitte muust mõelda. (Metsanurk 1932: 123)

Strepitatiivne autokommunikatsioon.

Üht asja on need eluraskused talle siiski õpetanud. Nüüd teab ta, teab vähemalt, mis on õige armastus naise vastu, kuigi ta seda sõnades ega tegudes veel väljendada ei mõista. (Metsanurk 1932: 128)

"Küll on raske eestlasel armastada, oma armsama jaoks ei leiaks ta kuidagi sobiwat sõna!" (Pert 1928: 42)

Taasi muutus üle öö preiliks, nägusaks, peaaegu võlusaks, toredaks, iseteadlikuks; oli vilu, terav, üleolev. Ta piiras vähehaaval oma maailma teiste omast ja kohtles seda teiste oma ülalt alla vaadates, pilklikult naeratades, sõna lausumata. (Metsanurk 1932: 130)

Ülbus. "Vilu" läheb valguse-varju metafoori teemasse.

"Sa võiksid tõesti lahkema näoga majas liikuda! Oled ju ometi ka meie laps ja teistele õde..." (Metsanurk 1932: 131)

Nõudmised näoilmetele.

Ta vaatles oma toas madalat akent, millel üks kuuest väikesest ruudust oli asendatud papitükiga, tõmbas esiti ühe ja siis teise suunurga sügavale, aga kohkus ise sellest grimassist ja võttis kärmesti ridiküllist peegli, et vaadata, kas mitte karmiin pole huulte nurgist kannatanud. (Metsanurk 1932: 133)

Näoilme-autokommunikatsioon.

Suvest saadik oli Taniel mitmel korral tööbörsist mööda käinud ja vargsi alatasa kasvavat viletsate karja vahtinud. Oli püüdnud nende nägudelt lugeda: on nad ise süüdi oma hädas, või on kaaskodanikud, riik, ühiskond nende vastu ülekohtune? Ta ei jõudnud mingile otsusele. Muidugi on nende hulgas logardeid ja koodikuid, aga kus ei ole neid! Ja mõnes lehes kirjutatakse, et need ebavoorused pole ka muud kui halva ühiskonnakorra vili. (Metsanurk 1932: 138)

Nii juhtub kui sa üritad "nägudelt lugeda" midagi mis sinna "kirjutatud" pole.

Ametniku ette jõudes käänas ta krae maha, silus habet ja juukseid, püüdis enesest päti järjed kustutada, võttis näole väärika kodaniku ilme ja vastas küsimustele, nagu oleks see ametnik ise tema tulevane peremees. (Metsanurk 1932: 140-141)

Jumal teab miks ta üldse tundis vajadust oma väljanägemist manipuleerida. Raamatu pealkiri võiks vabalt olla Taniel heitleb oma idiosünkraatse arusaamaga sotsiaalsest reaalsusest.

Töötu kaart taskus, otsustas Taniel nüüd kaaskannatakate koosolekule minne, küll vaid ainult kuulama-vaatama, mis seal tehakse. Ta riietus nii kehvalt kui suutis ja poetas enese teiste vahel saali ning istus varjulisse nurka. Enamik oli siin üšna räbaldunud ja istus seljatoeta pingel küürus ja kägarasse vajunud. Need inimesed siin ei suutnud oma saatust enam sirgelt kanda. Nad polnud selleks kasvanud ega kasvatatud. Aga tigedus oli neil kõigil näol, kellel alandlikult peidetud, kellel kõrgilt peidetud, kellel kõrgilt trotsiv ja väljakutsuv. (Metsanurk 1932: 143)

Saatuse kandmine sirgelt puudutab poosi. Tigedus samas näoilmet ja selle peitmine omakorda enesevalitsemist. Kompleks.

Vaadanud taha, lipsas ta oma vanuse kohta liigagi kõrmesti uksest sisse ja kuulis nüüd, kui seisatama jäänud, et süda kõvasti peksab. Lapsepõlves oli ta kustki kuulnud või lugenud, et halvale teele astudes peksab süda, aga õige hing on rahulik ega värise tema veri. (Metsanurk 1932: 147)

Ta otsis üles maja kust juhiti "võitlust õõnistustöö vastu" (a la KAPO). "Kuskilt kuulnud või lugenud" ongi Kurekrõnksu sisu. Iseasi kas ma päris rahvapärimuse st vanasõnade ja ütluste juurde jõuan.

Ta seletas oma ärkamist ja ilmlikule elule seljapööramist, õndsuse ilme näol, nii et Tanielil kahtlust ei jäänud: siin pole tegemist petisega. (Metsanurk 1932: 153)

Uskliku näoilme on õnnis. Huvitav semantika: õnn ja õndsus.

Aga nähes iga päev ja iga tund baptisti silmis lapselikku rõõmuhelki, mis oli sama vähe kunstlik kui kevadsuve päikesepaiste ja soojus, lõi Tanielgi kahtlema, kas vahest siiski seal pole see viimne tõde ja tee, kas seal pole see pääs kõigist maisist muredest. (Metsanurk 1932: 153-154)

Kunstlikkus puudutab tegemist. "Kevadsuve päikesepaiste ja soojus" aga lisandub päikese-metafooride nimekirja. Valguse kõrval on siin ka sooja-külma opositsioon.

"Kas suveks peaks see kõik möödas olema?" küsib Drusilla alumist huult närides ja sulepea otsaga lõuga kratsides. (Metsanurk 1932: 158)

Adapterid. Alumise huule närimine on siin murelikkuse väljendus. Tänapäeval seostatakse seda tihti seksuaalse erutusega. Ooh baby you make me so worried.

Taasi värvis oma huuli liialt tugevasti ja kulmud olid ahtad kui kaks terava sule joont. Oma pikki patse kandis ta pea iga päev ise moodi, pea kuklal ristamisi, pea kahekorra ripakil, pea kõrvadel kotletena, pea ümber lauba mässitud. Ta võis tundide kaupa peegli ees end ehtida ja seada. Peab iseennast leidma, ütles ta noil korril seletuseks Drusillale. (Metsanurk 1932: 160)

Kulme kitkuti ka tollal. Juuste sättimine ja "enese leidmine" läheb väljanägemise ja individuaalsuse kanti.

Ja Taasi näost võis selgesti lugeda, et ta peab seda silmakirjaliseks jandiks. (Metsanurk 1932: 169)

Nägude lugemise selgus on omaette küsimus. Ebaselget ei saa ju lugeda, ega ju?

Ta aeglustas sammu ja hiilis pikkamisi tütrele järele. Uulitsa nurgal peatus paar, vesteldi, vaadati naeratades teineteisele silmi, siis võttis noorhärra kaabu peast, suudles Tasai kätt ja lahkus.
Mis mul selle vastu võib olla! mõtles Taniel. Andku jumal igaühele säärane austaja. Muidugi, kosijat niisugusest vaevalt saab!
Taasi hakkas ruttu minema, käändus siia ja sinna, Taniel silmnäolt kannul. Teda huvitas, juhu läheb tütar siis nüüd. (Metsanurk 1932: 172)

Eelviimane kategooria.

Pärastlõunati heitis Taniel voodile, nägu seina poole, et ta arvataks magavat. Nii oli kergem: keegi ei näinud, et ta mõtles, aina mõtles. Ta kartis, et teised võivad näha tema läbisegi ledlevaid, jooksvaid, sagivaid mõtteid ja kujutlusi. Ta kartis, etteised näevad, kuidas tema aju ratastik kiiresti, aga korratult käib kui rikkiläinud mehhanism, mis ei peatu enne kui kulutanud võllid läbi, purustanud hambad. Ta kartis, et teised näevad neid tuhandeid mure-kuradikesi läbisegi sõelumas, keda produtseerib tema rahutu jooksev aju. (Metsanurk 1932: 188)

Kompleks. Selliseid pool-hüpnagoogilisi seiku seostan autokommunikatsiooniga, aga siin on rohkem küsimus lugemises (teistele oma näoilmete paljastamises) ja pilgus, mis on märgiks mõttetegevusest.

Pikkamisi tuimenes kaotuste valu, pikkamisi hakkas Taniel harjuma uue eluga, nagu harjub inimene jala või käo katusega, harjub igasuguse santusega. Ega ta ei olnud ise alati selle tuimenemise ja harjumisega rahul. Tegi enesele etteheiteid, süüdistades end, et endiselt ei püüa, ei rühi ega kavatse, talitab aina koduseid talitamisi, käib tööbörsil, hoolekande-asutisis, ja kui leidub tööd, teeb seda kui moonakas, teeb korralikult, kuid agaruse ja innuta, nagu teisedki tema ümber. Miks peakski ta end selle juures erakordselt pingutama?! Varsti on tüü otsas, tuleb nädalapäevad logelda, sagedasti mitu nädalat. (Metsanurk 1932: 192)

Ilmselgelt numbness.

"Õppisin luuletist ja seal olid niisukesed kurvad sõnad..."
"Mis sõnad seal olid?"
Drusilla kuuldi nüüd lugevat, kas raamatust või peast, sõnad sagedasti nuutsumisest katki kistud:

"Ta lendab lillest lillesse
ja lendab mesipuu poole.
Kui kõuepuu tõuseb ülesse -
ta lendab mesipuu poole."

Siin ei saanud Drusilla enam edasi lugeda, nuttis ägedasti vähe aega ja lausus siis:
"Mis see kõuepilv muud on kui kõik need hädad!" Aga see ei olnud veel midagi, kuula edasi:

"Ja langevad teele tuhanded..."

Enam edasi ta lugeda ei saanud. Nüüd nutsid mõlemad lapsed.
Viimaks kuuldi Drusilla toibuvat ja ta algas jälle:

"Nii hing, oh hing sel raskel aal"

"Kõik nagu see praegu on," ütles ta, kui hinge tagasi saanud. (Metsanurk 1932: 194)

Pilve kujund on nii võimas, et selle mere mentioning meelitab pisarad välja.