Paar sammukest rändamise teed

Kreutzward, Friedrich Reinhold 1922 [1985]. Paar sammukest rändamise teed: üks elupuu küljest nopitud mälestuseleht. Redigeerinud ja eessõna kirjutanud Fr. Tuglas. Tartu: Postimees.

Jätsid nutma vanad silmad,
Kurbuspilve südamed,
Kes nüüd - soovimised külmad -
Igatsevad rahu-ööd
(Kreutzward 1922 [1985]: 3)

Mure-, kartuse-, ja tusapilvede kõrval on ka kurbusepilved. Lühidalt, kõik negatiivsed emotsioonid on pilvedega seostatavad.

Nii pikale kui rahva mälestus ulatub (muud kirjatunnistust meil sealsest põlvest ei ole), ei olnud keegi seda kuulnud ega näinud, et Suntsi soost üks nurja oleks läinud. Neil käis otsekui üks nägemata talutaja kõrval, kes jalga libisemise ja komistamise eest hoidis. Isa jättis põrmusängi pugedes õiglase meele, ema jälle tütrele au päranduseks, ja seda vanematelt päritud vara peeti Suntsi talus igal ajal väga kalliks, ülemaks kui raha, mida viimast vanal põlvel palju õ?emalt maa peal leiti kui meie päevil. (Kreutzward 1922 [1985]: 4)

Nägemata - nähtamatu seos.

Ja kui vaga poisike koorilt kirikurahvale ette teed lõksutas, ei mõtelnud tema aupaiga peale, ehk tema küll 26 trepi-astet teistest kõrgemal seisis. Kui tema parast lõunat koju tulles kirikuriided seljast võtnud ja ema kätte hoida annud, oli ta peast varbani laps kui ennegi, kes suvel küla vainul kurniviskamisel ja muude lapselikkude mängude juures esimene oli. Üksnes kiigele ei läinud tema, mis ei vagaduse, vaid üksnes sellepärast sündis, et kiikumisel pea ümber käis ja südant pööritas. (Kreutzward 1922 [1985]: 7)

Kehataju. "Pea käib ringi" on siin "pea käib ümber".

Reinul oli vanal eal veel niipalju lapselikku ja lapsikut külge jäänud, et kes teda sügavamalt ei tunnud, hõlpsalt võis uskuda: sel mehel on oiust puudu. Viimane arvamine jäi valeks! Neil päevil, kus mina temaga ligemalt tutvusin, seisis ta parajal mehe-eal, oli igas tükis väga mõistlik peremees ja lapsekasvataja, aga mõned isekombed ei lõppenud iial tema küljest. (Kreutzward 1922 [1985]: 8)

Individuaalsus, isemus, isekombed.

Tarkuse õppimisel hangub palju lapselikku meie küljest, ja mis ühelt poolt peaajusse varanduseks aurab, tarretab teiselt poolt kahevõrra südame rikkust, mis enne seal ilutsenud. (Kreutzward 1922 [1985]: 10)

Õppimise mõju lapsikusele.

Lauga Mihklil peeti vastlaõhtut - nii oli vana pruuk -, kuhu kõik noorem rahvas lustipeole kokku tuli. Sinna juhtus Suntsi Rein, kas kogemata või mõrsja kuulamise nõul? ei tea mina ütelda; aga niipalju on selge tõsi: sest silmapilgust, kus tema Kubja Liisu seal nägi, ei olnud temal enam teistele silma; ja kui hiljem Karu Tõnise viiuli sunnil jalad põrandale keeritama said, seal ei teadnud Suntsi Rein ise, kuidas tema Liisu käest kinni oli võtnud, aga keeritades kukkus süda põuest Liisu kätte, ja kui tants lõppes, oli mehikese tänine rahu otsas. Kodu poole minnes näitas maailm palju laiem, tähed teretasid teda kui Liisu silmad, ja Issanda üpris vägi ei olnud temal veel iial nii avalik olnud kui täna. Ei tulnud, ehk ta küll sängi puges vaiba üle pea võttis, öö otsa und tema silma. Liisu pilt seisis alati ees. Ja kui kolm päeva ja kolm ööd enesega oli võidelnud, siis tunnistas ta lugu isale. Vanamees oli poja väljavalimisega väga rahul, läks ise pühapäeval, kirikust tulles, vana Kubja Peetrile võõrsi, kus sedamaid kosjakaup selgeks sobitati. Ometigi võeti nõuks, et vast pärast paastuaega, lihavõtte nädalal kosilane raudkäpaga pidi tulema. Viis nädalat, mis lihavõtteni puudusid, näisid Reinule aasta pikkusena, aga kõige pikemad laupäevad, enne kui pühapäev jõudis, kus lootust kirikuteel Liisut näha saada. Aja vankri ratas läheb ühel kiirul edasi, siiski näib ta õnnepõlve maitsjale väga kiire ja ootajale ja leinajale väga pikaline olevat. (Kreutzward 1922 [1985]: 11)

Armumise füsioloogilised ja sotsiaalsed tagajärjed.

Pisukesel Maril nähti juba mähkmete päevi lõpetusel mitmes tükis nõnda iselikud kombed, et kõik vanemad Ehanurme küla eided (kelle ütlemise peale mina muidu iial hoone nurgakivi ei raja!) ühest suust tunnistasid: Ega see laps ei või kaua elada; tema palges ja silmas on enam inglit kui inimeselooma. (Kreutzward 1922 [1985]: 13)

Nägu koosneb palest ja silmist.

Meie rändame ühes igatsuse ikkes (Rein ja mina); siinpool haua sõrva lõppes meil mõlemil kevadine ilu! Seda ülejäänud lühikest sügise sammu saab Issand omal ajal rahurüppe juhatama, kus kaetud silmad päevatõusu vastu pööratud, mulla läbi uut koitu ja kevadet näevad, mille ilu ja õied igavesti kestavad, ja kus meie enam unesilmata mureöösid ei tunne, nii vähe kui nende mälestusi! Mõõdaläinud kaduvad päevad lähevad unenäoks, aga meie ei küsi mitte enam külaeitede käest, mis unenäod tähendavad. (Kreutzward 1922 [1985]: 14)

Muresilmad! Veel üks konstruktsioonitüüp: emotsioon+silmad (õnnesilmad, huvisilmad, kurbussilmad jne).

[...] ja nii sagedasti kui mina ühe ihingava lillepalge ette, täis kevadet ja täis janu - üht taevast tühjaks juua, astun ja järele mõtlen, et mitte aastatuhanded, vaid aastakümned sedasinast silmnägu seks kokkuvanunud kortsuliseks näoks, täis üleelatud lootusi, on välja kuivanud, siis... Aga senikui ma siin teiste üle kurvastan, tõstavad ja vaotavad mind ennast trepiastmed, ja rünka kohake jõuab ikka ligemale, sellepärast ei taha me siin üksteist nõnda tõsimeelseks teha, - lapsuke magab kõige õndsamalt ema kaisus! (Kreutzward 1922 [1985]: 14-15)

Vananemise mõju näole. Märka ka vananemise ja vanumise seost.

Rein ja Liisu vaatasid rõõmurikka silmaga pisukest võõrast, keda nemad enda sarnaseks ei usaldanud tunnistada. (Kreutzward 1922 [1985]: 15)

Muresilmad vs rõõmurikkad silmad.

Oli pisuke Mari kuskil tükil ennast "ja" või "ei" sõrva peale heitnud, siis ei võinud miski teda sealjuures segada, ja kui ema teda mõnikord valjuse läbi teisele küljele eksitas, tegi ta seda sõna lausumata ema tahtmist, aga pisarrõsine taeva poole tõstetud silm rääkis sõnata: "Küll sina armu Isa üleval näed, kuidas mulle praegu ülekohut tehti; anna neile andeks nende süüd, kes nemad Sind ega mind ei mõista!" -
Mis muidu lastele rõõmu tegi, jättis teda liikumata - ja kui tema pisuke süda mõnikord rõõmu pärast põues hüppas, et rindu kippus lõhkuma, siiski ei nähtud väljas pool kombes palju iial seda seespoolist liigutust. Mis rahul näiva sileda mere lainete all sügavas põhjas sündis, seda ei näinud kellegi silm! (Kreutzward 1922 [1985]: 16)

Silm räägib sõnata, aga mõned hingeliigutused jäävad nägematuks.

Mina astusin ligemale ja teretasin, aga Rein ei pannud mind ega minu teretamist tähele; tema mõtted näisid kaugel temast ära olevat. Palged olid temal kahvatud, silmalaud nutuveest tursul. Kui tüki aega seal olin seisnud, võtsin tema käest kinni, kätt pigistades. Tema vahtis kui raskest unest ärgates tüki aega minu peale, kui oleksin üks võõras ja temale tundmata olnud; viimaks ütles ta haleda häälega: "Väga hea, sõber! et täna õhtu siia jõudsite, kus murepilved mind kipuvad lämmatama. Meie Mari on suremisel!" (Kreutzward 1922 [1985]: 25)

Pilvemetafooride kinesteetiline pool.

Surija - tema ei saa enam kaua seda nime kandma - lõi kaks leekivat silma laiali ja vaatas kui tunnistades minu peale. Tema oli unes näinud, kuidas ta kui laps ühel lillepeenral kiikunud, mis kiigelaua kombel tema jalgade all paisunud, laud oli ülespidi tõustes roosipliveks kokku ojanud, mis siis temaga kullaste hommikute koitudest läbi üle suitsevate lilleväljade ära läinud - päike oli valge tütarlapse palgega tema peale naeratanud ja paistnud ja oli viimaks ühe valgusteradest ümberlennatud tüdruku kujul tema pilve vastu kukkunud, aga temal oli hale meel olnud, et ta oma väsimuses halvatud kätt tulijale ei jõudnud pakkuda. - Selle peale ärkas tema oma viimasest ehk paremini oma eelviimasest unenäost üles; sest pika eluunenäo peale on need väikesed kirjud unenäod kui vaiba kirjad koetud. (Kreutzward 1922 [1985]: 27)

Päikese- ja pilvemetafoorid võivad üpris keeruliseks minna.

Kui lai hommik aknast tuppa vaatas, ei võinud Mari seda enam näha - silmad olid tumedad, keelepaelad lukki läinud; - silmnägu läks võõramaks, mõnekorra tõmmati mokad kui naeratamisele. Kas rõõm või valu neid tõmbamisi sünnitas: kes seda võiks tõtt mööda ütelda? - kevadised õnnejampsimised, mis see elu iial ei saa tundma ega tulevikus maitsema, mängis allavajunud hingega - viimaks puistas surmaingel kahvatanud surmavõrgu tema näole katteks ja tõstis selle katte taga õitsva hinge juurtega tükis keha lavast ja elusast mullakastist välja. (Kreutzward 1922 [1985]: 27)

Väärtuslik lisandus "surma kehakeele" (dead body language) teemasse.