·

·

Kujundmõiste

Acta Semiotica Estica
Erialakeelne
Kujundmõiste
Koodilõhkuv →

Sütiste, Elin; Salupere, Silvi 2006. Eessõna. Acta Semiotica Estica III: 7-10.

Eesti Semiootika Seltsi väljaanne Acta Semiotica Estica on jõudnud oma kolmanda numbrini ja seega on juba põhjust rääkida perioodiliselt ilmuvast väljaandest. Kogumiku esitusviis ja ülesehitus on üldjoontes jäänud samasuguseks kui eelmises numbris, kuid siiski on Acta Semiotica Estica puhul toimunud ka oluline muutus: lisandunud on toimetuskolleegium, samuti on nüüdsest kõik artiklid eelretsenseeritud. (Sütiste; Salupere 2006: 7)

Nagu elaks lapse kasvamisele kaasa.

Kindlasti aitab toimetuskolleegiumi tegevus ja artiklite eelretsenseerimine ühtlustada ning tagada tööde taset. Peale selle suurendab see ka akadeemilise sfääri sotsiaalset sidusust: eelretsenseerimine ärgitab tihedamat suhtlust mitmete erialade esindajate vahel ega võimalda seega semiootikaalastel kirjutistel jääda semiootikute siseringi asjaks. Kõige rohkem sisulist kasu on eelretsenseerimisest ehk just noorematele kirjutajatele, kes saavad sel moel vastukaja, kas nende öeldu on mõistetav ja dialoogivõimeline, ning vajadusel nõuandeid, mis suunas artikliga edasi töötada ja kuidas seda paremaks muuta. (Sütiste; Salupere 2006: 7)

Eelretsenseerimise käigus saad teada, kas su käkk on üldse loetav või mitte.

Noorus, julgus oma mõtteid avaldada ja mäng traditsioonidega ongi mõned märksõnad, mis sobivad iseloomustama käesolevat Acta Semiotica Estica numbrit. (Sütiste; Salupere 2006: 7)

Innovatsioon vs. arhaism.

Sama teemat jätkab Anneli Saro, väites, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega tekkis uus sotsiaalne situatsioon, mis tõu kaasa ka kultuurilise identiteedi ümberdefineerimise vajaduse. Ebaoluliseks muutus varem valitsev olnud dihhotoomia rahvusliku ja sovetliku kultuuri vahel, uued enesekirjeldused on kantud euroopalikust postmodernismi vaimust. (Sütiste; Salupere 2006: 8)

"Sotsiaalne situatsioon" väga laias ja abstraktses tähenduse - olukord riigis. Euroopalikku postmodernistlikku vaimsust ei oska ise ette kujutada. Kala ei taju vett?

Rauno Thomas Mossi uurimus tutvustab meile varakristlike eremiitide elu ja vaimutööd võitluses deemonite ja nende saadetud kiusatustega. Põhjalikele allikauuringutele tuginedes tõestab autor, et Pontose Euagriose praktilises demonoloogias leidub hämmastavaid sarnasusi Charles Sanders Peirce'i hilisemate ideedega semiootika vallas. (Sütiste; Salupere 2006: 9)

Põnev!

Artiklite rubriigi lõpetab soome eksperimentaalkirjaniku ja küberkirjanduse uurija Markku Eskelise ülevaade kübertekstiteooriast ja nn laiendatud narratoloogiast. Eskelinen toob esile trükitud kirjanduse uurimisel kasutatava "traditsioonilise" narratoloogia puudusi küberkirjanduse uurimisel ja ühendab klassikalise narratoloogia Espen Aarsethi kübertekstide tüpoloogia, tekstonoomia jt lähenemistega, et sobitada kirjelduskeelt uute meediaobjektide narratiivsete võimaluste ja praktikatega. (Sütiste; Salupere 2006: 9)

Sama. See oli just see aeg, mil semiootika tegeles korraks ka veebilehtedega, mis on meie sotsiaalmeedia suletud aedade ajastul praktiliselt ära kadunud.

Nagu eespool vihjatud, on rubriigis Märkamisi seekord põhirõhk klassikutel. Avaartikkel - Kaie Kotovi sissevaade Gregory Batesoni ökoloogilisse epistemoloogiasse - on positiivne näide, kuidas on võimalik tõsiteaduslik sisu valada kütkestavasse vormi. See haarav käsitlus on ühtlasi sissejuhatavaks kommentaariks kahele Batesoni "Metaloogile" Silver Rattasepa tõlkes. (Sütiste; Salupere 2006: 9)

Batesoniga on siinmail oluliselt rohkem tegeletud kui ma arvasin.

Epner, Luule 2006. Rahvuslik identitet ja klassikamängud millenniumivahetuse Eesti teatris. Acta Semiotica Estica III: 11-25.

Viimase 10-15 aasta identiteediteemalisi kirjutisi läbib soov leida väljapääs eestlaseks olemise ebakindlusest (Kotov 2005: 190). Rahvuslikku identiteeti on ühiskonnauurijad pidanud postkommunistlike riikide võtmeprobleemiks - kõigi idaeurooplaste põhiküsimus üleminekuajal on "kes me oleme?" (Lauristin 1997: 28). (Epner 2006: 11)

Ukrainlased mõtlesid välja, et nad on ukrainlased. Valgevenelased mõtlesid välja, et nad on ikkagi venelased.

Globaliseerumise mõjude arutelu seostub tihedalt viimastel kümnenditel peetud diskussiooniga postmodernismi üle. Robert G. Dunn peab identiteeti postmodernse ajastu peateemaks ning tõstab identiteedi problematiseerumise põhjustena esile kultuurikogemuse killustumise ja pluraliseerumise (Dunn 1998: 223). Niisiis, kas me vaatleme viimaseid kümnendeid globaliseerumise, postmodernsuse või postkommunistlike arengute perspektiivis, tõuseb tulipunkti identiteedi küsimus. Traditsiooniline, monoliitne rahvuslik identiteet on tugevalt survestatud ning on tekkinud tarvidus seda kriitiliselt mõtestada, uuesti või ümber konstrueerida. (Epner 2006: 12)

On selle pärast siis "identiteet" selline asi, mida lõputult nämmutatakse? Uute tehnoloogiate toodud valikuvabadus kultuuritoodete tarbimise osas?

On ilmne, et nende osatähtsus identiteedi moodustamises võib ajastuti ja/või rahvuseti varieeruda. Jagatud müüdid, ajaloolised jutustused, traditsioonid, väärtused, uskumused jms moodustavad rahvusliku identiteedi sümboolse aspekti, mida on peetud identiteedi püsivuse seisukohast otsustavaks, sest sellel rajaneb indiviidi emotsionaalne side rahvuse kui üle-individuaalse üksusega (samas: 162). (Epner 2006: 12)

Mis mõttes "emotsionaalne"? Jagatud sümboolne pagas ongi side abstraktse kogukonnaga nagu "rahvus". Jääb mulje, et kasutati sõna "emotsionaalne", et rõhutada, et see side on mingis mõttes irratsionaalne, teadvustamata, läbimõtlemata, ebamäärane, jne. Allikas:

  • Smith, Anthony D. 1993[1991]. National Identity. Reno; Las Vegas; London: University of Nevada Press. [lg]
Mõne identiteedikomponendi nõrkus kompenseeritakse kultuurilise (sümboolse) "moodustaja" (üle)produtseerimisega, kusjuures selles osalevad, sageli määravalt tähtsana, jagatud müütide ja jutustuste (taas)kujutised kunstides. Müüdiloome kunstivahenditega on olnud eriti tähtis nende rahvaste puhul, kes pole saavutanud poliitilist iseseisvust (Sevänen 2004: 38). Ka Eesti on suure osa oma ajaloost kuulunud niisuguste rahvaste kilda: meie ärkamisaeg langeb 19. sajandi teise poolde, ent suveräänne riik rajati alles 1918. aastal - et see juba 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni tagajärjel kaotada. Pole imestada, et eesti rahvusliku identiteedi nurgakiviks on tavaliselt peetud eesti keelt ja kultuuri, eriti kirjandust (vt Veidemann 2004: 110). [|] Mida vähem poliitilist ja majanduslikku iseseisvust, seda suurem on tarvidus kogukonda ühteliitvate kultuurisündmuste järele - väide, mida kinnitab kunsti ebaharilikult kõrge prestiiž eesti ühiskonnas ja kunstiteoste toimimine rahvustunde kandjana nii saksa mõisnike ülemvalitsuse all kui ka nõukogude võimu aastatel. (Epner 2006: 12-13)

Veenev argument. Läheb sellesse rubriiki, miks Eesti kultuur on muudkui kultuurist jahuv kultuur. See "ühteliitvate kultuurisündmuste" küsimus on iseenesest kaudselt, laiendatud mõttes, faatiline (ühiste teadmiste või teemade küsimus).

Nagu osutatud, on kirjandust peetud eesti identiteedi ehitamise seisukohast tsentraalseks; eesti kirjanduse esmaseks ülesandeks on omakorda öeldud olevat "eesti rahvusliku ja kultuurilise identsuse tootmine ja taastootmine" (Undusk 1999: 249). Kirjandust tõstab teiste kunstide seast esile kõigepealt keelepõhisus - eesti kirjanduse ruumiks on esmajoones eesti keel, mitte geograafiline Eestimaa (samas: 250) -, kuna rahvuskeel on väikerahva identiteedi olulisemaid ja kindlamaid alustalasid. Teiseks kindlustavad rahvuslikku identiteeti ajaloolised ja ka fiktsionaalsed narratiivid, viimaste keskmeks on aga kirjanduskaanonisse ehk klassikasse kuuluvad teosed, mis (taas)loovad kollektiivsel enesepildil baseeruvat rahvuslikku karakterit ning väljendavad rahvuse ideaale ja väärtusi (vt sel teemal ka Annus 2000). Eesti kirjanduskriitikas on käibele läinud tüviteksti kujundmõiste: sellised tekstid toovad esile rahvuse kollektiivseid omadusi, ihasid ja hirme ning on rahvustunde "energeetiliseks väljaks" (Veidemann 2003: 891). (Epner 2006: 13)

Just ülal mõtlesin, et "kunst" küll ei ole see. Pigem tõepoolest kirjandus. Ja just siin nimetatud põhjusel - Eesti kultuur on pigem keelepõhine kultuur. (P.S. omadused, ihad ja hirmud ei ole triaadiline; on täiesti arusaamatu miks just need kolm asja.)

Taolised müüdistunud kirjandusteosed, millele toetub eestlaste eneseteadvus, on näiteks Fr. R. Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg" (1853-1862), Eduard Bornhõhe jutustus "Tasuja" (1880), August Kitzbergi tragöödia "Libahunt" (1911), Oskar Lutsu "Kevade" (1912-1913) ja selle jäljed, Anton Hansen Tammsaare romaan "Tõde ja õigus" I-V (1926-1933), Lydia Koidula ja Juhan Liivi luule jne. (Epner 2006: 13)

Olen ise täisealisena lugenud neist vaid kahte ("Libahunt" ja "Tõde ja õigus"). Võib-olla peaks ülejäänutest alustama uuesti eesti kirjandusega taastutvumist.

Rahvusliku eneseteadvuse tootmise ülesannet täitis teater omakirjandusel põhinevate lavastuste toel ning töötades kirjandustekstide kultuurilise võimendajana. Tänu teatrietenduste vastuvõtu kollektiivsele, teinekord lausa koguduslikule iseloomule on neil (potentsiaalselt) tugev emotsionaalne mõjuväli. Teater kui kollektiivne meedium on suuteline tugevdama vastuvõtu poolest "üksildaste" kirjandustekstide sotsiaalset kõlajõudu. Teatrisündmuses osalemist on võimalik vaadelda sotsiaalse rituaalina, milles kinnitatakse usku teatud eetilis-moraalsesse maailmakorraldusse ja korratakse teatud ühiseid müüte (Paavolainen 1992: 15). (Epner 2006: 14)

Maakeeli: raamatut loetakse üksinda, teatris käiakse teiste inimestega koos.

Teatri ja kirjanduse suhestumist kultuuriväljal saab kirjeldada ka mälu terminites. Juri Lotmani järgi on kultuur kollektiivne intellekt ja kollektiivne mälu, tekstide säilitamise ja vahendamise ning uute tekstide loomise üleisikuline mehhanism. Kultuuriruumi võib piiritleda just ühismälu alusel. Kunstimälus, mis on tüübilt kreatiivne, leiab aset juba loodud tekstide pulseerivas rütmis "unustamine" ja "meenutamine", tekstid kord aktualiseeruvad, kord tuhmuvad (Lotman 1992: 200-201). (Epner 2006: 14)

Kindlasti nii. Mind pani praegu aga mõtlema Stapledoni Kaheksateistkümnendatele Inimestele, kelle "kultuurimälu" hõlmab kogu inimkonda. Totaalselt totaalne semiosfäär?

Mõistagi ei toimu see iseenesest. Teater, mis toob minevikuteoseid rambivalgusesse - uute põlvkondade kultuuriteadvusse -, on üks kirjandustekstide "meenutamise" ning väärtustamise ja ümberväärtustamise mehhanisme. Lavastamine kui kirjandusteksti intersemiootiline tõlge on ühtlasi minevikutekstide aktiivne suhestamine lavastuse loojatele ja vastuvõtjatele ühiste ning ajas muutuvate sotsiaalsete ja ideoloogiliste kontekstidega. Teater (re)kontekstualiseerib kirjandustekste, kusjuures klassika puhul kuulub konteksti koosseisu teose ja autori tõlgendustraditsioon, millega uus lavastus nii või teisiti dialoogi astub. Klassikat aktualiseerides ning uusi tähenduskihte [|] aktiviseerides teater ühtaegu säilitab ja uuendab kogukonna vaimset sidet minevikupärandiga. (Epner 2006: 14-15)

Täpselt see küsimus mida Jaanika Palm (2013) käsitles oma lõputöös Sipsiku raamatu, näidendi ja animafilmi põhjal. Sealjuures just tõlgendustraditsioonide omavahelise dialoogi analüüs (kuidas nt midagi jääb välja või lisatakse näiteks selle tõttu, et animafilmi režissöör on välismaalane ja film on suunatud välisturule).

Teatrist rääkides tavatsetakse rõhutada tema efemeersust ja kaduvust (öeldakse, et teater on "liivale kirjutatud"), ent teiselt poolt on talle pärisomane korduvus (alates lavastuse korduvast etendamisest õhtust õhtusse), nagu ka kalduvus taaskasutada lugusid, tegelastüüpe, misanstseene, kujunduselemente jm. (Epner 2006: 15)

Vaatasin just üle filmi Mank (2020) [sealjuures kohe otse Citizen Kane'ile otsa] ja seal ütles Louis B. Mayeri tegelane midagi samasse kilda: "This is a business where the buyer gets nothing for his money but a memory. What he bought still belongs to the man who sold it." Siin on muidugi rõhk mitte ärilisel vinklil vaid sellel, et teatrietendus on ajaline ning seetõttu kaduv. Veel üldisem iva siin on muidugi tüüp (näidend) ja tooken (lavastus).

Teatri suhe kirjandusklassikaga ei taandu ometi võimendamisele ja/või mäluoperatsioonidele, mis sugereerivad säilitava funktsiooni primaarsust. (Epner 2006: 15)

Aitäh, mul oli seda sõna vaja.

"Tali" on juba pealkirja järgi Lutsu tsükli jätk ja lõpetus - see, mis tuleb pärast "Sügist". Kõiv kirjutab Lutsu arhetüüpsed eestlased sisse nõukogude okupatsiooni ja stalinistlike representatsioonide "talvesse" 1940-ndatel. Lavastuse lumme ja tuisku mattuv maailm on ühtaegu "sula"-eelse ajaloojärgu võrdpilt ning aastaaegade-tsükli surmafaas. Kevad ja suvi metaforiseerivad seevastu rahvusliku mineviku kuldaega ning visualiseeruvad lavastuses meenutuslike või nägemuslike stseenidena Lutsu samanimelistest jutustustest. Ajaloo surve all teeb eestlaste põhiomane "kuldse mineviku" müüt ("vanapõlve jutt" Kõivu sõnutsi) läbi veidraid metamorfoos. Eri ajakihid voolavad kokku, tekitades groteskseid kombinatsioone. Näiteks esitati krestomaatiline stseen Kiire kadunud saapanööridest KGB-liku ülekuulamise kontekstis, kusjuures süüdlasi ähvardati Siberiga, Tootsi ahjuroop osutus vintpüssiks, saapanööpide asemel ilmusid välja padrunid, tegelaseks tehtud Oskar Luts käsutati aga toimuvat protokollima.
"Kevade" südamliku huumoriga kujutatud koolipere lõheneb "Talis" eestlaskonna ajaloolise saatuse jõujooni pidi. Kõiv ei kujuta eesti rahvast ajaloolise vägivalla kollektiivse ohvrina, vaid tuletab "kuldses minevikus", s.o "Kevades" varjuvatest vastandustest lahknemise vaenulikesse leeridesse: Tootsist saab metsavend, isatust ja narritud Visakust nõukogude miilitsavolinik, jõuka peremehe pojast Imelikust hästihoolitsetud pagulane jne. "Tali" Arno varjab end põranda all, valutab südant ning tahab enda peale võtta igavese klassivõitluse süü, et lunastada oma rahvas. (Kõivule on üldse omane "tõlkida" ajaloolised ja ajalised protsessid eetilistesse, süü ja karistuse kategooriatesse.) (Epner 2006: 16)

See kõlab küll palju ägedamalt kui Talve (2020), mida ma vist? olen näinud, aga ei oskaks püss kuklas välja võluda, millest see rääkis.

Erinevalt "Tali" katkestuste poeetikast toob Unt ilmsiks ajaloo korduvuse: 20. sajandi ajaloosündmusi esitatakse kui variatsioone eesti elu põhisituatsioonidele, mis olemuslikult jäävad nendekssamadeks. Kui mehed lähevad sõtta, siis saab sõda tõlgendada mõlema maailmasõja ja Vabadussõjana; korduvas fraasis "vana vene aeg" virvendavad nii tsaari- kui nõukogude aeg; esimese Eesti Vabariigi olud ja reaalid ilmutavad hämmastavat sarnasust praegusaja Eestiga jne. Nii võtab kuju pilt Eesti ajaloost kui alalõpmatust iseseisvusvõitlusest, sõdadest ja elu ülesehitamisest nende järel. Kõik ajakihid - poliitiline (ajalugu), psühholoogiline (tegelassuhted), teatraalne (lavategevus) - käituvad ühtmoodi, tuues esile kordumisi ja variatsioone juba olnule. (Epner 2006: 17)

Kui praegused sündmused Ida-Euroopas üldse midagi ütlevad, siis seda, et ajalugu ei ole veel lõppenud ja võib juhtuda, et väikerahvaste iseseisvusvõitlus siinkandis jätkub ka 21. sajandil ja ikka veel sama v(a)en(e)lasega.

Identiteedi teema seisukohast on kõige intrigeerivamaks täienduseks arvukate Lutsu tegelaste baasil konstrueeritud märgiline muulaste paar - venelane Bolotov ja sakslane Sumpfentropf -, kes kehastavad Eestit mõjutanud poliitilisi ja kultuurilisi jõude. Narratiivis täidavad nad sookollide rolli Lutsu jutustusest "Soo", ideoloogiliselt nähtuvad eestlaste kollektiivsesse alateadvusesse ("sohu") vermitud arhetüüpsete võõrastena, kellega küll lõputult sõditakse, ent kellest mingil viisil lahti ei saa. Rahvuse mentaalsesse ruumi sisse-ehitatud Teine tehakse sel kombel teatrivahenditega nähtavaks. (Epner 2006: 18)

Aga sood saab ju kuivendada... Saksamaale viivad maanteed ja kunagi ehk Rail Baltic. Venemaale peame panema traataedu ette, võib-olla varsti isegi miine. Tähendab, ühe kunagise sookolliga saame nüüd läbi, teine on nüüd veel kollim koll kui ta kunagi on olnud.

Teist korda pöördus Jalakas Kitzbergi draama poole 1998. aastal. Täpsemalt oli seekordne "Libahunt" lavastus Kitzbergi ainetel, dramaturgideks Peeter Jalakas ning Margus Kasterpalu. Lavastus määratleti eksperimendina, mille eesmärk on uurida teatrivahenditega Kitzbergi draama keskse konflikti ja väärtuste kehtivust tänapäeva ühiskonnas. Peamiseks lavastusstrateegiaks oli "Libahundi" loo esitus "teater teatris" tehnika abil: näitlejad teevad näidendiga proove ning üksiti kommenteerivad seda. Niisiis näidati laval proove, kus näitlejad rakendasid erinevaid tõlgendusmudeleid, nagu psühholoogilis-realistlik, rahvusromantiline, ritualistlik, kuid heitsid kõik need kõrvale kui kaasaja maailmapildiga sobimatud. "Teater teatris" tehnikat täiendas lava ja lavategevuse fragmenteerimine eri võtetega, mille abil "Libahunt" kui müüt lõhestati, selle elemendid paigutati uutesse kontekstidesse ning seoti nii visuaalse kui verbaalse kommentaariga. (Epner 2006: 19)

Ma ei ole teatriinimene (võib-olla isegi selle täielik vastand), aga iga kord kui mõni semiootik kirjeldab mõnd näidendit siis tundub meeletult äge ja tekib kibe tahtmine ise ka näha. Võib-olla on asi selles, et semiootikud kirjutavad ainult ägedaimatest näidenditest.

Õieti sooritati kaks erimärgilist demütologiseerivat operatsiooni. Ühelt poolt naeruvääristati rahvalikku elutarkust, mida väljendavad ütlused "ela lihtsalt ja tasakesi" ning "meie oleme väikesed inimesed", ja näidati eestlaste üsna skeptilisest vaatenurgast. Teiselt poolt viidi müütiline Kalevipoeg inimlikesse mõõtmetesse, vabastades ta nii heroilisest oreoolist kui ka juhmivõitu jõumehe mainest. (Epner 2006: 22)

Kõlab nagu mõni vanakreeklaste õpetuslause.

Klaus Schwindi sõnul on teatrimäng ambivalentne, dünaamiline ja genuiinselt dialoogiline protsess, milles vaataja on positsioneeritud aktiivse kaasamängijana; mäng pigem komplitseerib kui lihtsustab struktuure ja elemente, mida ta kasutab (Schwind 1997: 425). (Epner 2006: 24)

Seda regardiseerin aga blameeritava appropriatsioonina, sest käepärane vaste ("tõeliselt") on olemas.

Saro, Anneli 2006. Kultuurilise identiteedi järelekatsumine Eesti teatris. Acta Semiotica Estica III: 26-37.

Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud ideoloogilises vaakumis pööras Eesti kui ida ja lääne vaheline [|] kultuurisaar näo Euroopasse, et leida oma uus või "tõeline", seni varjatud rahvuslik ning riiklik identiteet (post)modernses ja globaliseeruvas maailmas. (Saro 2006: 26-27)

Selle vaakumi täitis loetavasti (ja tajutavasti) "ultraliberalism" (vt Joosepson jt 2005: 247).

Kuid siin tekib möödapääsmatu küsimus - mil määral sõltuvad identifitseerumine ja identiteedi konstrueerimine inimese vabast või teadlikust tahtest ning mil määral sõltub see protsess ideoloogiatest ja diskursiivsetest praktikatest. On ajastuid ning piirkondi, kus üks diskursiivne praktika domineerib selgelt teiste omasuguste ning subjekti vaba tahte üle - näiteks kommunistlik ideoloogia Nõukogude Liidus. Tänapäeval ollakse üldiselt seisukohal, et indiviid moodustub identiteetide paljususest, millest mõned kehtestab ümbritsev sotsiaalne ja kultuuriline süsteem ning mõned on omaks võetud vabatahtlikult. (Saro 2006: 28)

Vaba tahte küsimus kohtub identiteediloome küsimusega.

Kuna eestlased on olnud vallutatud rahvas suurema osa oma teadlikust ajaloost, kujunes nende identiteet vastanduses mitte niivõrd naabrite, kuivõrd vallutajate ja valitsejatega. Rahvusliku identiteedi kõige tähtsamaks tunnuseks on Eestis peetud inimese emakeelt, kuid 20. sajandi alguseni märkis eesti keel ka kõneleja sotsiaalset staatust ning tõusuga sotsiaalses hierarhias kaasnes tihti keele vahetus. (Saro 2006: 28)

Mingis mõttes on see tänini nii: enamus kõrgharidusega inimesi tänapäeval on praktiliselt võsajänkid. Mõnes tehnilisemas valdkonnas kuuleb tööl alatasa niivõrd palju inglisekeelseid mõisteid, et kohe kahju hakkab väikesest eesti keelest ja selle kõnelejatest.

Kuid performatiivsus ei ole vältimatult seotud ainult kehtivate normide ja traditsioonidega, isegi vastupidi - igas etenduses on ontoloogiliselt peidus teatud annus juhuslikkust ning (teadlikku või teadvustamatut) originaalsust, rääkimata siis normide teadlikust eiramisest. Näiteks 1980. aastate lõpus muutus Eestis suurmoeks oma rahvusliku identiteedi või sümpaatiate demonstreerimine. Rahvusvärvide (sini-must-valge) ning rahvariideelementide kasutamine riietuses kui üks kõige ilmsemaid performatiivsuse märke jättis samas piisavalt ruumi improvisatsioonidele ning individuaalsetele erinevustele. Sellised väikesed individuaalsed manifestatsioonid viitavad küll oma seostele mingi hõlmavama kontseptsiooniga, kuid ei suuda kunagi väljendada kõiki identiteediteemaga seotud tähendusi, jättes nii identiteedi tuuma ometi piisavalt hämaraks ning kaitsvalt varjule. (Saro 2006: 29)

Kuidagi iseenesest on juhtunud nii, et minu viisakaimad riided on tumesinised püksid, must pusa, sinised jalavarjud ja sinine särk, mille käised ja alumine veeris on valged. Ükskord vaatasin ennast peeglist ja nagu üüratu hilinemisega taipasin, et ma kannan ainult lipuvärve.

Rahvatraditsioone on ikka kasutatud rahvuste representeerimisel nii teatri- kui laiemas kultuuridiskursuses. 18. ja 19. sajandi vahetusel, kui uurijad hakkasid sotsiokultuurilist reaalsust jagama rahvuskultuurideks, tekkis neil huvi erinevate rahvuste iseärasuste ning "vaimsete" karakteristikute vastu. (Saro 2006: 33)

Võtmemõiste on Herderist põlvnenud ja veel 20. sajandi alguseni ka ingliskeelses teaduskirjanduses ilutsenud national character (vt Piirimäe 2019: 972).

Pidu kogub hoogu ning lavategevus muutub dionüüsiaks: videoekraanile ilmub "Viru valge" viinapudelilt tuttav ja mehaaniliselt tantsiv torupillimängija kui jaanikustseenis joobe ja mentaalse joobumuse märk (Mihkel muti arvates võikski see embleem saada Eesti märgiks (Mutt 1998)), Tiina ja Margus hullavad jaanituld kujutava teleri ees nagu hundikutsikad, tuues nii esile oma libahundipotentsiaali jne. (Saro 2006: 34)

Mihkel Mutt pidi küll purjus olema kui ta sellist asja kirjutas. Võib-olla oli päevaülesanne otsida "Eesti märki" ja ta leidis selle otse enda eest laua pealt.

Ka Margus protestib esivanemate poolt ettekirjutatud käitumismustrite ja väärtushinnangute vastu, ta tahab abielluda Tiinaga armastusest, mitte ratsionaalsetest kalkulatsioonidest ja traditsioonist lähtudes. Margus deklareerib Kitzbergile ja Vanaemale:
Mind ei huvita sinu sugu ja võsa. Mind ei huvita, et Euroopa piirid on kokku keritud. Meie joonistame sinna uued piirid, mina ja Tiina, Tiina ja mina, oma armastuse verega. Rammstein!
(Keelemängu korras võiks Margust veel parandada ning väljenduda nii: "Mis on minul sinu suguvõsast, soost ja võsast!" Sellega öeldakse end lahti nii suguvõsast kui Eesti isamaast, mis ongi muutumas soo ja võsa sünonüümiks.) (Saro 2006: 36)

Tänapäeval võiks öelda, et sugu ongi võsa (a la sooesituste tihnikud - the thickets of gender performance).

Eesti rahvusliku identiteedi etendamise analüüsi võib viia universaalide tasandile William Butler Yeatsi sada aastat tagasi lausutud sõnadega - meie maailm on lõhestatud kahe igavikulise nähtuse vahel: veri meenutab suguvõsa minevikku ning hing aimab ette kosmopoliitset tulevikku (Segers 2004: 80). Nii jäävad ka seda artiklit lõpetama mõned komplitseeritud küsimused: kas eestlastel õnnestub säilitada oma kultuuriline mälu ning rahvuskehand geograafiliselt, keeleliselt ja geneetiliselt või tahab nende hing endale igavikku teistes vormides otsida ning eestlus taandub "Libahundi"-sarnaseks etnograafiliseks väljapanekuks mõnes muuseumis. (Saro 2006: 36)

Relevantne mu vaese Stapledoni jaoks, kes kogu aeg jahub midagi kosmopolitanismist.

0 comments | Labels: , , ,

A Literature of Ideas

Pohl, Frederik 1976. The Innovators. The Journal of General Education 28(1): 43-49. [JSTOR]

Now, this could have been a pleasant half hour for me. I like science fiction. I've spent my life reading it, editing it and writing it, and it pleases me to find people who find merit in it. But the pleasure was spoiled, because I didn't know quite what to say to my Texan friend; every one of those exciting ideas he mentioned were, to be sure, exciting and challenging enough, but not one of them was new. I could remember this from the works of W. Olaf Stapledon and that from Arthur C. Clarke, this bit was Lester del Rey's, and that one came from William Tenn. (Pohl 1976: 43)

It feels like acquaintance with early science fiction acquaints one with spoilers.

Of all the writers who have contributed original thought to science fiction - and there are scores, perhaps even hundreds, whose contributions have been substantial - Wells is clearly the one to whom we all owe the largest debt. He did not invent the story of space travel, but he gave it its modern form. He did not invent the utopia, but he may have invented the dystopia - in When the Sleeper Wakes - and he certainly contributed largely to utopian literature. (Pohl 1976: 44)

That's the book that sounds, at least in summary, like the main inspiration for the Matrix.

But we must writers remember that Burroughs wrote long before Mariner was launched. The planet he described was the planet the best prevailing astronomical opinion spelled out for him. These were the years of Percival Lowell, when astronomers still saw canals in their telescopes, when the Martian ice caps were taken to be glaciers, when the color changes were deemed to represent the growth of vegetation - perhaps even of crops; when some of the best minds in science were preoccupied not with the question of whether intelligence existed on Mars - they took that as given - but with the question of how best to light huge fires in geometrical designs on the Sahara desert so that they might inform that Martian intelligent life that Earth had similar life of its own. (Pohl 1976: 45)

Can this be said of Stapledon's Mars?

I am not unaware, by the way, that other writers were thinking cosmologically large thoughts independent of Doc [|] Smith at about that same time - Stapledon comes quickly to mind, with Last and First Men and The Star Maker. But I think Smith is entitled to pride of place, partly because of the calendar - he wrote Skylark, after all, around 1919 - and partly because his influence was direct, immediate and large-scale, taking place in what was then the mainstream of science fiction, the American pulps. (Pohl 1976: 47-48)

Last and First Men has a literal chapter on cosmology.

A Martian Odyssey is written in Liberty magazine prose; it contains four or five human characters, an American, a Frenchman, a German and I have forgotten who all else; every one of them is a total bore, and I owe them no apologies for forgetting them because they deserve no better. (Pohl 1976: 48)

Jesus Christ, Pohl, put the gasoline can and matches down.

To see what a feat of invention this is we need only remind ourselves that even Wells did not succeed in accomplishing it; his Martians in The War of the Worlds are as impersonal as tiger sharks; his Selenites are ants ruled by witch doctors. Tweel is something else. Nothing like Tweel has ever existed. His language is less cognate with human tongues than English is with crow calls. And yet we know him well enough to like him; we may not understand him, but we can value him as a friend. Other writers put into their stories beings which they called Martians or Sirians or Plutonians, but it was always clear that they were either plain people in funny suits, or impersonal menaces, or symbolic figures like Voltaire's Micromegas and his associates, no more real than plaster saints. Tweel had the dimension of personality, and it was not near-human or insane-human, it was alien. (Pohl 1976: 48)

I said put them down! / Similar (lack of) personality issue with Stapledon's Martians and Venusians, but then again they are given as much detail as the various humans (that is, very little, if any at all).

Weinbaum went on to invent other kinds of creatures in a dozen other stories in his tragically short writing life - it was only a matter of a year or two after A Martian Odyssey appeared that he died; but he didn't have to invent more, he had shown how the trick was done and all of us began doing it instantly and in great volume. Tweel's descendants appear in every science-fiction story written in the past forty years that has to do with aliens. (Pohl 1976: 48)

I wonder if he's anything like Alf, Roger, or Paul.

Science fiction is a literature of ideas. (Not always, to be sure. Nothing is always anything.) Some of the ideas are funneled into science fiction from external sources - from other kinds of literature, from science itself, from the world around us. No writer deserves any special credit for being the first to happen to use that sort of idea. (Pohl 1976: 49)

Ending on a profound note.

Rabkin, Eric S. 1977. Conflation of Genres and Myths in David Lindsay's "A Voyage to Arcturus". The Journal of Narrative Technique 7(2): 149-155. [JSTOR]

David Lindsay's A Voyage to Arcturus (1920), a powerful and confusing work set largely on a distant planet, obviously springs from the world of science fiction. One purist's definition of that genre calls for the exercise of utterly logical - scientific, if you will - extrapolation. Yet even in a paradigmatic science fiction novel like Well's The Time Machine (1895), the future setting is justified, made science fiction, by the fantastic device of the time machine itself. All science fiction is to some extent fantastic. (Rabkin 1977: 149)

Not sure if it's the correct use of the word "paradigmatic" but it seems to work. (Read somethig recently about Thomas Kuhn himself was not sure how to define "paradigmatic".)

Yet the extent to which science fiction can use the startling and assumption-reversing devices of the fantastic is much greater than Wells made clear. In Last and First Men (1930), for example, Stapledon gives us plenty of logical extrapolation, especially in the early chapters predicting developments in world politics, but he also has the thing called Man undergo seventeen discontinuous and fantastic metamorphoses so that he discusses fully eighteen so-called "Men." (Rabkin 1977: 149)

Does he?

There Maskull finds a tower which he hasn't the strength to climb, for as he goes up, its gravity increases geometrically: gravity as inverse electromagnetic phenomenon. Of course, there is no extraliterary justification for this kind of gravity, but once introduced, it functions "scientifically," extrapolatively, with mathematical precision - until Krag arrives. He administers a ritual arm wound to Maskull and this magic suddenly allows Maskull to walk up the stairs with ease. The narrative attitude toward science here is ambiguous. What after all should we make of our science if it functions in the same realm as magic? By writing science fiction as fantasy, Lindsay makes science fiction a tool for questioning the ostensible precision of science itself. (Rabkin 1977: 150)

A familiar problematic: is it science fiction if there's zero science involved in it?

The echoes of Christian mysticism are amplified by descriptions of a god like Pascal's infinite sphere with its center everywhere and by overly trinitarian concepts:
[...] Length is existence, breath is relation, depth is feeling. (213) [...]
However, one is not allowed to follow a simply Christian interpretation far. One problem is that the composite god goes not by three names but by at least six, again depending on locale. (Rabkin 1977: 153)

Yo what is this?

A second problem is that the central figure in Christianity, the dying god, is most closely approximated in this book by none of the gods but by Maskull. Sir James Frazer has shown us the relationship among Jesus, Osiris and Prometheus. (Rabkin 1977: 153)

It's weird being this familiar with a name and not knowing what the person was really about.

Suvin, Darko 1972. On the Poetics of the Science Fiction Genre. College English 34(3): 372-382. [JSTOR]

Second, if one takes as differentiae of SF either radically different figures (dramatis personae) or a radically different context of the story, it will be found to have an interesting and close kinship with other literary sub-genres, which flourished at different times and places of literary history: the Greek and Hellenistic "blessed island" stories, the "fabulous voyage" from Antiquity on, the Renaissance and Baroque "utopia" and "planetary novel," the Enlightenment "state (political) novel," the modern "anticipation," "anti-utopia," etc. (Suvin 1972: 372)

This question of radical difference appears to be open ended in Stapledon.

In the following paper I shall argue for a definition of SF as the literature of cognitive estrangement. This definition seems [|] to possess the unique advantage of rendering justice to a literary tradition which is coherent through the ages and within itself, and yet distinct from non-fictional utopianism, from naturalistic literature, and from other non-naturalistic fiction. It thus permits us to lay the basis of a coherent poetics of SF. (Suvin 1972: 372-373)

"Cognitive" seems redundant here - estrangement is cognitive by default.

Thus, it is not only the basic human and humanizing curiosity that gives birth to SF. Beside an undirected inquisitiveness, a semantic game without clear referent, this genre has always been wedded to a hope of finding in the unknown the ideal environment, tribe, state, intelligence or other aspect of the Supreme Good (or to a fear of and revulsion from its contrary). At all events, the possibility of other strange, co-variant coordinate systems and semantic fields is assumed. (Suvin 1972: 374)

Abstract reference?

Thus SF takes off from a fictional ("literary") hypothesis and develops it with extrapolating and totalizing ("scientific") rigor - in genre, Columbus and Swift are more alike than different. The effect of such factual reporting of fictions is one of confroting a set normative system - a Ptolemaic-type closed world picture - with a point of view or glace implying a new set of norms; in literary theory, this is known as the attitude of estrangement. This concept was first developed on non-natural (ostranenie, Viktor Shklovsky, 1917), and most successfully underpinned by an anthropological and historical approach in the opus of Bertolt Brecht, who wanted to write "plays for a scientific age." While working on a play about the prototype scientist Galileo, he defined this attitude (Verfremdungseffekt) in his Short Organon for the Theatre (1948): "A representation which estranges is one which allows us to recognize its subject, but at the same time makes it seem unfamiliar." (Suvin 1972: 374)

Isn't this the opposite of estrangement? Beginning with an unfamiliar (a fictional hypothesis) an turning it into the familiar?

The pastoral is essentially closer to SF. Its imaginary framework of a world without money economy, state apparatus, and depersonalizing urbanization allows it to isolate, as in the laboratory, two human motivations - erotics and power-hunger. (Suvin 1972: 376)

The two dominant leitmotifs of poetry, again.

The natural sciences caught up and surpassed the literary imagination in the 19th century, the sciences dealing with human relationships might be argued to have caught up with it in their highest theoretical achievements but have certainly not done so in their alienated social practice. In the 20th century, SF has moved into the sphere of anthropological and cosmological thought, becoming a diagnosis, a warming, a call to understanding and action, and - most important - a mapping of possible alternatives. (Suvin 1972: 378)

I'm somewhat suspicious about science fiction reaching anthropological and cosmological thought in the 20th century but then again I haven't read any of it.

This extrapolative model - e.g., of London's Iron Heel, Wells' The Sleeper Wakes and Men Like Gods, Zamiatin's We, Stapledon's Last and First Men, Pohl and Kornbluth's Space Merchants, or Yefremov's Andromeda - is based on direct, temporal extrapolation and centered on sociological (i.e., utopian and anti-utopian) modelling. (Suvin 1972: 378)

Good company.

Yet already in Wells' Time Machine and in Stapledon' this extrapolation transcended the sociological spectrum (from everyday practice through economics to erotics) and spilled into biology and cosmology. Nonetheless, whatever its ostensible location (future, "fourth dimension", other planets, alternate universes), "extrapolative modelling" is oriented futurologically. Its values and standards are to be found in the cognitive import of the fable's premises and the consistency with which such premises (usually one or very few in number) are narratively developed to its logical end, to a cognitively significant conclusion. (Suvin 1972: 379)

I think with this claim that only in the 20th century did SF spill over into biology Suvin is completely ignoring Frankenstein.

0 comments | Labels: , , , ,

Erialakeelne

Acta Semiotica Estica
Märgiloomevõime
Erialakeelne
Kujundmõiste →

Kroonika 2004

Maran, Timo 2005. Seminarisari kultuuriteooriast ja semiootikast. Acta Semiotica Estica II: 237.

2003. aasta sügisel ja 2004. aasta kevadel korraldas Eesti Semiootika Selts koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri- ja kirjandusteooria töörühmaga seminarisarja kultuuriteooriast ja semiootikast (peakorraldaja T. Maran). Seminarisarja eesmärgiks oli edendada semiootikaalast tegevust Tallinnas ning pakkuda kraadiõppuritele ja noortele teadlastele esinemisvõimalusi.
Seminarid toimusid esmaspäeviti Eesti Keele Instituudis ja TPÜ Akadeemilises Raamatukogus sagedusega kaks korda kuus. Sarja raames pidasid ettekande Urve Eslas, Jan Kaus, Kaie Kotov, Andres Kõnno, Karin Laansoo, Andres Luure, Kaire Maimets, Eva Näripea, Andrus Org, Anti Randviir, Kadri Tüür ja Berk Vaher. Lisaks 12 kodumaisele esinejale võõrustati kahte külalislektorit Soomest - Dario Martinellit Helsingi Ülikoolist ja Markku Eskelineni. (Maran 2005: 237)

Mõned nimed on võõramad kui teised. Märkisi üles need, kelle kirjutisi seni ei ole kohanud ja keda seetõttu võiks järgi vaadata (kui aega tekib).

Seminarisarja lõpetamiseks ja kokkuvõtete tegemiseks korraldati 21. mail seminar "Koha vaim" Paides. Sellel rohkem kultuuriteooriale keskendunud seminaril esinesid lühiettekannetega 8 uurijat: Riin Magnus, Timo Maran, Arne Merilai, Anneli Mihkelev, Triin Pehk, Aare Pilv, Ene-Reet Soovik, Tiiu Speek ja Kadri Tüür. Ettekannete lühitutvustustest koostati teesivihik. (Maran 2005: 237)

Need teesid asuvad siin. (Füüsilisel kujul oleks ka äge kunagi ära näha.)

Joosepson, Alo; Tago, Kaidi 2005. Tartu ja Lüneburgi kultuuriuurijate koostöö. Acta Semiotica Estica II: 237-238.

2004. aasta 3.-10. maini külastas TÜ semiootika osakonna delegatsioon Lüneburgi ülikooli Saksamaa Alam-Saksimaa liidumaal. Tegu oli 2003. aasta 19.-21. novembrini Tartus toimunud üliõpilaskonverentsi "Euroopa semiosfääride dialoog: Tartu ja Lüneburg" ("The Dialogue of European Semiospheres: Tartu ja Lüneburg") jätkuüritusega. Lüneburgi konverentsil oli 29 osavõtjat, kellest 17 olid Saksamaalt ja 12 Eestist. Tartu esindust juhtisid dotsent Ülle Pärli ja vanemteadur Mihhail [|] Lotman, üliõpilastest osalesid Ellu Maar, Laura Kuusk, Katre Pärn, Maarja Põld, Alo Joosepson, Merle Visak, Kaidi Tago, Maris Saar, Auli Kütt ja Tiit Remm. Lüneburgi ülikooli poolt koordineeris kohtumist dr. Elize Bisanz. (Joosepson; Tago 2005: 237-238)

Sama teema: mõni tuttav nimi ja nägu linna pealt, keda muidu ei seostakski semiootikaga, on seda kunagi ammu õppinud.

Algselt identiteedile kui millelegi ühendavale keskendatud kohtumise mõistete keeles said korduvateks terminiteks hoopis piir, erinevus, paljusus, dialoog. Osalejates kujunenud ja süvenenud arusaamine Eesti, Saksa või Euroopa identiteedi suhtelisusest ning dünaamilisusest oli ehk kogu kohtumise kõige väärtuslikum tulemus. Koos töötades said mõlemad osapooled teadlikumaks oma akadeemilise traditsiooni teadmiste, õpetamis- ning õppimisviiside eripäradest, nii oma tugevustest kui nõrkadest külgedest. (Joosepson; Tago 2005: 238)

Üldmulje põhjal ka üsna päevakajalised teemad tol ajal. ("Semiootika piirid" tuleks ka üle kaeda.)

Keskpaik, Riste 2005a. Cassirer, Lotman, Uexküll. Acta Semiotica Estica II: 239.

Senini on Cassireri bioloogiahuvi tõsisema tähelepanuta jäänud. Kuid tema viimastes kirjutistes on katseid arendada kultuuriteooriat kooskõlas Uexkülli biosemiootilise lähenemisega. Paljud Cassireri ideed on tänapäeva semiootika seisukohast huvipakkuvad, ning tema arvamist biosemiootika klassikute hulka on takistanud ehk vaid tema hiliste kirjutiste vähene levik. Ka seob Cassireri hiline programm omavahel mõlemad uurimissuunad, millega tegeldakse Tartu Ülikooli semiootika osakonnas. Biosemiootiliste mõjude kõrval on Cassireri kultuurisemiootilise teooria programmis paljugi sarnast Lotmani lähenemisega, kuid ka neid kahte käsitlust pole siiani omavahel lähemalt võrreldud. (Keskpaik 2005a: 239)

Intrigeeriv teema, millest olen ähmaselt-ümberkaudselt teadlik. Cassireri jaoks ma vist ei ole veel valmis (aga loodetavasti ta ka ei pääse).

Sümpoosionil esinesid teiste hulgas tuntud Cassireri-uurija John Krois Berliinist (Cassirer's philosophy of biology) ning bioloogiafilosoof Manfred Laubichler USAst Arizonast (Ernst Cassirer: Theoretical biology, philosophical anthropology, and the search for an integrated theory of life and culture). Frederik Stjernfelt võrdles omavahel Uexkülli ja Cassireri filosoofiat, Andreas Weber käsitles tähenduse kehastumise probleemi Cassireri kultuurisemiootikas, Dario Martinelli rääkis omailma teooria rakendamisest zoomusikoloogias. Eesti-poolsed kõnelejad olid Peeter Torop, Kalevi Kull ja Aleksei Turovski. Sümpoosioni materjalid on ilmumas ajakirjas Sign Systems Studies. (Keskpaik 2005a: 239)

Vol. 32 No. 1/2 (2004)

Tago, Kaidi 2005. Noorsooprojekt "Ühendavad piirid". Acta Semiotica Estica II: 239-241.

Projekti kontseptsiooni algatajateks olid semiootikatudengid Laura Kuusk, Ellu Maar, Maris Saar ja Kaidi Tago, keda huvitas erinevatest kultuuridest pärit, kuid sarnase hariduse ja vanusega inimeste erinev võime ümbritsevat tajuda, mõista ja vahendada. Koos semiootikutega ühendasid piire prantsuse filoloog Kristel Ambre ja meditsiinitudeng Teele Kuusk. (Tago 2005: 239)

Miski alternatiivne semiootiline triaad.

Projekt keskendus ajalistele, ruumilistele ja kultuurilistele piiridele inimeste ümber ja sees. Kümne päeva jooksul külastatud paigad kujutasid [|] endast kultuurilis-poliitiliselt või ajalooliselt märkimisväarsete perioodide jälgi Eesti maastikul. Meie pakutud nägemus Eestist koosnes üldistatult neljast kultuurikihistusest. Kihistusi ja nende omavahelisi suhteid, samuti seda, kuidas võõrast kultuurist pärit külalised seda vastu võtsid ja enda jaoks tõlgendasid, võib analüüsida tuum-perifeeria mudeli alusel. (Tago 2005: 239-240)

Aeg, ruum ja kultuur. Mis need neli kihistust siis täpselt on? Tsenter/tuum.

Tammealuse hiiepaigas tutvustas Auli Kütt maausuliste kombeid ja uskumusi, ekskursioon pakkus palju üllatavat ka eestlastele, rääkimata katoliiklikust keskkonnast pärit külalistest. Retk Tudu sohu pani ladinlased proovile - siin avaldus huvitav kultuuriline erinevus, mis seotud puhkamiskommete erinevustega. Kui pealinn oma korrastatud vanalinna ja eluküllase aguliga mõjus külalistele tuttavlikult, siis mõis ja orjaaeg jäid mõnevõrra arusaamatuks, eestlaste soov looduses rännata (sooretk) ja eriti maausk (mis seostus satanismiga) tekitasid aga võõristust ja kohati koguni hirmu. Edasi liikusime mööda Peipsi kallast Tartusse, kus kogetut kolme päeva jooksul mõtestasime, analüüsisime ja sünteesisime. (Tago 2005: 240)

Välismaalased said täitsa ära kohutatud... loodusega.

Keskpaik, Riste 2005b. Mälestusi kaugest tulevikust — ökosemiootika IV suveseminar Puhtus. Acta Semiotica Estica II: 241-244.

Neljanda ökosemiootika suveseminari toimumispaigaks 6.-8. augustini 2004 sai Puhtu bioloogiajaam - biosemiootik Jakob von Uexkülli kunagine suvemaja. Timo Marani, Ivar Puura, Riin Magnuse, Renata Sõukandi ja Kaie Kotovi kõrval astusid ettekannetega üles ka Dario Martinelli Helsingist ja Andreas Weber Hamburgist. (Keskpaik 2005b: 241)

Veel mõned vähemtuntud nimed.

Mõttevahetuse juhatas sisse Timo Maran, käsitledes eetilisi järeldusi, mida on võimalik teha semiootika klassikute Peirce'i ja Uexkülli töödest lähtudes. Semiootilises lähenemises ei ole eetilise suhtumise objektiks mitte niivõrd üksikud organismid ega ka liigid, kuivõrd tähenduste võrgustikud, mida erinevad organismid loovad oma elutegevuse käigus, suhetes oma keskkonna ja teiste organismidega. Iga looduslik objekt on osa paljudest erinevatest omailmadest, millest igaühes on tal oma spetsiifiline tähendus. Väärtustatud on eeskätt võimalikud tähendused, mis erinevatest kokkupuudetest sünnivad. Seega omandab semiootilisest seisukohast erilise tähtsuse mitmekesisus. (Keskpaik 2005b: 241)

Mõttekäik, mida võib proovida ühildada Stapledoni mentaalsuse (ja selle mitmekesisuse) teemaga.

Ivar Puura tutvustas oma ettekandes võimalikku uut uurimissuunda, mida võiks nimetada paleosemiootikaks ning mis tegeleks tähenduste ja kommunikatsiooni uurimisega kauges tulevikus. Valdavalt tegelevad paleontoloogid eelajalooliste organismide jäetud jälgede uurimisega, [|] püüdes teada saada, millised need organismid olid. Semiootiliselt huvitavaks muutub paleontoloogia siis, kui hakatakse küsima, millise muutuse organismidevahelistes suhetes tõi kaasa näiteks kambriumi ajastu alguses tekkinud hulkraksete loomade meeleelundite areng ja sellega seotud võime töödelda, vahetada ja talletada infot hoopis uuel tasandil. Millise eelise annavad organismidele arenenud meeleelundid ning suurenenud tähelepanu- ja kommunikatsioonivõime? Mille poolest erines olukord pärast loomade tekkimist varasemast olukorrast? Kuidas on muutused semiosfääris seotud muutustega biosfääris? Need küsimused on osaliselt seotud ka küsimusega meie endi tajuaparaadi päritolust ja ülesehitusest: millised võimalused ja piirangud oleme pärinud oma eellastelt, nii maailma tunnetamise kui kommunikatsioonivahendite osas? Mille poolest erineb meie eellaste ja teiste loomade meeleelundite toimimine inimeste omast? Selleks et mõista teiste organismide ökoloogiat ja käitumist, on kasulik püüda aimata nende meelte võimalusi ja piiranguid, kujutada ette tähendusi nende omailmades. (Keskpaik 2005b: 241-242)

Huvitavad küsimused kõik. Uexküllilik rõhk tajuvõimetel on aimatav.

Teoreetilise ja praktilise ökosemiootika kokkupuutepunkti asetub küsimus valikust, millest sai seekord ise teoreetilise arutelu objekt. Kaie Kotov kõneles sellest, et semiootilisest seisukohast pole valik seletatav mitte niivõrd eelnenud sündmuste kaudu, vaid muutub tähenduslikuks tänu tulevikku suunatud ootustele ja eel-arvamustele selles osas, mida teatavat sorti käitumine võiks endaga kaasa tuua. Kuigi valikut võiks nimetada semiootiliseks aktiks per se, saab valiku toimumist nentida vaid tagantjärele, ning siis kiputakse seda seletama kausaalselt. Valiku toimumise hetkele omasest määramatusest, mida iseloomustab mitmete võrdsete valikuvõimaluste olemasolu, saab tagasivaates osa põhjuslikust ahelast. Seetõttu on semiootika üheks ülesandeks pöörata tähelepanu põhjuslike seoste kõrval võimaluste ja valikute paljususele ning valiku tegemise tingimustele. Kujutelm tulevikumälestustest iseloomustab hästi semioosiprotsessi, mille käigus olevik omandab tähenduse eelkõige tulevikku silmas pidades, ent tulevikuootused kujundatakse omakorda minevikukogemuste põhjal. (Keskpaik 2005b: 243)

Hea kraam. Anticipation. Kultuur & Plahvatus, jne. Umbes analoogne aratluskäik tuleb mul läbida seoses selle keerulise küsimusega, kuidas Stapledoni "Viimased Inimesed" tegelikult siis meile "Esimestele Inimestele" oma tuleviku-kroonika edastasid.

Tüür, Kadri 2005. Kultuur, loodus, semiootika: kohad IV. Acta Semiotica Estica II: 244-245.

Programm oli jaotatud temaatilisteks sektsioonideks, millest peamiselt keskkonnaesteetika ja kirjandusteaduse valda kuuluvaid ettekandeid koondav "Koht ja paik" ning ruumi semiootilisele mõtestamisele keskendunud "Kohad ja protsessid" toimusid nii konverentsi Tallinna- kui Tartu-osas. Tartus olid kavas veel peamiselt linnaruumi mõtestavaid ettekandeid sisaldanud sektsioon "Linnad ja protsessid" ja eri regioonide tähendusloo(me)le pühendatud "Kohad ja maastikud". Tallinnas toimus erisektsioonina kunstiajalooalane "Muutuvad monumendid", Tartus nõukogude aja pärandit eritlev "Sotsialistlik visuaalkultuur, autentne ja tõlgendatud". (Tüür 2005: 244)

Kahju, et pole nimetatud autoreid ega ettekannete sisusid lähemalt kajastatud. Esinejate järgi võiks see olla Koht ja paik V.

Joosepson, Alo; Epner, Tõnu; Magnus, Riin; Ventsel, Andreas; Vabar, Sven; Väli, Katre 2005. VI semiootika sügiskool "Ideoloogilised märgiprotsessid kultuuris". Acta Semiotica Estica II: 245-248.

Lisaks said ettekandjad täiendada põgusa ettekandeaja tõttu lõpetamata jäänud mõttekäike. Õhtu hakul astus üles üllatuskülaline Sven Kivisildnik, kes vahetas Berk Vaheriga mõtteid teemal "Meediaterroristi argipäev". (Joosepson jt 2005: 245)

See tont.

Sektsiooni arutelu modereeris kirjandusteadlane Marina Grišakova. Loodusteadused püüavad anda kirjelduse sellest maailmast, mille keskel inimesed elavad ja tegutsevad. Sedavõrd, kuivõrd nad lähevad oma uurimistega tavakogemuse piiridest välja, peavad nad kasutusele võtma tavakeelest erineva erialakeele. Populaarteaduslik tekst on erialakeelse teksti tõlge tavakeelde. Arutelu keskendus küsimusele, millised ideoloogilised moonutused kaasnevad sellise tõlkeprotsessiga ning kuidas need võivad tekitada väärarusaamu lugejas, kes ei oska populaarteaduslikku teksti võrrelda erialakeelse algtekstiga. (Joosepson jt 2005: 246)

Pole paha. "Loomulik keel" vastandub teadus-tehnilisele (meta-)keelele, after all.

Eriti tugevat poleemikat põhjustas P. Kuuse väide, et reaalteadlased räägivad ümbritsevast reaalsest maailmast, samas kui humanitaarteadleste jutu "objektiks" on kellegi teise jutt ning seetõttu nad ümbritseva maailma probleeme ei puuduta. (Joosepson jt 2005: 246)

Võib ainult loota, et füüsikateoreetiku Piret Kuuse kallal sedapuhku füüsilist vägivalda ei tarvitatud.

Peamiste põhjustena tervikliku tähenduse kadumisel võis välja tuua järgmised katkestuslikud meedia struktuurimuutused Eestis: 1) tehnoloogiline - uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, millega kaasnes töötajaskonna vahetus, 2) esteetiline - visuaalse keele osatähtsuse suurenemine trükimeedias, 3) žanriline - reklaamitekstide ja lühiuudiste osakaalu suurenemine arutlevate artiklite arvelt, 4) ühiskonna tähendussüsteemide struktuuri muutus - nõukogude ideoloogia asendumine ultraliberalistliku ideoloogiaga, 5) omanike muutus - välismaiste suurkontsernide orienteeritus üksnes kasumile ja 6) ruumimuutus - Eesti ümberorienteerumine liitumisega EL-ga, millega kaasnes teemade vahetus. (Joosepson jt 2005: 247)

Siin me oleme.

Kaitstud magistri- ja doktoritööd 2004

  • Eslas, Urve 2004. The Eye of the I and the Face of the Other in dialogue without communication through the rupture of il y a: Other in the thought of Emmanuel Levinas. Totality of the Same and Resistance of the Other. Magistritöö. Juhendaja: Eero Tarasti.
  • Keskpaik, Riste 2004. Semiotics of trash: towards an ecosemiotic paradigm. Magistritöö. Juhendaja: Kalevi Kull.
  • Randlane, Marju 2004. Sotsioloogiliste küsimustike staatus: konversatsioonianalüütiline lähenemine. Magistritöö. Juhendaja: Mihhail Lotman.
  • Randviir, Anti 2004. Mapping the World: Towards a sociosemiotic approach to Culture. Doktoritöö. Juhendaja: Peeter Torop.
0 comments | Labels: , , ,

A Threat of Uniformity

Schwitzgebel, Robert L. 1970. Behavior instrumentation and social technology. American Psychologist 25(6): 491-499. DOI: 10.1037/h0029447 [APA PsycNet]

Psychologis seldom ask such questions seriously - not because a possible Orson Welles' "War-of-the-worlds" answer is so unpredictable or insignificant, but because, as behavioral scientists, we have greater professional regard for rigorous irrelevancy than relevant vagary. The historical origins of this preference (e.g., philosophical operationalism, prestige of physical science models, etc.) are neither obscure nor without merit. (Schwitzgebel 1970: 491)

Profound.

It is a rather common assumption, indeed complaint, that technical innovations force alterations in the established social order of a culture. For example, the style of government, as well as the physical configuration of towns, was substantially altered when systems for transporting water were mechanized so that people no longer visit the communal well. Today, transportation devices and mass media are recognized as major influences in our social life. In this "indirect" way, the engineer and the technician are revolutinaries: they rearrange materials in a manner that necessarily elicits changes in social structure. (Schwitzgebel 1970: 491)

Enam ei käida kaevul.

Yet the simple procedure of setting our clocks forward by one hour keeps the discriminative stimulus intact - that is, the alarm still rings at "7:30 A.M." - but the behavior is effectively changed. It might be worth considering whether we could bring other cooperative or gregarious behavior under stimulus control of the clock (we do so now on New Year's Eve!) which might be activated in times of crisis. (Schwitzgebel 1970: 492)

I have to admit, I don't think I've met the term "gregarious behavior" before.

Selected sapling might be based on variables, such as exchange or withdrawal of diplomats, which have already been established as political indicators (cf. Feierabend & Feierabend 1966; Tanter 1966) and processed by an on-line computer. (Schwitzgebel 1970: 493)

Is your computer on the line?

The pioneering work of Francis Galton and of Alexander Graham Bell might serve as models for smaller initial efforts on an individual basis. Galton's tireless ingenuity and empiricism led him, among many other things, to become interested in designing apparatus that would physically measure a person's emotion or attitude. He took as an illustration the "inclination of one person toward another" and suggested that this might be quantified for two people sitting next to each other at a dinner table by attaching strain gauges to the legs of the chairs and then measuring shifts in weight (Galton 1884). The telephone was a direct outgrowth of Bell's work as a speech therapist and his interest in reducing the social isolation of handicapped persons. (Schwitzgebel 1970: 494)

The same guy who quantified something or other by walking around town and judging if women in that part of town are hot or not?

Recently a number of devices have been designed by psychologists to correct functional deficits or to otherwise alter individual behavior. The "Mowrer sheet" (Mowrer & Mowrer 1938) for the treatment of enuresis is probably the most widely known device of this type. (Schwitzgebel 1970: 494)

The very same Mowrer.

The "compassionate revolution" designates a general systems theory problem-solving approach in which personal diversity will be positively valued. (Schwitzgebel 1970: 494)

Sounds a bit like the diersity of personalities in Stapledon's imagination of the future.

The nineteenth-century amateur sociologist, Charles Fourier, inspired by experiments in telegraphy, fantasied that in the course of time, man would become equipped with a prehensile tail and sensory receptors capable of communicating with inhabitants of this and other planets. (Schwitzgebel 1970: 494)

Fourier sure has a habit of turning up in unexpected places.

His [Fourier's] rather incredible prophecy was, however, hardly more speculative than that of the physicist J. D. Bernal (1929), who predicted that limitations of the human body could be overcome by mechanical attachments to such an extent that eventually our only remaining organic part would be the brain. This fantasy is elaborated in Olaf Stapledon's Last and First Men, where "giant brains" living in beehive-shaped cells, sustained by pumps and chemical plants, could be consciously wherever they wished by detachable sense organs. (Schwitzgebel 1970: 495)

Cool hint.

  • Bernal, J. D. 1929. The world, the flesh and the devil. [No publisher]. [Cited in A. C. Clarke (Ed.), 1958. Profiles of the future. New York: Harper & Row.] [Marxists Internet Archives]
(Schwitzgebel 1970: 495)

Oh, good, we'll become compassionate it 4 years.

Of course he uses words and theoretical constructs, but these are not his product any more than nonverbal tools such as a pencil and paper define the product of the verbal scholar. In this respect, the psychoanalyst, novelist, or lawyer have modes of dealing with human behavior clearly distinguishable from those of the physician, architect, or jailer. (Schwitzgebel 1970: 496)

Weird.

The most frequently voiced fears regarding technology include potentially excessive or malicious control of individual behavior, a threat of uniformity, and (if nothing worse) just plain boredom. (Schwitzgebel 1970: 496)

Phraseology. Stapledon had a phrase negating this threat in the Eighteenth Men.

On the basis of a fairly thorough survey by our laboratory engineer (Bird 1969), it was estimated that a computer-based radio system capable of locating individuals in a city approximately 24 × 24 kilometers would require two hundred and twenty-five 100-watt base station transceivers at 5-kilometer [|] intervals at a total system cost of about $9 million, including 10,000 personally attached transponder units at $500 each. Systems of this magnitude are barely feasible and could hardly be installed without public knowledge. (Schwitzgebel 1970: 496-497)

And now we buy the transponders ourselves and are happy to carry them around with us at all times.

A practical metatechnology must concern itself with relatively nonaversive means of regulating "spontaneous" innovations and of encouraging others. (Schwitzgebel 1970: 497)

A practical what?

Our inventiveness should be able to capture, in tangible form, something of ancient dream and myth. By making our physical environment and our physical selves increasingly responsive to human intention, the distinction between matter and fantasy will gradually diminish. Thus, if we can meet our short-term social crises, the human odyssey will inevitably move toward new dimensions of being. In this, it seems to me, psychologists should find a certain measure of challenge and excitement. (Schwitzgebel 1970: 498)

Beautiful.

Taylor, Angus M. 1972. Science Fiction: The Evolutionary Context. Journal of Popular Culture 5(4): 858-866. DOI: 10.1111/j.0022-3840.1972.0504_858.x [Wiley Online Library]

Science fiction's particular orientation tends toward the sociological. As long ago as 1906 H. G. Wells said, "I think, in fact, that the creation of Utopias - and their exhaustive criticism - is the proper and distinctive method of sociology." Wells denied the possibility of an exact science of sociology. Sociology, he said, "must be neither art simply, nor science in the narrow meaning of the word at all, but knowledge rendered imaginatively, and with an element of personality; that is to say, in the highest sense of the term, literature." (Taylor 1972: 858)

Not bad, though probably doesn't really hold: science fiction should ideally be about... science.

Contrary to the widely-held notion that science fiction is a peculiarly twentieth-century phenomenon, this type of literature was widespread in the nineteenth, both in Europe and North America. Says H. Bruce Franklin: "There was no major nineteenth-century American writer of fiction, and indeed few in the second rank, who did not write some science fiction or at least one utopian romance." (Taylor 1972: 859)

Neat.

It was H. G. Wells, writing at the turn of the century, who at last articulated this dilemma in clear terms. Wells saw progress for mankind as possible but far from certain. His first novel, The Time Machine (1895), and also The War of the Worlds (1898) atacked complacent Victorian notions of inevitable progress. Wells saw man's chances of progressing with the help of his intellect limited by the fact of a universe blind to ethical considerations. Science divorced from humanity was likely to lead only to disaster. The utopian fiction that followed from his pen was in line with his sociological prescription for planning a better world, and not born of any false sense of optimism. Says Jack Williamson, "[...] Wells preached progress not out of confident hope, but out of cold desperation." (Taylor 1972: 860)

O woe is me, there is no God to judge my actions and tally my tithes.

The fears of American intellectuals and writers, on the other hand, have reflected a somewhat different experience. "They have been haunted, in other words, by the possibility of totalitarian societies whose social origins are likely to be rooted in a monstrous efflorescence of capitalism. The root has not lain in the party or amongst the ideologues, but in the corporation - a domestic phenomenon. The whole tone, also, of the American anti-utopian novels had lacked the peculiar bitterness born of proximity that has infected its twin." [Madisson, Michael 1965. The Case Against Tomorrow. p 220] (Taylor 1972: 861)

Spot on.

The failure of much of science fiction to postulate fundamental change in man's nature, rather than simply in his environment, has been raised, among others, by Robert Bloch, and such criticism is part of the continuing debate over the nature of the field. C. S. Lewis defined one sub-species of science fiction as "Eschatological" - speculation on the ultimate destiny of humanity - citing such examples as Wells' The Time Machine, Olaf Stapledon's Last and First Men, and Arthur C. Clarke's Childhood's End. (Taylor 1972: 861)

Perfect! That is exactly what Stapledon's book is - eschatological science fiction.

After 1918, politics, art, and life generally, reflected disillusionment with the old ways. Between 1900 and 1927 quantum physics and relativity laid the basis for a new interpretation of the universe. They pointed the way toward a more unified concept of the structure of the universe in which matter, energy, space, and time may come to be seen as different manifestations of a single universal field. (Taylor 1972: 862)

Spinoza's substance?

Science fiction, to this way of thinking, assumes a special relevance in today's world. According to Gerald Heard: "In its aim it is bound, by its extrapolation of science and its use of dramatic plot, to view man and his machines and his environment as a threefold whole, the machine being the hyphen. It also views man's psyche, man's physique and the entire life process as also a threefold interacting unit. Science fiction is the prophetic (or to use a more exact special term) the apocalyptic literature of our particular and culminating epoch of crisis." (Taylor 1972: 863)

Man — machine — environment.

Kagarlitski, Julius; Freling, Roger 1973. Bernard SHaw and Science Fiction: Why Raise the Question? The Shaw Review 16(2): 59-66. [JSTOR]

The topic "Bernard Shaw and Science Fiction" conceals a certain timeless contradiction. The theme is about science fiction. Bernard Shaw, however, repeatedly declared himself to be an enemy of science. It is scarcely necessary to cite his utterances on the subject; they are collected in abundance in the basic work of Archibald Henderson (a professor of mathematics, I want to remind you: Bernard Shaw possessed just such a talent for creating paradoxes around himself!). (Kagalitski; Freling 1973: 59)

Uh-oh.

Contemporaneously with Capek (R. U. R. was published and translated into English in the same year that Back to Methuselah appeared), Shaw turned to the Frankenstein theme - the man-made individual who rebelled against his creator - long before Olaf Stapledon in Last and First Men speaks of the amazing form of future art: the creation of living creatures with laboratory-designed characteristics and appearance. (Kagalitski; Freling 1973: 61)

Vital Art.

Shaw in this respect is not entirely original. This becomes clear as one turns to the work of Swift, a writer profoundly respected by him and perfectly familiar to him. Shaw enters into polemics with the third book of Gulliver's Travels (Swift's Struldburgs are a burden to humanity, Shaw's old people its most valuable segment) and at the same time is influenced by it as he formulates for himself his attitude toward science and science fiction. An interest in science and a familiarity with it were characteristic traits of Swift (just as they were of another of Shaw's favorites, Voltaire). (Kagalitski; Freling 1973: 62)

Interesting. I should really get into Swift.

In fact, science fiction is often defined as the mythology of the twentieth century. And there is reason for this. Science fiction, as the Irkutsk scholar Tatyana Chernyshova demonstrated in her recently published work, depends upon the imperfection of human knowledge; it freely "completes" a picture and in this sense fulfills the traditional role of mythology. Since nature is inexhaustible, our knowledge about it will never be absolutely complete, and science fiction, theoretically speaking, will forever preserve its role as "the new mythology." This, however, touches only one side of the [|] question. A function not conventionally mythological but rather, on the contrary, anti-mythological continues to exist for science fiction. (Kagalitski; Freling 1973: 64-65)

Hooks up nicely with Stapledon's preface, in which he sets up his venture as an experiment in myth-making.

Joseph Aramsky was a Russian madman who claimed to have travelled with aliens. (Kagalitski; Freling 1973: 65, fn 6)

Isn't "Russian madman" a bit redundant?

Shaw's principal objection to Darwin's theory is that it subjects man to impersonal, statistical laws, operates apart from his will, and thereby deprives him of responsibility and a sense of conscious purpose. Neo-Lamarckism, on the other hand, is accepted and advocated by him as a doctrine recognizing man as the master of his own fate. (Kagalitski; Freling 1973: 66)

Loss of (collective wil-)power?

0 comments | Labels: , , , ,

Märgiloomevõime



Acta Semiotica Estica
Teatav sümbolese
Märgiloomevõime
Erialakeelne →

Grigorjeva, Jelena 2005. Sovietijärgne propaganda: Reklaami aastakümme. Acta Semiotica Estica II: 204-2018.

Reklaamiuurimises rakendatuna eelistan seda teisest tähendust mäaratleda veenmisargumendina. Selles mõttes, nagu kauba pakkimine ilusasse paberisse ja selle pakendi ehtimine lehvikestega on argument pakitud eseme meeldivuse kohta. Analoogia on täielik, sest pakend, nagu ka reklaamtekst (tekst laias, semiootilises tähenduses), varjab, asendab kauba representatsiooniprotsessis, kutsudes kavatsuslikult esile uudishimu ja huvi pakendi sisu vastu. (Grigorjeva 2005: 205)

Sama puuga lüües on riietus "argument" selle poolt varjatud palja keha meeldivuse kohta.

Tegelikult aga osutub väga problemaatiliseks määratleda, milline objekti kirjeldamise staadium on esmane, loomuliku keele staadium, missugune aga täiendavalt, sekundaarselt kodeeritud. Nähtused nagu loomuliku keele "poeetiline funktsioon", millest edaspidi veel juttu tuleb, või happeningid uhuvad kunstikeelest välja range tasandite hierarhia. Reklaam ei täidaks oma ülesannet (tuleb nentida, et küllalt sageli ta seda ei saavutagi), kui unustaks esmase tähendustasandi. (Grigorjeva 2005: 206)

Kõlab samavõrd intrigeerivalt kui arusaamatult - loomuliku keele poeetiline funktsioon kaotab kunstikeele sisemise hierarhilisuse? Mida see tähendab?

Üldiselt kasutatakse reklaamis tihtilugu kõige vastuolulisemaid argumente, kuid kui reklaam sealjuures apelleerib üldkehtivatele püsiväärtustele (näiteks innovatsiooniväärtustele ja traditsiooniväärtustele), on kõik korras. Sellise pragmaatilise ja üldistava väärtustele lähenemise tagajärjeks on küllaltki redutseeritud argumentide hulk, mida reklaam kasutada saab. Siit tuleneb oletus, et üldjoontes vastab reklaamiargumentide kogum selle sootsiumi aktuaalsete kommunikatiivsete väärtuste kogumile, kellele tarbimisele kutsuv agitatsioon on suunatud. (Grigorjeva 2005: 209)

Umbes nagu luule võiks oma lugejaskonda ikka natukene ka kõnetada.

Vahetus ise on tihedalt seotud iha (soovi) mõiste ja fenomeniga; võiks isegi öelda, et iha rahuldamise, tema rahulduseks transformeerimise protsessiga. Reklaami eesmärgiks on kutsuda esile iha kauba suhtes. See eesmärk täidetakse, võrdsustades tekstist saadava naudingu rahulduselubadusega. Ainuke rahuldus, mis pärast oma teostumist võib veel jääda ihaldatavaks, on nauding tekstist, kuivõrd tekst ei realiseeru täielikult, ta ei muutu reaalsuseks. Seetõttu võib reklaamtekstide uuendamine, taastootmine ja kordamine toimida ka pärast seda, kui kaup on soetatud. Iha ei kao täitumise läbi, sest lubadused asetsesid teksti ja mitte kauba sfääris. (Grigorjeva 2005: 210)

Süües kasvab isu, jne. Iha objekt ei ole ise piisav iha rahuldamiseks; iha ei saagi vist rahuldada? A la raha ei ole kunagi küllalt. Seksuaalvahekordi (või -partnereid) ei ole kunagi "täpselt piisavalt-parajalt". Mõlemad (isu ja iha) on olemuslikult täitumatud.

Mnemoonilise kinnistamise üks eesmärke on ka mõjuda ühele inimteadvusele sügavalt omasele kvaliteedile: eelistada argielus tuntut tundmatule, sest viimane on instinktiivselt konnotatiivses seoses ohuga. Tuntu ja tundmatu eristamine on bioloogiliste organismide enesesälitusinstinkti olulisemaid instrumente. Loomulikult kuulub valikusituatsioonis esimene eelistus tuntule. Ettevaatus ja uudishimu on kaks venda, kes tagavad liigi ellujäämise ja arengu. Kuid ettevaatus ennekõike. (Grigorjeva 2005: 212)

Loeb nagu eelmise sajandi alguse sotsiaalpsühhaloogia: võõrast tuleb karta, sest ta võib-olla ohtlik. Nii lihtne ongi.

Kommunikatiivses plaanis kutsub nimi esile harjumuspärase, tuttava äratundmise, mis on armas igale väikekodanlasele. Reklaamimaailm on mütoloogilise ja lapseliku maailm, pärisnimede maailm. Mõõk nimega Durandal. Pesupulber nimega Müüt. Ning taas, reklaam on valmis kasutama mänguskeemi omaenese taustal. Pean silmas populaarsust koguvat võtet, millega justkui demonstratiivselt keeldutakse nime või brändiga hullutamisest. Nii ilmuvad lettidele "Nimeta viinerid" või juust nimetusega "Juust". See muudab müüdi veel autentsemaks, sest just müüdis eeldatakse, et iga objekt on ainus ja unikaalne Objekt. Nimetades toote üldnimega pärisnime funktsioonis, kinnitab reklaam selle toote eksklusiivset õigust identiteedile. Ainult see on Juust, kõik ülejäänud on võltsing. Venemaal müüakse edukalt pesupulbrit nimega "Tavaline pesupulber". (Grigorjeva 2005: 213)

See peab ilmselgelt olema kõige juustum juust mis on üldse juustunud. Huvitav rakendus Lotmani ja Uspenski käsitlusele nimest ja müüdist (vt Lotman; Uspenski 2022[1973]).

Tüür, Kadri 2005. Semiootika õpetamisest: Myrdene Andersoniga Imatrasse sõitvas rongis 7. juunil 2003 peetud jutuajamise põhjal üles kirjuta[t]ud. Acta Semiotica Estica II: 221-228.

Iga kursuse alguses, selle sisust sõltumata, on seetõttu mõttekas üritada luua üliõpilastele teoreetiline raamistus või laiem pilt asjast, millesse oleks hiljem võimalik omandatavaid teadmisi paigutada. Samuti on hea anda teemast ajalooline ülevaade, kuid seda ei peaks tegema tänapäevaste teooriate käsitlemise arvelt. (Tüür 2005: 221)

Hea on ta kindlasti, jah, see ajalugu.

Lugemise juures tuleks eristada teksti läbivaatamist (skimming) ja läbitöötamist kui erinevaid lugemisstrateegiaid, ning esimesele peaks senisest enam rõhku panema. Teoreetilisi tekste tuleks lugeda avatud meelega, et sealt kinni püüda just neid mõtteid, mis muudavad asja oluliseks selle konkreetse lugeja jaoks sellel konkreetsel ajahetkel. Parem on lugeda paljusid asju pealiskaudselt kui olla kinni ainult ühes asjas. "Ühte punkti keskendatust on maailmas niigi palju ja spontaansust on hädasti juurde vaja," ütleb Myrdene Anderson. See ei tähenda, et teksti süvitsi analüüsivaid kursusi ei tuleks sugugi pidada, kuid kindlasti on ses osas olemas vajadus suurema mitmekesisuse järele. (Tüür 2005: 222)

Oma kogemusest võin öelda, et paljude erinevate tekstide kärme läbilugemine on ka selle poolest huvitav, et tekib huvitavaid "üleseid" mõtteid: hakkad tabama mustreid, mis muidu võivad jääda märkamatuks. Näiteks kui ma 2018. aastal korraga kiiresti erinevaid semiootikaajakirju õgisin, siis muudkui kohtasin nö tüümilist dihhotoomiat siin ja seal. Praegu ainult Actat hooga lugedes tikuvad nö universaalsete poeetiliste leitmotiivide dihhotoomiad (seks ja surm, armastus ja võim, isu ja iha, erootika ja ökonoomika) muudkui üles tulema.

Myrdene Andersoni kursused ei lõpe tavaliselt eksamiga, kuna tema meelest on mõttetu kirjutada midagi ilma allikmaterjale kasutamata - kokkuvõttes raiskab see ainult mõlema osapoole aega, mida võiks pigem pühendada hoopis avatud ja sünergeetilistele tegevustele. Selle asemel on kursuse ajakava koostatud nii, et semestri lõpus jääks peale viimase kirjaliku töö kohta tagasiside andmist aega veel üheks üldisele tagasisidele pühendatud lisakokkusaamiseks. (Tüür 2005: 223)

Ei mingit originaalitsemist! Selle viimase tagasiside-kohtumise tava on küll osakonnas omandatud.

Õppejõud omalt poolt peaks andma tudengitele mõningaid juhtnööre selle kohta, kuidas teksti üles ehitada või näpunäiteid, kuidas kirjutada; näiteks on praktiline soovitada tudengitel oma tekst kellelgi teisel endale valjusti ette lugeda lasta, et avastada selles stilistilisi puudujääke ja möödalaskmisi. (Tüür 2005: 223)

Siin on küll hea mõte, mis tuleks endal kuidagi käiku panna - eriti kui kirjutan oma järgmise töö otsast peale eesti keeles.

Semiootikat ei peaks pidama eraldiseisvaks distsipliiniks, nagu seda on näiteks lingvistika. Semiootika on pigem meta- või transdistsipliin. Semiootiku puhul, hoolimata ainest, mida ta õpetab, on teatud spetsiifiline semiootiline lähenemine alati tuntav. Iga järgmine semiootiku poolt õpetatav kursus on vältimatult eelmistest mõnevõrra erinev; teemad peaksidki varieeruda, jäädes samas semiootilise lähenemise raamesse. (Tüür 2005: 224)

Semiootikut jälitab märgimeelsuse oreool.

Ühe semiootikakoolkonna õpetamise või mitmete erinevate koolkondade tutvustamise eelistamise osas teeb Myrdene Anderson vahet "uudishimulikul loomusel" ja "fundamentalistlikul suhtumisel". Viimane kasutab ühte koolkonda uskumuste süsteemina, millesse on põhimõtteliselt võimalik suruda mis tahes materjali (oma äärmustes võib see toimida Prokrustese sängina). See omakorda võib viia ühe teoreetilise vaate hegemooniani ühe osakonna või ülikooli raames ning taoline olukord toodab nimesi, kes pole võimelised suhtlema mitte ainult teistsuguste ideedega inimestega, vaid ka omavahel. See on kahtlemata kahetsusväärne olukord, kuna vahetamist väärivaid mõtteid on ju nii palju. (Tüür 2005: 225)

Mesilaste risttolmendamine vs mutimullahunnik.

Ülikooli ei tohiks käsitleda kohana, kus õpetatakse selgeks mingi konkreetne amet. Seetõttu ei peaks ka vanemad oma täiskasvanud lapsi ülikoolidiplomi taotlemisel ülemäära toetama. Seda tehes vihjavad nad, et eeldavad oma lapsi ülikoolis "õppivat midagi kasulikku", mis aitaks neil [|] hiljem tööturul edukalt võistelda. Teisalt tunnevad siis üliõpilased ise kohustust õppida mingit kitsamat eriala selle asemel, et omandada laiemaid teadmisi ning arendada oma võimet abstraktselt mõelda, mis võiks ideaalis olla ülikoolis käimise motivatsiooniks. (Tüür 2005: 225-226)

"Mikrokraadid" vs kuidas klassikalises hariduses kõigepealt õpiti neli aastat ladinakeelset luulet vms.

Rakendussemiootikat võib pidada eeskätt püüdeks hoida semiootikat kui eriala avalikkusele nähtaval, et õigustada selle riiklikku finantseerimist. Reklaami- või õigussemiootika, kui tuua paar näidet, on enamasti üsna hõredalt uuritud, mis tähendab, et neil aladel on kerge mingi omapoolse uue panusega välja tulla. See on käepärane, ent oportunistlik viis praktikute tähelepanu semiootikale tõmbamiseks. Lisarahastamise tingimustes, kus peale riikliku toetuse saadakse materiaalset toetust erafirmadelt või suurkorporatsioonidelt, väheneb akadeemiliste struktuuride iseseisvus. Tulemused, mis sellistes tingimustes sünnivad, ei kuulu enam teaduse valda, vaid on rakenduslikud tööd. (Tüür 2005: 226)

Njaa.

Reklaamisemiootikast kirjutades kerkib muuhulgas ka eetiline küsimus: kas me tahame aidata reklaamitootjail arendada efektiivsemaid reklaamistrateegiaid, või aidata tarbijail nende võtteid läbi näha? (Tüür 2005: 226)

Kui töö on NDA all siis ei ole midagi läbi näha.

Seoses survega efektiivselt toota tulevasi töötajaid riigi ja erafirmade tarbeks, püüavad ülikoolid saavutada seda, et üliõpilased viibiksid ülikoolis pidevalt ja seda pikema perioodi vältel, s.t ilma katkestusteta. Seda võiks nimetada eksitavaks teguviisiks. Et hoida süsteemi paindlikuna, peaks tudengeile võimaldama, kui mitte isegi soodustama, vabadust mõneks ajaks akadeemilisest keskkonnast lahkuda ning hiljem sinna naasta. (Tüür 2005: 227)

Isiklikult tunnen, et "kolmekordse nominaalajaga esimesest sisseastumisest" mind 'karistati' õppimist pärssivate terviseprobleemide eest kuiet 'võimaldati' raisata mõned parimad aastad oma noorusest tehastes madalapalgalise lihttöö tegemisega.

Kull, Kalevi 2005. Kuidas kirjutada neist, kes ei räägi — aga märgi(sta)vad ometi: biosemiootikaraamatuid 2002-2004. Acta Semiotica Estica II: 229-233.

Et päriselt mõista, mis see sõnastamisvõime - väga veider oskus (maailma lihtsustada) ja ilming (aru saada) - õigupoolest on, on hea teda vaadata-võrrelda teiste märgiloomisoskuste (ehk märgiloomevõimete) taustal ja seas. (Kull 2005: 229)

"Märgiloomevõime" kõlab liitsõnalembeliselt.

Näiteks Ferrara ülikooli (Itaalia) arengubioloogi Marcello Barbieri (2003) raamat orgaanilistest koodidest. Semiootika seisukohalt on selles väärtuslik alumise semiootilise läve detailne kirjeldamine, koodi mõiste täpne määratlemine ja orgaaniliste koodide liikide iseloomustamine. Kuna [|] M. Barbieri kokkupuuted teoreetilise semiootika ja biosemiootika teiste esindajatega on suures osas alles selle raamatu esimese variandi järgsed, siis on ka ta mõistekasutus mõnes osas originaalne. Kuigi pealkirjaski kasutab ta terminit 'semantika', pole tekstis peaaegu üldse viiteid semiootika (ega ka semantika) klassikale. Paljudele võib huvi pakkuda raamatu lisas toodud 63 tsitaadist koosnev elu definitsioonide kollektsioon (Barbieri 2003: 255-263). (Kull 2005: 229-230)

Võib-olla tuleks kasuks Stapledoni "subvitaalsete ühikute" mõtestamiseks. The Organic Codes: An Introduction to Semantic Biology.

Signaali transduktsiooni koodidest kirjutab ka M. Barbieri (2003: 105-110), näidates, et just transduktsioon, erinevalt transmissioonist, teeb eluslooduses signaalidest semiootilised fenomenid ehk tõelised märgid. Raku signaalidekogumi märkimiseks võtab E. Bruni kasutusele termini signaloom (ingl. k. signalome; genoomi, proteoomi jmt eeskujul). (Kull 2005: 231)

Põnev. Lähim võimalik rakendus enda praegustest teemaderingist on jällegi Stapledoni Marslaste radioaktiivsus.

J. Schultiga seoses märgiksin ka kiireid arenguid ühes huvitavas biosemiootika harus - neurosemiootikas. J. Schulti toimetatud on nimelt temaatiline erinumber elektroentsefalogrammist kui märgisüsteemist (Das EEG als Zeichensystem) ajakirjas European Journal for Semiotic Studies, kd 16(1), 2004. Neurosemiootika on praeguseks juba võrdlemisi ulatuslik valdkond, ulatudes servapidi psühhosemiootikasse. Peale T. Deaconi laialt tuntud raamatu (Deacon 1997) ja D. Favareau, A. Roepstorffi, F. nuesseli jt tööde on oluline H. A. Smithi (2001) monograafia, mis muuseas toetub paljus J. v. Uexkülli mudelite rakendamisele. (Kull 2005: 231)

Talletan viite nimel, et kunagi neurosemiootikasse lähemalt sisse vaadata.

0 comments | Labels: , , ,
Subscribe to: Posts (Atom)