Õpilane Valter

Luts, Oskar 1927. Õpilane Valter: jutustus. Tartu: J. Mällo.

Nägi seal karjapoissi sorivat seinakapis, pani käed mahlakatesse puusadesse, jõllitses, sattus vihahoogu, ja nagu iseenesest tõusis siis käsi, andis otsekui õpitud kõrvakiilu selle sorijale. "Mis sa nuhid siin? Kas siin on sinu panipaik?"
Poiss kargas kapilt: "Mis sa mu'st peksad! Peremees ise käskis siit võtta nahka." (Luts 1927: 6)

Muud ei oska kosta kui: kompleks.

Karjane vahtis avasilmi enda ette, kortsutas kulme, aimas pahuraid asju, aga ei ütelnud sõnagi. Ta mõneski asjas veel oli umbes sama rumal kui tema karjakoer Sammi. (Luts 1927: 8)

Samuti kompleks, st mitmest modaalsusest koosnev "kinemorfiline konstruktsioon".

Naine vaikis, aeglaselt tõrjus mehe käe oma õlalt; hingas sügavasti, vaatas õue. Isegi mees ei meeldinud temale sel hetkel, oli vastik kogu maailma elu. Tundis südamepööritust ning üks higitilk libises seljal. Lõõm väljas, lõõm kambris, tusk ihus ja hinges. (Luts 1927: 9)

Olemise õudus? Naistegelaskujud on käesolevas teoses kuidagi väga ühekülgsed. Perenaine nt on otsustamatu ja armukade, st pole ise kindel mida kuradit ta tahab, aga teab, et midagi ta tahab ja seetõttu act'ib out'i (koledaim Estonglish mida olen seni kirja pannud).

Pani pastlad nurka, sammus üle õue, ronis tallilakka, kus sarikatel rippus tem pühapäevaülikond, saapad ja müts. Aga minnes vaatas sinna ja tänna ning tekkis tume aimus, et ta Altlale enam tagasi ei saagi. Väikses südames oli uudishimu, oli hirmu ja härdust. (Luts 1927: 11)

Pilvine aim.

"Hm," naeratas naine pilkamisi, kusjuures närvlikud tõmbed tegid peaaegu võõraks ta näoilme. "Kuhu siis?"
"Noh, küllap ehk leidub temalegi koht. Mul on siin-seal tutvusi. Panen ta kuhugi õppima mõnd ametit."
"Jah," vangutas perenaine pead, põõris mehele selja ja vahtis enda ette maha, "seepeale ma tõesti ei mõista midagi ütelda." Siis äkki pööris ümber, ta käed tõmbusid rusikasse ning pruunes silmis välkus punakas helk. (Luts 1927: 12-13)

Läheb "individuaalsuse" alla 'peaaegu võõra näoilme' tõttu.

"Mul ükskõik," urises sulane ning kolisedes langesid aisad. (Luts 1927: 15)

Midagi muud: üks-kõik-sus tuleks üle mõelda seoses selle eneseabiriiuli-filosoofiaga mis väidab, et "kõik on üks" (we are all one). Siit võib ilmneda ootamatu seos ükskõiksuse ja nirvaana vahel - õndsaks saab see kellel on päriselt ükskõik.

Ei, Ants ehk ei muutugi välispidi, aga küllap ta oma sisimas peidab kibedust. (Luts 1927: 18)

Enesevalitsemine ja "välispidi" käitumine.

"Küll on veider," laiutas Mardikene käsi. "On tulnud nisuke päev, kus ma ei tea, kes ma olen ja kus ma olen; siin talus sünnib veidraid asju. Vanasti ma ikka nagu tundsin inimesi ja sain aru, mes nad tahavad, aga ennäe, nüüd ei taipa inimeste sõnu ega tegusid." (Luts 1927: 19)

# Kehakeel / kehakõne / Lugemine

"Ma ei tea midagi," raputas poisike aeglaselt pead. Ja Altla peremees, kes oma pilgu nüüd täiesti oli pöörnud oma noore kaaslase poole, pidi tunnistama, et Valter sellest tõesti veel midagi ei teadnud; ilme tema näol ei muutunud hetkekski. Vaevalt küll oleks liht-lihtne talupoisike suutnud varjata mõnd saladust, kui tal neid oleks olnud. (Luts 1927: 21-22)

Teesklemine / tegemine

Siis tõisis must piksepilv, suurenedes pikkamisi, kuid suurenedes järjekondlalt. Heinasaod eemal heinamaal imesid endasse otsekui päikese verd. Aga pilvist sirutasid üksikud ribad justkui kellegi võimsad käed, kutsudes võitlusse kogu maailma. Loodus kohkus. Pääsukesed lendlesid sinna ja tänna, hakid tõttasid koju, kisades kõrvulõikavalt. Kurjakuulutav vaikus ümbritses jõge ja selle ümbrust. Kaks metsparti vuhisesid üle jõe. Ja need kajakad, kes kisades lendlesid sinna-tänna, vist küll olid kaotanud oma lennusihi. Kuidas enne liikumatud puud äkki liikusid, läksid mustaks! Eemal, üle jõe, väljal ja maanteel tõusid liivapilved. Siis lõhestas põuailma suur säde.
Pärast... nagu kahvatu naeratu libises üle taeva. Pilvesalgad kadusid pikkamisi, taevas otsekui pühiti puhtaks. Heinamaalt tõusis udu nagu hõre suits. Soogi suitses. Kahvatusse taevapalgesse tekkisid punased viirud. (Luts 1927: 28)

Päikese naeratus läbi mustendava pilve.

Sammus puiesteel, siis istus pingile; ning huvitas teda linlaste viimnegi eluavaldus ja hämmastas see ükskõiksus, millega toimisid linlased ise. Nad justkui ei märganudki, et liikusid ja askeldasid kohal, kus oli nii võrratult palju vaatamisväärivat. (Luts 1927: 30)

Inimestejälgimine - nonverbalism.

Meister tähendas kägisevale toolile, ise istus alasile, pani jalad ristamisi, sügas põlve. Siis luges uuesti Altla peremehe kirju, kortsutas tihedaid kulme - nähtavasti talle ei meeldinud kirjutise sisu. (Luts 1927: 32)

Kurmukortsutuse tõlgendus.

Tuli tagasi Ruudi. Sealsamas saabus higine peremees kraamiga ning kõigiti paistis, et nad väljas olid kokku puutunud; sõnavahetus kestis edasi. Kohkunud Valter selle kõne sisust aru ei saanud, aga niipalju taipas, et vahekord meistri ja tema õpilase vahel polnud hea. Viimaks vaibus see sõnelm ning siis ütles õpilane ühe sõna, mida Valter veel kunagi polnud kuulnud:
"Teie, meister, olete liiga närvlik - teie ei lase inimesel rahulikult liikuda. Teised sellid rahulikult võivad töölt puududa päevade kaupa, mina aga ei tohi minna isegi üle uulitsa, tooma paberosse. See on liig. Niisugune võim ja käsk kunagi vast ehk võis olla, aga praegu..." (Luts 1927: 37)

Närvilisus paigutub mu praeguses skeemis enesevalitsemise alla.

Suutäis õlut kuidagi loi vastuvõetav, aga need teised - ei, neid milgi tingimusel ei suutnud kannatada; värin tekkis ihus, kui nägi, missuguse aplusega ajasid neid asju kõik teised lauasistujad. Milline põhjusetu, ülemeelik naer, millised kahtlased sõnad ja saladuslikud kõnekäänud! (Luts 1927: 46)

Purjus käitumise jaoks ei ole veel eraldi kategooriat, aga võib vist paigutada seltskondlikkuse alla.

Sammi sügas end kärsitumalt ja heitis Valterile noomivaid pilke: mida ootas poiss, kui joostes ei tõtanud karjamaale? Valter väga selgesti mõistis oma endist seltsilist, aga viimane ei mõistnud teda. (Luts 1927: 66)

Pilk ja selle kaudu mõistmine.

Tommi nägu tõmbus virilaks, kadus rõõmsa poisi naer, ei enam huvitanud teda vidrased. (Luts 1927: 85)

Nägu, üldiselt. Või nutuklomp.

Meister Piir istus voodisse, noogutas peaga, otsekui mingi muusika taktis, lõdises. Ta alad olid ristamisi nagu hommikumaalasel, meelekohtadelt nirisesid higiojad. (Luts 1927: 88)

Poosikirjeldus.

Meister Piir enam sugugi ei püsinud paigal. Ta oli kaotanud oma paremad masinad ja tööriistad ning veel oli oodata üks protsess; olukord kaldus kallakule teele. Sügavaid vermeid kandis vana sumptimees oma ihus ja hinges. Jõi ühtelugu, ja kui ei joonud, siis magas. Temale enam ei mõjunud tuli ega vesi, mõjus vaid tulivesi. (Luts 1927: 97)

Äge sõnastus. Luuleline.

Nemad, head sõbrad ja truud naabrid, las' käivad ringi, mõnulevad kõrtside kabinettides, mina aga maksku nende võlgasid. Aga kui vana Piir kord tõuseb püsti ja ajab rinna ette nagu mõni ametimees ja ütleb: "Ma ei taha niisugust elu! Mis siis saab? - Jääd üksi siia maailmasse, ja pane tähele: ära neelab sind see maailm ühes saba ja sarvedega. (Luts 1927: 98)

Ametnikkuse tunnusmärk.

Seepeale polnud Valteril midagi ütelda. Vaikides ja pisut häbelikult vaatles külalist, oli lasknud ära lõigata oma lopsaka juuksepalmiku ja otsekui vastutasuks ostnud moodsa kübara; mingi magus-lääge lõhn heljus tema rõivaist. Rohkem aga võõrastas õpilast see salapärane naeratus, mis kogu aeg püsis Anni näol. Veelgi võõrastavam oli see üleolev pilk, mille aeg-ajalt laskis libiseda üle Valteri kohmaka kogu. (Luts 1927: 102)

Üleolek, mis seostub suurushullustuse ja ülbusega.

"Kodu? Koppel?" tuksatasid Anni suunurgad. (Luts 1927: 105)

Nägu üldiselt. Suunurgad võivad ka pingulduda trammi.

Mina olen juba mitu kuud linnas, aga ma vist veel kordagi pole naernud. Ei saa. Justkui kivi alati südamel. Kui ma alles olin päris pisike ja vahel kuulsin, kuis vanemad inimesed kaebasid, et neil on kivi südamel, siis istusin õe, kummelite keskele ja murdsin pead: kuidas küll võis kivi pääseda inimese südame juurde? Südame ümber ometi oli kõik 'kinni'? Aga nüüd ma tean seda, ilma et oleks vaja istuda kummelites. Noh, vaata, sa jällegi naerad, aga mina ei saa. (Luts 1927: 107)

Naeratus, aga keha- või enesetaju.

"Aga sa ära mõtle."
"Jah, kui saaks nii! Kui ma veel oln in Altlal, siis ma ei mõelnud sugugi, või kui mõtlesingi, siis igatahes mitte neist asjadest, millest praegu. Seal oli mul ainult vaja pugeda heintesse, juba magasin nagu kott, aga siin laman asemel mõnikord hommikuni, kuid silmad laiali nagi jõllil - ei tule uni. Mõtlen. Ja kui ei mõtle, siis kardan vargaid." (Luts 1927: 108)

Pilk.

"Nojah, ma näen juba," krimpsutas Anni huuli. "Sinuga kõnele või ära kõnele - see on ükskõik." (Luts 1927: 110)

Nägu. Väga huvitav, et huuli saab ka krimpsutada. Mujal räägitakse nina krimpsutamisest, aga ilmselgelt saab krimpsutada ka muid näoosasid.

"Tead, poiss," hakkasid Ruudi silmis helkima tuttavad tulekesed, "kõiki teisi sa võid petta ja vedada ninapidi, aga mitte mind. Ma tean, et ütlesid midagi, mis käis minu kohta. Mina loen sinu näost sama hästi kui ajalehest. Mispärast sattusid ärevusse, kui silmasid mind? Miks vaikisid korraga, kukkusid verest, läksid valgeks nagu kriit? Ja mistarvis sa üldse ronisid uulitsale, kui sind keegi ei kutsunud? Tunnista silmapilk, mis sa ütlesid Annile, ja jumal olgu sulle armuline, kui püüad valetada!" (Luts 1927: 116)

Kompleks. Mitu klassi.

"Jah, mul on raske," ohkas meister, "ja see on päris loomulik. Võib-olla, nagu oleks mõni teine säärane obaduse all, nagu anti minule, hoopis lössi langenud; võib-olla oleks end kohe tõmmanud siinsamas konksu külge. Kes teab? Aga ma ei saa aru, mispärast mina, Ants Piir, kuidagi ei suuda toibuda sellest hoobist? Ma vist polegi enam see endine Piir, kes kunagi ei kannatanud virelemist ja hädaldamist, kes oli sitke nagu mees nagu puju? Jah, just nagu puju. Aga nüüd nad nähtavasti on mu ümber vahetanud kellegi teise vastu, kes on hopis [sic] pehmemast sordist. (Luts 1927: 120-121)

Puju on (common wormwood) on üks mu lemmik-umbrohi. Hea teada, et sellega käib kaasas mingi ütlus.

[...] kuid tehki ruttu, sest kas ta ei näe, et teda, meister Piiri, kutsub maa; ta vaevalt seisab jalul. (Luts 1927: 125)

Kõigi nende taeva-metafooride tasakaalustamiseks ka midagi maa-sümboolikast. Maapõrm kutsub, st inimene hakkab surema.

Anni sunnitud naeratuses oli palju kibedust ja valu: tema hingest peegeldusid inimlikud kannatused nagu peegelduvad pilved selges, vaikses vees. (Luts 1927: 136)

Pilvemetafoori epitoom.

Paar aeglast lumehelvet langesid Anni murelikule näole. Võttis taskuräti, pühkis suunurki ning tekkis ta silmi rõõmsam helk. Kuskil kaugel tuututas auto ja üsna lähedal prahvatas kinni üks välis-uks. Kogu ümbrus kõmises sellest. Linna röhk valgus kõikjal. (Luts 1927: 137)

Nägu, pilk ja strepitatsioon.

Ei võinud Valter kannatada neid segaseid juppe, läks lävele, kus oli seisnud nii tihti. Üks laps vahtis üht vanameest ning küsis see vanamees: "Mis sa minust vahid? Kas ma olen hirmus?" - "Oled küll, aga ega ma sind ei karda," - "Aga ma söön su ära!" - "Ema, ema!" karjus laps, komistas, tõusis ning kadus põikuulitsasse. Keegi korstnapühkija kükitas korstnas ja sõimles kassiga. (Luts 1927: 138)

Mu isa teab "prantsusekeelset" väljendit masöösuää.