Aleksandrovi jt Platon

Aleksandrov, G. F.; Bõhhovski, B. E.; Mitin, M. B.; Judin, P. E.; Tšernõšev, B. S.; Asmus, V. F.; Dõnnik, M. A.; Trahtenberg, O. V. 1947. Filosoofia Ajalugu, I köide: Antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tõlkinud Rudolf Kulpa. Tartu: Teaduslik Kirjandus. [ESTER] [5. peatükk. Platon. Lk 180-210]

Platoni tõeline nimi on Aristokles; Platon on ainult hüüdnimi (kreeka sõnast "platys" - lai). (Aleksandrov jt 1947: 181)

Kas ta oli paks poiss või laiaulatuslike teadmistega?

Filosoofiat õppis Platon algul Kratylose juures, kellelt omandas Herakleitose dialektika ebaõige tõlgenduse absoluutse relativismi vaimus; hiljem õppis ta Sokratese juures ja sai tema truuks õpilaseks ja edasiarendajaks. Platoni kohtumine Sokratesega toimus 407.-406. a. paiku e. m. a. Astunud kahekümneaastase noorurina Sokratese idealistlikku ja antidemokraatlikku ringikesse, säilitas Platon tiheda sideme oma õpetajaga kuni Sokratese surmani a. 399. e. m. a. (Aleksandrov jt 1947: 181)

Hmm. Platon tundis Sokratest ainult 7-8 aastat. Kratylose kohta ei tea me eriti midagi peale selle, et ta oli Herakleitose õpilane. Temanimelises Platoni dialoogis on see kuulus ütlus, et ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Aristotelese Metafüüsikas omakorda on kirjas, et Kratylose järgi ei saa seda isegi ühte korda teha.

Pärast Sokratese surma, kartes Ateena demokraatia tagakiusamist, asus Platon Megarasse, kus elunes Eukleides, Sokratese vanim õpilane, Megara koolkonna rajaja. Pärast seda teostas Platon reisi Küreenesse ja Egiptusesse. Tulnud mõneks ajaks Ateenasse tagasi, ta teostas peagi oma esimese reisi Lõuna-Itaaliasse ja Sitsiilia saarele, Sürakuusasse, kus võttis osa poliitilisest võitlusest. (Aleksandrov jt 1947: 181)

Ekleides Megarast on ka huvitav tegelane, kelle enda dialoogid kahjuks ei ole säilinud. Kürenee oli Kreeka koloonia Põhja-Aafrika rannikul tänapäeva Liibüas. Kui Egiptus jääb Kreekast Itta, Türgist Lõunasse, siis see Liibüa nukike jääb otse Kreekast lõunasse.

Selle reisi ajal lõi Platon poliitilised ja filosoofilised sidemed pütaagorlastega. Sürakuusas, türann Dionysios Vanema õukonnas oli aristokraatlikku partei eesotsas türann väimees Dion, pütaagorlastele lähedane inimene. Koos Dioniga püüdis Platon mõjutada Dionysios Vanema poliitilist tegevust, kuid see ebaõnnestus. Dionysios Vanem vangistas filosoofi ja andis ta sõjavangina välja Sparta saadikule. Orjade laadal Aiginas ostsid Platoni välja tema pooldajad ja ta pöördus uuesti tagasi Ateenasse (386. a. paiku e. m. a.). (Aleksandrov jt 1947: 181)

Jou mees osta mu Platon ära.

Platoni ümber rühmusid tema arvukad õpilased ja pooldajad, kuulajaid kogunes Akadeemiasse kõigist Kreeka riikidest. Nõu saamiseks pöördusid tema poole väljapaistvaimad poliitikategelased - Makedoonia kuningas Perdikkas, Sürakuusa türann Dionysios Noorem. Peaaegu kakskümmend aastat püsis Platon Ateenas paigal. Kuuekümneaastasena võttis ta uuesti osa poliitilisest võitlusest Sürakuusas, teostas teise ja kolmanda reisi Sitsiiliasse (umb 367.-366. ja 361.-360. a. e. m. a.), kus tol ajal valitses türann Dionysios Noorem ja kus uuesti tugevnes Dioni ja pütaagorlaste poliitiline tegevus. Aga ka neil Platoni poliitilistel reisidel ei olnud edu: tal ei õnnestunud teostada oma kavatsust - esineda Sürakuusa seadusandjana. Platon suri kaheksakümneaastasena a. 347 e. m. a. (Aleksandrov jt 1947: 182)

Kasulikud daatumid. Kui vaid leiaks normaalse tasuta ajajoone-tarkvara.

"Sokratese apoloogia" ja "Kriton" on pühendatud Ateena demokraatia poolt süüdimõistetud Sokratese ülistamisele; "Laches'is" käsitellakse vapruse kui vooruse küsimust - "Charmides'es" - mõistlikkust. "Enthyphron'is" vagadust, "Lysis'es" - armastust ja sõprust. "Hippias minor'is" - kõlbeliste toimingute teadlikkust, "Politeia" ("Riigi") esimeses raamatus (teose põhitekst kuulub hoopis hilisemasse aega) - õiglust poliitika eetilise alusena. (Aleksandrov jt 1947: 182)

Kunagi alustasin Fowleri kollektsiooni lugemist Euthyphro-st ja see arutlus vagadusest oli niivõrd igav, et sinnapaika mu Platoni-lugemine tookord jäigi. Laches ja Charmides näivad huvitavad minu uurimisküsimuse seisukohalt. Charmides on Lepajõe Teosed I-s [ESTER]. Laches-t Lepajõe kavandi järgi vist ei kavatsetagi tõlkida.

Platon arvustab Protagorase demokraatlikku õpetust kultuurist ("Protagoras"); astudes välja Gorgiase vastu, lähendab Platon oma idealismi usundlikule maailmakäsitusele ja kõneleb poliitika usulis-kõlbelistest alustest ("Gorgias"); ta pilkab sofistide eristikat ("Enthydemos") ja nende lingvistlikku õpetust ("Kratylos"); dialoogis "Hippias Maior" arvustab ta kaasaegseid iluteooriaid. Poleemikas sofistidega ilmneb Platoni lähenemine ideedeõpetusele, aga seda õpetust ennast ta veel ei käsitle. "Mnenonis" visandas Platon juba "anamnesise" (meenutuse) mütoloogilise teooria, mis hiljem sai tema idealistliku tunnetusteooria osaks. Herakleitose materialistlikku õpetust ja Protagorase ja Antisthenese tunnetusõpetuse materialistlikke elemente arvustab Platon teravalt dialoogis "Theaitetos", kus ta võitleb sensualistliku tunnetusteooria vastu. Samasse rühma kuuluvad dialoogid "Ion" ja "Menexenos". (Aleksandrov jt 1947: 183)

Põgus ülevaade Platoni nö keskmisest perioodist.

Dialoogis "Symposion" kujutab Platon ülimalt kunstilises vormis vaidlust armastuse olemuse üle sofisti, arsti, koomilise poeedi (Aristophanese), traagilise poeedi (Agathoni) ja Sokratese vahel. Kordamööda esineb iga vestleja ülistuskõnega Erose, armastuse-jumala auks; igaüks neist seletab armastuse olemust erinevalt. Otsustav sõna, nagu peaaegu kõigis Platoni dialoogides, kuulub Sokratesele, Platoni enese vaadete väljendajale. Sokratese poolt Erosele pühendatud kõne esitab kunstiliselt Platoni õpetuse iluideest, eerosest kui filosoofilisest entusiasmist, filosoofi tungist [|] tabada ideede maailma. Dialoog "Phaidros" on Platoni poolt pühendatud sama eerose ülistamisele ja inimhinge usundlik-mütoloogilisele kirjeldamisele; hinge surematuse õpetust käsitellakse üksikasjaliselt ka dialoogis "Phaidon". Kõige täielikumalt ja põhjalikumalt on Platoni õpetust käsiteldud "Riigis" ("Politeias"), kus tema filosoofilised, esteetilised, eetilised, psühholoogilised, poliitilised ja pedagoogilised vaated esinevad seostatult ja moodustavad objektiivse idealismi tervikliku süsteemi. Selle ajajärgu dialoogides käsitleb Platon üksikasjalikult ideede tunnetamismeetodit ja nimetab seda meetodit "dialektikaks". (Aleksandrov jt 1947: 183-184)

See kokkuvõte Pidusöögi sisust isegi kutsub natuke lugema, sest näib puudutavat sama küsimust, mis käis vilksamisi Politeia 5. raamatu lõpust läbi: filosoof kui teadmiste-armastaja peaks armastama kõiki teadmisi vorme just näiteks veinijoodik armastab kõiki veine juua (vt nt 475b).

Dialoogides "Parmenides" ja "Sophistes" muutis Platon mõnevõrra oma käsitust ideedest ja tõstis esikohale küsimuse nende liikumatusest või liikumisest; dialoog "Parmenides" on Platoni idealistlikule dialektikale kõige iseloomulikum. Dialoogis "Politikos" muutis Platon oma poliitilisi vaateid, mida ta varem käsitles "Politeias". Dialoog "Philebos" on pühendatud hüve ideele. (Aleksandrov jt 1947: 184)

Muutis kuidas?

Platoni filosoofilise tegevuse viimast perioodi iseloomustab teatav raugapärane langus, ideedeõpetuse ja Pythagorase arvude-õpetuse eklektiline ühendamine. Selle ajajärgu teosed peegeldavad Platoni poliitilisi ja ideoloogilisi sidemeid pütaagorlastega tema teise ja kolmanda Sitsiilia reisi aastail. "Timaioses" käsitellakse Platoni müstilis-idealistlikku õpetust loodusest; "Kritias" ja eriti "Nomoi" ja "Epinomis" on seotud tema poliitilise tegevusega Sürakuusas. (Aleksandrov jt 1947: 184)

Nomoi on eeldatavasti "Seadused".

Meelelised asjad, õpetas Platon, on muutlikud ja püsitud, need tekivad, muutuvad ja hävivad. Need asjad on arvamuse, mitte aga tõese teadmise objektiks. Platonile on meelelised asjad ainult ideede maailma varjud - ideede, mis on igavesed ja muutumatud ning tõese teadmise objektid. (Aleksandrov jt 1947: 185)

Sõnad nagu "püsitud" on Rudolf Kulpa eriline kreft, mille pärast seda teost üldse kannatab lugeda.

Avades idealismi gnoseoloogilisi aluseid, iseloomustab Lenin ideedeõpetust järgmiselt:

Ürgne idealism: üldine (mõiste, idee) on üksikolend. See näib võikana, peletislikult (õigemini: lapsikult) absurdsena. Kuid kas pole samasugune (täiesti samasugune) tänapäeva idealism, Kant, Hegel, jumala idee? Lauad, toolid ja laua ja tooli ideed; maailm ja maailma idee (jumal); asi ja "noumenon", tunnetamatu "asi iseeneses"; maa ja päikese, üldse looduse side - ja seadus, logos, jumal. Inimese tunnetuse kahestumine ja idealismi (-religiooni) võimalikkus on antud juba esimeses, elementaarses abstraktsioonis

"maja üldse" ja üksikud majad

Selles Lenini geniaalses idealismi gnoseoloogiliste aluste karakteristikas avaneb ideede maailma ja meeleliste asjade maailma plaatonliku õpetuse tõene olemus. Platoni idee - see on abstraktsioon, üldmõiste, mis metafüüsiliselt on üksikutele meelelistele asjadele vastandatud ja siis absoluutsustatud, muudetud "üksikolendiks".
Üldise ja üksiku probleem, mida Platon tõlgendas idealistlikult, sai tema ülemeelelise teadmuse lähtepunktiks. (Aleksandrov jt 1947: 185)

"Üldise ja üksiku probleem" seega siis "one and the many" küsimus. Tüüp ja tooken.

Iluidee eeskuju käsitas Platon üldse kõiki ideid kui absoluutseid, muutumatuid vaimseid olemusi. Kogu ideede maailma tippu paigutas Platon headuse ehk ülima hüve idee. (Aleksandrov jt 1947: 186)

Kikerikoo summum bonum.

Platon ei andnud selget vastust küsimusele asjade ja ideede vastastikuse vahekorra iseloomust. Tema dialoogides leiame kolm selle küsimuse põhilist formuleeringut. Kõigepealt tuleb Platoni järgi seda vastastikust vahekorda mõista nii, et meelelised asjad jäljendavad ideid, kui oma eeskujusid, milledega need seega on sarnased. Ideed on - mustrid, prototüübid, aga meelilised [|] asjad sarnanevad nende mustritega, eksisteerivad ja tekivad tänu jäljendamisele.
Asjade ja ideede vastastikust vahekorda formuleerib Platon ka niiviisi, et meelelised asjad on ideedega osaduses. Siis rõhutab ta eriti ideede ja asjade ning üldise ja üksiku, ainsa ja paljusliku suhte küsimust.
Lõpuks, Platoni kolmandas määramuses üteldakse, et ideed on asjades presentsed. Siin avaldub eriti selgesti müstika, mis on omane kogu platonismi õpetusele. Seda ideede presentsi asjades käsitab Platon nii, et ideed "lähenevad" asjadele ja "eemalduvad neist", millest olenevalt avaldub ka ideede ja asjade vahel kas sarnasus või erinevus. (Aleksandrov jt 1947: 186-187)

Esimene on mimesis. Teise ja kolmanda kohta ei oska veel midagi arvata. Teine on võib-olla tuletuslik (punkt → joon → pindala → keha).

Hegeli "Filosoofia ajaloo loengute" konspektis märgistab Lenin eriti Platoni kosmoloogia müstilist, teoloogilist loomust:

Hegel eietab üksikasjaliselt Platoni "natuurfilosoofiat", ideede ülirumalat müstikat, umbes selletaolist, et "meeleliste asjade olemus on kolmnurk" jms. müstilist lori. See on ülimalt karakteerne! Müstik-idealist-spiritualist Hegel (nagu kogu meie aja kroonuline, papiliselt-idealistlik filosoofia), ignoreerides ja koheldes halvustavalt materialismi, ülistab ja mäletseb müstikat-idealismi filosoofia ajaloos. Vrd. Hegel Demokritosest - ei midagi!! Platonist aga määratu hulk müstilist soga.

(Aleksandrov jt 1947: 189)

Oioi, kolmnurgad! Miks Hegel võiks kirjutada palju Platoni 36-st säilinud dialoogist ja mitte midagi Demokritosest, kellelt meil ei ole ühtki säilinud teksti, on tõepoolest müsteerium.

Astudes välja atomistide õpetuse vastu maailmade paljusest, mis kõik allusid oma arenemises paratamatusele, õpetas Platon, et eksisteerib ainult üks ja seejuures parim maailm, mille on loonud eesmärgipäraselt vaimne, mõistuslik ürgsus - jumalik looja. Üha enam lähenedes pütaagorlastele, lülis Platon oma idealistlikku süsteemi peale ideede (tõese olemise), mateeria (mitte-olemise) ja meeleliste asjade (olemise ja mitteolemise ühenduse) veel arvud eriliste iseseisvate olemustena, milledele kulus vahepealne koht ideede ja meelelilsiste asjade hulgas. Tema kosmoloogias valitseb arvude müstika. Füüsilised kehad minetavad oma materiaalsuse ja saavad müstilis-matemaatilise tõlgenduse, mille kohaselt need on koostatud kolmnurkadest. Antiiksele atomistlikule õpetusele, mille järgi mateeria koosneb jagatamatuist materiaalseist osiseist, vastandas Platon idealistliku õpetuse füüsilistest kehadest kui matemaatilistest suhetest. Platoni järgi omandab mateeria olemasolemise füüsiliste kehadena tänu matemaatilistele suhetele. (Aleksandrov jt 1947: 190)

Naiss. Ma ei teadnudki, et arvudel on selline "vahepealne koht", aga see meikib senssi küll. Üks → palju (arve) → meeleliselt tajutav maailm.

Printsiibiks, mis tingindab selle meeleliste asjade matemaatiliselt korrastatud ühtsuse, pidas Platon jumaliku demiurgi poolt loodud maailma hinge. (Aleksandrov jt 1947: 190)

Nii väga tahaks kõik Rudolf Kulpa tõlked läbi lugeda, sellised leiutised välja noppida ja neist mingi sõnastiku koostada.

Et aga meeleliste asjade maailmas korra ja hea kõrval esinevad siiski korratus ja kurjus, siis peale hea maailmahinge võtab Platon tarvitusele ("Nomois") teise vaimse ürgsuse - kurja maailmahinge. (Aleksandrov jt 1947: 190)

Kahtlaselt sarnane sellele, kuidas Tartu-Moskva koolkonna põhimõistete hulgas on kultuur, anti-kultuur ja mitte-kultuur konstrueeritud korrastatud ja õige ning korrastamata ja väära vastandustele (vt Lotman & Uspenski 2013: 221-22).

Platoni õpetus sellest, et kosmose on loonud jumalus ürgsest kaosest, on väike näidis teadusele ja materialistlikule maailmakäsitusele vaenulisest teoloogiast.

Seletame siis, missuguseks otstarbeks ehitaja seadis asjade tekke ja kõige selle. Ta oli hea, hea aga ei tunne mitte millegi vastu kunagi mingit kadedust. Ja et kadedus oli talle tundmatu, soovis ta, et kõik sarnaneks võimalikult temaga. Kes võtaks tarkadelt meestelt omaks õpetuse, et nimelt see oli asjade ja kosmose tekkimise pärisalgeks, see teeks väga õigesti. Soovides, et kõik oleks hea, paha aga võimalikult ei olekski, seadis jumal selle kõige, mida tema silm tabas mitte seisvas olekus, vaid ebaühtlases ja korratus liikumises, korratusest korda, arvates, et viimane on igati esimesest parem. Kõige täiuslikumale olevusele, nagu ei olnud varem, nii ei ole nüüdki lubatud teha muud kui ülikaunist. Seepärast oma loomu kohaselt nähtava üle järele mõelnud, jõudis ta järeldusele, et miski mittemõistlik ei ole loominguna kunagi kaunim mõistusest, kui mõlemaid võrrelda tervikuna; mõistust aga ei saa milleski olla ilma hingeta. Järgides seda mõtet, ta sisestas hingesse mõistuse, hinge aga - kehasse, ja ehitas universumi nimelt nii, et luua midagi loomult kõige paremat ja et looming oleks täiuslik. Niiviisi siis, piirdudes tõenäosusega, tuleb arvata, et jumalikust ettenägemusest sai see kosmos olemise kui hingestatud ja tõesti mõistusega varustatud olend. (Platon. Timaios, 29e-30c)

Seejärel kirjeldab Platon samasugusel viisil "kosmose keha", kreeka usundi jumalate, inimese hinge ja keha jms. loomist jumaliku demiurgi poolt. (Aleksandrov jt 1947: 191)

See on juba meie tuttav "kolmnurk": (1) keha; (2) hing; (3) mõistus.

Vastandatud teineteisele metafüüsiliselt aistingu ja teoreetilise mõtlemise (mõistuse), väitis Platon, et meeled ei saa olla tõese teadmise allikaks, nende alaks on ainult arvamus; tõene teadmine (ideede tunnetamine) on kättesaadav üksnes mõistusele ning toimub mõistetes. (Aleksandrov jt 1947: 192)

Samuti Politeia 5. raamatu lõpus, minu jaoks täiesti arusaamatus sõnastuses.

Et Platon peale ideede peab tunnetuse objektiks ka arve, ja peale looduslike meeliliste asjade peab arvamuse objektiks ka nende asjade järeleaimamist (käsitöö ja kunsti tooteid), siis omas inimese tunnetusvõimete klassifikatsioonis ta kasutab edasist alajaotust, ja nimelt: ideed on teadmuse (ἐπιστήμη) ja mõtlemise (νόησις) esemed, arvud - refleksioonid (διάνοια) esemed, looduslikud meelelised asjad - "uskumuse" (πίστις) objektid, looduslike meeleliste asjade järeleaimed - "aimamise", "sarnastamise" (ἐίϰασία) objektid. (Aleksandrov jt 1947: 192)

Jälle see järeleaimamine (Järele+ahvimine, järele+aimamine, järele+tegemine). Vene-eesti sõnaraamat ütleb, et see on jäljendamine (подражание - imitation). (0) jäljendid; (1) maailm; (2) arvud; (3) ideed.

Platoni järgi ei saa aistingud, "arvamused" olla tõese teadmise allikaks. Tõese teadmise allikaks on inimese surematu hinge meenutised ideede maailma vaatlemisest (kontempleerimisest), mis toimus enne hinge asumist inimese surelikku kehasse. Tõene teadmine ei ole mitte ainult loomulik, vaid on ka päritolult täiesti meelelisest maailmast erinev. (Aleksandrov jt 1947: 192)

Tõepoolest, kontemplatsioon on etümoloogiliselt koos+vaatlemine.

Jätkates ja arendades Pythagorase õpetust hinge surematusest, [|] õpetas Platon, et inimese surelik keha on hinge vangla. Kuid viibides selles vanglas võib hing meenutada seda aega, millal ta veel enne kehasse asumist viibis ideede maailmas ja kontempleeris neid ideid. Pärast inimese surma vabaneb tema surematu hing sureliku keha vanglast. (Aleksandrov jt 1947: 192-193)

Keha on hinge telk.

Dialoogis "Politeia" kirjeldab Platon imet, mis peab hingesurematuse õpetust kinnitama. See on ühe Eirenarchose-nimelise sõduri jutustus sellest, mida ta nägi hauataguses riigis. Ühe lahingu ajal, räägib Platon, sõdur Eirenarchos kukkus saadud löökidest maha keset langenuid. Eirenarchose hing, lahkunud ajutiselt kehast, rändles mööda hauatagust riiki ja vaatles, mis seal toimub. Toibunud Eirenarchos jutustab "pealtnägijana", et ta nägi oma silmaga, kuidas hinged pärast neid sisaldavate kehade surma saavad hauataguses maailmas tasu ja karistust. (Aleksandrov jt 1947: 193)

Spoilerid! Ma lõpetasin alles viienda raamatu ja see on kümnendas. Õnneks/kahjuks see kokkuvõte midagi spetsiifilist ei edastagi selle kohta, mida Eirenarchos seal nägi.

Dialoogid "Phaidros" ja "Phaidon", samuti "Politeia", mis kuuluvad Platoni tegutsemisaega Akadeemias ja on tema loomingu õitseperioodile iseloomulikud, on eriomaselt pühendatud õpetusele hinge surematusest ja meenutusteooriale. Umbes a. 383 e. m. a. kirjutatud "Phaidroses", mis on nagu Akadeemia rajamise filosoofiline deklaratsioon, on meenutus- (ἀνάμνησις'e) teooria esitatud müüdi vormis. (Aleksandrov jt 1947: 193)

Pärtel Halistel oli väidetavalt 1930ndate lõpus valmis tõlge Phaidon-ist. Teosed I-s on mõlemad.

Usundliku vaimustusega joonistab Platon "Phaidroses" müstilise [|] pildi sellest, kuidas kihutavad taevaste kõrguste poole jumalate kaarikvankrid ja nende kannul surematute hingede omad. Platon kujutab inimese hinge piltlikult kaarikvankrina, mille ette on rakendatud kaks hobust. Kaariku juhiks on mõistus; üks hobustest on tulisuse, mehisuse ratsu, teine - iha ja meelelisuse ratsu. Ühtedel kaarikutel osutub allapoole, maise maailma poole kiskuv meelelisuse habune tugevamaks mehisest ja tulisest, juhile-mõistusele alistuvast, kõrgustesse, ideede maailma tunglevast ratsust; teistel on mehine ratsu tugevam - ja sellised mõistuse juhitud hinged lähenevad ideede maailmale, saavad võimalused vaadelda ideid. Need parimad hinged intueerivad kõige olemasoleva vaimset ürgalust - "värvusetut, vormitut ja kompimatut olemust, omaenda olemuses eksisteerivat, ainult hinge tüürimehele - mõistusele nähtavat" [Phaidon, 27]). Kui siis hing, "täitunud unustusest ja pahelisusest, raskub, raskununa aga kaotab tiivad ning langeb maapinnale" [Phaidon, 28], siseneb ta inimese surelikku kehasse ja unustab selle, mis temaga toimus ideede ülikaunis maailmas. (Aleksandrov jt 1947: 193-194)

Siin (3) mõistus on kaarikujuht ning (2) mehisus ja (1) iha on veohobused. Ikka üsna erinev sellest Politeia võrdpildist, kus (3) mõistus on karjus ning (2) meelekindlus on karjakoer ja (3) ihad on lambakari. Filosoofia ajaloo aines nimetati seda "hingekaariku" võrdpildiks.

Olenevalt sellest, kuivõrd edukalt hinged ideid kontempleerisid, moodustavad nad Platoni järgi maa peal terve hierarhia kõige targemaist ja üllamaist alates ja lõpetades kõige madalamatega ja meelelisse ellu laskunutega. (Aleksandrov jt 1947: 194)

Mõni teenekas polümaat on hierarhia tipus kõige parem inimene, aga joodikutest hoorajäägrid, keda on jalaga segada, kõige madalamad ja halvemad.

Tõe suuremat osa kontempleerinud hing siseneb seemnesse, [|] millest sünnib filosoof; teisel kohal on kuninga või väejuhi hing; kolmandal - riigitegelase või majaperemehe hing; neljandal - tööka või võimlemisharjutusi armastava inimese ehk arsti hing; viiendal - preestri või ennustaja oma; kuuendal - poeedi, kunstniku, üldise kunsti esindaja hing; seitsmendal - käsitöölise või põlluharija hing; kaheksandal - sofisti ehk "rahvahulga poolehoidu otsiva inimese" hing; üheksandal - türanni hing. (Aleksandrov jt 1947: 194-195)

See on ka Phaidon-is? Siin oleks huvitav võrrelda pütaagorlaste aritmoloogiaga, aga on kohe näha, et nt arst on neljandal kohal, aga pütaagorlastel sümboliseeris tervist 5. St võib-olla tuleb lihtsalt nihutada ühe võrra, et klapiks.

Dialektika tähendas Platonile kõigepealt oskust esitada küsimusi ja vastata neile filosoofiliste probleemide lahendamise otstarbeks. Dialektika, nii räägib ta "Politeias", annab inimestele täieliku oskuse seada küsimusi ja neile vastata; "Kratyloses" ta nimetab dialektikuks inimest, kes oskab küsida ja vastata. Sellega ühenduses esineb Platonil dialektika suulise kõne kunstina, mis erineb kirjalikust kõnest; dialektika - see on elava kaasvestlemise meetod ideedest ehk "õiglasest, kaunist ja heast". (Aleksandrov jt 1947: 198)

Dialektik üritab üheskoos tõele jälile saada, eristik üritab tüli norida, et teisest õigem olla.

Paljudes dialoogides on Platon õige põhjalikult iseloomustanud oma käsitust dialektikast. Selle meetodi olemus seisneb järgmises. Ükskõik missuguse filosoofilise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda kahest vasturääkivast, teineteist väljatõrjuvast teesist. Dihhotoomilise liigendamise kaudu eraldatakse kaks teineteist väljatõrjuvat seisukohta, mis saavadki lähtepunktiks mõistete edasisele ühendamisele ja lahutamisele sama dihhotoomilise tunnuse alusel. Platoni maailmakäsituse metafüüsilisest tendentsist tuleneb see, et "dialektika" muutub temal mõistete redeliks, milles mõisted on dihhotoomia meetodi järgi formaalselt kaasalistatud. Dialektilisest tendentsist tulenes see, et opereerimine vasturääkivate mõistetega kujuneb nende mõistete tunnustamiseks liikuvaiks, üksteise üleminevaiks. "Parmenideses" avaldub Platoni "dialektika" selline kaksipidisus kõige ilmsemalt. (Aleksandrov jt 1947: 199)

Päris kindel, et siin pole teda Hegeliga segamini ajatud?

Dialoogis "Parmenides", mida Hegel nimetab "...Platoni dialektiliseks kuulsaimaks meistriteoseks"), lähtub Platon kahest [|] oletusest: ainuline eksisteerib ja ainuline ei eksisteeri. Platon esitab kaks järelduste rida, mis tulenevad esimesest oletusest, nimelt et ainuline, ühtne on olemas. Esimene järelduste rida on: ainuline pole tervikuline, kuid ei oma ka osi, see ei sisaldu eneses, kuid ei sisaldu ka teises, see ei liigu, kuid ka ei seisa, see ei ole enesega identne, kuid ei ole identne ka muuga, enesest see ei erine, kuid ei erine ka muust, see ei saa olla enesega sarnane ega mittesarnane, kuid ei saa olla sarnane või mittesarnane ka muuga, see ei ole võrdne enesega ega muuga ja ei saa olla mittevõrdne ei enesega ega muuga. Lõpptulemuses viib see järelduste esimene rida selline, et ainulisele ei ole omistatav mitte ainustki kategooria ja et ainulise, üksiku enese olemasolu tuleb eitada. Niiviisi toob ainulise eksisteerimise jaatamisest tulenevate järelduste esimene rida ainulise mitteeksisteerimise tunnustamiseni. Järelduste teine rida samast ainulise eksisteerimise oletusest näitab, et ainulisele on omistatavad kõik need üksteist väljatõrjuvad kategooriad, mis esimeses reas tagasi lükati. Ainuline on ühtlasi tervik ja sel on osad, - ainuline on ainuline ja ühtlasi mitmeline, on tervik ja paljuslik (osasid omav), see on eneses ja on ka teises, see liigub ja ühtlasi seisab, see on enesega identne ja enesest erinev, aga ühtlasi ka teisega identne ja teisest erinev, see on enesega sarnane, kuid ka enesega ja muuga mittesarnane, see on enesega ja muuga kokkupuutuv ja mittekokkupuutuv, on ensega ja muuga võrdne ja mittevõrdne, see tekib, eksisteerib ja saab eksisteerima. Selle järel asub Platon teise oletuse - üksiku mitteeksisteerimise - juurde ja tuletab sellest samuti kaks järelduste rida sama meetodi järgi. (Aleksandrov jt 1947: 200-201)

Talletan jällegi vaid Kulpa leiutatud vastete tõttu.

Platoni eetika lähtub tema hingeõpetusest, mille järgi hing koosneb kolmest osast: 1) mõistuslikust, 2) kärsitust (tahtelisest) ja 3) ihaldavast (meelelisest) osast. Platoni mütoloogiliseks kujuks on - "hinge kaarikvanker", mille ees on "paar" hobuseid - üks "kärsitu" ja teine "ihaldav", juhiks on kutsar - mõistus. Hinge mõistuslik osa on tarkusevooruse alus - kärsitu osa - mehisusvooruse alus ja meelelisuse ületamine on arukuse (mõõdukuse) voorus; kõigi kolme hingeosa harmooniline ühendamine mõistuse juhtimisel on õiglusvooruse aluseks. Platoni idealistlik eetika käsitab kõlbelist elu kui püüdmust kõrgema headuse idee poole, mis tugineb neile neljale voorusele. (Aleksandrov jt 1947: 202)

Huvitav küll - spirited annaks mina küll kui "meelekindel" (isegi "otsustusjõuline"), aga mitte "kärsitu".

Deemose moraalile vastandas Platoni aristokraatlikku moraali. Ta õpetas, et tõese kõlbluseni, moraalini selle kõrgemais avalduses küünivad ainult vähesed; mass, rahvas küünib ainult eitava kõlbluseni, alistumismoraalini, arukuse (mõõdukuse) vooruseni, rahvale omase meelelise ületamiseni, sest meelelisus on see, mis tõukab teda omavolile, võitlusse aristokraatia vastu. Ateena demokraatia demoraliseerib rahva, andes talle poliitilised õigused, "ideaalne riik" peab viima deemose arukuse voorusele. (Aleksandrov jt 1947: 202)

Võib-olla Politeia viimased raamatud näitavad, et ma eksin, aga mul on siin karvane tunne, et see seletus demokraatliku ja aristokraatliku kalduvuse vahel on kellelgi neist toimetajatest omavoliliselt sinna sisse loetud. Mis asi näiteks on "tõene kõlblus"?

Oma sotsiaalpoliitilist õpetust käsitleb Platon mitmes variatsioonis kolmes dialoogis - dialoogides "Politeia", "Politikos" ja "Nomoi". (Aleksandrov jt 1947: 202)

Politikos ehk "Statesman" jälle puudub Lepajõe kavast.

Oma riigiõpetuses astus PLaton välja antiikse demokraatia vastu üldse ja Ateena demokraatia vastu eraldi, sest ta püüdis teoreetiliselt põhjendada orjandusliku riigi ("ideaalse riigi") sellist vormi, mis oleks kõige enam vastanud vana-kreeka IV sajandi (e. m. a.) aristokraatia klassihuvidele Ateena demokraatia kriisi perioodil. (Aleksandrov jt 1947: 203)

1. Kus on orjad? 2. Aristokraatide klassihuvides on olla eraomandita sõdurid, kel pole lubatud omavoliliselt isegi abikaasat valida?

"Politeia" teises raamatus eristab Platon kahesugust õiglust: õiglust eraisikute suhtes ja õiglust ühiskondlikus mõttes. Siit ta järeldab, et õigluse probleemi lahendamiseks tuleb kõigepealt vastata küsimusele riigipäritolust ja selle parimast vormist. Riigi tekkimine on ühtaegu õigluse tekkimine. Õigluse sotsiaalse tähtsuse küsimuse seadmises seisneb kaheldamatult Platoni teatav teene antiiksete moraaliõpetuste aaloos, kuid väites, et riigi ideaalne alus seisneb moraalis, ehitab ta silla oma ideede maailma filosoofiliselt õpetuselt oma riigiõpetusele. (Aleksandrov jt 1947: 203)

Mõlemad väited on väärad. 1. Selleks, et saada teada mis on õiglus, asutab Sokrates mõttes uue linna, et näha lähedalt, kus peitub õiglus. 2. Linna ideaalsuse aluseks on elukord ja seadused, mitte moraal. There's plenty to criticize in Plato without having to make shit up.

Platoni poolt esiletõstetud riigi päritolu teooria on loomult tarbuslik. Ta õpetab, et riik tekib seetõttu, et üksikinimene ei suuda rahuldada kõiki oma tarbeid toidus, elamus, rõivastuses jne. Ideaalne riik on seltsing, nimelt: 1) põllupidajate ja käsitööliste, kes produtseerivad kodanike elu säilitamiseks kõik tarviliku, 2) sõdurite, kes kindlustavad julgeoleku ja 3) filosoofide, kes teostavad riigi tarka ja õiglast juhtimist, ühistu. (Aleksandrov jt 1947: 203)

Tarbuslik - "Päring ei andnud tulemusi!"

"Kapitali" esimeses köites esitab Marx Platoni "ideaalse riigi" kohta järgmise iseloomustuse. [|]

Tarbimislinna vaatekoht valitseb nii Platonil, kes näeb tööjaotuses ühiskonna seisusliku jagunemise alust, kui ka Xenophonil, kes temale omase kodanliku instinktiga läheneb enam tööjaotuse printsiibile töökojas. Kuivõrd Platoni vabariigis on tööjaotus riigistruktuuri põhiprintsiibiks, kujutab see vabariik enesest ainult Egiptuse kastikorra ateenalist idealiseeringut.

"Egiptuse kastikorra ateenaline idealiseering" kinnistab poliitiliselt ühiskondliku ja tootmisalalise tööjaotuse sel teel, et "ideaalne riik" jagatakse kolme seisusse ning aristokraatiale kindlustatakse selles ülevõim. Esimese seisuse moodustavad filosoofid ehk valitsejad. Teise seisuse - vahid (sõjavägi). Kolmanda seisuse - põlluharijad ja käsitöölised. Riigivõim kuulub filosoofidele-aristokraatidele; valvurid moodustavad riikliku vägivalla- ja rõhumisaparaadi aristokraatia klassivalitsuse toetamiseks; põlluharijad ja käsitöölised toodavad riigile kõik vajaliku.(Aleksandrov jt 1947: 203-204)

Oot, mis sai sellest, et Platon väitis, et "riigi ideaalne alus seisneb moraalis"? Kastiühiskonna-kriitika osas ei ole mul midagi kobiseda.

Selle orjandusliku riigi "ideaalsele" vormile andis Platon järgmise eetilise põhjenduse: valitsejad-filosoofid omavad tarkust, mistõttu ainult nemad on suutelised juhtima riiki; mehisus on valvurite voorus, kelle ülesandeks on mässude mahasurumine riigis ja riigi kaitsmine kallaletungide vastu teiste riikide poolt; kolmanda seisuse vooruseks peab olema arukus (mõõdukus) - alistumine aristokraatidele-valitsejatele ja tootlike funktsioonide kohusetruu täitmine. (Aleksandrov jt 1947: 204)

Need valitsejad-filosoofid, kes moodustavad aristokraatliku klassi. Kui palju neid on? 1 või 2? Näha valvurite põhieesmärgina mässude maha surumist (vaenlaste eest kaitsemise, või isegi riigisiseselt kurjategijate kinninabimise st politseifunktsiooni, asemel) on kuidagi rusika-silma Nõukogudelik vaade asjale - sama mõtteviisi tulemusel on Putinil praegu nõukogudeaegses varustuses logisev sõjavägi ja sci-fi kaitsevarustuses Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB). Kolmandate vooruse osas tahaks rebida need mõisted kontekstist välja ja küsida kuidas on "alistumine" seotud "mõõdukusega"? Mis arutlusrada pidi peaks keegi jõudma ühe juurest teise juurde?

Oma reaktsioonilises utoopias osastas Platon suurt tähelepanu valvurite organiseerimisel. Valvureil ei pea olema isiklikku omandit ega perekonda; nad elavad kolmandast seisusest isoleeritult - kindluses, kus neid toidetakse ühislauas; nad saavad riigilt füüsilise kasvatuse ja neile vajaliku hariduse, eritingimustel astuvad nad ajutiselt abiellu (näiliselt nagu liisu teel, tegelikult aga, nagu tähendab Platon, filosoofide salajasel valikul). Kõik need abinõud, arvab Platon, peavad soodustama valvureil kõige paremini täita nende ülesandeid - riikliku korra toetamist. Üks vestluse kaasosalisi dialoogis "Politeia", nimelt Adeimantos, nimetab valvureid palgalisteks rahvavahtideks. Ja tõepoolest on Platoni valvurid relvastatud jõuks aristokraatia käes tema klassivõimu kaitsmiseks. (Aleksandrov jt 1947: 205)

Aga nemad ongi ju "aristokraatia"!? Nende hulgast valitakse välja valitsejad, keda on tarvis 1-2 tk. Sokrates arutleb ise (445d), et tema kirjeldatud süsteemi võib nimetada monarhiaks kui valitsejaid on üks ja aristokraatiaks kui valitsejaid on mitu. Selliseid filosoofe, kes näevad ilusate asjade asemel ilu ideed, on vähe. Neid võrdsustada tegelike aristokraatiatega, nagu nt Vene krahvkond, kelle luksuslik ülalpidamine on kõigile ülejäänutele koormav, on (taotluslikult?) eksitav.

Platoni poolt esitatud kasvatus- ja haridussüsteem peab kindlustama "ideaalset riiki"; vastavalt eesmärgile on selle süsteemi ülesandeks ette valmistada valvureid ja valitsejaid. Platon räägib kõigepealt gümnastikast, valvuriteks ettenähtud noorte füüsilisest kasvatusest. Edasi järgnevad "muusilised" ained: lugemine, kirjutamine, arvutamine on ettevalmistuseks tegutsemisele luule ja muusikaga (sel kujul, nagu kunst "ideaalses" riigis lubatav on). Kolmanda grupi moodustavad matemaatilised ained: aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusikateooria. Gümnastika, muusika ja matemaatika kokku määravad valvureile tarvilise ulatusega harituse. Kõige andekamaile õpetatakse peale selle ka "dialektikat", mille omandamine võimaldab siirduda filosoofide-valitsejate ridadesse. (Aleksandrov jt 1947: 205)

On see siis aristokraatia või meritokraatia?

1. "Ideaalne riik (või ideaalile lähenev).
   1. Aristokraatia
      1. Aristokraatlik vabariik.
      2. Aristokraatlik monarhia
2. Riigivormide alanev hierarhia.
   2. Timokraatia.
   3. Oligarhia.
   4. Demokraatia.
   5. Türannia.

Parimaks, ideaalseks riigiks on temale kolmeseisuslik aristokraatlik vabariik eesotsas filosoofide-valitsejatega; kuid Platon on valmis tunnustama kui tema ideaalile lähenevat poliitilist vormi - aristokraatlikku monarhiat. Ses suhtes teostaski ta praktilisi samme oma reiside päevil Sürakuusasse. (Aleksandrov jt 1947: 206)

445d ei osuta eelistusele. See "on valmist tunnustama" tähendab praktikas, et Sokrates alustab sellest ja möönab teist võimalust. Hoian silmad lahti kas järgnevates raamatutes eelistab ta, et valitsejaid oleks mitte ainult mitu vaid palju.

Platoni esteetikas on tõstetud esikohale järgmised probleemid: 1) ilu kui idee; iluidee suhe meeleliste asjade iluga, 2) kunst kui järeleaimamine, reprodutseerimine (μίμησις), 3) kunstilise inspiratsiooni olemus ja 4) kunsti ühiskondlik tähtsus. (Aleksandrov jt 1947: 207)

Minu jaoks on endiselt segane, mis on "taastootmisel" pistmist aimamisega (guessing).

Platoni esteetika on orgaaniliselt seotud tema objektiivse idealismi õpetusega, hinge ja keha teoloogilise dualismiga. (Aleksandrov jt 1947: 208)

Selle "teoloogilise dualismi" nimetuse vastu ma ei protesti. Keha on hinge telk.

Omapäraselt arvustab Platon kunsti kui järeleaime teooriat dialoogis "Politeia". Platon on nõus nendega, kes arvavad, et kunst, (kuigi just mitte iga kunst) imiteerib meelelist maailma, kuid samas astub ta välja ka kunsti kui järeleaime vastu. Kunstnik, arvab Platon, aimab järele meelelisi asju, kuid meelelised asjad on ideede järeleaimed. Seega kunst on järeleaime järeleaimamine, kunstiteos - "varju vari". Kunsti ülesanded ja filosoofia ülesanded on Platoni järgi teineteisele vastandlikud. Filosoof püüab meelelistest asjadest eemaldumise teel tõusta "dialektika" abil ideede maailma; kunstnik aga aimab neid meelelisi asju järele. Filosoofi ja kunstniku teed on lahkuminevad. (Aleksandrov jt 1947: 209)

Olen kuskil kohanud ka sellist formulatsiooni nagu a copy of a copy.

Platoni viimastes teostes saavutas suurima teravuse tema võitlus "Demokritose joone" vastu, mis pani lõpp-punkti tema kui materialismi lepitamatu ja visa vaenlase, usu ja müstika pooldaja ja elu ja tegevuse ajaloole.
Neis teostes tugevnes tema lähenemeine Pythagorase idealismile, ideede müstika ühendus arvude müstikaga, objektiivne idealism muutus täielikult usundlik-müstiliseks õpetuseks. (Aleksandrov jt 1947: 210)

Ei väsi kogumast selleteemalisi väiteid.

Oma viimases teoses "Nomoi" loobub Platon "Politeia" paljudest utopistlikkudest seisukohtadest, püüdes anda oma poliitilisele õpetusele suuremat praktilist iseloomu.
"Nomoi" võtab kokku Platoni kogu filosoofilise ja poliitilise tegevuse.
Selles teoses kujuneb Platoni idealism täielikult teoloogiaks, jumalus tunnustatakse igasuguse tunnetuse ülimaks eesmärgiks, ateiste peetakse surmanuhtlust väärivaiks. Antiikse teaduse kõrgemad saavutused heidetakse kõrvale, sest need juhivad ateismile. Demokritose järglasi nimetab Platon jumalavallatuiks, inimesteks, kes eitavad jumalaid ja rikuvad noorsugu. (Aleksandrov jt 1947: 210)

Allikat arvestades enne ei usu kui olen ise lugenud.

Ikoonisemiootika

← Sidestav kaemus

·

---

Uspenski, Boriss 2013[2005/1971]. Ikoonisemiootika. In: Uspenski, Boriss, Vene kultuuri jõujooni: valik artikleid. Koostanud Peet Lepik ja Boriss Uspenski; tõlkinud ja kommenteerinud Peet Lepik, Malle Salupere ja Andres Ehin; toimetanud Silvi Salupere. Tartu: Ilmamaa, 439-527. [ESTER]

Vanaaegse kunsti teosesse tuleb suhtuda kui objekti, mida dešifreerides on vaja välja selgitada kunstiliste võtete eriline keel - spetsiaalne süsteem ühe või teise sisu edastamiseks pildi tasapinnal. Säärase dešifreerimise keerukuse määrab asjaolu, et tavaliselt ei tunne me piisavalt mitte ainult vanaaegse kujutise väljendusvõtteid, vaid selle sisu ennastki. (Uspenski 2013: 439)

Kunstilise (artistic) väljenduse (expression) võtted (techniques).

Väljendustasandi seisukohast ei tea me eeskätt seda, mis kujutises on kunstniku jaoks olnud relevantne, s.t. ühel või teisel kombel korreleerunud teatava tähendusega, ja seda, millel relevantsus, s.t. märgilisus (tähendusväärsus) üldse puudub. (Uspenski 2013: 439)

Tähenduslik või tähendusväärne ja mittetähenduslik või mitte-tähendusväärne, märgiline ja mittemärgiline. "Tähenduslik" on see, millel on korrelatsioon mingi tähendusega, samas mitte-tähendusväärsus on relevantsuse puudumine. Tähenduslikul on tähendus, tähendusetul puudub tähtsus.

Me võime samuti eeldada erisuguste märgiliste elementide tinglikkuse erinevat määra (teisisõnu semiootilisuse erinevat astet) kusjuures meile ei ole selge, missuguseid kujutise elemente tuleb tajuda vahetult, iseseisvate märkidena, ja missugustel on abistav, süntaktiline, keerukamate märkide loomist toetav roll. Täpselt samuti ei ole sugugi alati selge, missugused elementide hulgast on tavalised märgid, missugused nendest sümbolid jne. jmt. (Uspenski 2013: 439)

Tinglikkuse ja semiootilisuse samastamine on natuke probleemne (siin ei ole midagi parata - viidatakse Uspenski 1962. a artiklile "О семиотике искуссвых" (lk 125-128) tolles juba tuttavas ikoonilises kogumikus, Симпозиум по структурному изучению знаковых систем (inslav.ru). Vahetute-iseseisvate ja vahendavate-abistavate märgielementide osas vt Jakobsoni directly significative vs mere otherness (nt Waugh 2021: 16-17), mis peaks ulatuma tagasi juba Kratyloseni (ei saa kinnitada, pole veel lugenud).

Lõpuks - see käib juba sisutasandi kohta - puudub meil enamasti ka piisav teave (reaalse või tingliku) tegelikkuse kohta, mis on kunstnikule olnud kujutamise aineks. (Uspenski 2013: 440)

Hmm. See on "ekstralingvistiline reaalsus" (referentsiaalse funktsiooni objekt), aga kunsti seisukohalt. Tekkis kahtlus, kas eelnev oli võib-olla keelefunktsioonide rivistamine läbi lillede. Eelnevat lehekülge üle vaadates pigem mitte. Jutt käib küll koodist, siinkohal kunstilistest väljendusvõtetest, sõnumi asemel "väljendustasandist", mille puhul esiotsa ei ole selge, millised elemendid on tähenduslikud ja millisel määral (on nad semiotiseeritud). Selles suhtes jah: kood, sõnum ja referentsiaalne objekt on kaetud.

Võtmerolli maalikunsti keele (või keelte) dešifreerimisel - rolli, mida ilmselt on õige võrrelda bilingvaalide (kakskeelsete tekstide) rolliga lingvistilisel dešifreerimisel - jäävad täitma ikoonimeistrite teosed. (Uspenski 2013: 400)

Kas semiosfääri piiril seisavad kakskeelsed inimesed või kakskeelsed tekstid?

Just seetõttu, et muistne ikoonimaalija nii visalt ikoonimaalimise "algupärandit", s.o. alatiseks ettenähtud kompositsiooni silmas pidas ja sisu tõlgendamisel mis tahes uuendustest püüdis hoiduda, hakkavad muutused tema poolt kasutatavas maalivõtete keeles eriti silma. Sellele keelele ei pööranud ta loomulikult samavõrd terast tähelepanu, sageli ei andnud ta ehk endale arugi, et tema keel on kopeeritavast algupärandist mõnevõrra erinev. Sisu ühtsus muudab siin formaalsete süsteemide erinevuse eriti silmatorkavaks. Arvukad kompositsioonid ühest süžeest sarnastuvad otsekui ühe ja sellesama sisu tõlked eri keeltesse (või dialektidesse). (Uspenski 2013: 440)

Mõtlesin just - pärast rõhutatud lause lugemist, aga enne viimase lauseni jõudmist - sellele, kuidas Platoni Politeia-st võib leida vähemalt 25 erinevat inglisekeelset tõlget üle kahe sajandi ja, et nende, sama teksti, tõlgete võrdlemise põhjal saaks nii mõndagi järeldada ühiskondlikest suhtumistest erinevatesse nähtustesse ja ettepanekutesse. Isegi kahe käesoleva sajandi tõlke vahel võib leida üsna silmatorkavaid erinevusi näiteks seksuaalkäitumise osas (nt ühe tõlkija järgi räägib Sokrates, et inimesed tema utoopias "naudivad seksi", teise järgi sellest, et nad "elavad õnnelikult" vms; vt Platon 372b).

Et semiootiline lähenemisviis ikoonimaalile ei ole sugugi väljastpoolt (uurimismeetodite kaudu) külge poogitud, vaid et see on ikoonikujutisele seesmiselt omane - seda väita on õiguspärane tunduvalt suuremal määral, kui maaliteose puhul üldiselt öelda saab. Kirikuisad on ikooni semiootilisest, s.o. keelelisest olemusest täie selgusega aru saanud ja seda isegi spetsiaalselt proklameerinud. Eriti iseloomulik selles seoses on ikoonimaalimise kõrvutamine keelega ja ikoonil kujutatu kõrvutamine kirjaliku või suulise tekstiga, mille algus ulatub iidsesse minevikku - peaaegu et ikooni sünniajastusse. (Uspenski 2013: 444)

Ikoonimaalid on semiootilisemad kui muud maalid, sest nende sisu intersemiootilisest tõlkimisest on kauem ja rohkem kirjutatud. St nende tinglikkuse või kokkuleppelisuse aste on kõrgem, sest nende kohta on rohkem tingitud ja kokku lepitud.

Tõepoolest, selle vaidluse keskmes oli märgisse suhtumise küsimus. Pavel Florenski kirjutas ikoonikummardamise dogma kehtestanud VII ülemailmse kirikukogu kohta: "Kunst on VII ülemaailmse kirikukogu isade õpetuse kohaselt" "meeldetuletav". Meie positivistlikult meelestatud kaasaegsed toetuvad meeleldi sellele õpetusele, kuid seejuures teevad nad sügava ajaloolise vea, moderniseerides seda sõna - "meeldetuletatavust" - ja selgitades seda subjektivismi ning psühhologismi vaimus. Tuleb kindlalt meeles pidada, et pühitsetud isade terminoloogia on vana-helleeni idealismi terminoloogia, ja et see on loomuldasa ontoloogilise värvinguga. Antud juhul ei ole üldsegi juttu kunsti subjektiivsest meeldetuletatavusest, vaid platonistlikust "äratundmisest", ἀνάμνησις - idee enese nähtumisest meelelisuses. Kunst juhatab subjektiivsest suletusest välja, purustab maailma konventsionaalsuse piirid ja ülendab kujundite juurest ja kujundite kaasabil algkujude juurde [---]" (Флоренский 1969, 80). Pseudo-Dionysios Areopagita tuntud formuleeringu kohaselt "tõepoolest, nähtumuslikud asjad on pildid nähtamatutest asjadest". Just sellele vundamendile rajas Bütsants oma ""ikooni"-teooria (εἰκών [kuju, pilt - tlk.]) kui peegelduse, mida tema algkujust lahutab teatav oluline erinevus, ent mis ometigi laseb algkuju "energiatel" selles peegelduses reaalselt kohal olla" (vt. Аверинцев 1973, 47). (Uspenski 2013: 445, jm 14)

Ikka ja alati: kristlus on judaismi platonistlik remiks.

Selles seoses väärib tähelepanu, et õigeusu traditsioonis on ikooni tavatsetud samastada kujutatava objektiga; näiteks ikoonile, mis [|] kujutab pühakut, võidakse anda selle pühaku nimi, pühi kujutavatele ikoonile - vastavate pühade nimi jmt. Nagu on märkinud Otto Demus, ei öelda ikooni kohta ilmaski näiteks "Siin näete kujutist sellest, kuidas Kristus risti löödi", vaid ainult: "Siin löödi Kristus risti" (vt. Demus 1947, 35). (Uspenski 2013: 445-446, jm 14)

Järjekordne näide sellest, kuidas usklikud võivad sisu- ja väljendusplaani samastada, st mitte aduda tinglikkust.

Säärase ettekujutuse vastukaja võib kohata palju hiljemgi. Veel 1910-ndatel tekkis vene kloostris Athosel ühtäkki nimekummardajate ehk nimejumalikustajate liikumine (mis seejärel leidis jätku Kaukaasia eraklates), mille õpetuse kohaselt Jumala nimi ongi Jumal ise. (Uspenski 2013: 450, jm 20)

Seda sõna kohtan küll vist esmakordselt. Erakla on "eraku asupaik".

Vastupidi, uue esteetilise orientatsiooni kohaselt tuleb pühakute kõiki vorme ja ihuliikmeid maalida nende täiuslikkust silmas pidades. Vrd. sellesama ikoonimeistri Jossifi tähelepanuväärse lausega: "Kui neil [pühakutel - B. U.] siin maa peal ka olid koolnu ihuliikmed, siis sinna, taevasse, ilmusid nad oma hinge ja ihu poolest elustatute ja valgustatutena". Niisiis, vormide täiuslikkusest ikoonil (nende ilust, õilsusest jmt.) oli nüüd saanud pühaduse maaliline atribuut, s.t. samasugune üldine (aga mitte individuaalne) ideograafiline tunnus. (Uspenski 2013: 456)

Miks kujutatakse Jeesust heleda naha, pikkade juuste, terava lõua ja roiditud kõhulihastega? Sest Jeesus on tõiuslik, ofc.

Kõikides nendes väljaütlemistes on eeskätt juttu kujutamise naturalistlikkusest, mis ikoonimaalile ei ole põhimõtteliselt omane. Protest elusarnaste kujutiste ("kerekakstegemise") vastu leidis kõige lõpuks kajastuse ka õigeusukiriku järjekindlas võitluses sakraalsete skulptuuride vastu (mis samal ajal katoliiklikus pühamus on nii tavalised). (Uspenski 2013: 458)

No mis kerekat, jässakat tumedaverelist käharpea te siin kujutate? See küll ei saa olla meie päästja!

Oluline on see, et taolistel juhtudel on väljenduse ja sisu sidumiseks nõutav teistkordne operatsioon, mõtte täiendav ümberkodeerimine kõrgemal tasandil, mis on analoogiline loomulikus keeles toimuva ümberkodeerimisega, kui moodustatakse fraseoloogilisi üksusi. Seda seoste komplitseeritust (tähistaja ja tähistatava vahelise distantsi suurenemist) saab pidada sümboolsele kujutamisele iseloomulikuks. Teisisõnu: sümboolsete märkide korral käib jutt tinglikkuse suhtelisest suurenemisest (kui määratleda suhtelisuse astet nende sidemete arvu järgi, mis seovad tähistaja tähistatavaga, s.t. komponentide arvu järgi ahelas "märgi märgi märk [---]" jne.). (Uspenski 2013: 460-461)

Täiendus sellele, et "astmete arvu "märgi märgi märk" reas võib kasutada tinglikkuse astme määramisel" (Lotman & Uspenski 2022: 34).

Kuid pildi looja individuaalses kunstilises süsteemis see kõik ei kehti: siin ei nõuta vaatajalt mingisuguseid eelnevaid teadmisi; üldiselt on ka süsteemil endal pigemini ekspressiivne kui kommunikatiivne iseloom. (Uspenski 2013: 469)

Pane paari kuulaja signifikatiivse funktsiooniga (Uspenski 2013: 302).

Meie järgneva vaatluse aineks saab eranditult maaliteose üldine (aga mitte individuaalne) süsteem, s.t. süsteem, mis ei hõlma üksnes kunstnikku, vaid ka vaatlejat. Seejuures pakuvad meile huvi eeskätt maaliteose need tasandid, millel on tegemist kujutatavate objektide ruumilis-ajaliste vahekordadega (s.t. ruumilis-ajaliste suhete vahendamine erinevates kujutamissüsteemides ja, vastupidi, võimalus kujutise järgi rekonstrueerida reaalsed suhted ajas ja ruumis). Peab ütlema, et siin, nagu me edaspidi näeme, saab (eri tasanditel) samaaegselt rakendada rohkem kui üht kujutamissüsteemi. (Uspenski 2013: 469)

Naljakas arusaam üldisusest. Reaalsete suhete rekonstrueerimine puudutab nö "ekstralingvistilise sfääri" vastet.

Suhteliselt hiljutised uurimused võimaldavad kõnelda spetsiaalsete perspektiivivõtete kompleksist muistses - eelkõige keskaegses - maalikunstis, teisisõnu ruumikarakteristikute vahendamise süsteemist kujutise kahemõõtmelisel tasapinnal. Seda süsteemi võib tinglikult nimetada "pööratud perspektiivi süsteemiks".
Pööratud perspektiivi süsteem tuleneb vaatajapositsioonide paljususest, olles seega seotud vaataja seiredünaamika ja seda saatvate (mitmeti pilguhaardesse ulatuvate) nägemismuljete summeerimisega. Summeerimisel kandub see vaatajapositsiooni dünaamika kujutisele üle, mille tulemusena sünnivadki pööratud perspektiivi vormidele iseloomulikud deformatsioonid. (Uspenski 2013: 470)

Mitte millestki ei saa siin aru, aga arvestades kui sageli Uspenski seda pööratud perspektiivi mõistet mujal mainib, tuleb siin väga tähelepanelik olla.

Tsentraal- ja pööratud perspektiivi süsteemide vastandamine saab eeskätt seotud olla kas vaatajapositsiooni staatilisuse või siis vastupidi, dünaamilisusega. Siit tuleneb muuseas ka figuuride iseloomulik tardumus muistses maalikunstis (näiteks ikoonil); liikuda pole neil vaja - liigub vaataja ise, s.t. vaataja positsioneerib oma vaatepunkti figuuride suhtes ümber (mis funktsionaalselt on üks ja seesama). Sellele vastandatavad hilisema (tsentraalperspektiivse) kunsti iseloomulikud järsud rakursid, mitmesugused [|] liikumist vahendavad pöörded, mis lähtuvad vaatajapositsiooni liikumatusest. (Uspenski 2013: 470-471)

Siin jääb mulje, et keskaja-järgses kunstis hakkavad tegelaskujud maalidel liikuma samas kui vaataja tardub paigale. Kui jutt ei käi just Harry Potteri maailmast, siis tundub see väide on the face of it natuke kahtlane. Liikumisele saab võib-olla vihjata, aga samas ma ei tea misasjad on "rakursid".

Tõepoolest, kui pilt on maalitud tsentraalpespektiivi reeglite järgi, siis on alati võimalik prepareerida pildilt sellel kujutatud ese kui osa tervikust ja viia see reaalse tegelikkusega vahetult vastavusse (säärane prepareering võib kajastuda eseme esteetilises tajus, mitte aga eseme vastavuses tegelikule maailmale). (Uspenski 2013: 474)

Teha mida?

Kunstiteose suhtes põhimõtteliselt teistsuguse vaatajapositsiooni eeldamine ürgajal - võrreldes nüüdisaegsete arusaamadega kunstist - lubab mõnel määral seletada ümberpööratult kujutise kummalist fenomeni, mida võib vahel kohata kiviaja kunstis, kus näiteks amuletid, mis inimesi ja loomi kujutavad, riputati nöörile jalad ülespidi; vt. Формозов 1966, 33, 36; Schuster 1970. (Uspenski 2013: 478, jm 68)

Punkt selle tõlgenduse kasuks, et Willendorfi Veenuse taolised figuurid võisid olla meditsiinilised kujutised, mida rase naine vaatas ülevalt alla.

Vt. Wulff 1907; Wulffi seisukohta on seda oluliselt täiendades arendatud Pavel Florenski oma perspektiivi analüüsivates loengutes [|] (selle kohta vt. Бакушинский 1923, 228). Osaliselt lähedasi mõtteid sisaldab raamat Riegl 1908, 49, milles antiikkunsti pööratud perspektiivi elemente seletatakse "orienteerumisega objekti, mitte aga subjekti kaudu". Vt. selles seoses samuti Grabar 1945, kus keskaegse kunstniku seesmine positsioon seostatakse Plotinose filosoofiaga, ja nimelt tema selle teesiga, mille kohaselt nägemismulje ei teki retsipiendi hinges, vaid seal, kus objekt asetseb. (Uspenski 2013: 482-483, jm 79)

Lõpuks midagi arusaadavat.

Juba öeldugi põhjal paistab kätte, et muistses kunstis on märgatavat rolli mänginud vaatajamulje summeerimine. See ei käi ainult üksikute esemete kujutamise kohta (millest tuleb juttu allpool), vaid ka maaliteose üldise süsteemi kohta, kui summeeritakse sestvaataja pilk (mis ilmneb põhiplaani vormides) ja väljastpoolt vaataja väline pilk (eesplaani vormid). Seega saab öelda, et summeerimine, s.t. vaatajamulje sünteesimine, on muistse kujutise komponeerimise põhiteguriks. (Uspenski 2013: 490)

Aformeeritult proklameerin, et "summeerimine" ja "prepareerimine" on blameeritavad designeerimised.

Samas vaimus saab tõlgendada ka iseloomulikku kujutist väljasirutatud jalgadega kappavast hobusest, kes on lennus, esijalad ette sirutanud, tegejalad tahapoole sirgu, mida omal ajal uuris Salomon Reinach. (Uspenski 2013: 492)

Olen nimega tuttav googeldamisest, sest põhikooli klassiõde Marju Reinach kadus nagu tina tuhka.

Näiteks liikumist ajas kujutatakse niisugusel juhul üksteisele järgnevate liikumisstaadiumide fikseerimise kaudu, mis meenutab üksikuid väikesi kaadreid filmilindil. Tüüpiliseks näiteks saab siin pidada hukkamise kujutamist kompositsioonil "Ristija Johannese hukkamine", kus Ristija pead demonstreeritakse eri ajahetkedel - kaks korda (ill. 29). (Uspenski 2013: 493)

Tuttav võte ka kaasajast. Maharaiutud pea puhul on see muidugi eriti ilmekas. "See võte on pärit iidsest minevikust; seda esineb näiteks muistse Ida kunstis, [...] kuid selle lätted on tagasiviidavad kiviaega" (samas, 493, jm 102).

Kõneldes laval käitumise ja liikumise reeglitest, muuhulgas frontaalsusest jms., märgib Goethe: "Seejuures on iseenesest mõistetav, et nendest juhistest tuleb kinni pidada peamiselt siis, kui peab kujutama õilsaid ja väärikaid karaktereid. Kuid on karaktereid, mis niisuguste [|] eesmärkide seisukohast on vastupidised, näitks talupoja või veidriku karakter. Kõige parem on neid kujutada, reprodutseerides oskuslikult ja täiesti teadlikult seda, mis on kombelisuse vastand, seejuures siingi unustamata, et tegemist on üksnes järeleaimamise, mitte aga lameda tegelikkusega" (§ 91). (Uspenski 2013: 508-509, jm 127)

Mis pagana asi on lõppude lõpuks järeleaimamine? Representeerimine?

A Difficult Swim

← Book IV

Book V

Book VI →

---

Plato 2004. Republic. Translated from the New Standard Greek Text, with Introduction, by C. D. C. Reeve. Indianapolis; Cambridge: Hackett Publishing Company, Inc. [Book V]

[ADEIMANTUS:] You thought we would not notice when you said - as though it were something inconsequential - that, as regards women and children, anyone could see that it will be a case of friends sharing everything in common. (Plato 2004: 136,449c)

Toda mööduvat märkust vt 423d-424a. Alternatiivne ja natuke tabavam (Cambridge'i väljaande) tõlge: "You think that when it comes to women and children you can get away with a casual remark to the effect that friends will hold things in common, as if no one could be in any doubt about this" (2000: 144).

[SOCRATES:] You do not realize what a swarm of arguments you are now stirring up by making this demand. (Plato 2004: 137, 450a)

Alternatiivselt "without the slightest idea what a verbal hornet's nest you are stirring up" (2000: 145).

GLAUCON: Do not hesitate at all. You see, your audience won't be inconsiderate, or incredulous, or hostile. (Plato 2004: 137, 450d)

"Your audience is neither ignorant, nor sceptical, nor hostile" (2000: 146). Justkui (1) hostile, (2) sceptical / incredulous ja (3) ignorant / inconsiderate.

[SOCRATES:] You see, I suspect that involuntary homicide is a lesser crime than misleading people about beautiful, good, and just conventions. That is a risk it would be better to run among enemies than among friends. So you have well and truly encouraged me. (Plato 2004: 138, 451a)

Midagi sellist nagu "nõu on püha" (advice is holy).

[SOCRATES:] And we will remind them that it is not long since the Greeks thought it shameful and ridiculous (as many barbarians still do) for men to be seen stripped, and that when first the Cretans and then the Lacedaemonians began the gymnasiums, the wits of the time had the opportunity to make a comedy of it all. Or don't you think so? (Plato 2004: 140, 452c-d)

Griffithil joonealune märkus, mille järgi see tava oli üllatavalt hiline, Pythagorase eluajal: "Since the late sixth or early fifth century it had become standard in the Greek world for men to take their physical exercise naked" (2000: 148, fm 7). "We can remind them that it is not so very long since the Greeks thought it immoral and absurd, as most foreigners still think it, for men to be seen naked."

GLAUCON: No, by Zeus, it certainly does not seem to be a simple matter.
SOCRATES: No, it is not. But the fact is that whether one falls into a small diving pool or into the middle of the largest sea, one has to swim all the same.
GLAUCON: Of course.
SOCRATES: Then we must swim, too, and try to save ourselves from the sea of argument, hoping for a dolphin to pick us up, or for some other unlikely rescue. (Plato 2004: 141, 453d)

Veel ujumismetafoore, nagu 4. raamatus, "Well, we have had a difficult swim through all that" (441c).

SOCRATES: Because many people seem to me to fall into it even against their wills, and think they are engaging not in eristic, but in discussion. This happens because they are unable to examine what has been said by dividing it up into kinds. Instead, it is on the purely verbal level that they look for the contradiction in what has been said, and employ eristic, not dialectic, on one another. (Plato 2004: 142, 454a)

Arutelu vs sõnadega mängimine. "They believe they are holding a discussion, whereas in fact they are having a competition" (2000: 150).

SOCRATES: Come on, then, we will say to him, give us an answer: "Is this what you meant by one person being naturally well suited for something and another naturally unsuited: that the one learns it easily, the other with difficulty; that the one, after a little instruction, can discover a lot for himself in the subject being studied, whereas the other, even if he gets a lot of instruction and attention, does not even retain what he was taught; that the bodily capacities of the one adequately serve his mind, while those of the other obstruct his? Are there any other factors than these, by which you distinguish a person who is naturally well suited for each pursuit from one who is not?" (Plato 2004: 143, 455b-c)

Ilmselgelt ühel on asja vastu huvi, teisel mitte.

SOCRATES: Won't one be suited for physical training or war, then, while another is unwarlike and not a lover of physical training?
GLAUCON: I suppose so.
SOCRATES: And one a philosopher (lover of wisdom), another a "misosopher" (hater of wisdom)? And one spirited, another spiritless? (Plato 2004: 144, 456a)

Mind häirib, et siin ei käi asjad ilusti triaadis - mõõdukus jäetakse välja.

SOCRATES: That all these women should be shared among all the men, that no individual woman and man should live together, and that the children, too, should be shared, with no parent knowing its own offspring, and no child its parent.
GLAUCON: That wave is far bigger and more dubitable than the other, both as regards its viability and its benefit.
SOCRATES: As far as its benefit is concerned, at least, I do not think anyonne would argue that the sharing of women and children is not the greatest good, if indeed it is viable. But I imagine there would be a lot of dispute about whether or not it is viable. (Plato 2004: 147, 457c-d)

Dropping the bombshell.

SOCRATES: I must pay the penalty. But do me this favor: let me take a holiday and act like those lazy people who make a banquet for themselves of their own thoughts when they are walking alone. People like that, as you know, do not bother to find out how any of their appetites might actually be fulfilled, so as to avoid the trouble of deliberating about what is possible and what is not. They assume that what they want is available, and then proceed to arrange all the rest, taking pleasure in going through everything they will do when they get it - thus making their already lazy souls even lazier. (Plato 2004: 147, 457e-458a)

Utopistid.

SOCRATES: Now, you are their lawgiver, and in just the way you selected these men, you will select as the women to hand over to them those who have natures as similar to theirs as possible. And because they have shared dwellings and meals, and none of them has any private property of that sort, they will live together; and through mixing together in the gymnasia and in the rest of their daily life, they will be driven by innate necessity, I take it, to have sex with one another. Or don't you think I am talking about necessities here?
GLAUCON: Not geometric necessities, certainly, but erotic ones; and they probably have a sharper capacity to persuade and attract most people.
SOCRATES: They do, indeed. But the next pount, Glaucon, is that for them to have unregulated sexual intercourse with one another, or to do anything else of that sort, would not be a pious thing in a city of happy people, and the rulers won't allow it. (Plato 2004: 148, 458c-e)

Nais-vahimehed (naisvahid?) on samuti kõige paremate hulgast välja valitud, aga kui nad elavad ja treenivad meestega koos, tekib vältimatult võimalus, et tahavad suguliselt läbi käia ja kõige kõige ilusamatena, kes pidevalt treenivad, on nad ka väga veenvad. Järelikult tuleb teha juhuseks "ebapühaks". Mulle meeldib, et siin otsustatakse oma suvast, mis on püha ja mis mitte - kõik, mis on püha, on samamoodi kellegi poolt suvaliselt otsustatud. Griffithil: "houses and dining-halls will be communal, and no one will possess any private property of this kind", "But it is a sexual inevitability", "haphazard sexual intercourse is unholy" (2000: 156).

SOCRATES: This: it looks as though our rulers will have to employ a great many lies and deceptions for the benefit of those they rule. And you remember, I suppose, we said all such things were useful as a kind of drug. (Plato 2004: 149, 459c-d)

Vaguely machiavellian. "our rulers will need to employ a good deal of falsehood and deception for the benefit of those they are ruling" (2000: 157).

SOCRATES: It follows from our previous agreement that the best men should mate with the best women in as many cases as possible, while the opposite should hold of the worst men and women; and that the offspring of the former should be reared, but not that of the latter, if our flock is going to be an eminent one. And all this must occur without anyone knowing except the rulers - if, again, our herd of guardians is to remain as free from faction as possible. (Plato 2004: 149, 459d-e)

Puhas eugeenika. Tõenäosus, et inimesi on samavõrd lihtne plaanipäraselt sigitada kui linde, koeri ja hobuseid tundub siiski väike. Geneetika ei ole nii sirgjooneline. Kui sellega, et parimad peavad siginema kõige rohkem liiale minna, on neil "parimatel" varsti Habsburgi lõuajoon.

SOCRATES: I imagine that some sophisticated lotteries will have to be created, then, so that an inferior person of that sort will blame chance rather than the rulers at each mating time. (Plato 2004: 149, 460a)

Süsteem vs "isiklik vastutus".

SOCRATES: And presumably, the young men who are good at war or at other things must - among other prizes and awards - be given a greater opportunity to have sex with the women, in order that a pretext may also be created at the same time for having as many children as possible fathered by such men. (Plato 2004: 150, 460a-b)

See tundub üsna kummaline, arvestades kui palju sõjas langeb puhtalt juhuse hooleks.

Thus, as we were saying just now, they will avoid sexual relations with each other. However, the law will allow brothers and sisters to have sex with one another, if the lottery works out that way and the Pythia approves. (Plato 2004: 152, 461e)

Mehed ja naised ei või omavoliliselt ilma valitseja ja preestrinnade heakskiiduta lapsi teha, aga õed ja vennad võivad? Ei tundu just kõige läbimõeldum süsteem sul, Sokrates.

[SOCRATES:] In the case of fathers, for example, must they show them the customary respect, solicitude, and obedience owed to parents? (Plato 2004: 154, 463d)

Või "in the way of respect, care, and the duty of obedienceo to parents". Ehk siis peaaegu: (1) care / solicitude; (2) obedience; (3) respect. Justkui 2.1 - teisesuse alamesmasus.

SOCRATES: As for an older person, he will be authorized to rule and punish all the younger ones. (Plato 2004: 156, 465a)

Jällegi kahtlaselt pütaagorlik. "An older person will of course be entitled to give orders and punishments to all those who are younger" (2000: 164).

SOCRATES: And won't we believe with Hesiod that, whenever any of that race die, they become "unsullied daimons living upon the earth, noble beings, protectors against evil, guardians of articulate mortals?" (Plato 2004: 161, 468e-469a)

Griffithil on siinkohal oluline joonealune märkus: "It was the practice of Greek communities to worship their important ancestral figures as 'heroes' or demigods. The authority of Apollo's oracle was often involved in conferring the status of hero on the dead person." (2000: 170, jm 30)

[SOCRATES:] But it is thought reasonable for the ones who have proved stronger to carry off the weaker ones' crops, and to have the attitude of mind of people who will one day be reconciled and won't always be at war. (Plato 2004: 163, 470d-e)

Siin andis Reeve enne (470b) "destroy only the year's harvest" - mida sa enam rüüstad, mille sa oled hävitanud? Samuti mitte kõige parem, et siin on omade ehk teiste kreeklastega "tülid" (faction), mitte sõda. Griffith annab "kodusõda" (civil war). Suuremas pildis meenutab pütaagorlaste ütlust, et kohtle sõpra nagu temast ei võiks kunagi saada vaenlast ja vaenlast, nagu temast võiks peagi saada sõda.

SOCRATES: Until philosophers rule as kings in their cities, or those who are nowadays called kings and leading men become genuine and adequate philosophers so that political power and philosophy become thoroughly blended together, while the numerous natures that now pursue either one exclusively are forcibly prevented from doing so, cities will have no rest from evils, my dear Glaucon, nor, I think, will the human race. And until that happens, the same constitution we have now described in our discussion will never be born to the extent that it can, or see the light of the sun. (Plato 2004: 166, 473d-e)

Griffithil tabavam järjekord: "There is no end to suffering, Glaucon, for our cities, and none, I suspect, for the human race, unless either philosophers become kings in our cities, or the people who are now called kings and rulers become real, true philosophers" (2000: 175).

SOCRATES: And you also observe, I imagine, that if honor-lovers cannot become generals, they serve as lieutenants, and if they cannot be honored by important people and dignitaries, they are satisfied with being honored by insignificant and inferior ones, since it is honored as a whole of which they are desirers. (Plato 2004: 168, 475a-b)

Meenutab kangesti Rossi sotsioloogiat. "And you see the same thing, I think, with those who are ambitious and love honour. If they can't get to be generals, they become captains. If they can't win recognition from the great and the good, then they are happy to win recognition from those who are lesser and inferior, since it is recognition, in short, that their hearts are set on" (2000: 177).

SOCRATES: Then in the case of the philosopher, too, won't we say that he has an appetite for wisdom - not for one part and not another, but for all of it? (Plato 2004: 168, 475b)

Siin on näideteks toodud Glaukoni homoseksuaalsus, veiniarmastamine ja au-armastamine, sest "The Greek word philosophos, 'philosopher', is a compound of two words meaning 'lover of wisdom', and is formed in the same way as the terms describing the lovers of boys, of honours, and of wine" (2000: 177, jm 34).

GLAUCON: In that case, many strange people will be philosophers! I mean, all the lovers of seeing are what they are, I imagine, because they take pleasure in learning things. And the lovers of listening are very strange people to include as philosophers: they would never willingly attend a serious discussion or spend their time that way; yet, just as if their ears were under contract to listen to every chorus, they run around to all the Dionysiac festivals, whether in cities or villages, and never miss one. Are we to say that these people - and others who are students of similar things or of petty crafts - are philosophers? [|]
SOCRATES: Not at all, but they are like philosophers.
GLAUCON: Who do you think, then, are the true ones?
SOCRATES: The lovers of seeing the truth. (Plato 2004: 168-168, 475d-e)

Lõpuks! Midagigi selle anekdoodi kohta - miks filosoofid on Pythagorase sõnutsi need, kes lähevad mängudele ainult pealtvaatajaks. Oluline koht Griffithi tõlkes: "All those who love to be spectators, for example - I think the reason they love to be spectators is because they enjoy learning" (2000: 177).

SOCRATES: And the same argument applies, then, to just and unjust, good and bad, and all the forms: each of them is itself one thing, but because they appear all over the place in partnership with actions and bodies, and with one another, each of them appears to be many things. (Plato 2004: 169, 476a)

Juba tuttav teema: üks ja paljusus. Vastandid pütaagorlaste tabelis moodustavad ühtsusi.

SOCRATES: The lovers of listening and seeing are passionately devoted to beautiful sounds, colors, shapes, and everything fashioned out of such things. But their thought is unable to see the nature of the beautiful itself or to be passionately devoted to it. (Plato 2004: 169, 476b)

Filosoofi asi on asi iseeneses.

A Sort of Harmony

← Book III

Book IV

Book V →

---

Plato 2004. Republic. Translated from the New Standard Greek Text, with Introduction, by C. D. C. Reeve. Indianapolis; Cambridge: Hackett Publishing Company, Inc. [Book IV]

SOCRATES: I think we will discover what to say if we follow the same path as before. You see, our reply will be this: it would not be at all surprising if these people were happiest just as they are. However, in establishing our city, we are not looking to make any one group in it outstandingly happy, but to make the whole city so as far as possible. For we thought that we would be most likely to find justice in such a city, and injustice, by contrast, in the one that is governed worst. ANd we thought that by observing both cities, we would be able to decide the question we have been inquiring into for so long. At the moment, then, we take ourselves to be forming a happy city - not separating off a few happy people and putting them in it, but making the city as a whole happy. (Plato 2004: 103, 420b-c)

Sokratese eesmärk siin on konstrueerida kõige õnnelikuim võimalik linn. Kui vahimehed saavad vaid toimetulekutoetust ning neil ei ole võimalik reisile minna, oma tüdruksõpradele kinke teha jne siis olgu nii.

SOCRATES: This: do you think that a potter who has become wealthy will still be willing to devote himself to his craft?
ADEIMANTUS: Not at all.
SOCRATES: Won't he become idler and more careless than he was?
ADEIMANTUS: Much more.
SOCRATES: Then won't he become a worse potter?
ADEIMANTUS: Yes, much worse.
SOCRATES: And surely if poverty prevents him from providing himself with tools, or any of the other things he needs for his craft, he will make poorer products himself and worse craftsmen of his sons or anyone else he teaches.
ADEIMANTUS: Of course.
SOCRATES: So poverty and wealth make the products and the practitioners of the crafts worse.
ADEIMANTUS: Apparently.
SOCRATES: It seems, then, that we have found other things that our guardians must prevent in every way from slipping into the city undetected.
ADEIMANTUS: What things?
SOCRATES: Wealth and poverty. For the former makes for luxury, idleness, and revolution; and the latter for illiberality, bad work, and revolution as well. (Plato 2004: 105, 421d-422a)

Jällegi suhteliselt keskpärane katkend sellest, kuidas äärmine rikkus ja vaesus mõlemad teevad käsitöökunstile liiga. Mis on selle juures märgiline on kõigest see, et sama võib leida Archytase fragmendist, mille järgi nii jõukus kui ebaõnn teevad hingele viga kui neid on liiast, aga jõukus rohkem kui ebaõnn, sest jõukusega kaotavad head inimesed oma mõtlemisvõime (vt Archytas 1818: 160). Rikkus rikub hinge.

SOCRATES: Well, then, what if they sent an envoy to another city with the following true message: "We use no gold or silver. It is against divine law for us to do so, but not for you. So join us in this war and you can have the property of our enemy." Do you think that anyone who heard this message would choose to fight hard, lena hounds, rather than to join the hounds in fighting a fat and tender sheep? (Plato 2004: 106, 422d)

Mitte rikastumine ja hästi treenitud vahimeeste kultiveerimine peaks hoidma ära sõdasid, sest kui mõni rikas linn ründab, võib kutsuda kellegi appi, kes hea meelega rööviks rikka linna paljaks?

SOCRATES: Really, my good Adeimantus, the orders we are giving them are neither as numerous nor as difficult as one would think. Indeed, they are all insignificant provided, as the saying goes, they safeguard the one great thing - or rather not great but adequate.
ADEIMANTUS: What's that?
SOCRATES: Their education and upbringing. For if a good education makes them moderate men, they will easily discover all this for themselves - and everything else that we are now omitting, such as the possession of women, marriages, and the procreation of children, and how all [|] these must be governed as far as possible by the old proverb that friends share everything in common. (Plato 2004: 107-108, 423d-424a)

Õige haridus võib tagada selle, et kõik ülejäänu loksub paika. Sj, et ka naiste, abielu ja laste osas "sõprade vahel kõik on ühine". Griffithi joonealune märkus osutab selle ütluse tähtsusele: "The proverb was 'friends will hold things in common', and is said to have originated in the unusually close-knit Pythagorean communities of southern Italy." (2000: 116, fn 6)

SOCRATES: Those dealing with things like this: the silence appropriate for younger people in the presence of their elders; the giving up of seats for them and standing up in their presence; the care of parents; hairstyles; clothing; shoes; the general appearance of the body; and everything else of that sort. Don't you agree? (Plato 2004: 109: 425a-b)

Laps räägib siis kui kana kuseb.

SOCRATES: And isn't it another charming feature of theirs that they think their worst enemy of all is the one who tells them the truth - that until they give up drinkenness, overeating, sexual indulgence, and idleness, then no drug, cautery, or surgery, no charms, amulets, or anything else of that sort will do them any good? (Plato 2004: 110, 426a-b)

Siin tahaks küsida, kas need 4 on sümboolsed - on nad seotud konkreetsete voorustega?

SOCRATES: I expect, then, to find justice in the following way. I think our city, if indeed it has been correctly founded, is completely good.
GLAUCON: Yes, it must be.
SOCRATES: Clearly, then, it is wise, courageous, temperate, and just. (Plato 2004: 112, 427d)

"Clearly, then, it is wise, courageous, self-disciplined and just" (2000: 121).

SOCRATES: Therefore, as in the case of any other four things, if we were looking for one of them in something and recognized it first, that would be enough to satisfy us. But if we recognized the other three first, that itself would enable us to recognize what we were looking for, since clearly it could not be anything other than the one that remains. (Plato 2004: 112, 428a)

Kui eeldada, et asju on ainult "täiuslik arv" ehk 4, siis muidugi.

SOCRATES: Then is there some knowledge in the city we have just founded, which some of its citizens have, that does not deliberate about some particular thing in the city, but about the city as a whole, and about how its internal relations and its relations with other cities will be the best possible. (Plato 2004: 113, 428c-d)

Jälle "terviklikkuse" küsimus. "Täiuslikel vahimeestel" on teadmisi linnast tervikuna, selle sisemistest suhetest ja suhetest teiste linnadega.

SOCRATES: I mean that courage is a sort of preservation.
GLAUCON: What sort of preservation? [|]
SOCRATES: The preservation of the belief, inculcated by the law through education, about what things, and what sorts of things, inspire terror. And by its preservation "through everything," I mean preserving it though pains, pleasures, appetites, and fears and not abandoning it. (Plato 2004: 114-115, 429c-d)

Julgus või söakus säilitab veendumust, et ainult need asjad, mille kohta õpetatakse, et need peaksid hirmu äratama, äratavad hirmu. Hmm.

SOCRATES: Temperance is surely a sort of order, the mastery of certain sorts of pleasures and appetites. People indicate as much when they use the term "self-mastery" - though I do not know in what way. This and other similar things are like tracks that temperance has left. Isn't that so? (Plato 2004: 116, 430e)

Eesti keeles otse, "enesevalitsemine". Kreeka keeles aga iseendast-tugevam-olemine: "The literal meaning of the phrase translated 'master of himself' here and throughout this passage is 'stronger than himself', which is an idiom in Greek but not in English. Correspondingly, the phrase translated 'slave of himself' has the literal meaning 'weaker than himself'." (Griffith 2000: 124-125, fn 13)

SOCRATES: Furthermore, pleasures, pains, and appetites that are numerous and multifarious are things one would especially find in children, women, household slaves, and in the so-called free masses - that is, the inferior people.
GLAUCON: Yes.
SOCRATES: But the pleasures, pains, and appetites that are simple and moderate, the ones that are led by rational calculation with the aid of understanding and correct belief, you would find in those few people who are born with the best natures and receive the best education. (Plato 2004: 117, 431b-c)

Parimatel meestel on vähesed ja väikesed rõõmud. Naised, lapsed ja orjad tahavad "mitmesuguseid asju". Men only want one thing...

SOCRATES: Do you see, then, that the hunch we had just now - that temperance is like a sort of harmony - was quite plausible?
GLAUCON: Why is that?
SOCRATES: Because its operation is unlike that of courage and wisdom, each of which resides in one part and makes the city either courageous or wise. Temperance does not work like that, but has literally been stretched [|] throughout the whole, making the weakest, the strongest, and those in between all sing the same song in unison - whether in wisdom, if you like, or in physical strength, if you prefer; or, for that matter, in numbers, wealth, or anything else. Hence we would be absolutely right to say that this unanimity is temperance - this concord between the naturally worse and the naturally better, about which of the two should rule both in the city and in each individual. (Plato 2004: 117-118, 431e-432a)

Ilmselt kogu raamatu olulisim moment. Mõõdukus on harmoonia, mis erinevalt söakusest või tarkusest ei asu kuskil konkreetses kohas (nagu söakad vahimehed ja targad täiuslikud vahimehed), vaid läbistab kogu linna ning ühendab nõrgad tugevamatega ja kujutab endast üksmeelt selle osas, kes peaks valitsema.

[SOCRATES:] And surely what we laid down and often repeated, if you remember, that each person must practice one of the pursuits in the city, the one for which he is naturally best suited.
GLAUCON: Yes, we did say that.
SOCRATES: Moreover, we have heard many people say, and have often said ourselves, that justice is doing one's own work and not meddling with what is not one's own.
GLAUCON: Yes, we have.
SOCRATES: This, then, my friend, provided it is taken in a certain way, would seem to be justice - this doing one's own work. And do you know what I take as evidence of that?
GLAUCON: No, tell me.
SOCRATES: After our consideration of temperance, courage, and wisdom, I think that what remains in the city is the power that makes it possible for all of these to arise in it, and that preserves them when they have arisen for as long as it remains there itself. And we did say that justice would be what remained when we had found the other three. (Plato 2004: 119, 433a-c)

"Õiglus" on lõpuks see, et igaüks teeb oma ühte asja korralikult ja ei sega teisi kui nad teevad sama. Õiglus on justkui alusvoorus, sest see võimaldab teistel voorustel esile tulla. Seda muidugi 'teatud vaatepunktist' (taken in a certain way).

SOCRATES: But I imagine that when someone who is, by nature, a craftsman or some other sort of moneymaker is puffed up by wealth, or by having a majority of votes, or by his own strength, or by some other such thing, and attempts to enter the class of soldiers; or when one of the soldiers who is unworthy to do so tries to enter that of judge and guardian, and these exchange their tools and honors; or when the same person tries to do all these things at once, then I imagine you will agree that these exchanges and this meddling destroy the city.
GLAUCON: Absolutely.
SOCRATES: So, unmeddling and exchange among these three classes is the greatest harm that can happen to the city and would rightly be called the worst evil one could do to it. (Plato 2004: 120, 434a-c)

Kuidas? Kui ühiskonnaklassid seguneksid, kukuks kogu ühiskond kokku. Aga miks? Mis selleks täpselt juhtuma peaks?

SOCRATES: Well, isn't it absolutely necessary for us to agree to this much: that the very same kinds of things and conditions exist in each one of us as exist in the city? After all, where else would they come from? You see, it would be ridiculous for anyone to think that spiritedness did not come to be in cities from the private individuals who are reputed to have this quality, such as the Thracians, Scythians, and others who live to the north of us; or that the same is not true of the love of learning, which is mostly associated with our part of the world; or of the love of money, which is said to be found not least among the Phoenicians and Egyptians. (Plato 2004: 122, 435e-436a)

Põhjas on söakad rahvad, lõunas on ihalevad rahvad ja nende vahel on oma õppimisarmastusega kreeklased. Griffithil: "the spirited element, "love of learning" ja "the commercial instinct" (2000: 131).

SOCRATES: But this, now, is difficult. Do we do each of them with the same thing or, since there are three, do we do one with one and another with another: that is to say, do we learn with one, feel anger with another, and with yet a third have an appetite for the pleasures of food, sex, and [|] those closely akin to them? Or do we do each of them with the whole of our soul, once we feel the impulse? That is what is difficult to determine in a way that is up to the standards of our argument. (Plato 2004: 122-123, 436a-b)

Kuidas inimese kolm hingejagu koos peaksid toimima?

SOCRATES: Now, wouldn't you consider assent and dissent, wanting to have something and rejecting it, taking something and pushing it way [sic], as all being pairs of mutual opposites - whether of opposite doings or of opposite undergoings does not matter? (Plato 2004: 124, 437a-b)

Erandkorras on siin oluliselt selgem tõlge kui Griffithil: "things like saying "yes" and saying "no", desire and rejection, or attraction and repulsion" (2000: 132).

SOCRATES: It would not be unreasonable for us to claim, then, that there are two elements, different from one another; and to call the element in the soul with which it calculates, the rationally calculating element; and the one with which it feels passion, hungers, thirsts, and is stirred by other appetites, the irrational and appetitive element, friend to certain ways of being filled and certain pleasures. (Plato 2004: 127, 439d)

"He [Pythagoras] also said, that there are two motions of the body and the soul; the one being irrational, but the other the effect of deliberate choice" (Iamblichus 1818: 70).

SOCRATES: And don't we often notice on other occasions that when appetite forces someone contrary to his rational calculation, he reproaches himself and feels anger at the thing in him that is doing the forcing; and just as if there were two warring factions, such a person's spirit becomes the ally of his reason? But spirit partnering the appetites to do what reason has decided should not be done - I do not imagine you would say that you had ever seen that, either in yourself or in anyone else. (Plato 2004: 128, 440a-b)

Väga huvitav eellane sellele, kuidas 19. sajandi lõpu ratsionalistlikus filosoofias samade kategooriatega mängitakse.

SOCRATES: Is it also different from this, then, or is it some kind of rationally calculating element, so that there are not three kinds of things in the soul, but two - the rationally calculating element and the appetitive one? Or rather, just as there were three classes in the city that held it together - the moneymaking, the auxiliary, and the deliberative - is there also this third element in the soul, the spirited kind, which is the natural auxiliary of the rationally calculating element, if it has not been corrupted by bad upbringing? (Plato 2004: 129, 440e-41a)

Siin on lõpuks näha selle hinge-linna analoogia põhilist iva: vahimehed teenivad valitsejaid, et hoida käsitöölisi jm alamklasse kontrolli all.

SOCRATES: I imagine, then, that we call each individual courageous because of the latter part - that is, when the part of him that is spirited in kind preserves through pains and pleasures the pronouncements of reason about what should inspire terror and what should not. (Plato 2004: 131, 442b-c)

Veendumuste säilitamisest hea alternatiivne tõlge: "when the spirited element in him, through surrounded by pleasures and pains, keeps intact the instructions given to it by reason about what is to be feared and what is not to be feared" (2000: 139).

SOCRATES: For example, if we had to come to an agreement about whether a man similar in nature and training to this city of ours had embezzled gold or silver he had accepted for deposit, who do you think would consider him more likely to have done so rather than men of a different sort?
GLAUCON: No on.
SOCRATES: And would he have anything to do with temple robberies, thefts, or betrayals of friends in private life or of cities in public life?
GLAUCON: No, nothing.
SOCRATES: And he would be in no way untrustworthy when it came to promises or other agreements. [|]
GLAUCON: How could he be?
SOCRATES: And surely adultery, disrespect for parents, and neglect of the gods would be more characteristic of any other sort of person than of this one. (Plato 2004: 131-132, 442e-443a)

Loeb nagu nimekiri pütaagorlaste eetilistest taakadest Kuldvärssides.

SOCRATES: And in truth, justice is, it seems, something of this sort. Yet it is not concerned with someone's doing his own job on the outside. On the contrary, it is concerned with what is inside; with himself, really, and the things that are his own. It means that he does not allow the elements in him each to do the job of some other, or the three sorts of elements in his soul to meddle with one another. Instead, he regulates well what is really his own, rules himself, puts himself in order, becomes his own friend, and harmonizes the three elements together, just as if they were literally the three defining notes of an octave - lowest, highest, and middle - as well as any others that may be in between. He binds together all of these and, from having been many, becomes entirely one, temperate and harmonious. Then and only then should he turn to action, whether it is to do something concerning the acquisition of wealth or concerning the care of his body, or even something political, or concerning private contracts. In all these areas, he considers and calls just and fine the action that preserves this inner harmony and helps achieve it, and wisdom the knowledge that oversees such [|] action; and he considers and calls unjust any action that destroys this harmony, and ignorance the belief that oversees it. (Plato 2004: 132-133, 443e-444a)

Lõpuks, õiglus on võrdsus, aga mitte inimeste, vaid inimese hingejagude vahel.

SOCRATES: So be it, then. I take itwe must look for injustice next.
GLAUCON: Clearly.
SOCRATES: Mustn't it, in turn, be a kind of faction among those three - their meddling and interfering with one another's jobs; the rebellion of a part of the soul against the whole in order to rule in it inappropriately, since its nature suits it to be a slave of the ruling class. We will say something like that, I imagine, and that their disorder and wandering is injustice, licentiousness, cowardice, ignorance, and, in a word, the whole of vice. (Plato 2004: 133, 444a-b)

Ebaõigluses nende vooruste vastandid. Griffithil "indiscipline, cowardice, ignorance" (2000: 141). Distsipliini puudumine ehk parem vaste kui litsentside omamine.

SOCRATES: Virtue, then, so it seems, is a sort of health, a fine and good state of the soul; whereas vice seems to be a shameful disease and weakness. (Plato 2004: 134, 444e)

Siinses tõlkes ei näi üldse olevat kolmiklik, Griffithil küll: "virtue would apparently be some sort of health, beauty and vigour in the soul, while vice would be disease, ugliness and weakness" (2000: 142). Mitte küll ilus, hea ja tark, aga "terve, ilus ja jõuline".