Uue keskaja poole

Eco, Umberto 1997. Reis hüperreaalsusse. Tõlkinud Joel Sang. Tallinn: Vagabund.

Mida on vaja, et ehitada head keskaega? Eelkõige Suurt Rahu, mis on pragunemas, suurt internatsionaalset riigivõimu, mis on ühendanud maailma nii keele, kommete, ideoloogia, usundi, kunsti kui ka tehnika poolest ja mis ühel hetkel oma keerukuse ja kontrollimatuse tõttu kokku kukub. Ta kukub kokku, sest väljastpoolt pressivad peale "barbarid", kes ei tarvitse olla harimatud, kuid toovad endaga kaasa uusi kombeid ja uue maailmavaate. (Eco 1997: 98)

Düstoopia loomise stuff.

Tegelikult oli varakeskaeg intellektuaalselt tohutu vitaalne aeg (ehk vitaalsemgi kui järgnevad tuhat aastat): barbarite tsivilisatsioonid pidasid kirglikku dialoogi, alles oli Rooma pärand ja orientaalkristlikud vürstid, võeti ette reise ja kohtumisi iiri munkadega, kes rändasid läbi Euroopa, levitades ideid, õpetades lugemist, mõeldes välja igasuguseid hulle asju... Lühidalt öelda, tollal küpses modernne Lääne inimene ja siin võib meil keskaja mudelist kasu olla, kui tahame aru saada, mis meie päevil toimub. (Eco 1997: 99)

Isegi semiootikas oli see "vitaalne" aeg. Eelkõige tuleb siin nimetada Augustinust (354-430) ja Boethiust (480-528).

Beothius, kes tutvustas Pythagorast ja luges uuesti Aristotelest, ei ütelnud peast üles mineviku koolitükke, vaid avastas uue võimaluse teha kultuuri, ja kuigi ta pidas ennast viimseks roomlaseks, oli ta tegelikult esimese uurimisasutuse rajaja barbarite õukonnas. (Eco 1997: 99)

Üpris oluline tähelepanek, sest ka Peirce on nö cenopythagorean mõtleja (või vähemalt pidas ennast selliseks, eriti Esmasuse, Teisesuse ja Kolmasuse suhtes).

Lennake New Yorki TWA lennukil: te saabute täiesti privaatsesse maailma, autonoomsesse katedraali, millel ei ole vähimatki pistmist Panamerican'i terminaaliga. Keskvõim, millele TWA avaldab eriti suurt survet, pakub kompaniile kiiremat viisa- ja tollikontrolli kui teistele. Kui lendate TWA lennukiga, läheb teil lennuväljal viis minutit, mõnda muud kompaniid kasutades raiskate terve tunni. Kõik sõltub feodaalisandast, kellega ennast seote. (Eco 1997: 103)

VIP staatus küll nüüd feodaalühiskonna iseärasus ei ole. Isegi pinnapealselt vaadatuna ei ole siin feodaalsuhe, sest vahetuses ei ole maalapp ja teened, vaid lihtsalt teenus ja raha.

Neil laiadel kahtlastel territooriumidel hulguvad ringi marginaalide, müstikute või seiklejate karjad. Kuna ülikoolides valitseb kriis ja stipendiumi saamine on halvasti korraldatud, on üliõpilased hakanud vagantideks, kuulavad üksnes isehakanud meistreid ja ütlevad lahti "seaduslikest õpetajatest". Peale selle on veel hipirühmi - tõelisi kerjuste vennaskondi -, kes elavad ühiskonna heategevusest, otsides müstilist õnne (olgu siis tegu meelemürkide või jumala armuga; vahe on väike kas või juba seetõttu, et keemilise õnne hõlma alt piiluvad välja erinevad eksootilised usundid). (Eco 1997: 111)

Kas selline oli olukord Itaalias? Millal see tükk üldse kirjutati? 1986. Noneh, vb tõesti. // Inglisekeelne tekst ilmus 1986, originaaltekst itaalia keeles võis ilmuda 60ndate lõpul, aga ma ei ole kindel, sest viitamised pole täpsed.

Nimelt teadis keskaja õpetlane, et autoriteedist võib teha mida iganes. "Autoriteedil on vahast nina, millele võid anda sellise kuju, nagu soovid," ütles Alain de Lille XII sajandil. Aga juba enne teda oli Bernard de Chartres öelnud: "Me oleme kui käabused hiiglaste õlul." Hiiglased on kaljukindlad autoriteedid, kes näevad palju selgemini ja kaugemale kui meie; oleme küll pisikesed, kuid sellegipoolest näeme nende õlgadelt veelgi kaugemale. (Eco 1997: 114)

Niiet see polegi otseselt Isaac Newtoni tsitaat, vaid 12. sajandi filosoofi tsitaat.

Keskaeg on visuaalne periood, tema katedraalid on suured kivist raamatud, keskaja reklaamplakatid, teleekraanid, müstilised pildisarjad, mis peavad tutvustama ja seletama kõike: maailma rahvaid, kunste ja ameteid, ajaaarvamist, külvi- ja lõikuspäevi, usumüsteeriume, episoode kiriklikust ja ilmalikust ajaloost ning pühakute elu (suured eeskujud nagu tänapäeva megastaarid; eliit, kel puudub poliitiline, kuid on suur karismaatiline võim). (Eco 1997: 118)

Siin võiks vaielda, et praegu (st 2010ndate esimesel poolel) täidavad sama funktsiooni videoklipid mida jagatakse facebooks. Erinevus on vb see, et taotlus on alati uudsusele - mõni eksootiline nüanss mis võib imponeerida inimestele üle maailma. (Pähe tulevad näiteks sellised videoklipid kus: elevant maalib ennast ja kirjutab oma nime; National Geographic fotograaf suhtleb antarktikas leopard seal'iga, kes peaks olema ohtlik kiskja, aga hoolitseb kaameramehe eest (pakub talle pingviine süüa); Tiibeti munk vms demonstreerib oma võimeid suure rõngaga; ja austraalias mängib trummar tänaval muusikat prügiämbrutega. St tänapäeval täidab sellist audio-visuaalset rolli youtube jms.