Totemistlike klassifikatsioonide loogika

Lévi-Strauss, Claude 2001 [1962]. Metsik Mõtlemine. Tõlkinud Kaia Sisask. Tallinn: Vagabund.

Kuid eelkõige paistavad need pudemed ja killud selliselt vaid ajaloo palge ees, mis on nad tekitanud, ja mitte loogika vaatepunktist, mille huvides neid kasutatakse. Neid võib pidada heterogeenseks vaid sisu poolest, sest mis puutub vormi, siis eksisteerib nende vahel analoogia, mida meisterdamise vaatlus on võimaldanud defineerida: see analoogia seisneb sisu - mis on kõigil enam-vähem üks ja seesama - osalises inkorporeerimises vormi. Müüdi tähenduslikud kujundid ja meistrimehe materjalid on elemendid, mida saab defineerida kahe kriteeriumi kaudu: neil on olnud otstarve nagu sõnadel kõnes, mida müütiline mõtlemine "monteerib lahti" meistrimehe kombel, kes kougib rikkis äratuskellast välja hammasrattad nii, et neid võib veel kasutada samal otstarbel või kuskil mujal, kus neil pole oma esmafunktsiooniga mingit pistmist. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 65)

Sisu ja vormi suhe on siin variandi (vormi) ja invariandi (sisu) suhe. Meistrimehe komme koukida välja kasutatavaid juppe on sarnane humanitaarteadlase tööle nö zettel meetodile, mille näiteks on Levi-Strauss ise (aga ka Locke, Darwin, Wittgenstein, jne).

See loogika meenitab pisut kaleidoskoopi, instrumenti, milles sisalduvad killukesed moodustavad samuti struktuurseid mustreid. Fragmendid tekivad murdumise ja lagunemise protsessis, mis iseenesest on juhusliku iseloomuga, aga tema saadused peavad olema mitmes suhtes homoloogilised: näiteks suuruse, värviereduse, läbipaistvuse poolest. Neil pole enam iseolemist; neist on saanud defineerimatud killud kaleidoskoobi "kõnes", aga neil on piisavalt iseolemist ühes teises aspektis, nimelt kui nad osalevad kasulikult uut tüüpi nähtuse moodustamisel, mis koosneb mustritest, kus peeglite mängi teeb peegeldised samaväärseks tegelike objektidega; see tähendab, kus märgid võtavad sisse tähistatavate objektide koha. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 66)

Ajusopis on õrn mälestus, et Lotman kasutab ka kaleidoskoobi metafoori. Fragmentide homoloogia suhtes meenub arutelu kaastudengiga ühest õppejõust kelle mõtlemine on väga fragmentaalne. Ka minu oma on selline, aga see "homoloogia" seisneb minu puhul selles, et ma kogun erinevaid "vorme" mis tähistavad sama "sisu" - sarnaseid ideid väljendatud erinevates kontekstides erinevatel viisidel. Iseolemise kadumine ja märkide viitamine teistele märkidele on justkui semiootiline algtõde.

Viidates tema "liigagi inimlikule pilgule, kummalisele hingamisavausele, naha siledusele ja vahajale konsistentsile, neljale teravale hambareale nokakujulises suus", kirjeldab ta oma emotsiooni järgnevalt:

Flippyl ei olnud midagi ühist kalaga ja kui ta umbes meetri kauguselt kinnitas mulle oma sädeleva pilgu, pidin mõtlema, et ta ikka ongi üldse loom? Nii ootamatu, nii kummaline, nii salapärane oli see isend, et tekkis kiusatus näha temas nõiutud olendit. Aga oh häda, zooloogi aju ei võinud loobuda kinnistunud ja selles olukorras peaaegu valulikust veendumusest, et teaduslikes terminites polnud seal muud kui Tursiops truncatus... (Hediger, lk 138.)

Selline mõtteavaldus teadusmehe sulest oleks küllaldane näitamaks vajaduse korral, et teoreetiline teadmine ei ole vastuolus tunnetega, et teadmine võib olla ühtaegu objektiivne ja subjektiivne, ja lõpuks, et konkreetsed suhted inimese ja teiste elusolendite vahel varjundavad vahel oma afektiivsete nüansside (mis ise on selle primitiivse identifitseerimise tulemus ja mis, nagu Rousseau läbinägelikult märkis, on omane igasugusele mõtlemisele ja igale ühiskonnale) tervet teadusliku teadmise universumit, seda eriti kultuurides, kus teadus tähendab "Loodusteadust". (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 69-70)

"Sädeleva helgi" omadus Hedigeri kirjelduses on siin oluline vaid paralleeli tõtti: ka Darwini Expressions-is veenab teda loomade emotsioonides see, et ta adub koera pilgus tuhmi helki ("...the eyes became much changed in appearance, and I fancied that they looked less bright. (Darwin 1873: 60)).

Me oleme siin piirdunud vaid mõne näitega paljude hulgast ja kahtlemata oleks näidete hulk veelgi suurem, kui eelarvamused "primitiivide" lihtsusest ja rohmakusest poleks tihti takistanud etnolooge uurimast läbimõeldud, keerulisi ja koherentseid klassifikatsioonisüsteeme, mille olemasolu tundus neile mõeldamatu algelisel majanduslikul ja tehniliselt tasemel, millest nad järeldasud ennatlikult ka vastavat intellektuaalset taset. Ja alles praegu hakatakse aimama, et vanemad vaatlused, mille eest me võrdleme tänu sellistele haruldastele ja läbinägelikele uurijatele nagu Cushing, ei kirjelda mitte erijuhtumeid, vaid pigem teadmiste ja mõtlemise vorme, mis on niiöelda primitiivsetes ühiskondades äärmiselt levinud. Seetõttu peab meie traditsiooniline ettekujutus primitiivsusest muutuma. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 74)

Sama tunne on mul kehakeele-diskursuse eelse "kehakeele" suhtes (millesse kuulub ka nt silmade sätendumine/tuhmumine ülal), aga mille koherentsust tuleb minu arvates taastada ja uuesti läbi mõelda, sest meie praegused teadmiste ja mõtlemise vormid on teistsugused.

Olles näinud nii suurt täpsust ja üksikasjalikkust, võib hakata kahetsema, et iga etnoloog pole ühteaegu ka mineraloog, botaanik, zooloog ja isegi astronoom... (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 80)

Nagu ma aru saan on selle jaoks tänapäeval etnobotaanikud ja etnobioloogid...

Kirdes elavate algonkinide mütoloogias on kaljukass riukaline loom; teda vihkavad ja kardavad ka Hudsoni lahe eskimod, lääne arhapaskanid ja Alaska ja Briti Kolumbia rannikuäärsed hõimud. Kui koguda kokku kõik, mis neist rahvastest teada on, jõuame samasuguse seletuseni nagu see, mille üks geograaf on kunagi saanud trapperitelt: "Kaljukass on peaaegu ainus liige nirkide perekonnas, keda ei saa lõksu püüda. Talle pakub lõbu varastada nii jahimehe saaki kui ka tema lõkse. Ainus võimalus temast lahti saada on ta maha lasta." (Brouillette, lk 155.) (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 85)

Huehuehue.

Tõsi on, et klassifikatsiooniprintsiipi ei saa kunagi eelnevalt postuleerida. Ainult etnograafiline uurimine, see tähendab, kogemus võib selle avastada a posteriori. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 96)

Klassifikatsioon peab vastama materjalile, mitte materjal klassifikatsioonile.

Üks oseidžide rituaalne loits ühendab mõistatuslikul moel lille, mille ingliskeelne nimi on blazing star (Lacinaria pcnostachy), söödavat taime (maisi) ja imetaja (piisonit) (La Flesche 2, lk 279). Selle seose põhjusi oleks võimatu mõista, kui üks teine allikas ei teataks sõltumatult, et oseižide lähedased sugulased omahad pidasid piisonijahti suvel seni, kuni blazing star tasandikel õitses. Nõnda said nad teada, et mais on küps, ja pöördusid tagasi külasse saaki koristama. (Fortune I, lk 18-19). (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 99)

Looduses esineb kooskõla mis on usaldusväärne ajaarvestaja.

Opositsioon kõnelemise ja vaikimise, lärmi ja vaikuse vahel vastab niisiis opositsioonile värvi ja värvi puudumise või kahe erineva kromatismiastme vahel. Need vaatlused lükkavad minu arvates ümber kõik teooriad, mis kasutavad "arhetüüpe" või "kollektiivset alateadvust"; üksnes vormis võivad olla ühised, aga mitte sisud. Kui esineb ühiseid sisusid, peab nende põhjust otsima kas siis mõningate loomulike või kunstlike entiteetide objektiivsetest omadustest või levikust ja laenamisest - see tähendab, mõlemal juhul väljaspoolt vaimu. (Lévi-Strauss 2001 [1962]: 105)

Täpselt vastupidine viisile kuidas ma mõistsin seda suhet ülal. Asjaolu teeb raskemaks vaid see, et enamus kordadest kui ma seda eristust kohtan pole mul vähimatki aimu mida vormi ja sisu all silmas peetakse.