Õhtused teesid (1)

Õhtused teesid. 2. aprill 2014.

0. Sissejuhatuseks tuleb nii mõndagi selgitada. Esiteks seda, et see on üks harvadest postitustest siinses blogis mis ei tsiteeri otseselt kedagi või midagi vaid on mõeldud "minu enda sulest". St siia ei saa ma lisada "source' täägi. Teiseks on käesolev postitus tekkinud mimikri tõttu. Tegu on isegi kahekordse jäljendamisega. Esiteks andis selleks tõuke J., kes tänasel õhtusel jalutuskäigul korduvalt mainis oma suletud blogi kuhu ta kirjutab oma mõtteid lihtsalt kirjutamise harjutamiseks, aga eesmärgiga neid kirja pandud mõtteid tulevikus ära kasutada ilukirjanduse kirjutamiseks. Ja just nagu juhtub siis kui räägid kellelegi sellest kui palju trenni sa teed - see teinegi hakkab tahtma trenni teha ja võib-olla hakkabki trenni tegema - nii hakkan minagi praegu kirjutama selle tõttu, et sõber kirjutab ja tema kirjutamise idee tundub mõistlik. Teiseks jäljendan ma Roman Jakobsoni, kes nooruses olevat tihti käinud ümber oma teadusinstituudi jalutamas ja luule üle mõtisklemas ning tagasi koju jõudes oma mõtted punkthaaval kirja pannud ning sõpradele selliseid punkt-haaval kirju kirjutanud kus iga punkt oli justkui terviklik mõte ja sünfunktsiooni jaoks erilist vajadust ei olnud. Siingi ei pea minu punktid olema omavahel seotud, vaid võivad olla iseseisvad. et nii mõnigi punkt võib ära teenida "lisamõtteid", sooritan ma seda teeside vormis.
0.1. Erinevalt Jakobsonist, kes pani oma mõtted kirja ja seejärel saatis sõbrale teostan mina oma ettevõtmist vastupidises järjekorras: kirja panen sõbraga jalutuskäigul tekkinud mõtteid, mida võiks iseseisvalt edasi arendada. Siinkohal väärib mainimist näiteks see, et üks ideedest millest Toomemäel vestlesime, puudutaski kõne ja kirja seost ehk kuidas millegi läbi rääkimine või kirjutamine parandab mõtteid, muudab need mõttekäigud harjumuspärasteks, nii, et neid saab realiseerida muudes kontekstides. Näiteks tänases mentaalsuse semiootilise analüüsi loengus panin tähele, et enamus ideid mida Andre väljendas - sealjuures tuleb mainida, et ta ei ole selles loengus alati nii jutukas - olid samad ideed mida ma kuulsin tema suust paar nädalat tagasi kui me pärast sama loengut õlu ja praekartulitega salvestasime oma sügavat vestlust. See vestlus pidi ka siia blogisse jõudma, aga mul tuleb lahendada helifaili taustamüra probleem, et seda transkribeerida saaks.

1. Teadvuse ja teadlikkuse vastandus võib väljenduda paljudes variantides. Mind ennast imponeerib kõige enam nö tegija ja tegevuse "fenomenoloogiline topeldus". Viimane nimetus on võib-olla kohmakas, aga fenomenoloogia näib seda demonstreerivat kõige ilmekamalt. Tegija ja tegevusena vaatlemiseks on mul omad põhjused, aga kõige ilmekam on ehk mõtlemis ja mõtte vastandus. J. suutsin ma selle jutuga segadusse ajada, niiet selguse mõttes proovin ma taasluua seda arutluskäiku. See taasloomine on ette määratud nurjuma, aga ma proovin seda siiski, punkthaaval.
1.1. Mamardašvili ja Pjatigorski tekst sisaldas mõtet, et mõtleja on alati oma mõtlemise juures kohal. Selline vaateviis on Brentano stiilis fenomenoloogia aluseks. Ma ei hakka tsiteerima, aga proovin seda edasi anda sarnanevate ideede kaudu.
1.1.1. Peirce ei sallinud introspektsiooni. "Ei sallinud" on võib-olla eksitav. Ta ei pidanud seda vähemalt kasulikuks. Argumentatsioon kõlab umbes järgnevalt: mõte lendab omasoodu ja seda ei saa poole lennu pealt kinni püüda, et seda objektiivselt vaadelda. Mõte peab kõigepealt kuskile jõudma ja siis saab seda vaadelda. St märgitegevust ei saa tükkideks, osadeks või faasideks murda ja neid eraldiseisvalt vaadata.
1.1.2. Rimbaud'i kirjades esineb sarnane idee, et on vale öelda "ma mõtlen" vaid peaks ütlema "ma olen mõeldud". Mitte "ma mõtlen" vaid "ma olen oma mõtlemise juures kohal". Mõte lendab omasoodu ja ma olen selle mõttelennu juures pealtvaataja.
1.1.3. Mamardašvili ja Pjatigorski termineid kasutades (aga suure reservatsiooniga, et ma ei pruugi neid mõisteid õigesti mõista) võib öelda, et mittemõistmise situatsioonist mõistmise situatsiooni jõudmine ei ole kontinuaalne, sest need on diskreetsed "teadvuse seisundid", aga mõtlemine ise on protsessuaalne.
1.2. Tegevusele vastandub tegija, kes on tegevusest vähemalt heuristilistel põhjustel eraldatav. Märgitegija ja märgitegevus on üksteisest sõltuvad, aga eraldiseisvad. Mõtleja ja mõte on samamoodi eraldiseisvad. Samamoodi saab veel "topeldada" hulga nähtusi: tajuja ja tajumus, õuna sööja ja õuna söömine, jne.
1.3. See vastandus saab eriti tähtsaks teadvuse (consciousness) ja teadlikkuse (awareness) vastanduses, sest esimene on seletamatu "teadvuse kogemus" (teadvusel olemise tunne) ja seletatav "teadlikkus" oma tajumustest, mõtetest, elukogemusest, sisemistest seisunditest, välisest käitumisest jne.
1.4. Mulle peaks see vastandus muude huvitavate seikade kõrval kõige enam imponeerima just käitumise seisukohast. Kui tegija ja tegevus on vaadeldavad eraldiseisvatena siis peaks vähemalt teoreetiliselt olema võimalik ka nende tegelik eraldamine. Siin muutub oluliseks Mamardašvili ja Pjatigorski "automõtlemise" mõiste, millele saab külge pookida ka "autotegevuse" mõiste.
1.4.1. Autotegevus, vähemalt ühes tähenduses, oleks automaatne tegevus. St sellised tegevused milles tegija enda osalus on minimaalne. Minu enda tüüpiline näide on pärast väsitavat trenni koju jalutamine - ma kõnnin ja jõun koju, aga ei pruugi selle jooksul midagi mõelda, kogeda või mäletada - kohale jõudes avastan, et olen kohale jõudnud ilma, et ma oleksin tähele pannud kuidas ma kohale jõudsin. Võib küsida: kas ma olin teadvusel?
1.4.2. Autotegevuse teine tähendus (ja jällegi lihtsalt üks järjekordne võimalik tähendus) oleks "isetegevus" iseendale suunatud tegevuse mõttes. Iseendaga tegelemist on siin raske mõtestada, aga "automõtlemise" analoogina võib nii mõnegi variandi välja pakkuda. Autoadapterid oleks labane variant. Iseenda välimusega tegelemine oleks veel üks argine, aga suuremal skaalal, variant. Ideaalis peaks see kujutama, just nagu mõtleja ja mõtlemise lahutamise puhul, tegija ja tegevuse täielikku lahutamist. Kogemusetu kojukõndimise puhul on tegevus, aga justkui puudub tegija. Mis oleks selline tegevus kus on olemas tegija, aga puudub tegevus? Ja kuidas eristada seda pelgast tegevusetusest?
1.5. Automõtlemine on siinkohal tulemuslikum võimalus, sest see on seostatav budismiga - eeldades, et Pjatigorski kui buddoloog ei arutlenud midagi sellist "juhuslikult". Kui me räägime "tööst teadvusega" siis mida me mõtleme? Kas tööd teadvuse mõtestamisega ehk metafüüsilise või metateoreetilise konstruktsiooni ehitamisega? Või räägime me praktilise tegevuse väljaselgitamisega? Sel juhul kujutan ma tööd teadvusega ette "teadvuse hävitamisega" positiivses mõttes: see oleks sellise teadvuse seisundi saavutamine kus on kas ainult mõtleja ilma mõtlemiseta (meditatsioon) või mõtlemine ilma mõtlejata (elu-kogemus).
1.5.1. Elu-kogemuse all mõtlen ma siinkohal Peeter Uspenski harjutust, mis seisneb nö "mõtlemise peatamises" ja maailma vastu võtmine ilma selle peale mõtlemata. Kahjuks tundub see niimoodi sõnastatuna siiski meditatsioonita. Ümberpööramine seisneb siin selles, et võttes maailma vastu ilma selle üle mõtlemata tuleb nö "kaotada iseennast" ja lasta teadvusel kuidagi sulanduda ühte keskkonnaga. Kaovad justkui nii mõtleja kui mõtlemine. On näha, et selline vastandus ei ole väga tulemuslik ja selle arutelu poole tuleks tagasi pöörduda hiljem, vb pärast Powyse ja tema elu-illusiooni teemaga lähemalt tutvumist.

2. Regulatsiooni teema on veel keerulisem kui eelnev teema ja erinevalt eelnevast ei ole ma sellest hiljaaegu rääkinud ega kirjutanud, aga kurb on jätta neid õhtuseid teese ainult ühe-punktiliseks. Varem või hiljem tuleb mul nagunii selle teemaga põhjalikult tegeleda niiet ilma uue informatsioonita ongi ehk paras aeg, et panna kirja need vähesed mõttekäigud mis on praegusel momendil "kindlad" (või "kinnistunud", sest mingisugust erilist kindlust neil küll ei ole).
2.1. Ma otsustasin oma bakalaureuse-uurimuse pealkirjas vahetada power mõiste regulation'i vastu, sest esimene muutus üha vastumeelsemaks ja teise kohta avastasin nii mõndagi lahedat. Kohe tuleb ära mainida, et regulatsioon on üldine, overaching, temaatika milles mind kõige rohkem huvitava keskme moodustab regulaatorite (regulators) kategooria Ekmani ja Frieseni süsteemis. Ma tahan seda kategooriat rakendada "seitsmendaks funktsiooniks" Jakobsoni kommunikatsioonimudelis ja rääkida regulatiivsest funktsioonist.
2.2. Möödunud sügisel lugesin ma ilma erilise tagamõtteta ühte artiklikogumikku zoosemiootika teemal. See oli 1969. aastal avaldatud Approaches in Semiotics sarjas ja seetõttu nauditav lugemine (mul on selle ajastu ja sarja vastu positiivne meelestatus). On oluline mainida, et see kogumik sisaldab artikleid 1967. aastal peetud loomade suhtlemise teemal peetud konverentsilt. Palju muu huvitava kõrval leidsin ühest primaatide suhtlemist käsitlevast artiklist "regulaatorid". See juhtus rongis sõites ja ma olin sellest niivõrd erutatud, et hakkasin sellest enda vastas istuvale neiule inglise keeles vatrama (kohutasin ja kohmetasin teda ära). Selles artiklis oli regulaatoreid esitatud teatud ahvide repertuaaris kindlate häälitsustena. Neid oli vististi kolme erinevat tüüpi ja neid sooritas vanem ahv, kes juhtis nende kaudu nooremate ahvide ekspeditsioonilist liikumist puudel juhtavist eespool. Need kolm tüüpi olid umbes: edasi, muutke suunda ja peatuge. Neid häälitsusi nimetati seega 1967. aastal regulaatoriteks.
2.3. Samal, 1969., aastal avaldati Semiotica ajakirja kõige esimeses numbris Ekmani ja Frieseni 50-leheküljeline artikkel mitteverbaalse suhtlemise kodeerimisest ja klassifitseerimisest. Erinevate kategooriate nagu adapterid, illustraatorid, jne hulgas olid ka regulaatorid, ehk žestid või ilmed mille kaudu üks mõjutab teise käitumist. Sellisteks regulaatoriteks on näiteks peanoogutus ("jätka") või püstise nimetissõrme nähtavale tõstmine ("oota, ma tahan midagi vahele öelda"). Mõlemal juhul on tegu vestluse käiku reguleerivate käitumisvormidega. Mis teeb regulaatorite klassi põnevaks on see, et nad keeldusid samas artiklis regulaatoritest midagi enamat kirjutamast ja vähemalt seitsmekümnendate keskpaigaks olid nad sellest klassist üldse loobunud. Seetõttu kahtlustan ma, et nad olid selle klassi kaasanud oma kategooriate hulka "rutakalt" primaatide suhtlemise põhjal ja ei leidnud hiljem, et see oleks väga kasulik kategooria.
2.3.1. Sealjuures tuleb nentida, et kuigi Ekman ja Friesen ise loobusid regulaatorite klassist ei tähenda see, et teised uurijad oleksid neist loobunud. Näiteks mu seminaritöö juhendaja Silvi Tenjes kaitses oma doktoritöö 2001. aastal just regulaatoritest. See on vaid üks näide tööst mida on tegelikult tehtud regulaatorite uurimisel ja kategooria ise ei ole sugugi kasutu. Mulle meeldiks seda kategooriat kasutada väga suurejoonelisel moel, inkorporeerides selle "tagasi" kommunikatsioonimudelisse.
2.4. Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudelis on kuus aspekti ja neile vastavad kuus funktsiooni. Kuigi Jakobsoni faktorid ja funktsioonid pärinevad tema enda ja teiste Praha lingvistilise ringi tööst ja on paljuski selgitatav just oma ajaloolise ja intellektuaalse konteksti kaudu, on sellel ka märkimisväärne sarnasus Jurgen Rueschi ülevaatega punktidest mida kommunikatsiooniuurija peaks silmas pidama. See tähendab, kõigile Jakobsoni kuuele faktorile (kui mitte funktsioonidele, mis on Jakobsonil üksjagu originaalsed) vastavad Rueschil "punktid". Kõik peale viimase punkti - efekti. St peale faktorite ja funktsioonide mida me tunneme Jakobsoni mudelist tuleks kommunikatsiooni uurijal silmas pidada ka sõnumite edastamise tagajärgi - mis mõju avaldab mingi sõnumi saatmine vastuvõtjale. Sellele võib vabalt lisada ka teleoloogilise algupoole: miks saatja antud sõnumi üldse saatis ja mis mõju ta lootis sellega saavutada (irooniliselt, see aspekt on Jakobsoni "emotiivses funktsioonis" täitsa olemas, aga keegi ei ole minu teada seda tähele pannud, sest see pärineb Anton Marty'lt, kellest keegi ei tea mitte midagi). Seega esimene samm Jakobsoni "tüpoloogilise" kommuniatsioonmudeli "operatsiooniliseks" (operational, töötavaks) kommunikatsioonimudeliks muutmisel oleks (taas)lisada see "seitsmes faktor ja funktsioon". St mõju (effect või influence) faktor ja regulatsiooni (regulation või control) funktsioon.
2.4.1. Minu plaanis on selgelt näha nõrkasid punkte. Näiteks eelmise punkti viimase lause põhjal saab öelda, et ma ei suuda terminoloogilist valikut sooritada. Kas see on siis tajajärjeline effect või suunatud influence? Ja kuidas seostuvad regulatsioon ja kontroll? Viimane sobib siia momendil ainult selle tõttu, et selle läbi saan ma vestlusesse kaasata ka Charles Morrise ja George Herbert Meadi, kes rääkisid social control'ist. Seega kogu ettevõtmisest kumab läbi ehk liigagi ambitsioonikas plaan tuua vestlusesse mõtlejaid kes tegelikult ei ole omavahel seotud: tundmatud primatoloogid, psühholoogid (Ekman ja Friesen), lingvist (Jakobson), kommunikatsiooniteoreetik (Ruesch), semiootik (Morris) ja filosoof (Mead). Minu kujutluses oleks see plaan teostatav ja edukas ainult juhul kui mul õnnestuks need erinevad otsad kokku siduda viisil mis lubab mitteverbaalset käitumist, regulatsiooni ja ühiskondlikku kontrolli täiesti uuel moel vaadelda. Tähendab, läbikukkumise võimalus on väga kõrge ja tulemus ei pruugi olla sugugi niivõrd kasulik kui ma ette kujutan, sest mul oleks seda teoreetilist "krantsi" rakendada ainult kirjanduslikel kirjeldustel mitteverbaalsest käitumisest, mis - isegi kui ei ole läbinisti triviaalne - toob sisse omad teoreetilised probleemid millega ma ei ole veel tegelenud. Käesolevate teeside kolmandaks punktiks võiks täiesti vabalt sobida "konkursuse" mõiste, aga sellest kirjutan ehk mõni teine õhtu. Tänaseks on juba piisavalt.