Uncommonly interesting. ··· Pütagorase elulugu on ebatavaliselt huvitav. Sellest johtuvalt on temast kirjutatud nii palju elulugusid, sh ka Peirce'i poolt lühike kokkuvõte. Iamblichuse oma on neist kõige autentsem, kuigi kirjutatud umbes kaheksa sajandit pärast Pütagorase eluaega.
Ethical fragments. ··· Taylor kirjutas, et Iamblichuse tõlkele juurde lisatud fragmendid erinevatelt (eeldatavasti varajastelt) pütaagorlastelt olid allikateks ka Aristotelesele, kelle Nicomachose Eetika seetõttu on nende fragmentidega võrreldavad. Nii vähe kui ma olen NE-d lugenud, peab see paika - mingi sarnasust tõesti on. Aga see selleks. Kuna eesmärk on lõpuks koostada tabel erinevatest triaadidest ja nende kooskõlast läbi filosoofia ajaloo (ainult kindlatele autoritele toetudes), hakkan siin koostama tabelit, "katsudes läbi" erinevaid võimalikke ridu. Alustame sellest:
body
(disease) | | soul
(ignorance) | | |
Esimene ilming mind huvitavast triaadist on selline (vt Iamblichus 1818: 16). Kahjuks ei ole see täielik. Kolmandal positsioonil peaks olema kas "man" või "rational animal", aga selleni jõuame. Selles kirjakohas on kirjeldatud erinevaid korruptsioone - keha võib jääda haigeks, hing võib jääda ignorantseks - millede hulka on arvatud ka elemente seitsmendast tetratsüstist (vt Taylor 1818: 239), (üksikinimese) kõht võib korrumpeeruda läbi luksuse, linn läbi rahutuste, majapidamine läbi tüli. Kõikides asjus võib mõõdukuse puudumine korrumpeerida.
The entrance of men into the present life, resembled the progression of a crowd to some public spectacle. ··· See on triaadilisuse põhiline lähtekoht, või vähemalt kõige varajasem ja illustratiivseim näide. Iseküsimus on kui hästi see lugu sobitub Peirce'i tükiga "Men of Feeling, Action, and Thought". Tabelisse asetatuna näeb see lugu välja nii:
| "one hastening to sell his wares for the sake of money and gain" | | "another that he may acquire renown by exhibiting the strength of his body" | | "those the most liberal, who assemble for the sake of surveying the places, the beautiful works of art, the specimens of valor, and the literary productions" |
Siin (vt Iamblichus 1818: 28) on esimene ja teine koht lihtsad ja iseenesestmõistetavad, aga kolmas on kuidagi laialivalgunud. Kolmas tüüp, kes läheb avalikule üritusele selleks, et 'pealt vaadata', tunneb huvi kultuuritoodete vastu. Selles mõttes on asi ägedas kooskõlas Bourdieu kapitali tüüpidega:
| finantskapital | | sotsiaalne kapital | | kultuuriline kapital |
Bourdieu'ga võib klappimine olla puhas kokkusattumus - ma pole kindel, kui palju tema klassikalise kreeka filosoofiaga tegeles. Fourier võib natuke julgemalt sisse tuua (prantslaste hulgast), sest tema süsteem ehitub otseselt pütaagolusele üles. Samas katkendis annab Iamblichus ka alternatiivse sõnastuse kõigile kolmele, laiendades neid mõnevõrra:
| "the desire of riches and luxury" | | "the love of power and dominion" & "an insane ambition for glory" | | "the man who gives himself to the contemplation of the most beautiful things" |
Neid seniseid (tabeli) sissekandeid kokku võttes ilmneb isalgne kuvand järgmisena:
- Esimest tüüpi inimesed huvituvad rahast, kasumist, rikkusest ja luksusest, lähevad avalikule vaatemängule oma tavaari (tänapäeval merch'i) müütama.
- Teist tüüpi inimesed huvituvad tuntusest, võimust, valitsemisest ja kuulsusest, lähevad avalikule vaatemängule ühistegevustes (nt võistlustes) osalema selleks, et ennast näidata ja ennast tõestada.
- Kolmandat tüüpi inimesed huvituvad vaatemängust, kunstist, vahvusest, kirjandusest ja üle kõige, mõtisklusest, lähevad avalikule vaatemängule ilma kasu- ja auahnuseta vaatajateks.
Põhiline probleem selle jutustusliku tüpoloogiaga on seos hilisemate triaadidega, kasvõi pütaagorlaste eetilistes fragmentides esineva keha, hinge, ja mõistusega. Kolmas ei ole problemaatiline, aga seos keha ja luksuse ning hinge ja au vahel, näiteks, nõuab lahtiharutamist.
an unstudied contempt of, and hostility to glory, wealth, and the like ··· Pütaagorlik eetika on suunatud kolmasusele (olla "puhas" kasu- ja auahnusest), mistõttu ei tasu mitte ainult ise mitte püüelda kasumi või tuntuse poole, vaid tuleb ka jälestada ja olla vaenulik nende ilmingute suhtes. Kuulsust ja rikkust tuleb vihata. Paar lehekülge hiljem (vt Iamblichus 1818: 37-38) seletab biograaf, et Pütagorase sektiga liitujad pidid kolm aastat vaikides kuulama, sest selle ajaga ilmnes, kas õpilane tõepoolest armastab õppimist ja jälestab au ja uhkust piisavalt.
he called some of them Pythagoreans, but others Pythagorists ··· Pütagoras ise olevat eristanud oma jüngreid; pmst matemaatikud ja akusmaatikud. Minu eesmärkide jaoks on see mugav heuristiline vahend, millega saab eristada neid, kes pühitseti müstikatesse Pütagorase eluajal ja tema koolkonnas, ja neid, kes järgivad Pütagorase filosoofiat ühel või teisel kujul, aga kes ei ole osa traditsioonist. Selles tähenduses oleks ka Peirce'i ceno- või kaino-pythagoreanism õigemini 'kaino-pütagorism" (eemalda ean). "Pütagorlased" olid osa Pütagorase sektist, "pütagoristid" on need, kes "pütagoriseerivad". Kahjuks saab vähemalt meie ajaarvamise algusest saadik rääkida ainult pütagoristidest ja pütagoriseerimisest.
what a thing is; others what it especially is; but others, what ought, or what ought not, to be done ··· see triaad on minu arvates Kanti Possibility, Reality ja Necessity, st mis võib olla, mis on, ja mis peab olema. Kant olevat Iamblichust lugenud originaalkeeles, niiet tõenäoline mõjutus on olemas. Aga samahästi võib see triaad Kanti kategooriatest põhineda ükskõik millel muul (nt Aristoteles, keda ma veel ei tunne).
Sellele kohale tasub veel erilist rõhku panna, sest siin on põhimõtteliselt tegu mõistatusega. Need on "mõistusõnad" selles tähenduses, et igale neist vastab mingi krüptiline küsimustik. On võimalik, et varem või hiljem jõuan ka selles osas mingile selgusele, niiet esiotsa võib üle korrata Iamblichuse teksti järgi, mis need kolm asja on.
- Mis asi on. - Mis on õnnistatute saared? Päike ja kuu. Mis on Delfi oraakel? Tetratsüst. Mis on harmoonia? See, milles Sireenid seisnevad.
- Mis asi eriti on. - Mis on kõige õiglasem asi? Ohverdada. Mis on kõige targem asi? Number.
- Mida tuleks, ja mida mitte, teha. - Mis on kõige targem asi, mis puutub inimestesse? Meditsiin. Mis on kõige ilusam? Harmoonia. Mis on kõige võimsam? Vaimne otsustus [vaba tahe]. Mis on kõige parem? Õnn. Mis on kõige tõesem väide? Et inimesed pahelised.
Ei meiki esmapilgul just kõige rohkem senssi. Igal juhul on on selge, et kolmas kategooria on nt kooskõlas Kantiga (mida tuleks teha, mida mitte - viitab seadusele) ja kolmanda kategooria üldnimetaja "that which gives names to things" on intellekt, nagu selgub hiljem. Võib-olla siin ei ole mingit erilist süsteemi - tegu on vaid ülevaatega küsimustest, mida Iamblichuse järgi Pütagoras oma õpilastelt küsis. Nii mõndagi võtmesõna siin (nt "õiglus") saaks veel laiendada, aga ei tasu liialt rapsida. Jäägu see seik esialgu mõistatuseks. Järgmise rea tabelisse saame Iamblichuse järgi (1818: 48) rolljaotusest Pütagorase kogukonnas:
| economic | | political | | legislative |
See jaotus võib kehtida nii kogukonnas sees kui ka pütaagorlaste rollidele Krotoona ühiskonnas laiemalt. Sisemistest teame Iamblichuse järgi kõige rohkem "majanduslikust" - kui sa liitusid kogukonnaga, siis andsid sa kogu oma vara neile ära, ja kui sind visati kogukonnast välja, siis said oma panuse kahekordselt tagasi. Välistest teame kõige enam "poliitilisest", sest pütaagorlased hõivasid avalikke ameteid (held [political] offices). "Seadusandliku" rolli kohta teame mõlemast sfäärist: Pütagoras oli Krotoona linnale ja kõigile (seitsmele?) vallutatud linnadele seaduste andja ja seaduskuulekusele manitseja; kogukonna sees oli seadustel ja seadusandlusel püsiv roll ja pütaagorlased käisid justkui päev otsa ringi üksteist seaduskuulekusele manitsedes.
there are two motions of the body and the soul; the one being irrational, but the other the effect of deliberate choice ··· Keha- ja hingeliigutusi on kahte tüüpi: irratsionaalne (instinktiivne) ja tahtlik valik (teadlik). Tuleb üles tähendada, sest eetilistes fragmentides on see arusaam inimloomusest keskse tähtsusega.
the third is a medium between the other two ··· Kolmasus vahendab esmasust ja teisesust. Parima sõnastus (yin & yang'i tähenduse määratlusest laenatud): kolmas on üksteisele vastanduva esimese ja teise üksteist täiendav (komplementaarne) segu. Lotmanlikult saab sama asja öelda nii, et kolmas on esimese (nt katkendliku) ja teise (järjepideva) "dünaamiline dialoog". Ma pakun, et esimene peaks siin olema katkendlik ja teine järjepidev (kuigi need võivad samavõrd hästi olla vastupidiselt mõeldavad), sest Procluse järgi on nad Limited (piiratud), Unlimited (piiramatu) ja Mixed (segu). Sügavama metafüüsikaga pole praegu vaja jännata - for all intents and purposes, keha on piiratud (keha sünnib, elab ja sureb) ja hing on piiramatu (surematu, lõputu, alati juba eksisteeriv). Iamblichus (1818: 83) annab ka nende pooluste pütaagorlikud vasted: parem käsi esindab paaritud numbreid (1) ja on jumalik (divine) ja vasak käsi esindab paaris numbreid (2) ja seda, mis lõhestub (dissolved). Järjekord ei klapi täielikult, aga liiga sügavale aritmoloogiasse ei ole praegu vaja sukelduda.
incapable of being properly circumscribed by definition ··· Äge sõnastus (fraseoloogiline vääriskivi). See puudutab originaalis küll kehaliste nähtuste allumatust täiuslikule definitsioonile, mispuhul ma kahtlustan mõjutust Kantile, kes ütleb samamoodi, et empiirilisi kontseptsioone ei saa defineerida, ainult kirjeldada, aga minu piiratud otstarbeks võib sarnases sõnastuses kõnetada nende kolme elemendi, mis selle triaadi moodustavad, paigalpüsimatust. Asja tuum on alati sama, aga läbi aja võib leida kõikvõimalikke variatsioone ja "katseid" (attempts) neid kindlate sõnaliste tähistajate alla mahutada (minu lemmik on eesti keeles neljatäheliste sõnade variant - taju, tahe, mõte).
Eetilistest fragmentidest saab juba kõige esimesest, Hippodamuse (1818: 144) omast, panna kokku tabeli, milles on rohkem kui üks rida:
| prosperity | | virtue | | felicity |
| beatitude | | praise | | |
providential care
divine destiny
mortal allotment
good fortune | | | | |
felicity is the use of virtue in prosperity ··· See sõnastus on küll Archytase (1818: 159) oma, aga võtab kenasti kokku, mis siin toimub. Hippodamus enda sõnastus on natuke kohmakam: "human felicity summarily consists of these two things, viz. of praise, and the predication of beautitude" (samas, 144). Mis siin toimub on see, et jõukus (prosperity) sõltub jumala või jumalate õnnistusest (beautitude) ja vooruslikust käitumisest jõukuses. Maakeeli öeldes, õnnestav (felicitous) on käituda hästi kui sul läheb hästi. Sellest, et sul on vedanud, ei piisa - liigne rikkus võib teha türapeaks - õnnis on see, kes on rikas ja vooruslik. Jõukuse ja õnnistuse all on mitu sünonüümi, millest kõige lihsam on "hea saatus"; jumaliku ettenägelikkuse hool (providential care) viitab jumala(te) järelvalvele - Pütagoras olevat öelnud, et see, kes usub, et jumal on olemas, aga ei usu, et ta valvab inimeste järele, on samahästi ateist; "taevalik saatus" (divine destiny) ja "surelik väljajagamine" (mortal allotment) viitavad samale asjale - jumal(ad) on inimese saatuse (loe: jõukuse) ette määranud. Seda ei pea ilmtingimata tõlgendama predestinatsioonina: võib lugeda ka nii, et keha, millesse sa sünnid, on juhuse mäng (jumalast lampi). Just nagu jõukuse "eeldus" (predication) on õnnistus, nii on ka kiituse (praise) eelduseks voorus. Seda "kiitust" tuleb rõhutada, sest kuigi seda on vähe, on see just see, mida ihaldab seda tüüpi inimene, kes elab tuntus, võimu, valitsemise ja kuulsuse nimel.
Järgmine huvitav rida, mida võib tabelisse lisada, on natuke krüptilisem, aga ikkagi asjaga seotud. Kontekst on selline, et Hippodamus arutleb õnne jaoks vajalikke eeldusi, mille hulgas on esiteks jõukus, ja teiseks, et inimene elab ja sureb riigis, mida valitsevad õiglased seadused (equitable laws). Siin on põhimõtteliselt sama loogika, mis ülal - õnne (3) jaoks on vajalik jõukus (1) ja õiglased seadused (2) - ainult selle vahega, et seadusi ei puudutata mitte seadusandluse seisukohalt, vaid voorusliku (seadusliku) käitumise seisukohalt: inimese elu ühiskonnas on terviklik ja täiuslik (entire and perfect) kui ta käib teistega läbi viisakal moel (associates [with others] in a becoming manner). Etteruttavalt võib mainida, et üks neist fragmentidest ütleb ka, et vooruslikul käitumisel on komme muutuda harjumuslikuks (üleminek teisesuselt kolmasusele). Niisiis, natuke krüptilist filosoofiat (vt Hippodamus 1818: 146):
| ["some things are naturally adapted to subsist"] "in one thing, and not in many" | | ["others"] "in many things, and not in one thing" | | "but others both in many, and in one thing, and on this account in one thing, because in many" |
Siin võib kandilistest sulgudest märgata, et ma vahetasin kohad ära (just nagu, ülal, mulle oleks meeldinud, et paaritu arv eelneb paaris arvule). Eks aeg ja edasised lugemised näitavad, kas need muudatused on kohased või kohatud. Põhimõtteliselt on meil siin tegu järjekordse triaadiga Kanti kategooriatest: Unity, Plurality, and Totality, ehk Ainulisus, Paljusus, ja Täielikkus. Sellest ka minu muudatus: asjad, mis seisnevad ühes asjas, aga mitte paljus, on Ühtsus/Ainulisus (justkui Peirce'i qualia, järgnevas näites mingi müra, keegi ütles midagi); asjad, mis seisnevad paljudes asjades, aga mitte ühes, on Mitmus/Paljusus (justkui Peirce'i token, keegi ütles ühe sõna, "tere"); asjad, mis seisnevad korraga ühes asjas ja seeläbi ühes asjas, sest paljudes, on Täielikkus (justkui Peirce'i type, keegi ütles vb "tere, tere", aga läbi kahe sõna ütles sama asja - natuke kehv näide, aga kuna klassikalistes käsitlustes on just see sõna, siis sundisin selle siia sisse). Suuremas pildis on tegu sama loogika (vastandiste komplementaarsus) variatsiooniga, mida võib väljendada ka Kantiaanlikult - Täielikkus on näha Paljususes Ainsust -, aga mis iseloomustab ka seda tõlgendust, et inimene kui "mõtlev loom" (rational animal) ehk intellekt, on keha ja hinge koosmäng. Iseasi, kas siit võib nüüd välja lugeda, et inimesel on küll üks ja ainus keha, aga hingesid on tal palju (we are legion), aga siin võib meelde tuletada Limited/Unlimited dialektikat, st keha on arvuliselt piiratud (üks), aga hing on suuruselt mõõtmatu (lõputu paljusus).
Hippodamuse katkendi põhjal saab tabelisse veel ühe rea lisada, aga siin tuleb arvesse võtta eelnevat (Ühtsus, Paljusus, Täielikkus), sest aspekt on suurusjärgi võtmes ja suunitletud erinevat järgi voorustele. See rida ei jõua kohe kindlasti lõplikusse tabelisse, aga huvitavuse poolest võib teda siia asetada küll:
| "health and strength are the virtue of the body" | | "equitable legislation is the virtue of a city" | | "Harmony [...] is the virtue of the world" |
Jällegi, kokkulangevus eelnevate ridadega on ainult esimeses tulbas, aga siin on päris hästi näha Ühtsuse ja Paljususe dialektikat: sul on üks keha, linnas on palju inimesi (palju kehasid), ja üksikisiku hea läbikäimine teda ümbritsevate (linna)elanikega annab harmoonilise maailma. Teisest käest on siit võimalik tuletada ka kooskõla siinse postituse esimese tabelireaga: haigus korrumpeerib keha, kuritegevus (seadusekuulmatus) korrumpeerib linna, ja mõlemad koos tekitavad maailmas ebakõla, dissonantsi, kaose.
a most exquisite animal ··· Euryphamus (1818: 148-149) ei anna tabelisse uut rida, vaid viskab kaikaid kodaratesse. Esimene oluline tähelepanek ei ole problemaatiline: inimene on mõtlev loom, ja mõtlematutest loomadest (irrational animals; brutes) selle poolest üle, et saavad osa voorustest (virtues) ja õnnest (felicity). Loomadel seevastu ei ole mõtlemist (destitute of reason) ega "käitumise teadusi" (the sciences pertaining to actions), st eetikat. Okei, inimene on jumalate poolt õnnistatud (saatuse ja jõukusega) ja tal on vaba tahe (tahtlik otsustusvõime), aga valgustatud kaasaegne ei saa vist kummagi väitega nõustuda - miks ei peaks jumal(ad) teisi loomi õnnistama või nende saatust määrama? ja kuidas sa keelad loomadele vaba tahet?
Tõsise kaika viskab Euryphamus mulle kodaratesse väitega, et "elu koosneb keha headusest, rikkusest, tuntusest, ja sõpradest" (the parts of life are the good of the body, of riches, renown, and friends; samas, 149). Esiotsa nentisin lihtsalt, et see on katkine kolmnurk - keha headusi võib tõlgendada tervisena, rikkus on samuti esimeses lahtris; tuntus ja sõbrad lähevad ilmselgelt teise lahtrisse. Aga mis siis kui mainitud hüvesid on siia rivistatud nimme neli? Pütaagorlikud tetratsüstid koosnevad, nagu allpool Taylori kommentaaridest näeme, neljast osast. Kas on võimalik, et sellel järjestusel on mingi peidetud tagamõte?
Vaateme konteksti. Asjaloo teeb keeruliseks see, et nimetatud nelik on sisestatud kolmikusse, mida ei ole kerge vahendada. Metafoor on järgnev: inimese elu on nagu lüüramäng, mis nõuab kolme asja: aparaati, kompositsiooni, ja sõrmitsemist/sõrmetööd (contrectation on see viieeurone sõna, mida millalgi kasutati ka "näpuka" jaoks). Lüüra "aparaat" on oma sõnadega instrumendi koosseis (a preparation of all the appropriate parts), st lüüra 'keha' (1), keeled ja kõlakast. Kompositsiooni all mõistetakse siin lihtsalt harmooniat (the commixture of the sounds with each other), st lüüra 'vooruslik käitumine' (2). Konkretatsioon (mugandame) on lüüra 'keha' 'vooruslik käitumine' (the motion of these [strings?] to the apt composition) (3). Olgu, vist ikka ei murra vormi: inimese elu on 'aparaadi' (keha ja rikkuse) 'sõrmitsemine' vastavalt kompositsioonile (tuntus ja sõbrad). Sellest viimasest seosest saab välja lugeda, et inimene peaks käituma vastavalt oma tuntusele ja sõprusringkonnale. Käib kah. Metafoor iseenesest on arusaadav: pill (1), noodid (2), ja kuidas sa pilli mängid (3).
Üldise märkusena võin siinkohal tõdeda, et need eetilised fragmendid on ühest käest üksteisega kenas kooskõlas, sest igal pool on enam-vähem samad võtmesõnad ja loogika, ja teisest käest tekitavad sügavaid kahtlusi, kui palju nad tegelikult kajastavad Pütagorase õpetusi või kui palju on lihtsalt mäng kindlate piiride raames, samade võtmesõnade ja loogikaga žongleerimine. Loodetavasti saab sellele küsimusele selgust edasist lugemiste käigus, eriti, kui peaksin lugema sekundaarseid refleksioone nende konkreetsete pütaagorlaste kohta.
Euryphamuselt saame veel teada, et voorus on seotud hingega ja jõukus kehaga. Kolmandal kohal on mõtleva looma intellekt: "both are parts of him so far as he is an animal" (Euryphamus 1818: 150). Vooruse pärusmaa on kasutada viisakal moel (becoming manner) hüvesid, mis on loodusega kooskõlas (conformable to nature). Jõukus seevastu annab meile need hüved. Nii palju on selge: jumalate õnnistusest saame jõukaks ja voorus on kasutada seda jõukust otstarbekalt (võib eeldada, õiglaselt). Mis on nüüd huvitav on lisandus, et voorus annab meile (imparts) tahtliku valiku (deliberate choice) ja õige mõtlemise (right reason). Jõukus seevastu 'energiad ja tegevused' (energies and actions), mis on natuke arusaamatu. Ilmselt tuleb seda lugeda esimeses lauses seatud paralleelidega: vaba tahe ja mõtlemisvõime tulevad hingest, aga keha võimaldab meile energiat, et tegutseda?
Archytas annab meile esimese asjana variatsiooni Ainsuse/Paljususe dialektikas, milles tegusõna on teine, subsist on nüüd eligible, ja järjekord täpselt selline, milliseks ma vormistasin eelmise samalaadse rea:
| "some [goods] are eligible for their own sakes, and not for the sake of another thing" | | "others are eligible for the sake of something else, and not on their own account" | | "a certain third species of goods, which is eligible both on its own account, and for the sake of another thing" |
Edasi läheb aga asi pöördesse. Nimelt seletab Archytas, et asi, mis on iseenesest sobiv, väärt või lubatud (eligible) on see sama, muidu siin tabelis kolmandasse lahtrisse paigutatud, nauding või õnn (felicity). Archytas seletab, et me püüdleme (aspire) teiste asjade suunas naudingu/õnne nimel, aga me ei ihalda naudingut/õnne millegi muu jaoks. Loogiline. Järgnevas reas panen senise järjepidevuse korraks pausile ja proovin järgi kuidas Archytas seletused ülejäänuga klapivad.
Asjad, mida me ihaldame millegi muu nimel, aga mida me ei ihalda iseenesest, on Archytase järgi kasulikud (useful) asjad ja nö eel-sobilikud (pre-eligible) asjad, mille põhjal me omandame asju, mis on iseenesest sobilikud. Sellisteks asjadeks on kehaline töö, treenimine, ja hõõrdumised (frictions), mida kasutatakse keha parendamise nimel, samuti lugemine, meditatsioon ja õppimine, mida tehakse ilusate ja vooruslike asjade nimel. St teisel kohal on tegevused, mis viivad meid naudingu/õnne poole. Huvitav, et siin on jälle nii vaimne kui füüsiline - keha treenimine ja vaimu teritamine - kohal, mis viskab tõepoolest tavapärase järjekorra sassi; see on see žongleerimine, milles keha ja hinge aspektid on mässitud või sisestatud (embedded) mingi kõrgema järgu triaadi sisse.
Kolmas kategooria, ehk asjad mis on meeldivad iseenesest ja ühtlasi kasulikud millegi muu jaoks, on voorused ja vooruslikud harjumused [nagu] tahtlik valik ja tegevus, ja misiganes peab kinni (adheres) sellest, mis on tõeliselt ilus. Nüüd üks vimka: asjad, mis on iseenesest ja teiste asjade jaoks sobilikud on ka kolmeks jagatud (triply divided). Üks osa seisneb hinges, teine kehas, ja kolmas välistes asjades (externals). Hinges on hinge voorused, kehas on keha voorused, ja see, mis kuulub "väliste asjade" juurde seisneb sõprades, kuulsuses, aus ja rikkuses (friends, glory, honor, and wealth). Seega:
| nauding/õnn on hea iseenesest | | keha treenimine ja vaimu teritamine ei ole meeldivad iseenesest, aga on kasulikud, et saavutada nauding/õnn | | voorused (keha, hing, ja välised asjad nagu sõbrad, kuulsus, au ja rikkus) |
Kõik on pea peale paisatud. Nauding/õnn võiks olla kolmandas lahtris, aga seda juhul kui see seisneb jõukana vooruslikult käitumises. Voorused olid ennist teises lahtris, seotud hingega, aga nüüd hõlmab nii keha kui hinge ja veel hunnikut väliseid asju, mida ei kanna kuidagi selgemõistuslikult osadeks jagada. Ainus loogiline moment siin ongi nende väliste asjade iseloom: sõbrad, kuulsus, au ja rikkus on tõepoolest kõik head iseenesest ja kasulikud teiste asjade jaoks. Samas kui omalt poolt Archytasele vastu kaikaid kodaratesse loopida, siis keha treenimine ja vaimu teritamine on ka ju tegelikult nauditavad iseenesest - keha treenimine annab endorfiine ja hea tuju, ja kui vaimu teritamine ei oleks meeldiv, ei loeks keegi raamatuid lihtsalt niisama. See selleks. Edasi kordab Archytas juba tuttavat nooti, et inimene on keha ja hinge koosmäng. Järgneb eristus kahte tüüpi hüvede (goods) vahel: ühed on inimese hüved (the goods of man) ja teised on inimese osade hüved ([goods] of the parts of man). Siin ilmneb, et nauding/õnn on inimese (tervikuna) hüve, aga osade hüved jagunevad keha, hinge ja väliste asjade vahel:
| "the good of the body is beauty, health, a good corporeal habit, and excellence of sensation" | | "the good of the soul is prudence, fortitude, justice, and temperance" | | [the good of] "externals however, wealth, glory, and nobility" |
the animal which consists of both ··· Inimene kui intelligentne loom seisneb korraga kehas ja hinges.
virtue and science are in our power, but prosperity is not ··· Vooruse ja "käitumisteaduse" üle on meil võim (vaba tahe), aga jõukuse üle mitte - oma keha ja võimeid ei saa me valida.
virtue has the fit and becoming for a rule ··· Vooruslikul käitumisel on komme muutuda harjumuspäraseks.
Theages (1818: 161) annab tabelisse uue rea, mis on põhimõtteliselt kooskõlas uusaegse psühhoologilise triaadiga:
anger
(dominion over impetus) | | desire
(intrepidly rules over the appetitions of the soul) | | reasoning power
(dominion over knowledge) |
Esimese juures on oluline võtmesõna impetus - 'the force or energy with which a body moves' (Chase'i motiivsus); teise juures tuleb tähele panna, et "iha valitseb [kartmatult/vankumatult] hinge ihalduste üle" - oleks justkui tautoloogia (desire/appetition), aga oluline rõhk on sellel, et ihalused kuuluvad hingele. St keha ja hinge lahtrid on paigas. Järgneb täiendus, milles on nimetatud nende kolme aspekti voorused (samas, 161):
| the virtue of the irascible part is fortutude | | the virtue of the epythimetic or appetitive part is temperance | | the virtue the reasoning power of the soul is prudence |
Siin ei ole ma küll kohe lõpuni kindel, kas paigutused on õiged. Asja teeb keeruliseks sissejuhatav seletus, et voorusel peaks olema need kolm asja: mõistus, võim, ja tahtlik valik" (reason, power, and deliberate choice), aga esimene, mille ta annab, ühendab kaks neist: arutlusvõime (reasoning power). Prudence on mõistlikkus, taktitunne, või ettevaatus - Theagese enda sõnutsi "harjumus hinnata ja järele mõelda". seega ma eeldan, et see peaks olema kolmas lahter, mõtlemine/intellekt. Ärrituva osa (irascible part) voorus on meelekindlus (fortitude), Theagese sõnutsi "harjumus vastu panna [resisting] ja kannatada hirmsaid asju [things of a dreadful nature]". "Ärrituvus" haakub vihaga, seega eeldan, et see läheb esimesse lahtrisse, emotsioon. Epithymetic on selline sõna, millele päring annab vasteks "characterized by desire". Epi- peaks olema "eel-" ja thymetic peaks viitama tunnetele (kannatusele, θυμός), niiet praegu pole selge, kuidas see iseloomustab ihasid. Igal juhul, ihalusliku (appetitive) osa voorus on vaoshoitus, karskus, mõistuslikkuse piirides püsimine (temperance). Ma eeldan, et need paigutused on õiged.
Taylor annab Cliniaselt nii vähe, et leidsin ainult ühe huvitava katkendi (vt. 1818: 267), mis aga ei täida tervet rida vaid topeldab esimest, osutades just sellele küsimusele, kuidas on keha/nauding ja jõukus seotud, jättes meid muidugi vastuseta. Kontekst on selline, et "inimene on loomulikult kohanenud käituma ebaõiglaselt olemasolevatel põhjustel":
| the love of pleasure in corporeal enjoyments | | ambition, in surpassing those that are equal and similar to him | | |
| avarice, in the accumulation of wealth | | | | |
Kuigi need kolm ei jaotu ilusti ühele reale, lahendus neile jaotub. Nimelt jätkab Clinias, et neile ebaõiglustele saab astuda vastu läbi hirmu, häbi ja iha (fear, shame, and desire): "hirm läbi seaduste" (3), "häbi läbi Jumalate" (1) ja "iha läbi mõituse energiate" (2). Võib-olla ei jaotu needki ilusasti, sest ma paigutaks hirmu kolmandasse, sest seal peaks asuma seadus(pärasus) ja häbi esimesse, sest seal on Jumalate õnnistus, aga mis on mõistuse energiad (the energies of reason), ma ei ole kindel. Žongleerimine.
the reason of man is contemplative of the reason of the whole of nature ··· Nii kirjutas Polus (1818: 183-184. See vajab eraldi ülestähendamist, sest võimadab seletada intellekti seost jumalikkusega ja haakub ilusti Euryphamuse (samas, 148-149) sõnastusega, et inimene on "korrapäraselt jaotatud asjade silm". Laias laastub haakuvad mõlemad seigad teoloogilise seisukohaga, et Jumal lõi inimese oma kuvandi järgi (in his own image), et hinnata oma käsitööd. Umbes midagi sellist, et jumal lõi maailma, aga selleks, et sellest ise osa võtta, istutas ennast inimese kujul maailmasse. Sama mõtet kehastab lausung apokrüüfilisest tekstist The Sentences of Sextus: "You have in yourself something similar to God, and therefore use yourself as the temple of God, on account of that which in you resembles God." (Sextus 1818: 192) - või, uuesti: "God dwells in the intellect of the wise man." (Sextus 1818: 194).
intellect, science, opinion, and sense ··· Taylor (1818: 220) seostab tetratsüsti "psüühiliste teadmistega" (psychical knowledge) ja see näeb üldjoontes välja nagu Kantiaanlik triaad, mis on keskkohas (Judgment) murtud kaheks: arvamus ja teadus. Seletus on minu arusaamist mööda umbes selline, et 4 esindab tajumusi (ei tea miks, Taylor ei seleta - kui just "because it has an apprehension of bodies" ei ole pädev seletus), 3 esindab arvamust, sest see pendeldab, on mõnikord tõene, mõnikord väär, 2 esindab teadust, asjad on kas tõesed või väärad (vahepealset, arvamuslikku, seisukohta pole), ja 1 esindab intellekti (ainult tõde).
Viimasena saab lisada tabelisse rea, milles Taylor (1818: 243) vahendab oma Phædo tõlkest Platoni seisukohti:
| "The first of the virtues are the physical, which are common to brutes, being mingled with the temperaments" | | "The ethical virtues, which are above these, are ingenerated by of children when well educated" | | "In the third rank above these are the political virtues, which pertain to reason alone; for they are scientific" |
Laias laastus haakub kogu eelnevaga, aga Platoni jätan ma esialgu, vähemalt esimesest selleteemalisest artiklist, välja. Huvitav on veel tõik, et need Platoni voorused on üksteist täiendavad, just nagu Kanti ja Peirce'i kategooriad (vt. samas, 245): füüsilised voorused on "orjalikud" (servile), sest loomad, eeldatavasti käituvad instinktiivselt (on oma instinktide orjad); eetilised on "aimatavad" (adumbrations; adumbrate - to foreshadow vaguely), st eetiliste vooruste omaja teab ainult, et selliste vooruste energiad on õiged, aga ei tea miks nad on õiged; ja viimasena nö tõelised voorused, mida on kahte tüüpi, katartilised (katarsis - hingepuhastuselamus) ja teoreetilised.
a right-angled triangle with sides of 5, 4 and 3 respectively ··· Universaalne analoogia Fourieri kireteoreetilise jaotuse taga (Stapleton 1958: 20).
Esimene triaad neist 30st artiklist, mida ma juunis lugesin, tuleb Vana-Kreeka autorilt Iôn of Chios, kes oli kirjutanud pütagoorliku teose Triagmos, millest on säilinud ainult fragmendid. Stapletoni vahendusel on tema triaad järgnev:
| Luck | | Strength | | Intelligence |
Nagu me eelmises samalaadses postituses nägime, on need mõisted vägagi laetud: õnn/vedamine puudutab jumalate õnnistust (beatitude); tugevus ei ole sugugi mitte kehaline tugevus, vaid hingeline, mida illustreerib kenasti pütaagorlik lausung "Choose rather to be strong in soul than in body." (Stobæus 1818: 186) - intelligentsus on, nagu alati, mitte-problemaatiline (isegi kõige varajasemates triaadides).
esoterikoi >< exoterikoi, mathematikoi >< akousmatikoi, pythagoreioi >< pythagoristai ··· Kolmas eristus on juba tuttav "Pythagoreans" vs "Pythagorists" (vt. Iamblichus 1818: 42).
it was he who put system into the nebulous notions that prevailed in the Orphic cult ··· Üleminek puhtalt müstitsismilt filosoofiale. Nii kirjeldab seda Bennett (1945: 195. Samas katkendis on kiiduväärt veel tähelepanek, et filosoofia on pooleldi teaduslik ja loogiline (Peirce'i mõistes ideoskoopiline), aga "Teine pool filosoofiast seisneb spontaansetes ideedes, mida ei saa sageli tõestada või ümber lükata, ja selle, filosoofia loova poole, prohvet on Pütagoras kohe kindlasti" (Samas, 195). See teine pool oleks Peirce'i mõistes tsönoskoopiline (cenoscopic).
enjoyment for its own sake as a disciplined, "intellectual" activity (διαγωγή). Such self-sufficient activity is for Aristotle the end of human life, the complete realization of man's rationality ··· Nii kajastab Harap (1938: 162) Aristotelese eetilise muusikateooria kohta. Laias laastus on see haakuv Iamblichuse antud anekdoodiga avaliku ürituse külastajatest, siin siis kolmanda lahtriga, need "kõige liberaalsemad" osalejad, kes lähevad üritusele selleks, et kohad üle vaadata (sõna survey meenutab siin Charles Fourieri, kes käis kõikjal ringi mõõdulindiga), vaadat ilusaid kunstiteoseid, julgustükke, ja kirjandustoodanguid. Siin on Aristoteles muusikaga justkui samal seisukohal: kõige "puhtam" (mõistlikum) muusika kuulamine on asja enese nautimine, mitte tantsimiseks ega enese (eetiliseks) parendamiseks, vaid muusika kuulamine intellektuaalse tegevusena. Oma tollases märkuses antud tsitaadile tsiteerisin vastuseks ka joonealust märkust, et Platon (Philebus-es) ütleb, et "hüve iseenesest on segatud teadmistega" (the good in itself is a mixture with knowledge). Võib eeldada, et see "hüve iseeneses" on Archytase järgi (Archytas ja Platon on ikkagi seotud, Archytas aitas Platonil põgenede Dionysus II türannia alt) on see "hüve iseenesest" sobilik iseenesest, aga mitte millegi muu jaoks, st kõige "puhtam" muusika nautimine ei ole millegi muu jaoks kasulik, vaid puhas nauding.
the doctrine of the theoretic as the highest form of life: the man who devotes himself to the contemplative understanding of existence is the one who most effectually releases himself from the burdens of existence ··· Nii kirjutab Keith (1909: 575-576) Pütagorase õpetuse kohta, kahjuks küll kriitikana Schroederi raamatule Pythagoras und die Inder - 19. sajandil arvati, et kuna Pütagoras jutlustas taassündi, pidi ta kindlasti ka Indias käima.
Thymos - soul, from thyein - to rush, or move violently ··· Tüümilisus (esmasus) seletatud liikumisega. Vt ka "desire" (Gk. epithymia) ja "dynamogenic".
Natuke kahtlase, aga sellegipoolest huvitava triaadi leiame ühest vanast uurimusest "hinge" mõistest läbi aegade. Nii olevat Zoroastrismis kolm esimest koostisosa olnud järgnevad (vt Arnett 1904: 147):
feroher
(the principle of sensation) | | rouh/rouan
(The principle of practical judgment, imagination, volition) | | boo (principle of intelligence) |
Neile lisandivad veel kaks: akho (the principle of conscience) ja jan (the principle of life). Esimesed kolm võib neist eraldada, sest "The first three united, are the principles which are accountable for the deeds of man" (samas, 147). Sama allikas annab samal leheküljel ka Aristotelese oma:
| the mere nourishing soul (anima vegetativa), or plant soul | | the sensing soul (anima sensitiva), or animal soul | | the reasonable thinking soul (anima rationalis) |
The union of soul and body cannot be scientifically explained for man is, as it were, a third substance formed out of two heterogeneous substances ··· Eepiline - (Arnett 1904: 173-174) - samas katkendis on ka Augustinuse süsteemi seletus:
The three aspects of the psychic reality are idea, judgment, and will, and from these he seeks to gain an analogical idea of the mystery of the Trinity. Will is the central element of consciousness. "The leading motive [|] in this is doubtless the man's (Augustine) own experience; himself a nature ardent and strong in will, as he examined and scrutinized his own personality he came upon the will as its inmost core." The becoming conscious of an act of perception is an act of the will. (Arnett 1904: 173-174
Seos kristliku kolmainsusega huvitav, aga nõuaks lähemat lugemist. Pinnapealine tõsiasi on, et see on eelnevaist sarnaseim Kanti süsteemiga, eriti mis puudutab hinnangut (The Critique of Judgment on Kanti esmasus). Eriti oluline on ka see, et tajuaktist teadlikus saamine on tahteakt. Kõige olulisema triaadi, avalikule üritusele (panegyris, "gathering") minevatest inimestest tuleb Diogenese järgi Pütagorase vestlusest mingi türanniga: "elu on nagu seltskond kes koguneb igast nurgast mändugele". Some come...
| to traffic | | to compete | | to look on |
Kolmas, "pealtvaataja", on muidugi kõige parem. Teised kaks on orjalikud (a slavish nature), sest nad ihalevad kasumit või hiilgust. Kolmas, filosoof, otsib tõde (Stocks 1915: 209):
Selle loo üldnimetaja on valm või mõistujutt (parable). Stocks annab samas kohas ka seletuse, miks ta toetub Platoni Republic-ul ja mitte otseselt Pütagorasel või mõnedel pütagorlastel. Nimelt tuleb järgnev eristus Galenilt, kes omistab selle Posidoniuse järgi Pütagorasele ja lisab, et Posidonius tuletas selle mitte otseselt Pütagoraselt, sest tema kirjutisi ei ole säilinud, vaid "mõne pütagorlase" kirjutistel:
the tripartite psychology ··· Taju, tahe, mõte.
the theory of the three lives ··· Burneti nimetus tolle mõistujutu jaoks. Stocks annab oma tõlgenduse, mille järgi Pütagoras jaotas inimkonna kolme klassi:
| the covetous | | the ambitious | | the curious |
Edasi vaidleb ta (Stocks 1915: 210-211), et need motiivid ei ole absoluutse, vaid neid võib leida iga inimese hinges rohkemal või vähemal määral. Umbes midagi nagu hierarhiline funktsionalism (üks motiividest valitseb teiste üle, on "dominantne"). Kõige parem on muidugi kolmas, teadmised, sest teamistes on nii au kui kasum (in knowledge there is both honour and profit). Järneb paralleel (isomorfism) hinge ja ühiskonnaga, milles leiame triaadi Riigi tasandil:
the work of production
(the economic or profit-seeking activity) | | the work of self-protection and self-assertion
(inspired by the love of honour) | | the search for truth
(inspired by the love of wisdom) |
Sellest eristusest (Stocks 1915: 213) võrsuvad ka tööjaotus või kolm ühiskonnaklassi:
| craftsmen | | army | | ruling elders |
Järgneb rivistus triaadidest (Stocks 1915: 216):
| Fühlen | | Wollen | | Denken |
| Feeling | | Desire | | Thought |
| Affection | | Conation | | Cognition |
Stocks väidab siin, et need tänapäevased psühholoogilised triaadid lähtuvad hoopis teistsugusest põhimõttes kui Kreeka omad (proceeds upon an entirely different principle from the Greeek), ja mõtteloolased käsitlevad Platoni vääralt kui last, kes rääkis kehva inglise või saksa keelt ja mitte kui täiskasvanut, kes rääkis head kreeka keelt. Mina isiklikult ei nõustu selle lahususega, sest Stocks jättis täielikult vahele 18.-19. sajandi (ja isegi varasema) filosoofia, millele psühholoogiline triaad üles ehitus. Kant luges klassikuid!
Lõpuks annab ta ka Sokratese eristuse Republic-u esimeses raamatus (Stocks 1915: 219):
| happiness | | strength | | wisdom |
all probabilities favour the truth of the tradition of its Pythagorean origin ··· Lõppjäreldus, millega saab ainult nõustuda.
