·

·

Kultuur, loodus, keskkond

Ingold, Tim 2007. Kultuur, loodus, keskkond: Sammud eluökoloogia poole. Acta Semiotica Estica 4: 227-248.

Põhjapõtru jälutades jõutakse sageli kriitilisse punkti, kus mõni loom saab sinu kohalolekust vahetult teadlikuks. Sellisel juhul käitub ta üsna kummaliselt. Ärajooksmiseasemel seisab ta liikumatult paigal, pöörab pead ja vaatab sulle otsa. Bioloogid on seda käitumist seletanud kui kohastumist huntide kisklusele. Kui põhjapõder peatub, peatub ka teda jälitav hunt, ning mõlemad tõmbavad hinge enne viimast, otsustavat faasi, mil põder pöördub põgenema ning hunt sööstab teda tabama. (Ingold 2007)
Mõnede kehva neuroloogilise teooriaga varustatud kehakeele-autorite (põhiliselt Joe Navarro) järgi on ka inimesel selline freeze-reaktsioon. Ma ei tea kui usaldusväärne see on, aga olen ise leidnud sarnaseid kirjeldusi ka ilukirjandusest. Mõned päevad tagasi nägin ülikooli pearaamatukogu fuajees tuttavat kellega mul on vastastikku ebameeldiv ja eemalehoidev suhe. Ta jäi trepilmademe servas seisma ja põrnitsas mind silmanurgast kuniks ma trepist üles läksin. Ma nägin sind, Maarja, sa seisid nagu põder. Ka prokseemika tunneb nö frozen style'i.
Kuid kriidel, Kanada kirdealade pärismaistel küttidel, on teistsugune seletus selle kohta, miks põhjapõtru - või karibuusid, nagu neid Põhja-Ameerikas kutsutakse - on nii lihtne surmata. Nad ütlevad, et loom toob ennast ohvrianniks, ja seda täiesti kavatsetult ning hea tahte vaimus või isegi armastusest küti vastu. Karibuu keha ainet mitte ei võeta ära, vaid võetakse vastu. Ning just tolle kohtumise hetkel, kui loom seisab paigal ning vaatab kütile silma, sooritataksegi ohverdus. Nagu ka paljud teised küttivad rahvad üle maailma, tõmbavad kriid paralleele loomade jälitamise ning noorte naiste võrgutamise vahele, ning võrdlevad tapmist seksuaalse vahekorraga. Selles valguses ei paista tapmine mitte elu lõpetamisena, vaid toiminguna, mis on otsustava tähtsusega elu taastekkimiseks. (Ingold 2007)
Kultuuriline lisatähendus muudab valgust milles põdra tapmist nähakse. Huvitav kas ka inimkäitumise tõlgendamisel on sarnaseid seiku. Kahtlemata on, aga nende avastamiseks tuleks ilmselt rohkem antropoloogiat lugeda või ise tähelepanelikumaks hakata.
Kas tõesti võiks mõni intelligentne inimine tõsimeeli uskuda, et loomad tegelikult pakuvad end küttidele, nii nagu krii lugudes jutustatakse? Kas selliseid lugusid jutustavad inimesed on peast segi, irratsionaalse ebausu küüsis, räägivad allegooriliselt või lihtsalt veavad meid ninapidi? Ükskõik milline vastus ka poleks, rõhutab teadus, et lood on lood ja seetõttu ei ole neil mingisuguset pistmist looduslikus maailmas tegelikult toimuvaga. (Ingold 2007)
Oleva ja oletatava eristamise problemaatika.
Sellal kui bioloog väidab end uurivat olusloodust "nii nagu see tegelikult on", uurib antropoloog erinevaid viise, kuidas loodusliku maailma koostisosad esinevad kultuuriliste subjektide ettekujutatud, nii-öelda "tunnetatud" maailmades. (Ingold 2007)
Samamoodi ei uuri mina parasjagu mitte inimese näolihaseid, nende tõmblusi ja emotsioone mida need väljendavad, vaid hoopis seda kuidas, Teise maailmasõja-eelse eestlase jaoks, naeratus oli "päikeseline" ja nukrutseja või tusatseja "pilvise" ilmega.
See, mida antropoloog nimetab kosmoloogiaks, on inimeste endi jaoks eluilm. (Ingold 2007)
Ma ei kasutaks terminit "kosmoloogia" sellisel viisil, sest minu jaoks on sellel konnotatsioon kogu-maailma-pildist. "Eluilm" on palju vastuvõetavam. Eriti meeldim mulle, et me kasutame liitsõna "omailm" nii vabalt. Kuigi semiootikud kes seda vabalt kasutavad on informeeritud Uexkülli teooriast kasutati väljendit "oma ilm" juba enne Uexkülli.
Bateson arvas, et meelt tuleb pidada siseomaseks kogu organismi-keskkonna suhete süsteemile, millesse meie, inimesed, oleme paratamatult mähitud, mitte aga vangistatud meie individuaalsetesse kehadesse, asetatud "seal väljas" oleva loodusliku maailma vastu. Loengus, mille ta kandis ette aastal 1970, väitis ta: "mentaalne maailm - meel - informatsioonitöötlemise maailm - ei ole piiratud nahapinnaga" (Bateson 1973: 429). (Ingold 2007)
"ⴘߌJalgratas pole mitte niivõrd liikumisvahend, kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud n-ö Ereljukase-ajuga." (Mikita 2013: 50)
Bateson võrdles seda vastandust Carl Jungi poolt tekstis "Seitse jutlust surnutele" (Seven Sermons to the Dead) kahe maailma, pleroma ja creatura vahele tõmmatuga. Esimeses on jõud ja mõjud, kuid ei ole erinevusi; teises on ainult erinevused, ning just nendel erinevustel on toime (Bateson 1973: 430-1). Sellele dualismile vastavana eristas Bateson kahte ökoloogiat: mateeria- ja energiavahetuse ökoloogiat ning ideede ökoloogiat. Ning just tolle teise ökoloogia ristis ta "meeleökoloogiaks" (ecology of mind). (Ingold 2007)
Kõlab nagu Kalevi Kulli eristus füüsilise ja semiootilise reaalsuse vahel.
Levi-Straussi jaoks saab tajuja maailmast teadmisi vaid tänu informatsiooni liikumisele üle välise ja seesmise vahelise piiri, millega kaasnevad meeleelundite ja aju poolsed järjestikused kodeerimised ja dekodeerimised, ning mille tulemuseks on seesmine mentaalne representatsioon. Batesoni jaoks oli mõte säärasest piirist absurdne, ning seda asjaolu selgitas ta näitega pimedast mehest ja tema kepist (1973: 434). Kas me tõmbame piiri tema pea ümber, kepi käepideme ümber, selle otsa juurde, või kuskile teekattele? Kui me küsime, kus meel asub, ei ole vastuseks "peas, aga mitte kuskil väljas maailmas". Kohasem oleks kujutleda meelt sirutamas keskkonda sensoorsete kanalite kaudu, millest pimeda käes olev kepp on vaid üks paljudest. (Ingold 2007)
Levi-Straussi osa meenutab antiigi kujutelma inimkehast kui majast (silmad, kõrvad, nina ja suu on "hinge aknad"). Samuti Charles Sherringtoni füsioloogiat ja Lotmani semiosfääri. Batesoni "meele sirutamise" eellane on Edward T. Hall oma teooriaga "pikendustest" (extensions) mis mõjutas tugevasti Marshal McLuhani meediumiteooriat. Niimoodi näib erinevus seisvat Euroopaliku passiivse vastuvõtja mudeli ja Ameerikaliku aktiivse tegutseja mudeli vahel. Mõlemad on teatud otstarvetel kasulikud, aga viimane on vististi uuem ja seetõttu "parem".
Mind suunavaks küsimuseks on sama, millest lähtus ka Bateson. "Mis sorti asi see on," küsis ta, "mida me kutsume "organism pluss keskkond"?" (Bateson 1973: 423). (Ingold 2007)
Kui ma ei eksi siis Uexkülli Umwelt on organism+keskkond. Funktsiooniring vähemasti viitab organismi ja tema erilise tajumaalma ühtsusele.
Orgaaniline elu, nagu mina seda kujutlen, on aktiivne ja mitte reaktiivne, terve suhete välja loov lahtilaotumine, milles olendid tekivad ning kus nad omandavad just neile omase vormi, igaüks sehetes teistega. (Ingold 2007)
Mina vaidleksin, et orgaaniline elu on aktiivne ja reaktiivne. "Igaüks suhetes teistega" on päris täpne, sest kui oleks midagi stiilis "suhetes iga teisega" siis ei oleks põdra ja jahimehe näide võimalik. Siin on oluline, et organismidevahelised suhted on omajagu (parema sõna puudumisel, ütlen) tinglikud.
Ma usun, et seda ideed saab üldistada, senikaua kuni me mööname, et tunnetamine on aktiivse tajumusliku hõivatuse laad, sõna otseses mõttes maailmaga "ühenduses olemise" viis. Oskustööline tunneb oma toormaterjali, nii nagu pottsepp tunneb savi või treial tunneb puud, ja sellest tundmisprotsessist tekib anuma vorm. Samal moel tunneb - või pigem vaatab - orkestrimuusik dirigendi žeste, ja sellest tundmisest tuleb välja helideks varmitud fraas. Või üldisemalt öeldes: kunsti annab vormi inimese tunnetele; ta on kuju, mille meie maailma tajumine võtab, olles juhitud spetsifiifiliste orientatsioonide, kalduvuste ja tundlikkuste poolt, mille me oleme omandanud meie sensoorse harimise käigus toimunud asjade tähelepanu juhtimise ja nende näitamise teel. (Ingold 2007)
Päris kena kokkuvõte Langeri muusikafilosoofiast.
Sest hääl, nagu Janáček kirjutas, kasvab välja tervest meie olemisest... Ei ole helisid, mis oleksid elu puust lahti murtud" (1989: 88, 99, autori rõhutus). (Ingold 2007)
Samas see ei ole enam ammuilma tõsi, sest sünteesitud heli on "surnud heli" - seda ei valmista elu, loodus ega elusloodus, vaid inimese loodud algorütmid.

Koosolemise võimalikkusest

Tammemäe, Helen 2014. Juhtkiri: Koosolemise võimalikkusest. Müürileht 17. veebruar 2014.

Näeme endi ümber palju olukordi, kus selmet üksteist aidata, viskavad inimesed teistele hoopis kaikaid kodaratesse. Vahel lihtsalt kadedusest, vahel inimlikust hirmust „ilma jääda”, aga teinekord põhjendamatust omamisvajadusest.
Põmm! Negatiivsus. Pauh! Pessimism. Huaa! Küünilisus. Eestlastele (ainu?)omane kadedus, hirm ja trots saavad taaskord kõnetatud viisil mis mitte mingil juhul ei perpetuate'i neid samu väärtusi. Väärtusi? Dno. Aga need vaenulikud iseloomustused ei tundu sugugi kaugete ja võõrastena vaid vastupidi lähedaste ja tuttavatena. Kadedus, hirm ja trots on ehk isegi meie natsionalnaõij hhhhharakter.
Ikka leidub ka neid, kes silmates laual vaagnatäit kompvekke endal taskud, siis kui keegi parajasti ei vaata, ahnelt täis topivad, mõtlemata oma tegelikele vajadustele – kui kuskilt on võimalus võtta, siis tuleb seda võimalust kasutada, muidu teeb seda keegi teine sinu eest! Selline mõtlemisviis tõmbab inimesed ohtlikult küüru, nende enda poole suunatud nina vajub üha sügavamale rinnale ja altpoolt kiibitsevad silmad reedavad hirmu, nad kardavad, nagu kogu maailm oleks nende vastu, ja peavad elu igaveseks olelusvõitluseks selle ähvardava ümbritsevaga.
Kiibitsema on "teiste tegevust pealt passima, kõrvalt õpetama" (ÕS2013); "{võitlustuhinale} kaasa elama, {omadele} pöialt hoidma (pidama)" (Sünonüümisõnastik); "teiste tegevust kõrvalt huvitatult pealt vaatama" (EKSS). Kui altpoolt kiibitsevad silmad reedavad hirmu, siis mida reedavad ülevaltpoolt kiibitsevad silmad? Siin on põnevad kehalised kujundid (küürus, nina rinnal, alt üles vaatamine, teise jälgimine), aga hetkel ei oska ma seda millekski muuks nimetada kui visuaalseks hüperbooliks. Ülepingutatult skemaatiline - koomiksiline. Kujund on straw man - endalekrabaja demoniseerimine. Hea ei ole ka vastasäärmus - minusugused tolvanid kes ei kraba kohe üldse, vaatavad kommivaagnast mööda ja kannavad seitse aastat järjest ühte jopet, kui vaid saaks vähemalt kümme aastat täis enne kui enam paigata ei anna.
Nii suhtutakse kõigisse teistesse kui konkurentidesse – eriti ohtlikeks peetakse millegipärast neid inimesi, kes tegelevad sama erialaga või tegutsevad samal väljal, sest nemad on veel need kõige suuremad rivaalid ja kõige lähedasemad vaenlased. Nemad võtavad ju Sinule mõeldud prääniku sult praktiliselt sõrmede vahelt ära, nad on jalus ja tüütud ning nad varastavad, raisad, su mõtteid ja, mis kõige hullem, jõuavad need enne sind ka teoks teha. Tundub nagu igaühel on keegi kuskil jalus, ometi ei saa öelda, et meil siin kuidagi ülerahvastatusega probleeme oleks.
Selle mure vastu olen justkui kogemata leidnud vaktsiini. Trikk on omada niivõrd spetsiifilist nišši, et ükski kolleeg ei ole võimeline sinu mõtteid varastama. Isegi kui kirjutad kõik oma mõtted avalikult blogisse tervele maailmale näha, veel enam, inglise keeles... Võib-olla tuleks lihtsalt keerulisemaid mõtteid muretseda? Mul ei ole hirmu, et keegi minu präänikut mu sõrme vahelt ära näppaks või minu mõtet enne mind teoks teeks - mu projekt on niivõrd laialivalgunud ja üleküllastunud, et vargust pole karta - keegi vaevalt suudab kogu seda blogi läbi lugeda ja hoomata mida kuradit ma tegelikult siin teen.
Selmet igaüks omaette põlve otsas nokitseb, võiksime õppida enam koostööd tegema – siduma oma plaane ja eesmärke ning nende nimel ühiselt töötama. Olen täheldanud, et jagades ise oma väheseidki ressursse, aga suuri ideid, võib saada ootamatult tagasi oluliselt rohkemgi, kui esialgu loota oleks osanud. Elamata pidevas hirmus, et keegi sul kohe varsti kindlasti naha üle kõrvade tõmbab, võib saavutada suuri asju – muuta maailma. Ja See on puhtalt maailmavaate küsimus.
Aga kui omaette põlve otsas nokitsemine on liialt mõnus, et seda ära anda? Oma akadeemilise puhkuse aastaga jõudsin palju rohkem läbi lugeda ja töötada kui kahel eelneval aastal kokku. Nüüd tagasi loengupingis tunnen ennast aheldatuna ahistavasse tegevusetusesse. Üksinda on ikka palju rohkem võimalik hoobilt ära teha kui teistega koos - vähemalt sunnitud kujul kaldub asi rohkem sotsiaalseks looderdamiseks ja piinliku vaikuse võidulauluks. Ühiselt töötamise mõte on ilus ja üllas ja hea ja tore ja vahva, aga ka üksjagu ebapraktiline, ebamugav, täis ebaedule viivat ebalemist. Või on see, jah, maailmavaate küsimus.
Mida elukogenumaks kasvab noor inimene, seda enam hakatakse talle ette heitma, et on viimane aeg realistiks hakata – igaüks peab ikka ise enda eest seisma. Milleks selline retoorika vajalik on?! Tegelikkuses ümbritsevad meid konkreetsed isiksused, kellel on oma huumorisoon, eesmärgid, ideed ja unistused, ning, mis peamine, igaüks on tegelikult meelitatud tähelepanust. Olgu, leidub ka inimesi, kes oma egoprobleemide tõttu sellele tähelepanule kummaliselt reageerivad, palju on kinni kompleksides ja enesehinnangutes, kuid ka selle paksu naha taga on ikkagi mänguhimuline vaba hing.
Ma ei tea kellest sa räägid. Konkreetsed, huumorisoone, eesmärkide ja ideedega isiksused on sellised ka realistlikutena... Hmm... Aga siis meenub, et mul ei ole huumorisoont. Mul on tuttavaid kel pole mingeid eesmärke ja terve ilm on täis inimesi kel pole ideid. Jõuame taas punktini, et juhtkirja kirjutades võib sõnadega inimesed ilusateks ja üllasteks ja headeks ja toredateks ja vahvadeks maalida, aga kadedus, hirm ja trots pole kuhugi kadunud. Praegugi võib lugeja (kui selline eksisteerib, ma pole kindel) silmi vidudata ja kulmu kortsutada selle peale, et minu motiivid pole selged. Miks ta norib selle juhtkirja kallal?
Mulle tundub kummaline, et meie kultuur ja ühiskond ajavad sellise avatuse, siiruse ja lootusrikkuse segamini naiivsusega – seda saab väita ainult see, kes on kaotanud sideme oma noorusliku hingega, keda on piisavalt kaua tümitatud, et ta on katkestanud priitahtlikult oma suhte vabadusega.
Mulle meeldib see troop. See, et noorus on avatud, siiras ja lootusrikas.
Elu peab elatama, Riomar. Oled noor, oled ilus, oled jõuline. Elu muutub ilusamaks sääraste noormeeste tõttu. Pane wälja kõik, mis sinus on!
Riomar naeratles, pääd aeglaselt raputades. Kuuldut wõttis ta meelitusena. (Pert 1928: 63)
Samamoodi pean naeratlema ja pead raputama selle troobi üle kasvõi noorema enda nimel, kellega nüüdseks olen vististi sideme kaotanud. Mind on piisavalt kaua tümitatud, või olen ma ennast piisavalt tümitanud, et avatud, siira ja lootusrikka tundmuse poolt ära kandumise asemel mõtisklen ma nüüd selle üle kuidas sündis sõna "priitahtlik" - äkki "vabatahtlikult" mõjus tarbetu kordusena, sest lause lõppeb samuti sõnaga "vabadusega" ja õhust tõmmati "vaba" sünonüüm "prii". Rippumatu tahtega muhelen meie keele kauniduse üle. Aga enne kui juhtkiri otsa lõppeb pean tegema uperkuuti teksti algusesse ja vaagima millegi muu üle.
Ikka leidub ka neid, kes silmates laual vaagnatäit kompvekke endal taskud, siis kui keegi parajasti ei vaata, ahnelt täis topivad, mõtlemata oma tegelikele vajadustele – kui kuskilt on võimalus võtta, siis tuleb seda võimalust kasutada, muidu teeb seda keegi teine sinu eest! [...] nad kardavad, nagu kogu maailm oleks nende vastu, ja peavad elu igaveseks olelusvõitluseks selle ähvardava ümbritsevaga.
Just see katkend viis mind kommenteerimiseni. Muidugi on mõnus ka eesti keeles kirjutamist harjutada niisamagi, aga märkus mida ma teha tahtsin puudutab seda maailmasõdadevahelist kirjandust mida ma parasjagu loen. 1930ndate külaeluromaanides ja lühijuttudes elutseb samasugune mõttelaad, mistõttu ei saa seda sugugi nimetada uueks leiutiseks või mingisuguseks ajutiseks haiguseks, vaid pigem siis juba rahvuslikuks iseloomujooneks, kui mitte isegi üldinimlikuks omaduseks. Ma mõtlen seda "teistel on, seega mul peaks ka olema" motiivi, seda sama kadedust, hirmu ja trotsi. Olgu selleks 19nda sajandi lõpu eestlaste trall ümber kirikukellade, et meite oma olleks kõikse ilusam ja kõlawam või 1930ndate eestlaste vajadus omada klaverit selmet mängida kandlet nagu mõni talupoeg jne. Tahaks öelda, et omamisvajadus ei ole sugugi põhjendamatu. Pigem on sellel mitmeid põhjuseid ja neid on raske hoobilt paikagi panna. Ma asendasin üleval selle põhjendamatu omamisvajaduse "trotsiga" isiklikust suvast, aga mitte alusetult. See on "kangekaelne, kiusakas, järeleandmatu tahe kedagi v. midagi mitte arvestada, kellegi v. millegi kiuste midagi teha vms." Mulle tundub küll, et me teeme paljusid asju lihtsalt trotsist. Aga see on isiklik tundmus.
Tegelikult ei ole olemas mingeid reegleid selle kohta, kuidas asju ajada tuleks. On ainult inimesed, kes on loonud reeglid selleks, et neil oleks mugav, et asju tehtaks just selliselt.
Suurem tõde kui momendil suudaks hoomatagi.
Otse loomulikult on sealjuures palju järeleproovitud ja toimivaid süsteeme, mis aeg-ajalt vaid veidikene särtsu vajavad, aga ka palju raamistikke, mis on muutunud nii keerulisteks, et enam ei mäleta mitte keegi, miks me asju nii tavatseme teha.
Teoreetiliste raamistike ja teaduslike süsteemide puhul on kõige huvitavam osa nende juurteni minemine ja meelde tuletada, miks asju kindlal viisidel tehakse, tehti või tasuks teha jne. Aga see ei ole vist see mida autor mõtleb. Juhtkirjad pidavatki olema väga üldised.
Seetõttu ei ole ma ka kindel, kas meie tänases päevas ja ühiskonnas on põhjendatud tunda hirmu, kui keegi on sinuga samas valdkonnas edukas. Kas see seab reaalselt ohtu sinu tegemiste vajalikkuse? Või ehk on see vastupidiselt võimalus üksteist tagant tõugata ja koos midagi palju olulisemat korda saata?
Täiesti mõistlik, aga mis siis kui ma olen trotsi täis? Mis siis, kui minu trotsi ei motiveeri mitte hirm ega midagi eduga seoses, vaid juhuslik tuju, juhuslikul varahommikutunnil kirjutatud rumalus, puhtinimlik eksimine või meeltesegadus? (Üritan ka olla üldine, et mitte nimetada nimesid.) Üksteist tagant tõugata ja koos midagi palju olulisemat korda saata oleks... Ilus ja üllas ja hea ja tore ja vahva... Aga... Miski sein vaatab vastu. Küsimuse lahkamiseks on vaja rohkem vaimujõudu ja ausust kui mul hetkel varaks on. Juhtkiri oli hea. Palju parem kui Kaur Kenderi epateeriv praekartulilõhnajutt. Täpselt nii palju ma juhtkirju lugenud olengi.

Juhisaare kiriku kellamees

Mändmets, Jakob 1921. Juhisaare kiriku kellamees: Jutt. Tallinn: W. Ehrenpreis.

Metsanurga wöörmünder oli aga kõige wanem mees oma ametwendade hulas. Ta kortsus pale, silge ja terawa seljaga tugew nina ja pikk habe, mis nüüd oli läinud peaaegu lumiwalgeks, andsid ta näole aukartust äratawa ilme. Ametwennad pidasiwad wanast seltsimehest rohkesti lugu ja saksad päriselt austasid teda. Juhtus nõupidamise juures ikka, et ametwennad waatasid Metsanurga wanamehe peale ennemalt, kui keegi midagi otsustas. (Mändmets 1921: 6)
Siin on pale lihtsalt "arhailise v. poeetilise varjundiga" nägu. Pöördusin e-mailitsi Eesti Keele Instituudi poole ja sain lingid seletava sõnaraamatu ja sünonüümisõnastiku juurde, mis pidavat ÕS-idest põhjalikumad olema (ongi).
Pea järele ilmus ukse wahele ka keha. Täis imestust waatas wäike mehike külalistele otsa. Wiimaks nagu oleks olnud ta palgel ka midagi märgata: oli see nõõdu kartuse jumi, wõi koguni põlglik naeratus. Weidi aja waatamise järele tõmbas poisikene ukse kinni ja wõis kuulda, kuidas ta jooksis wadinal teistesse tubadesse. (Mändmets 1921: 9)
Jume pole mitte ainult näovärv, vaid ka ilme ja/või varjund. Kuivõrd ma tean nüüd põhjalikumaid allikaid tundub ees seisev töö sedavõrd keerulisem ja vaevarikkam.
Siin toakeses olid ka asjad, mis wanale õpetaja-herrale oskasid kõneleda ülielawat keelt ta minewikust. Nende peale waadates tõusid ta mõtted, olgu rõõmuriiki, wõi langesid jälle alla külma mure ja kurwastuse hämarusse. Seal see lahke näoga naisterahwa pilt. Paljas pilt oli weel järel, sest ta ise puhkas juba peale kümmekond aastat külmas mullas. Õpetaja waatas selle pildi peale ja jälle näitas, nagu oleksid need huuled seal wähe naeratanud, nagu oleks neist silmist wastu waadanud ütlemata lahke pilk, nagu oleks pilk nikutades peaga tahtnud öelda: "Ma mõistan sind, sa mõistad mind, meie saame praegugi teine teisest küllalt selgesti aru". (Mändmets 1921: 10-11)
Näo "lahkus" ja dead body language ehk komme surnute nägusid elvaks kujutada.
Õpetaja-herra oli juba wana mees, seda tõendasid ta lumiwalged juuksed ja habe ja kortsuline kahwatanud palg. Wäike heha, mis kössi surutud wanaduse koorma all, wajus koguni sügawale pehme sametiga üle tõmmatud tugitoolile. (Mändmets 1921: 12)
Näo vajumist on juba täheldatud. Kogu keha kössi vajumine vanaduses on ka teemas. Ühe koomiku järgi peaks Florida lipul olema auto mille rooli taga on vaid kaabut ja sõrmenukke roolil näha.
Kirjutuslaua taga olla hoopis teine asi. Õre habe lõua otsas, pikk, natike kongis nina ja ilma armsuseta silmad ei annud talle küll kõige meeldiwamat nägu, kuid suureks herraks mõistis teda pidada igaüks. (Mändmets 1921: 13)
Armsus?
"Ja ma arwan," algas parun uueste, korraldades parema käega läikiwat kraet, "et Teie oma päewad siin ka kõige rahulikumalt lõpetaksite ja narrus oleks see," lisas ta naerdes põlglikult juure, "kui meie peaksime neile luba andma oma tahtmist läbi wiia." (Mändmets 1921: 14)
Põlglik on "halvustav, halvakspanev, põlastav".
Kolm isikut olid nende tüsedate sõnade peale weidi aega wait. Wana õpetaja laskis pilgul wiibida laes, nagu mõtleks ta asja, mis küll wististi ammugi läbimõeldud weel kord üle ja otsiks head nõu. (Mändmets 1921: 15)
Pilgutüüp.
Õpetaja käed langesid jõuetult toolileenile ja nüüd oli ta kahwatu nägu kaetud ärituse mõjul üleni kerge punaga. (Mändmets 1921: 16)
Viha ja ärrituse korral punastamine.
Ta katsus teha õige aukartusele äratawat nägu ja ütles siis: "kush!" (Mändmets 1921: 18)
Äkki midagi kulmukortsutuse moodi?
Ta näol oli walitsemas sügaw rahu. Kindla sammuga, nagu poleks peale nende kedagi toas, läksid nad oma kohtile. (Mändmets 1921: 18)
Enesevalitsemisele vastandub (tõeliste) tunnete poolt valitsemine (valitsetud olemine).
Wöörmündri pea wajus norgu ja ta ei tohtinud silmi tõsta wägewa isanda ees. (Mändmets 1921: 20)
Visuaalse domineerimise teema. Mitte ainult ei tõsta pilku vaid ka teab, et ei tohi tõsta pilku.
Saksad waatasid terawasti wõõrmündrile otsa. (Mändmets 1921: 23)
Teravalt vaatamine vihjab justkui oleks pilk relvana kasutatav. A la pilguga torkamine, sj pilguga surmamine.
Wöörmündri-herra nägu läks weel kurjemaks. Ka wana õpetaja näole ilmusid punased plekid. Wanemad wöörmündrid waatasid Jüri poloe. Wist waatasid nad sellepärast, et neil kuskile mujale polnud waadata. Wõi tahtsid nad hoiatada ametwenda. (Mändmets 1921: 24)
Peaks moodustama universaalseid emotsioone puudutavatest omadussõnadest sünonüümistiku.
Lõbus tüdruk naeris ja waatas lahke siniste silmadega wanamehele otsa. (Mändmets 1921: 37)
Taolises uurimises on lühemad teosed mõttekamad, sest pika peale hakkavad kirjeldused kordama. Käesolevas teoses on kõigi naiste ilmed lahked, mida iganes see ka ei tähendaks.
Tõnu nägu oli hirmus kahwatu ja tõsine, otse meeleheitmine paistis sealt. Sedawõrd oli nägu wõõras, et isegi Hans otse jahmatades seisma jäi ja meele ei tulnud teretamisekski sõna lausuda. Hans pühkis warukaga higi ja ütles nagu enesele: "Küll hakkas aga palaw." (Mändmets 1921: 40-41)
Kui oleme kindla inimese näoilmetega väga ära harjunud, siis muutuvad need näoilmed tuttavateks ja ootamatu ilme on "võõras". Baseline.

Papers from Jakobson's SW (5)

Jakobson, Roman 1981 [1933]. What is poetry? In: Rudy, Stephen (ed.), Selected Writings III: Poetry of Grammar and Grammar of Poetry. The Hague (etc.): Mouton de Gruyter, 740-750.

We have only to realize what pleasure the great Russian poet Xlebnikov derived from typographical errors; the typograptical error, he once said, is often a first-rate artist. (Jakobson 1981 [1933-1934]: 741)
The artist's affinity for mutation (cf. Cheng 2001: 151).
The borderline dividing what is a work of poetry from what is not is less stable than the frontiers of the Chinese empire's territories. (Jakobson 1981 [1933-1934]: 741)
Horse_Ebooks twitter account is considered being contemporary interneti poetry.
Soldan describes the relationship between an erotic poem and a poet's erotic life as if he were dealing with static entities in an encyclopedia rather than a dialectical alliance with constant shifts, as if he regarded a sign and the object designated by it as monogamously and immutably bound to one another, as if he had never heard of the age-old psychological principle of the ambivalence of feelings - no feeling is so pure as to be fre from contamination by its opposite feeling. (Jakobson 1981 [1933-1934]: 742)
I haven't heard of it, but I have sure noted something like it in descriptions of nonverbal behaviour that refer to emotions, sometimes quite ambiguously. I call these ambiguous descriptions.
The diary described the author's physiological acts - both genital and anal - with epic tranquillity. It records, in laborious code and with the inexorable accuracy of a bookkeeper, the manner and frequency of his sexual gratification with his mistress Lori. (Jakobson 1981 [1933-1934]: 743)
Well, what else should one keep a diary about? Breakfast, lunch and dinner?
Every verbal act in a certain sense stylizes and transforms the event it depicts. How it does so is determined by its slant, its emotional content, the audience it is addressed to, the preliminary "censorship" it undergoes, the supply of ready-made patterns it draws from. Because the poeticity of the verbal act makes it very clear that communication is not of prime importance, "censorship" here can be relaxed, toned down. (Jakobson 1981 [1933-1934]: 746)
Compare this to Jakobson's later communication model and what features this list draws on. Also, what I call "concourse" is one of the factors that stylize and transform the way events are verbally depicted. The cloud vs sunshine scheme to convey facial expressions of emotion, for example, is one stylistic device Estonians used profusely a hundred years ago but don't anymore.
In art, it was the motion pictures that revealed clearly and emphatically that language was only one of a number of possible sign systems, just as astronomy had revealed that the earth was only one of a number of planets and thus revolutionized man's view of the world. (Jakobson 1981 [1933-1934]: 749)
If you say so.

Jakobson, Roman 1981 [1935]. The dominant. In: Rudy, Stephen (ed.), Selected Writings III: Poetry of Grammar and Grammar of Poetry. The Hague (etc.): Mouton de Gruyter, 751-756.

The dominant may be defined as the focusing component of a work of art: it rules, determines, and transforms the remaining components. It is the dominant which guarantees the integrity of the structure. (Jakobson 1981 [1935]: 751)
But how do you know if the component you are focusing on is the dominant component and not just your own preference?
However, we must constantly bear in mind that the element which specifies a given variety of language dominates the entire structure and thus acts as its mandatory and inalienable constituent dominating all the remaining elements and exerting direct influence upon them. (Jakobson 1981 [1935]: 751)
Uh-uh, the dominant dominates, but how do you discriminate a dominant when everything in a work of art seems to exert direct influence on all other elements?
Verse itself is a system of values; as with any value system, it possesses its own hierarchy of superior and inferior values and one leading value, the dominant, without which (within the framework of a given literary period and a given artistic trend) verse cannot be conceived and evaluated as verse. (Jakobson 1981 [1935]: 751)
Okay, my bad. I had been thinking about literary art. I don't know anything about verse or its values.
We may seek a dominant not only in the poetic work of an individual artist and not only in the poetic canon, the set of norms of a given poetic school, but also in the art of a given epoch, viewed as a particular whole. For example, it is evident that in Renaissance art such a dominant, such an acme of the aesthetic criteria of the time, was represented by the visual arts. Other arts oriented themselves toward the visual arts and were valued according to the degree of their closeness to the latter. On the other hand, in Romantic art the supreme value was assigned to music. Thus, for example, Romantic poetry oriented itself toward music: its verse is musically focused; its verse intonation imitates musical melody. (Jakobson 1981 [1935]: 752)
Oh. It's like how today some film-makers are oriented towards video games and try to give their films a video-game aesthetic (and/or physical laws).
From this point of view, a poetic work cannot be defined as a work fulfilling neither an exclusively aesthetic function nor an aesthetic function along with other functions; rather, a poetic work is defined as a verbal message whose aesthetic function is its dominant. (Jakobson 1981 [1935]: 753)
Dno, as far as I can tell, when the aesthetic function is the dominant, there have to be other functions along with the aesthetic function to dominate over.

Jakobson, Roman and J. Tynjanov 1981 [1928]. Problems in the study of language and literature. In: Rudy, Stephen (ed.), Selected Writings III: Poetry of Grammar and Grammar of Poetry. The Hague (etc.): Mouton de Gruyter, 3-6.

The history of literature (art), being simultaneous with other historical series, is characterized, as is each of these series, by an involved complex of specific structural laws. Without an elucidation of these laws, it is impossible to establish in a scientific manner the correlation between the literary series and other historical series. (Jakobson & Tynjanov 1981 [1928]: 3)
For my purposes, concourse is merely one of these "other" series. That is, how people think, feel and talk about nonverbal behaviour and communication changes historically as most everything does.
The history of a system is in turn a system. Pure synchronism now proves to be an illusion: every synchronic system has its past and its future as inseparable structural elements of the system: (a) archaism as a fact of style; the linguistic and literary background recognized as the rejected old-fashioned style; (b) the tendency toward innovation in language and literature recognized as a renewal of the system. (Jakobson & Tynjanov 1981 [1928]: 4)
Which is why I consider the history of the study of nonverbal communication to be worth studying itself.
The concept of a synchronic literary system does not coincide with the naively envisaged concept of a chronological epoch, since the fromer embraces not only works of art which are close to each other in time but also works which are drawn into the orbit of the system from foreign literatures or previous epochs. An indifferent cataloguing of coexistent phenomena is not sufficient; what is important is their hierarchical significance for the given epoch. (Jakobson & Tynjanov 1981 [1928]: 4)
This much is also apparent is music. At any given moment people listen to what is new and groundbreaking alongside with what is old and withstood the test of time.

Jakobson, Roman 1981 [1958]. Linguistics and poetics. In: Rudy, Stephen (ed.), Selected Writings III: Poetry of Grammar and Grammar of Poetry. The Hague (etc.): Mouton de Gruyter, 18-51.

The success of a political convention depends on the general agreement of the majority or totality of its participants. The use of votes and vetoes, however, is alien to scholarly discussion, where disagreement generally proves to be more productive than agreement. Disagreement discloses antinomies and tensions within the field discussed and calls for novel exploration. (Jakobson 1981 [1958]: 18)
This is why in my blog I more often disagree than agree with something. Completely agreeable stuff is inconsequential and superfluous.
I have been asked for summary remarks about poetics in its relation to linguistics. Poetics deals primarily with the question, What makes a verbal message a work of art? Because the main subject of poetics is the differentia specifica of verbal art in relation to other arts and in relation to other kinds of verbal behavior, poetics is entitled to the leading place in literary studies. (Jakobson 1981 [1958]: 18)
Differentia specifica sounds much better than "banal minutae".
Poetics deals with problems of verbal structure, just as the analysis of painting is concerned with pictorial structure. (Jakobson 1981 [1958]: 18)
Now I wonder if the study of nonverbal communication deals with the structure of behaviour? Although several notorious books bear this kind of name (relating behaviour and structure), the notion itself is contested - how can behaviour be a structure when it implies constant movement, change and dynamics?
We can refer to the possibility of transposing Wuthering Heights into a motion picture, medieval legends into frescoes and miniatures, or L'apres-midi d-un faune into music, ballet, and graphic art. However ludicrous the idea of the Iliad and Odyssey in comics may seem, certain structural features of their plot are preserved despite the disappearance of their verbal shape. (Jakobson 1981 [1958]: 19)
This seems like a characteristic of intersemiotic translation.
Likewise, a second objection contains nothing that would be specific for literature: the question of relations between the word and the world concerns not only verbal art but actually all kinds of discourse. Linguistics is likely to explore all possible problems of relation between discourse and the "universe of discourse": what of this universe is verbalized by a given discourse and how it is verbalized. The truth values, however, as far as they are - to say with the logicians - "extralinguistic entities", obviously exceed the bounds of poetics and of linguistics in general. (Jakobson 1981 [1958]: 19)
As another attempt to define concourse, I'll put forth that involves the what and how of verbalizing the "universe of behaviour". To use even more cumbersome notions, it implies a translation from the sphere of behaviour to the sphere of discourse.
Obviously we must agree with Sapir that, on the whole, "ideation reigns supreme in language", but this supremacy does not authorize linguistics to disregard the "secondary factors". The emotive elements of speech, which, as Joos is prone to believe, cannot be described "with a finite number of absolute categories", are classified by him "as nonlinguistic elements of the real world". Hence, "for us they remain vague, protean, fluctuating phenomena", he concludes, "which we refuse to tolerate in our science". Joos is indeed a brilliant expert in reduction experiments, and his emphatic demand for the "expulsion" of emotive elements "from linguistic science" is a radical experiment in reduction - reductio ad absurdum. (Jakobson 1981 [1958]: 21)
But Joos has a point. In the article "Description of Language Design" he argues that phenomena such as the tone of anger in an utterance cannot be described precisely with a finite number of absolute categories, thus should be classified as "non-linguistic elements of the real world" and expelled from linguistic science: "Let sociologists and others do what they like with such things" (Joos 1950: 703). That is, Joos's reduction seems justified. Linguistics cannot capture "the inexhaustible variety of life" in absolute categories.
To be operative the message requires a CONTEXT referred to (the "referent" in another, somewhat ambiguous, nomenclature), graspable by the addressee, and either verbal or capable of being verbalized; [...] (Jakobson 1981 [1958]: 21)
I checked all other occasions where Jakobson talks about the context / referential function in previous readings and this seems to be the only place where Jakobson adds that the context referred to that is required for the message to operative must be graspable by the addressee. Perhaps this is too obvious for mentioning elsewhere, but it does embody a significant difference with Bakhtinian communication models where there are factors besides the code that make the referent graspable - e.g. topic, genre, memory, etc. It is still a mystery why the context referred to must be either verbal or capable of being verbalized. Is it because Jakobson's model is of a speech act and thus must be completely verbal? How does Jakobson manage to ignore the nonverbal aspects of interaction so effectively?
The so-called EMOTIVE or "expressive" function, focused on the ADDRESSER, aims a direct expression of the speaker's attitude toward what he is speaking about. It tends to produce an impression of a certain emotion, whether true or feigned; therefore, the term "emotive," launched and advocated by Marty, has proved to be preferable to "emotional". (Jakobson 1981 [1958]: 22)
How? How has this term proven to be preferable? The source reads: Anton Marty, Untersuchungen zur Grudlegung der Allgemeinen Grammatik und Sprachphilosophie, Vol. 1. (Halle, 1908). The book is available on archive.org but it's in German. Wiki says that the Prague linguistic circle was influenced by Anton Marty, which should come as no surprise. Luckily, the Standford Encyclopedia of Philosophy entry sheds some light on his desicriptive semasiology of emotives:
As Marty regards statements as autosemantica which manifest judgments and communicate to the intelocutor that he or she is to judge in the same way, he characterizes emotives or interest-demanding expressions (interesseheischende A.usdrücke) as those autosemantic which manifest not only emotions, but also volitions (which for him and Brentano belong to one and the same class), and communicate to the interlocutor that he or she is to feel or will in the same way. The analogy between statements and judgments is upheld by Marty to great lengths.
Wow. I know Brentano's view on intention is weird and Husserl makes it even weirder, so that seemingly most phenomenologists would concur that all consciousness is intentional, without really explaining how or why... But this here is actually incredibly insightful. At least in terms of facial expressions of emotions, volition and emotions are indeed related. It's as if this definition includes an implicit understanding of mimicry or "emotional contagion". Jakobson's emotive function should definitely be reviewed from this light.

Jakobson, Roman 1981 [1960]. Poetry of grammar and grammar of poetry. In: Rudy, Stephen (ed.), Selected Writings III: Poetry of Grammar and Grammar of Poetry. The Hague (etc.): Mouton de Gruyter, 87-97.

Jeremy Bentham, who was perhaps the first to disclose the manifold "linguistic fictions" which underlie the grammatical structure and which are used throughout the whole field of language as a "necessary resource", arrived in his Theory of Fictions at a challenging conclusion: "To language, then - to language alone - it is that fictitious entities owe their existence; their impossible, yet indispensable existence". Linguistic fictions should neither be "mistaken for realities" nor be ascribed to the creative fancy of linguists: they "owe their existence" actually "to language alone" and particularly to the "grammatical form of the discourse", in Bentham's terms. (Jakobson 1981 [1960]: 88)
A side-effect or another viewpoint toward "distancing" - the fact that verbal signs and their referents have such a tenuous relation. It is a lot more difficult to use nonverbal behaviour to create fictitious entities. Tsitaat puutub ka oleva ja oletatava vastandusse ja kirjanduse ning ajaloo vahel haigutavasse lõhesse.
[...] IN FICTION, in verbal art, LINGUISTIC FICTIONS are fully realized. (Jakobson 1981 [1960]: 89)
A fuller realization than in legal fictions that Bentham was writing about?
There, where the poetic function dominates over the strictly cognitive function, the latter is more or less dimmed, or as Sir Philip Sidney declares in his Defence of Poesie, "Now for the Poet, he nothing affirmeth, and therefore never lieth". Consequently, in Bentham's succinct formulation, "the Fictions of the poet are pure of unsincerity". (Jakobson 1981 [1960]: 89)
I use similar reasoning for taking liberties for writing pseudo-science in guise of experimental literature and under a pseudonym. How can a nonexistent person, a persona, affirm anything? Fictitious is licentious.
"In this respect grammar bears a resemblance to geometry, which, when giving its laws, abstracts itself from concrete objects, treats objects as bodies deprived of concreteness and defines their mutual relations not as concrete relations of certain concrete objects but as relations of bodies in general, namely, relations deprived of any concreteness." (Stalin 1950 in Jakobson 1981 [1960]: 95)
Similar problematic is apparent in popular books about body language, where concrete behaviours are replaced by patterns and forms. This is especially interesting in Goffman, who took concrete descriptions from literary fiction and abstracted "idioms" out of repeating motives.

Vana Toomas

Helbemäe, Gert 1944. Vana Toomas: Noorsoojutt XIV sajandi Tallinnast. Tallinn: Vaba Maa.

"Oma süü - ei oska kaitsta!" ütlesid nad, kui nutuvine tahes-tahtmata Tooma suu ümber ilmus. Nutta ei tohtinud, tuli hambad ristis valu kannatada, sest muidu meenus sõjasulastele, et tegemist on poisikesega, kellel harjutusplatsil ei olnud midagi tegemist, ja nad ajasid ta minema. (Helbemäe 1944: 12-13)
Nutuvine esineb millegi pärast väga vähe selle ajastu kirjanduses. Ainult ühes teises kohas oli... nutusõõr vms.
Katsetajate tasu oli tavaliselt lõbusatujulise rahvahulga parastav naer, mida ei võtnud südamesse ei märgilaskja ega ka naerjad ise. (Helbemäe 1944: 21)
Naerutüüp.
Suure Gildi sellid, kes korra eest piduplatsil vastutavad olid, ei liigutanud end nüüdki: nad valmistasid end mõnusale vaatemängule ja naeratasid juba ette pilkavalt. (Helbemäe 1944: 21)
Naeratusetüüp.
Hetke valitses vaikus, siis tõusis kirjeldamatu segadus. Kostis imestus- ja ka vaimustushüüdeid. Suurem osa inimesi ei olnud linnu tabamist tähele pannud, märkas aga nüüd teiste ärevusest, et midagi on juhtunud. Osutati papagoi-vardale. See oli tühi - nagu oleks lind äkki ära lennanud. Inimesed kogunesid nende ümber, kes ütlesid end olevat näinud, kuidas sale noormees, kes nüüd õnnetu näoga gildisellide keskel seisis, linnu ammuga maha laskis. Peagi teati noormehe nime. (Helbemäe 1944: 23)
Õnnetu nägu vist ei ole sama mis kurb nägu.
Juba peatuti platsil ja gildivennad hüppasid hobustelt. Nüüd ei läbenud gildisellid enam oodata. Hirmust kahvatud, ruttasid nad gildivanema juurde, näitasid ärevalt varda poole ja siis Tooma sihis, kes norus päi seisis sealsamas kahe gildiselli vahel - just nagu oleks ta kurjategija, kelle põgenemist tuleks karta.
Vana auväärse gildivanema pilgud rändasid tühjalt vardalt Toomale. Nende pikkade aastate jooksul, mil ta gildivanemana oma kohuseid täitnud, ei olnud säärast lugu juhtunud. Seepärast pidas ta aru, mida nüüd ette võtta. (Helbemäe 1944: 24)
Pilgud viivad asjaolusid kokku.
Küttide peo edasilükkumise pärast süngestunud näod selginesid. (Helbemäe 1944: 25)
Selginesid nagu taevas pärast pilvede kadumist.
Aga gildivanem pidas sõna. Mõni nädal hiljem kutsus sõjasulaste pealik Klaus Holste Tooma enda juurde ja küsis talt palju sõnu tegemata, kas ta ei taha hakata linna sõjasulaseks. Venelased olevat jälle suure väega Liivimaale tunginud ja seetõttu vajavat sõjasulaste read täiendust.
Toomas teadis, et sõjameeste jutt on lühike ja selge, ning vastas pealiku küsimusele kõhklematult:
"Nõus, pealik!" (Helbemäe 1944: 28)
Lakoonilisus. Aga milleks tõesti palju sõnu teha.
Juba olid kõik kuulid kantsile vinnatud, kuid mehed suurtükkide juures näisid ikka veel midagi ootavat. Nende kärkivaist häältest Toomas järeldas, et suurtükiväelased ei ole kõige paremas tujus. Arvatavasti oodati vaid käsklust tulistamise alustamiseks. Aga niipalju, kui Toomas siit näha võis, ei olnud neil isegi veel suurtükid laetud. (Helbemäe 1944: 47)
Väga õigesti, et järeldas, mitte nt ei "lugenud".
Toomale aina sadas küsimusi, tema aga lõi väsinult käega ja ütles: "Kõigepealt toimetage vang kindlasse kohta!" Ja Tooma kurnatud näole ilmus naeratus, kui ta süngelt seisvale vangile püstoliga viibates lisas: "Teinekord võib ka tühja püstoliga tugevat meest vaos hoida. Näete seda siin. Kõmpis teine kogu tee vaenlase kantsist siiamaani minu ees - ainult mõnikord tuli talle püstoliga müksates jalad alla teha." (Helbemäe 1944: 54-55)
Ja viimaks pärast puhkamist jutustab ta loo kuidas see õnnestus:
Seal - pimeduses kerkis kogukas venelane. Toomas hüppas risti teele ette ja surus mehele tühja püstoli vastu rinda. Venelane tardus üllatusest. Toomas ei andnud talle mahti õieti toibudagi, pööras ta ümber näoga Tallinna poole ja tegi mehele märkide varal selgeks, et sinnapoole tuleb liikuda. Kuna Toomas pealegi ähvardavalt püstolit tõstis, siis ei leidnud venelane muud nõu kui hakkas ees Tallinna poole minema, umbusklikult üle õla selja taha vaadates. Tooma suureks mureks oli vangi nii juhtida, et ta ühegi venelasega kokku ei puutuks. Igakord, kui lähedalt vilksatas mõni kogu, surus Toomas vangile püstoli selga. Ja see, teades, mida see tähendab, oligi vait, kuni nad seisid linnaväravate ees. (Helbemäe 1944: 57-58)
Noneh.

Esiwanemate warandus

Eisen, Matthias Johann 1882. Esiwanemate warandus: Kohalised Eesti muinasjutud. Tartu: Schnakenburg.

Kuningas ohwerdas rõõmuga walgetele jumalatele rohked annid, nõnda kui ta tõutanud; mustad jumalad aga puhkesiwad tulist wiha täis, et Karkus neid mikski ei pidanud, sest nemad arwasiwad endid ta tähelepanemise wäärt olewat. Nemad ässitasiwad sellepärast paha waimu, kes surma üle walitses, et ta oma paha, suretawa silmaga kuninga pojukese peale waataks ja teda ära hukkaks. (Eisen 1882: 8-9)
Apparently saab kõige vanemat Eesti kirjandust internetist lugeda. DIGARi arhiivist võtsin proovilugemisele selle raamatu. Senimaani olen teada saanud, et vanaaegsed trükikirja lugeda is a bitch - K ja S nägid hoopis teistsugused välja ja kui lause algab suure algustähega siis on ainult mõistatamise töö, mis tähega võiks tegu olla. Kultuuriliselt olen seni teada saanud, et olid valged jumalad ja mustad jumalad ja need võisid luua halbu vaimu, kes suretava silmaga (paha silm) võisid tappa.
Otsegu koit wara hommiku madalas taewa piirtes punetab ja selget ilma kuulutab, nõnda paistis Rannapuura lahke nägu, täis õnnist rahu, ja tema silmist wõis näha, et tal süda nagu inglil oli. (Eisen 1882: 9-10)
Jeaps, see on see sama loodusmetafoor mis seostab õnnelikku nägu päikesepaiste ja selge taevaga. Silmist hea südame nägemine on Piibli päritoluga.
Niisama kutsus peigmees talurahwagi noori mehi ja neidusid kokku, kelle ta lossi õue peal toreda söömaaja tahtis anda. Kui need pulmapäewal pulma tahtsiwad minna, tuli neile lossi mõel hall wanamees wasta, kes neid koju tagasi käskis minna. Wanamehe nägu oli nii tõsine, et keegi wasta ei julgend panna, waid igaüks kärmeste ümber pööris. (Eisen 1882: 17)
Serious business.
Nii pea kui lootsik saarele jõudis, ruttasiwad mitmed kojutulejatele wasta kui ka ühel hoobil wõerast musta meest waatama. Aga kõik seisiwad lootsikus paigal ega annud küsimiste peale mingisugust wastust. Nüud alles saiwad waatajad aru, et kellegil enam elu sees ei olnud. Sellsamal silmapilgul kargas must mees lootsikust wälja.. Rannal olejad jäiwad nagu soolasammad seisma, külm wärin käis üle nende keha, nad langesiwad maha ja oliwadki surnud. Must surm oli suurelt maalt lootsikuga kaasa tulnud, lootsikus olejate elu wõtnud ja astus nüüd Pakri saarele inimesi suretama. (Eisen 1882: 59)
Oleme jõudnud tõsiste õudusjuttudeni. Soolasambana seisma jäämine kõlab nagu freeze-reaktsioon.
Ükski ei leidnud armu tema ees, kelle peale tema korra waatas. Mõned nägiwad teda, teised mitte. Kes teda nägu, tarretas ehmatuse pärast enne weel kui sõna suust sai. (Eisen 1882: 59)
Sama lugu. Ma hakkan juba kirjapildiga harjuma.
Peale söögi ja ristimise saatis wäike peremees tuatüdruku lahkeste ära, käskis minnes põlle ülewel hoida ja wiskas temale kühwli täie mulda põlle sisse. Tudruk ei tahtnud mulda kanda ja raputas maha, peremees aga waatas nukra näoga tema otsa ja ütles: "Ära põlga wäikest andi, see tuleb heast südamest;" korjas siis mulla ülesse ja raputas jälle neitsi rüppe, kes teda oma tuppa kandis ja sängi päitse otsa nurka maha wiskas. Teisel hommikul leidis tema aga nurgast suure hunniku kuld- ja hõberaha. (Eisen 1882: 79)
Vististi esimene emotsiooniväljendus käesolevas raamatus.
Wana mees tõusis püsti, waatas nii läbi läikawate silmadega laste otsa, et need üsna wärisesiwad ning ütles: "Need asjad hoidke hästi paigal ja ärge neid mitte murdke ega kautage. Kui teie meheks saate, siis püüdke wenekese saaja kalu, adra saaja kündku maad ja harigu põldu, wasara saaja tagugu rauda, aga raamatu saaja lugegu ühtepuhku raamatuid. Igamees teie seast pidagu aga minu annet auu sees, siis käib teie käsi hästi ja teie saate kõik wanaks ja rikkaks ning kõik rahwas auustab teid. Wana mees kadus kiwi alla ja järw kohises tüki aega kangeste. (Eisen 1882: 84)
Mina vististi sain raamatu.
Poisi süda läks põlema, tampis jalgu wasta maad ja ütles: "Taat! mina wõtan hobuse oma luaga, sest mina tahan teda". (Eisen 1882: 86)
Sest laps peab saama mis laps tahab.
Seda ta ka tegi, aga teisel päewal oli kala õnn hoopis wäiksem ja wõeras mees waatas mõnda korda haleda ilmega mehele otsa. (Eisen 1882: 89)
Kas hale ilme on kurb ja/või õnnetu ilme?
Alati oliwad nad ühe teisega koos. Wiimaks tõusis nende wahel ometi tüli. Rõngu herra sõidab Rannu, teeb laheda ja maheda näu, nagu ei oleks midagi juhtunud, kutsub koju minnes Rannu herra poja enese juurde wõeraks ja kässib Rannu herrat kolme päewa pärast poja järele tulla. (Eisen 1882: 94)
Ja ei puudu ka nägude tegemise teema.

The Reality of Everyday Life

Berger, Peter L. and Thomas Luckmann 1991 [1966]. The Social Construction of Reality: A Treatise in the Sociology of Knowledge. Harmondsworth: Penguin Books.

Since our purpose in this treatise is a sociological analysis of the reality of everyday life, more precisely, of knowledge that guides conduct in everyday life, and we are only tangentially interested in how this reality may appear in various theoretical perspectives to intellectuals, we must begin by a clarification of that reality as it is available to the common sense of the ordinary members of society. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 33)
Käesolev on sotsioloogiline analüüs argielureaalsusest (või sotsiokultuurilisest maailmast) ja täpsemalt teadmisest mis juhib igapäevaelu käitumist või ülevalpidamist. Guide ja conduct on siin kavalasti järjestikku, sest need on kindlates varjundites samatähenduslikud - tõik mida Foucault on oma conduct arutelus ära kasutanud.
Everyday life presents itself as a reality interpreted by men and subjectively meaningful to them as a coherent world. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 33)
Igapäevaelu esitab ennast reaalsusena mida inimesed on tõlgendanud ja on nende jaoks subjektiivselt tähenduslik kui koherentne, sidus, ladus või kooskõlaline maailm.
The world of everyday life is not only taken for granted as reality by the ordinary members of society in the subjectively meaningful conduct of their lives. It is a world that originates in their thoughts and actions, and is maintained as real by these. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 33)
Igapäevaelu maailm on tavalste ühiskonnaliikmete jaoks tagatud või iseenesestmõistetav kui reaalsus. See maailm pärineb nende mõtetest ja tegudest ja on nendesamade mõtete ja tegude poolt hoitud reaalsena.
The phenomenal analysis of everyday life, or rather of the subjective experience of everyday life, refrains from any causal or genetic hypothesis, as well as from assertions about the ontological status of the phenomena analysed. It is important to remember this. Common sense contains innumerable pre- and quasi-scientific interpretations about everyday reality, which it takes for granted. If we are to describe the reality of common sense we must refer to these interpretations, just as we must take account of its taken-for-granted character - but we do so within phenomenological brackets. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 34)
Mida ma peaksin nende "fenomenoloogiliste sulgudega" pihta hakkama kui ma ei mõista esimest asjagi fenomenoloogia kohta (nt kuidas uskumuste väljalülitamine vms doksastiline mumbojumbo peaks toimima). Igapäevaelu subjektiivne kogemus on minu jaoks mõistetav ja tähenduslik vaid nii palju, et Jurgen Rueschi kommunikatsioonimudelis on "idiosünkraatne vaade oma sotsiaalsele reaalsusele" üks saatja (ja vastuvõtja) aspektidest.
Consciousness is always intentional; it always intends or is directed towards objects. We can never apprehend some putative substratum of consciousness as such, only consciousness of something or other. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 34)
"Teadvus on alati kavatsuslik" ei tundu samas olevat tõene. See on lihtsalt järjekordne fenomenoloogiline doktriin. St selle mõistmiseks peab tutvuma Franz Brentano jm 19nda sajandi lõpu psühholoogiaga. See ei tundu olevat tõene, sest kuigi me võib-olla tõepoolest ei saa tabada, taibata, tajuda (apprehend) mingisugust arvatavat, oletatavat, näilist (putative) teadvuse alakihti kui sellist, võivad meie ajud siiski teha teadlikke toiminguid mida me ise ei ole suunanud. See oli selge juba William Jamesile ja väga argine näide on mõndade inimeste võime otsutada, et kindlal kellaajal tuleb üles ärgata ja siis tõesti täpselt sel kellaajal ilma igasuguse välise abita üles ärgata. Mingite filosoofide doktriinid teadvuse kohta ei ole usaldusväärsed, is all I'm saying.
Different objects present themselves to consciousness as constituents of different spheres of reality. I recognize the fellowmen I must deal with in the course of everyday life as pertaining to a reality quite different from the disembodied figures that appear in my dreams. The two sets of objects introduce quite different tensions into my consciousness and I am attentive to them in quite different ways. My consciousness, then, is capable of moving through different spheres of reality. Put differently, I am conscious of the world as consisting of multiple realities. As I move from one reality to another, I experience the transition as a kind of shock. This shock is to be understood as caused by the shift in attentiveness that the transition entails. Waking up from a dream illustrates this shift most simply. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 35)
Tegelikkuse erinevad sfäärid. Vaimne pinge. Tähelepanelikkus. Maailm koosneb mitmetest tegelikkustest.
I experience everyday life in the state of being wide-awake. This wide-awake state of existing in and apprehending the reality of everyday life is taken by me to be normal and self-evident, that is, it constitutes my natural attitude. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 35)
Samas on võimalik tarvitada uimasteid ja kogeda täpselt sama maailma mitte-nii-väga wide-awake olekus.
I apprehend the reality of everyday life as an ordered reality. Its phenomena are prearranged in patterns that seem to be independent of my apprehension of them and that impose themselves upon the latter. The reality of everyday life appears already objectified, that is, constituted by an order of objects that have been designated as objects before my appearance on the scene. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 35)
Samas on Tartu-Moskva koolkond väljaspool (pean silmas Michael Holquist'i raamatut Dialogism) tuntud nt selle poolest, et Gasparovi järgi on kirjandus ja igapäevaelu erinevalt korrastatud ja igapäevaelu justkui polekski korrastatud.
In this manner language marks the coordinates of my life in society and fills that life with meaningful objects. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 36)
Sapir-Whorfi hüpotees. Justkui keel oleks hädavajalik, et maailma tähenduslike objektidega täita.
Closest to me is the zone of everyday life that is directly accessible to my bodily manipulation. This zone contains the world within my reach, the world in which I act so as to modify its reality, or the world in which I work. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 36)
Sellel tsoonil mis on otseselt ligipääsetav kehalistele manipulatsioonidele on Labani tantsuteoorias isegi üks väga tehniline nimi mis hetkel ei tule kahjuks meelde.
For instance, the others with whom I work are unproblematic to me as long as they perform their familiar, taken-for-granted routines - say, typing away at desks next to mine in my office. They become problematic if they interrupt these routines - say, huddling together in a corner and talking in whispers. As I inquire about the meaning of this unusual activity, there is a variety of possibilities that my common-sense knowledge is capable of reintegrating into the unproblematic routines of everyday life: they may be consulting on how to fix a broken typewriter, or one of them may have some urgent instructions from the boss, and so on. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 38)
Ka selles vaates on midagi kummalist, sest selle järgi on iga rutiini eirav, rikkuv või lõhkuv tegevus, iga katkestus ja iga ebaharilik tegevus koheselt problemaatiline. Jääb mulje, et õige igapäevane reaalsus peab olema automaatne, harjumuste ja rutiinide poolt masinlikuks lihvitud üllatusteta, alati ettenähtav ja ennustatav muster. Sest jumal hoiaks, kui juhtub midagi ootamatut - pea võib otsas lõhkeda sellise mõeldamatu juhtumise puhul! Võttes käsile sama näite - kas see on problemaatiline kui teised töötajad teevad midagi kokku kogunenult? Võib-olla see on lihtsalt järjekordne rutiin - ah, paar korda nädalas näitab üks tüüp oma arvutiekraanil midagi nii naljakat, et kõik peavad seda nägema vms. Või võtame Olev Remsu romaanis esineva juhtumi - kõnnid sööklas naiskolleegide lauast mööda ja just siis kui sina möödud jääb kogu laud eelnenud jutuvadale kontrastiks koheselt hiirvaikseks. See on kahtlemata kummaline, aga on see problemaatiline? Valmistab see probleemi?
Compared to the reality of everyday life, other realities appear as finite provinces of meaning, enclaves within the paramount reality marked by circumscribed meanings and modes of experience. The paramount reality envelops them on all sides, as it were, and consciousness always returns to the paramount reality as from an excursion. This is evident from the illustrations already given, as in the reality of dreams or that of theoretical thought. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 39)
Shutzi mõiste province kõrvuti enclave'iga. Enklaav on "suluriik, sulusala, teisest riigist ümbritsetud riik v riigi osa". Circumscribed on "ringiga piiratud, ümbritsetud, piiritletud".
Temporality is an instrinsic property of consciousness. The stream of consciousness is always ordered temporally. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 40)
Midagi mida Peirce mõistis hästi. Semioos on alati ajaline (temporaalne). Eriti hästi tuleb see autokommunikatsiooni-teooriates välja: Peirce'il on paregused mõtted aluseks tulevastele mõtetele (orientatsioon tulevikku); Jakobsoni ja Lotmani puhul pigem nii, et praegune mina suhtleb mineviku-minaga nt päeviku või mälestuste kaudu (orientatsioon minevikku).
It may readily be seen that the temporal structure of everyday life is exceedingly complex, because the different levels of empirically present temporality must be ongoingly correlated. (Berger & Luckmann 1991 [1966]: 41)
Nii ta on. Igapäevaolu ajalisel struktuuril on ka oma võimudimensioon mida minu teadmiste järgi on käsitlenud ainult üks autor: Nancey Henley, peatükis "Don't clock me in" ja algab sõnadega "Ma pean ootama?" Ainult, et tal ei ole "igapäevaelu ajaline struktuur" ühtne asi, vaid lähtub E. T. Hall'i prokseemikast / M. Joos'i kõnestiiliteooriast ja jaotab selle ära avalikuks ajaks, ühiskondlikuks ajaks, isiklikuks ajaks jne.

Üksiklased

Jakobson, August 1935. Üksiklased: jutustisi. Tartu: J. Mällo.

Ta asetas tasa sõrmeotsad vastamisi, ohkas, kuulas pingutudes. (Jakobson 1935: 11)
Steeple.
Kui teenija tagasi põõsaste varju tõmbus, nihutas ta end käte abil sirelite keskele ja silmitses tähelepanelikult oma peeglipilti - liigsest paigalpüsimisest lihavat nägu, pruuniks päevitunud põski, lapselikku, suud, mille ümber kõverdus kauastest kannatustest süvenenud alandlik naerumuie. (Jakobson 1935: 14)
Siin raamatus pole keegi paks - inimesed on lihavad.
Ükskõiksel ilmel, kerge tülgastustunne suunurkades - nõnda nägi Marta seda algavat vaimuinimest kõigile teistele külalistele otsa vaatavat, kuna need viimased kippusid teda nähtavasti ärritama oma igapäevase lobisemisega. (Jakobson 1935: 16)
Suunurgad on käesolevas teoses olulised, ainult, et natuke liiga skemaatilisel või stereotüüpilisel kombel.
Ja Marta, keda kanti taas tuppa teenija ning isa õlgade vahel, vaatas oma uutest sugulastest möödudes häbelikult põrandale. (Jakobson 1935: 20)
Tegu (põrandale vaatamine) ja selle motiiv või põhjus (häbelikkus). Tom frowned his displeasure.
Miskipärast ta pidi ikka ning jälle meenutama Kurt Uudeltit, oma õemehe sugulast, kellega tal oli õnnestunud möödunud õhtu jooksul paaril puhul vesteldagi. Selle noore inimese läbitungiv pilk, tema nukrameelne tagasihoidlikkus, kummaline, otsegu kaugena tunduv üleolemine, millega ta kuulas pisilinna tolmunud uudiseid ja arutelusid, jah, koik see kerkis ta ette sellise selgusega nagu tarvitseks tal vaid silmi sulgeda, et kuulda poissi aeglasel sammul enda juurde astuvat, veidi ettepoole kummarduvat ning siis pikkamisi pajatavat: - Preili Tiitus, te olete ainus hingeline olend nonde... pappkujude keskel. Minu südamest tulev austust teile, preili Tiitus... Ja Marta naeratas endamisi, punastades jälle sügavasti, otse nagu ta oli punastanud siis, kui see oli nõnda juhtunud, - möödunud hilisõhtul, väljas sirelite juures. (Jakobson 1935: 23)
Smooth. Hingeline olend vs pappkujud. Endamisi naeratamine on vististi üksinda olles iseendale naeratamine.
Nüüd oli tal juba kolm last. Ja samas ta märkas plikalikult häbelikuks muutudes, et ta käsi oli endalegi nähtamatult vaiba alla libisenud, et silitada hajameelsena üle oma suurte rinnakuhikute, mis paisutasid särgiesist. (Jakobson 1935: 24)
1935. aasta erootika.
Kurt Uudelt ajas oma kõhetu keha sirgu, vaatas laial pilgul mere poole, mille ähmast pinda katsid ikka veel valged uduribad, tahtis nagu jälle deklameerima hakata, vaikis aga kohe ja ohkas ainult.
Ja üle hulga aja mängles Marta kibestunud huulte umber jälle lapselikult-rõõmus naeratus, veidi pilkeline, kuid täis sisemist soojust, otsegu annaks ta nägu sel hetkel tagasi seda päikesevalgust, mida jõid samal ajal tema suured, sametise mõtlikkusega looritatud sõstrasilmad. (Jakobson 1935: 28)
Rõõmsa näo ja päikesevalguse seos.
Kui ta endast taas võitu sai, nägi ta, et õde oma mehega olid vahepeal lahkunud. Ent valgevereline poiss seisis ikka veel oma kohal, hoidis käsikirja sõrmede vahel, näis higistavat üle kogu keha. Ta kõhetutes, veidi naiselikkudes näojoontes peegeldus nüüd ilmne abitus, otsegu üleannetul lapsel, keda on tabatud koerustükilt. Ning Marta, vaadeldes seda värsket, liialdustesse kalduvat noort inimest läbi pisaratest märgade ripsmete, tajus hinges veidrat soojuselainet... (Jakobson 1935: 31)
Abitusetunne. Kas võin hakata koostama sentimentide nimekirja? (Abitus ei ole universaalne emotsioon, aga on kultuuriline emotsioon ehk sentiment.)
Nõnda - see oli juba siis olnud armastus, jah, temagi on selle leidnud, temalgi on nüüd, keda ta on pea teadmatult igatsenud juba enam kui kahe kuu jooksul... mõtles ta hardununa. Ning kui ta seda mõtles, näisid isegi ta täidlased rinnad sisemisest rõõmulainetusest pakatama hakkavat otsegu mahlased pungad, mida äratab ellu esimene kevadsoojus. (Jakobson 1935: 37)
ÕS2006-s on hardalt, harduma ja hardumus, aga kõik määratlused on tautoloogilised (hardusega, hardunult; hardaks minema; harras olek v tunne). ÕS2013-s on täpselt sama lugu. Muutunud on vaid nii palju, et otsing hard* annab ka neljanda tulemise: Hardangeri fjord. :/
Kogu ta keha näis põlevat, veri voolas tulikuumana läbi liha, jälle vallutas teda kummaline tunne, nagu oleks ta rindade asemel jakipõues tohutusuured mahlased pungad, mis pakitsevad enne puhkemist. Kurt Uudelt kuulas teda vaikselt, nurgeline pea veidi ettepoole kummardatud, ja mida enam jalutu end paljastas, seda sügavam kohkumine ilmus mehe heledatesse sinisilmadesse. (Jakobson 1935: 39)
Käesolev raamat on kahlane selle poolest, et autor on mees, aga kõikide tema jutustuste peategelased on naised kes on ühel või teisel viisil elus pettunud. Kahtlane, sest sunnib küsima, et kas mees saab ikka naiste tundmusi edukalt vahendada.
Kui ta kukkuma hakkas, sulges ta silmad.
Kopsudesse tulvav surve sisendas igasse jäsemesse meeletu rabelemisvajaduse.
Siis aga andis piinatunne pikkamisi järele.
Ja üks maailm purunes ning kustus jäädavalt. (Jakobson 1935: 46)
Mis lühijutt see oleks kui lugu ei lõppeks enesetapuga?
Et kiiremini edasi pääšeda, läks ta üle tänava. Ent siingi oli kõndijaid rohkesti. Noored üliõpilased, edevad oma värvimütsides, vaatasid teda teeseldud iharusega, lõtvuvate nägudega härrasmehed näisid teda korduvalt paljaks rebivat oma jälkust tekitavate pilkudega. Ja rohelised poisinolgid riivasid teda möödumisel, hakkajad nagu noored isaloomad, kes püüavad endale tõmmata kõigest jõust teise sugupoole tähelepanu. Katkendlikud vestlusjupid, mis ta juhtus kuulma, näisid olevat lõhkemiseni tulvil sellest, mida ta oli õppinud vihkama eriti paari viimase kuu jooksul - mehe ja naise vastastikusest lähenemisvajadusest, mille lõppsihiks polnud midagi muud kui vaid kehaline mõnutsemine. (Jakobson 1935: 52-53)
On's kehaline mõnutsemine halb? Lõtvuvate nägude osa tundub olevat õige - vananevatel inimestel on vähemilmekam nägu, sest nende lihased ei püsi enam nii pingul.
Keegi läks tema selja tagant mööda, ja kui ta hajameelsena ringi käändus, nägi ta piki lumist kõnniteed alla suunduvat karusmantlis prouat kahe helevalgesse rõivastatud tudrukukesega, kes vaatlesid teda möödumisel oma suurte, valgust püüdvate lastesilmadega. (Jakobson 1935: 54)
Sest laste silmad püüavad valgust, aga täiskasvanute omad pimedust.
Maria oli pöördunud põiktänavasse, et minna väikest tiiru tehes tagasi koju. Sest kogu too hüplev vestlus väsitas teda kangesti ja ta suutis paregu mõelda vaid magamisest. Ja õde, hoides teda kramplikult varrukast, hüüdis nüüd:
- Jumala pärast, ära tee rumalust. (Jakobson 1935: 60)
Vestlusest väsimine. Väsitavad inimesed. Getting peopled out.
Ja mees ministeeriumist sõnas, muiates ainult ühe näopoolega... (Jakobson 1935: 67)
Pole vaja kolm korda arvata kumb näopool muigas.
Maria tundis piinlikkust. Kuna ta pilk oli endiselt suunatud doktori näole, ei jäänud talle märkamatuks tolle süvenev tusasus. (Jakobson 1935: 67)
Tusane on "tujutu, pahur, morn, sünge" ("Tusane ilme, sügispäev").
Aga säärane teadmine on väga vastik... ja väga... valus. Ma olen viimaste kuude jooksul kannatanud selle tõttu juba küllalt tugevasti. Ja nüüd tajun ma otse kehalisi vaevu, kui keegi mulle läheneb, kuhugi kutsub, silmad iharalt vidukile tõmbab, et mind üllatada oma kirglikkusega. Ja ütle mulle nüüd, palun, kas sa näed veel ainustki võimalust, kuidas jõuda... eesmärgile? (Jakobson 1935: 77)
Päris raske olukord kui tahad saada lapsi, aga kõik seksiga seonduv on vastumeelne.
Vähe aega nad suusatasid kõrvuti. Nüüd tundis Maria mehe lähedust kogu kehaga. Ta tahtis millestki rääkida, midagi öelda, sõnad tundusid aga ääretult tühistena. Oli mõnus olla, mõnus hingata, mõnus lõõtsutadagi, kopsud täis puhast lagendikuõhku, mis kippus tegema uimaseks. Siis naeris ta rõõmsalt, tundis end miskipärast punastavat... (Jakobson 1935: 87)
Sõnad ongi tühised.
Konsul Meerek oli jalle oma tavalises heas meeleolus, tõukas mööblit, vandus, naeris ise oma naljade üle. Lõhnade udust ning maiöö kargusest, astus ta muigaval näol naise voodi juurde, õõtsudes oma lühikestel jalgadel, ega unustanud tänagi oma iseloomustavat harjumust - kõlistada taskusse pistetud käega lahtist metallraha. (Jakobson 1935: 103)
Strepitatiivne signatuur.
Järsku süttis ta silmades rõõmus tuluku, kui ta ütles teenijale, kes istus ta vastas:
- Näed, Salme, sõidamegi juba.
- Jah, proua, noogutas tüdruk ning naeratas samuti. (Jakobson 1935: 109)
Silmalamp.
- Kraam tuleb vist hiljem, bagaažiga?
- Esialgu on küll ainult need pakikesed siin, - vastas Agnes ja tundis end järsku selle inimese ees süüdlasena. Ta lisas, kuna vaikimine näis talumatuna: - Me teeme teile vist juba väga palju tüli, härra Meerek... Praegu on ju kibe tööaeg. Ja pole kuigi ilus näha oma läheduses laisklejaid.
- Pole midagi, proua. Peremees olete ju nüüd teie... - ütles talupoeg endise rahulikkusega, ehkki ta nägu väljendas nende sõnade juures kerget kibedust. (Jakobson 1935: 112)
Võõraste seltskonnas vaikimine on tõesti kergesti ebamugav. Kuidas nägu täpselt kibedust peaks väljendama, ma ei tea. Sidrunikrimpsutus?
...kusjuures ta hallidesse silmadesse sigis taas rahuliku sõbralikkuse soe helk. (Jakobson 1935: 114)
Silmalamp.
Äkki ta aga peatus, kivines kohale, katkestas hingamisegi. Ta silmad libisesid suurtena ning kohkunutena üle lähima heinahunniku ja kogu ta kehast tulvas läbi kiiresti tärkav teadmine, et just praegu ta on üsna juhuslikult sattunud kahele armastajale. Nüüd ta nägi neid mõlemaid, nii poissi kui tüdrukut, eraldas nende vastamisi surutud kehi üldisest hämarusest, nägi mehe jämedaid käsivarsi kõverduvat ümber tagasiheidetud mustajuukselise pea, mis võis kuuluda vaid ühele inimesele maailmas - Salmele, tema teenijale. Ja metsikult peksva südamega ta tahtis siit kärmesti kaugeneda, et pageda vapustatuna tuppa ja peita end vaibasse. (Jakobson 1935: 123)
Freeze-reaktsioon.
Parakasti kui ta tahtis ka teist jalga ranki tõsta, näis talle äkki, nagu oleks keegi tasahilju ta selja taha astunud ja silmitseks teda nüüd teravasti. Mingi loomusunniline vaist manitses tagasi vaatama; ta ei teinud seda aga mitte, kuna tas kasvas samal hetkel seletamatu mõnutunne, nagu peaks ta rebima ült viimsegi hilbu. Süda hakkas peksma kiiresti ja närvlikult, ja teeseldes teadmatust, libistas ta kleidi veelgi kõrgemale, et kuivatada end mantlihõlmaga. Ja siis pöördus ta õige pikkamisi, näiliselt täiesti rahulik, kuid veidi kahvatu, ning kohtas järgmisel hetkel peremehe rohekashalle silmi, mis vahtisid teda aplalt. (Jakobson 1935: 131-132)
Paljad põlved! Milline erootika!
Kuna ta teadis, milise pilguga sulane ja vanem teenija teda silmitsevad, katsus ta näida hästi rahulikuna, häbenes aga siiski, ja muutus viimaks kangeks ning tõsiseks, alati sõbralikult naeratava suu asemel vaid kahvatu joon, ahtake oma jonnakuses. (Jakobson 1935: 144)
See: :/
Aimates enda sulase ning teenija naeratavaid pilke, mõtles ta samas kartlikult, et nõnda siis pole ta kõlvuline sellekski eluks, et siingi võib end temast õnnelikumana tunda iga plikake. Algavas ahastuses näis talle võimatuna kohaneda ses uues ümbruses, kui tal pole tahtmist edaspidigi jääda vaid tarbetuks pealtvaatajaks, vajaliseks ainult - voodis. Koorma varjus sosistati. Kui ta seal nõnda lõdvana oma kohal istus, kopsud väsimas hirmsast hingeldamisest, sattus ta jälle lähedal närvlikule nutule, mis oli paari viimase nädala jooksul piinanud teda väga sagedasti. (Jakobson 1935: 145)
Naiste elumure - leida endale maailmas koht kus nad on midagi enamat kui seksinukk. Ka viimane lugu on samalaadne, aga selles domineerib lastetu kodukana igavus. Ma kahtlustan endiselt, et keegi naisterahvas lasi August Jakobsoni nime all avaldada enda jutustusi.
Ta oli kaotanud huvi kogu ümbritseva elu vastu ja mõtles juba mitmendat korda surmast. Tema kitsa, kuid pehme suu roosakaspunased nurgad paindusid jonnakalt alla, pruunid silmad hulkusid kiiresti nurgast nurka ja seinalt seinale, sinistesse toatuhvlitesse kõngitsetud jalad põrutasid kärsitult vastu põrandat. (Jakobson 1935: 155)
Kurbus haarab ikkagi kogu nägu ja toob selle alla, mitte ainult suunurgad. Kui ainult suunurgad on paindunud alla, siis on tegu žestiga.
Ent trükitud paberi nägemine, ühinedes kergeltmõrkja koilõhnaga, mida raamatu kollakad lehed endast levitasid, äratas korraga ellu säärase vastikusetunde, et ta otsemaid tagasi voodi langes ja näo kätega kinni kattis. Põlved kramplikult vastamisi surutud, küünarnukid kõhule toetudes, mõlemad käsivarred rindadele litsutud, nõnda ta istus hetk aega täiesti kivinenuna. (Jakobson 1935: 159)
Selle ajastu kirjandust lugedes juba tuttavaks saanud nutmispoos.
Ent proua Jester otsustas jäme olla ega vastanud midagi. (Jakobson 1935: 164)
Jäme on siin "lihtne, tahumatu", st ebaviisakas.
Kuna ta ei küündinud nägema ringipöörduva teenija näokrimpsutust, istus ta tagasi voodile ja hakkas ootama. (Jakobson 1935: 167)
Jälestus? Krimpsutus ei ütle palju, sest tehniliselt on enamus näoilmeid krimpsutusliku iseloomuga. Aga raamat on nüüd läbi.

Reinuvader-rebane

Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1922. Reinuvader-rebane: Üks ennemuistne jutt. Eesti Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse toimkond. Noorsoo kirjavara nr. 52. Redigeerinud ja eessõna A. Raud. Tartu: H. Laakmann.

Aga siiski puudus üks - Reinuvader-rebane, see kelm, kes küll teadus, kui palju tema viimaseid koerusi kuninga kõrva oli tunginud. Ja kuidas kuri südametunnistus ikka valgust ja päeva pelgab, nõnda pelgas kaval rebane teiste metsisandate kogudust, sest terve hulga seast ei leitud ühtainustki, kelle vasti ta ei olnud eksinud; kõikidele oli ta kirja teinud ja igal mehel tema pääle kaebamist. Ainuke, keda ta tänini puutumata jätnud, oli ta lellepaeg määr. (Kreutzwald 1922: 9-10)
Ma tunnen Reinuvader-rebasega tugevat identifikatsiooni. Minagi keeran tegelikult kõigile käkki siin blogis - oma hinge otsides (soul searching) tegelikult norin muudkui tüli (just looking for fights).
"Hints, pea lõuad kinni!" kisendas panter, üks suur kassi sugu elajas: "Sõnad on siin ilmaaegu ja üsna tuule räägitud. Mis teie tühja kaebate! Julgesti tahan tunnistada, et Reinuvader on üks varas, röövel ja mõrtsukas, kes, nagu kõik kokkukogunenud isandad siin teavad, mingisuguse ülekohtu töö juures ei kohku. Üksna kui valmis võllaroog röövib ja varastab ta lugu pidamata, mis iial ette juhtub. Kellelegi ei näita ta armastust ja austust! Ühe rasvase suutäie pärast unustab ta niihästi enese kui kuninga ja kõikide suurte isandate au ära ja paneb riigi seadused naeruks. Ja, jah, ma räägin tõtt! (Kreutzwald 1922: 11)
Ainult, et mina röövin ja varastan intellektuaalset vara - kogun tsitaate.
"Laane lambaisand," ütles ta viltusilmi hundi pääle vaadates, "tuletage meele, mis vanasõna ütleb: "Vaenlase suu soetab harvasti kasuandja puu!" (Kreutzwald 1922: 12)
Huvitav, mida "viltusilmi" tähendab. Kuidas saavad silmad olla viltu? Äkki on ka hea mõte pöörduda vanasõnade poole, et uurida mida vanasti keha ja käitumise kohta tarka kosti.
Kui kalamees sinna jõudis, kus lell maas oli, võttis ta kirve koormalt ja tahtis Reinuvaderile pähe lüüa. Lell nägi altkulmu luurides küll, mis sündis, aga siiski ei liigutanud ta liikmeid ega tõmmanud hinge. Mees pidas teda surnuks, võttis sabast kinni, viskas raipe koorma pääle ja mõtles edasi minnes: küll kodus nülin naha seljast. (Kreutzwald 1922: 13-14)
Luuramine/luurimine. Siin näib "altkulmu" mitte pahaendelist pilku vaid liikumatut kulmu märkivat.
"Mesikäpp! Võtke mure ja hoolega minu kuninglikku käsku täita ja olge tark ja vahvlik, sest Reinuvader on kahtlane ja tige ning saab teid kavaluse läbi suud mööda jutuga eksitama; sellepärast vaadake ette!" (Kreutzwald 1922: 20)
Aga karu ei võta seda hoiatust muidugi kuulda.
Nüüd tõttasid kõrtsivõõrad peremehega seltsis imet vaatama; igamees võttis hudja või mis kätte juhtus: üks heinahangu, teine sõnnikuhargi, kolmas raudkangi, neljas ja viies teiba ja roika, kõrtsimees tuli ahjuhargiga, naine jälle kurikaga; igaüks ihaldas karu kasukat virutada. Mesikäpp kuulis rahva kära ikka ligemale jõudvat ja kiskus hirmsas surmahädas pää vaevaga paku vahelt välja, aga karvad verise nahaga jäid näpistisse mälestuseks. (Kreutzwald 1922: 25)
Midagi nendes kirjeldustes on väga kodune, justkui oleksin põhikoolis neid samu katkendeid kirjandusõpikust lugenud vms. Samas kahtlane, sest mäletamist mööda ei teinud ma kirjanduse õpikut kunagi lahti.
Teed käies ütles Reinuvader määrale: "Mu kallis lellepaeg ja sõber! Pean teile tunnistama, mis raske mure ja kartlikud mõtted mul südant koormavad. Kardan, et surmatund juba pea kätte on jõudmas. Endised patud seisavad otsekui paksud pilved mu vaimusilma ees. Oh, teie ei tea, kui rahutu on mu hing! Teie olete üks aus, vaga mees! Laske mind pattu üles tunnistada, võtke preestri asemel minu kahetsemist kuulda!" (Kreutzwald 1922: 33)
Pilvemetafoor teadvustatud metafoorina ("vaimusilma ees").
Reinuvader ei pidanud neist suuremat lugu, vaid astus julge viisaka sammuga Irmhabeme seltsis uulitsaid mööda edasi, otsekui kuninga poeg ehk üks oodatud suurtsugu võõras. (Kreutzwald 1922: 42)
Suursugususe teesklemine läheb vististi suurushullustuse teemasse.
Aga Reinuvader seisis kohkumata ja oskas igamehele viisakalt vastu kosta, ja sõna suhu võttes jooksis kena jutt temal kui vesi, või mis ta iial vabandades rääkis, näitas üksna kui tõsi. Kõik oskas ta ära salata ehk hoopis teisiti käänata, ja kes tema vastukostmist kuulis, pidi imeks pannes teda vabaks arvama ja päälegi mõtlema: Reinuvaderil on õiges. (Kreutzwald 1922: 45)
Rebase kavaluse epitoom.
Suure vara juures läks tema süda endasuguste vastu väga uhkeks, tema hakkas oma ligimesi põlgama ja suurema soo sõprust otsima. (Kreutzwald 1922: 53)
Suurusehullustuse vald.
Mesikäpa kavalus, kõversüdamlik olemine ja kurjad tööd on mulle väga tuttavad; sellepärast hakkasin kohkuma. Tõiseks tema meile kuningaks, siis oleksime meie kõik kui ratas roojaga kimbus. (Kreutzwald 1922: 55)
Kõversüdamlik? Kuidas saab süda kõver olla? Viimased sõnad selles tsitaadis oleksid kohased ka lauses "Kui Edgar Savisaar saaks presidendiks..." (vähemalt laialtlevinud hirmude järgi).
Mina seisin kui puunott varjul, ei usaldanud mitte hingatagi. Isa arvas ennast üksi olevat, vahtis teraselt igale poole ümber, ja kui ta kaugel ega ligidal kedagi ei näinud, alustas ta mängu, mis teile tahan kuulutada. Augu täitis tema liivaga täis ja tegi nii osavalt maaga ühetasaseks, et kes silmaga ei näinud, iial kohta üles ei oleks leidnud. Enne kui ära läks, siblis jalaasemed saba ja ninaga siledaks. (Kreutzwald 1922: 56)
Posted up - postina seisma kui puunott. Hingata usaldama... Meenutab vanaema ütlemist "sellest ära hinga...".
Tema ütles petliku silmaveega: "Paluge minu eest igapäev, kuni tagasi jõuan." (Kreutzwald 1922: 66)
Teeseldud nutt.
Sedaviisi rääkides läks tema vagal näol, aga kurjad mõtted südames, teele. Kuningas tõttas suuremate isandatega linna tagasi. Kohekella ja Argpüksi meel läks härdaks Reinuvaderist lahkudes. (Kreutzwald 1922: 66)
"Vaga" on ilmselt osa oma tähendusest ära kaotanud Eesti sekulariseerumisega. Vaga pole enam jumalakartlik, vaid tasane.
Kriimsilm-emand oli kuninganna käest uue saksa värki tanu saanud; uhkus ajas vanamoori nina kõrgeks. (Kreutzwald 1922: 75)
Suurushullustuse/uhkuse ja püstise nina/kuklas pea seos.
Kuningakotta astudes nägi Reinuvader perekat vaenlaste hulka, kes nagu kaarnad raisa ümber tema surma pääle valvasid. Sääl läks ta meel kahtlaseks ja julgus oli lõppemas, siiski tungis ta isandate keskel kartmata näoga läbi kuninga aujärje ette, Irmhabe tema kannul. Määr sosistas salamahti Reinuvaderile kõrva: "Sõber rebane, nüüd ei ole aega araks minna!" (Kreutzwald 1922: 85)
"Perekas" ei ole siin mitte pere-jalgratas, vaid jääb mulje, et suur või rahvarohke kogudus (ja kogudus mitte kui kirikukogudus vaid kui rahvasumma).
Suurema osa tigedus seisab vaga väljaspoolse varju all peidus. seisaks igamehe südame mõtted tema otsa ette kirjutatud, et kuningas neid näeks, minu kulmu päält loeksite teie siis, et mul valet ei ole, kui ütlen, et teie sund ja teenistus minu suurem rõõm on. (Kreutzwald 1922: 86)
Kehakeele ja valetamise seos. Paratamatult jääb mulje, et see oli eestlaste jaoks juba 19nda sajandi keskel huvitav, mitte ainult 21 sajandi alguses.
Kalevipoeg istus käsipõsakil kaldal, üks juurtega tükis maast üleskistud kuusk oli söödavardaks ja hobune söödaks varda otsas. (Kreutzwald 1922: 95)
Kalevipoja esinemine siin ei peaks kedagi üllatama. Küll aga panen ette, et targemad inimesed kunagi vaataksid sisse kas eelneval leheküljel kirjeldatud targa Inglismaa meistri tehtud imeline kullast sõrmus pole midagi ühist Sõrmuste Isandate saagaga (Tolkien) - äkki on mõlema aluseks ühine prototekst vms (kasvõi see sama Goethe tekst mida Kreutzwald siin kohandab).
See, mida sõnaga täielikult ei jõua ära seletada, oli pildi kombel ilusasti sõle pääle tehtud, ja kiri pildi ümber aitas lugu tähendada. (Kreutzwald 1922: 95)
Jess! "Tähendada" on küll tegusõnana olemas. (Muidugi on.)
"Ui, ui, kuninga-isand!" hüüdis Reinuvader. "Meelepahandus teeb teie õigusesilma tumedaks! Juba olen isegi mõnda hääd teile teinud. Kas mäletate, kuidas meie ükskord Kriimsilmaga seakesiku püüdsime? Notsukese viimane laulupill oli parajasti lõppenud, kui teie sinna jõudsite, üteldes: "Emand tuleb mul tagant järele; armsad mehed, andke meile süüa." Hunt põrnitas silmi, aga mina ütlesin lahke sõnaga: "Mis meie püüame, aga isand, on üksnes teie päralt." (Kreutzwald 1922: 100)
Põrnitamine on ilmselt põrnitsemine ("Põrnitseb küsijat tusaselt"). Vt ka tumedaks tegemine, tumenemine, varjud, pilved, jne.
Siis astus ta Reinuvaderi ligi, tõstis käpad ta pähe ja pobises laususõnu: "Uri-kuri-muri, vortsi-lortsi-portsi, äka-läka, nika-naka, kaker-laka, juuda-kaka, pergel-paska, sum-sum-mum! Ja nüüd soovin Teile õnne ja rahulist und!" Siis viidi Reinuvader magama. (Kreutzwald 1922: 110)
Vinge loits!

Kanarbik

Krusten, Erni 1927. Kanarbik. Tartu: G. Roht.

Kas ei oleks ma pidanud end rohkem valitsema ja mitte nii kaastundlikuna näima? (Krusten 1927: 6)
Vikipeedia ütleb, et tema "Tugevasti isikupärases lüürilise käsitluslaadiga proosas on põhiline esteetiliste ja sotsiaal-eetliste konfliktide psühholoogiliselt sügav eritlemine, hea ja kurja vastuolu jälgimine." Minu jaoks oli see aga kehv lugemine, sest osad lühijutud ei sisaldanud midagi tsiteerimistväärt ja enamus neist lõppesid kellegi, kas vanuri, lapse või kassipoja, mõttetu surmaga. Kõige ärritavam on see, et ta ei kirjelda tegelaste väljanägemist ja tema "lüürilise" jutustamisstiili järgi on mõnikord väga raske aru saada kes parasjagu on tegevuses seotud või kas üldse on mingit tegevust.
"Sina oled mu surmas süüdi," oli ta selkorral öelnud, "sina oma üksindusega viisid mu niikaugele!"
"Mina?!" küsisin.
"Sina, just nimelt sina," ja ägedusega oma väikeste rusikatega minule vastu rinda tagudes. "Sina ei mõistnud armastada."
Olin siis langetanud pisut pää ja sulgenud silmad, et sõeluda kogu me möödunud minevikku, kui ta hüüdis kibedusega:
"Vaat' nii nagu sa tukud praegu, oled sa alati tukkunud, sind ei suuda ka ükski nõid kütta kuumaks." (Krusten 1927: 6-7)
Aa, ja tegelased on irratsionaalsed ning ebausutavad.
Ma ei tea, kas mu ilme oli siis muutunud kurvaks, kuid tema hakkas korraga nuuksuma ja ma võtsin ta pää üle hulga aja jälle oma peopesade vahele. Nõnda hoides seda õnnetut pääd, hõredaks jäänud juustega, ulatusid mu sõrmed puudutama ta kaela, kuna mu käsivartele langes pisarate soolvett. (Krusten 1927: 7)
Njah, nüüd saame aimata mis vanuses võivad antud tegelased olla.
Ta tõstis oma silmad, mis väljendasid sama tunnet kui ta ettepoole ulatuvad huuledki, ning sosistas:
"Ole ettevaatlik, et sa omale ei saa minu tõbe!" (Krusten 1927: 7)
Kas etteulatuvad huuled peaksid olema seotud kurbusega?
Kuid kohe ilmus ta suunurkadesse närvilik pilketuksatus, ning vaade, millega ta siis mind kiuslikult kaua silmitses, valas üle kõik meie mälestused kibeda sapiga. (Krusten 1927: 8)
Ma pole varem midagi kuulnud ega lugenud sellisest tuksatusest.
Katsusin teda sääl enesele kujutella, kartusega, et leian ta näolt võõra ilme, mis võib ehk minus äratada vastikust, ja tegin siis mitmel rahutul käigul ettevalmistusi selle mahasurumiseks. (Krusten 1927: 9)
Ilmete repertuaari teema?
"Keula!" ütlesin ma vaikselt, kui astusin ta silmade piirkonda ja ei märganud sääl kurbust ega rõõmu. Ainult naeratus, ja seegi ainsal hetkel, mis näis talle kingitud olevat kauase ja kannatliku ootamise eest kui tänuks, valgustas ta sisselangevat näo ilmet. (Krusten 1927: 10)
Ta astus haigevoodis tüdruku silmade ümber ja ei näinud naeratuses ei rõõmu ega kurbust. Mhm. Ma ei saa mõnikord üldse aru mida Krusten öelda tahab oma kirjeldustega.
"Sina lasid mind tõesti oodata kaua," ütles ta mulle sosinaga, kuid naeratas kohe oma etteheite surnuks, ja lisas: "Muidugi, muud ma ei ole väärinudki!" (Krusten 1927: 14)
Kui ma õigesti aru saan sellest etteheite surnuks naeratamisest, siis on tegu metakommunikatsiooniga: naeratus juhendab ettevõtet mitte liiga tõsiselt võtma.
"Kas sina tahaksid nüüd seda andestada, selle öö?" Võtsin tema käe ja mõtlesin sõnutu märgiga talle seda kinnitada.
"Ei, mitte nõnda," katkestas mind Keula, "sina pead peensusteni jutustama selle sündmuse, nõnda nagu mäletad. Armas, sina pead mind õiglaselt karistama, pead mulle võltsimatult kujutama minu häbitut ja õnnetut viha." (Krusten 1927: 15)
"Sõnutu märk" on küll hea mõiste. Vastandus sõnutu märk / peen jutustus on ka teenindatav. Aga "sotsiaal-eetliste konfliktide psühholoogiliselt sügav eritlemine" on siin nõme: keegi ei paluks päriselt teisel jutustada detailselt kuidas esimene on teist kunagi alandanud. See on mingi imelik moraaliõpetus right here.
Keula oli oma lauged väheseks avanud ja mitmed teravad tuksatused tema näol osutasid sisemisele ja tummale valule. (Krusten 1927: 18)
Kui sa nii arvad. Samas ei ole ma valutuksatusest ega hiljem märgitud "valujoonekesi" ise näinud ega nende mainimist asjakohases kirjanduses kohanud, niiet usaldust sinu kirjelduste vastu, Krusten, on mul vähe.
Ma käisin seda teed tihti, pea igapäev, et vastu võtta oma ema ahastavaid sülelusi, pisaraid ning sügavaid, palvega segatud pilke.
Milliseid kontraste lõi minu muretu lapselikkus sääl! Minu teadvusetu õnnelik arusaamatus, kui sageli enam kui muu miski, lõhkus maha emasüdames pisarate tamme. Ja kui ta siis hoogsalt neid hakkas valama nagu tuule käes, siis haaras mindki mingi kohmetustunne; ma vaikisin ja ei söandanud talle enam vaadata silmadesse, mis peegeldasid ülespööratutena kõige õrnemat, kannatuslikumat taeva osa. (Krusten 1927: 22)
Oeh. Pisarate tamme idioom on tuttav, aga taeva osa ja palvega segatud pilk jäävad "lüüriliseks".
"Ma pean töötama," ütles mees, tulvil metsikut energiat, ja avaski juba ateljee ukse. Siit pääle algas nende sõnatu meeleheite aeg. Naise usk mehe andesse ja võimetesse oli kõikuma löönud, ent ta ei avaldanud seda ühegi sõna ega ilmega. Ta vajas jõupingutusi, et näiliselt ikka loota... ja üksikutel töövaheaegadel, mil vahekord jälle südamlikuks sai ning mees palju kõneles aina lootusele õhutades, vaikselt kuulata ja oma lootusetust varjata. (Krusten 1927: 33)
Ja ainult vihjamisi võime aimata, et naine on jaapanlanna. Väga ebajaapanipärane, tossike, jaapanlanna.
Nende mõtted käisid lahkuminevaid teid. Kui naine vaatas järjest kasvava kartusega tulevikku, ikka enam oma olemasolu kõige ümbritsevaga, milles vähe polnud viletsust, sidudes, siis mees näis aina kaugenevat olevikust ja tõelikkusest. Ta ei käinud enam seltskonnas ja oli lõplikult süvenenud oma siseilma. (Krusten 1927: 33-34)
Innenwelt
Sageli ta vilistas ja naeris õnnelikult, kõneles enesega ja naeris jälle, mõnd oma pilti vaadates. Ta pidi ennast ületöötanud olema ja ka ülehinnanud, sest kui ta lõpuks oma tööde näituse korraldas ja tähelepanu ei saavutanud, siis jäi ta korraga raskemeelseks. (Krusten 1927: 34)
Ma juba kahtlustan, et see kogumik on täis selliseid pettumuse ümber hiilivaid lugusid, nagu see üks lugu abielluvast naisest kes viib oma pulmaviina tööle teistele maitsta, aga keegi ei taha seda juua sest see lõhnab ebameeldivalt ja siis ta ajab selle ümber ja jookseb nuttes välja, sest Krusteni enda looming äkki sai võib-olla ehk just sellist vastukaja mis tegi teda ennast raskemeelseks?
Ta võrdles ja vaatles ja pani lapse vankrisse. See avas laud; nad vaatasid üksteisele otsa suuril mõistmatuil silmil, mis olid mõlemal ükskõikselt rahulikud. (Krusten 1927: 38)
Äkki selle pärast, et nad peegeldasid üksteise ilmeid?
Muidugi ei olnud mina ilmale nii suureks uudiseks kui ilm minule. Olgugi et ma seda ise sellal uskusin. Võib olla, et meie kõik seda kord oleme uskunud; meie kõik, kes nüüd vanad oleme ja teame, et maailm kordagi pole üllatunud olnud meist. See on kurb teadmine, ent ta saab veelgi kurvemaks, kui meie sääljuures tunneme, et ka ilm meile enam uudiseks pole. (Krusten 1927: 50)
Terve elu kirjutatava kirja materjal? Also, morjendavalt vastandlik Vidriku parunile, kus esineb isegi üllatamisiha.
"Nad on elurõõmsad ja ei hooli naisest niipalju kui oma kunstist," ütlesin hoiatavalt. Eerika ikka vaikis ja vaatas maha, ta näis enesega võitlevat. Põlvitasin ta ees ja nägin juba nõusolekut ta silmades, kui keegi jalgu vedades tuli kotta ja koputas.
Tuli sisse mees, vähe viinastunud ja üliviisakas. Ta tegi mitu kummardust minu poole ja vabandas, viimaks kõnetles Eerikat, kellega tal asja oli, kõige kodusemas toonis. (Krusten 1927: 53)
Kodune toon on vististi familiaarne toon.
Silmadesse ei tõuse midagi pääle pisarate - ei pilget, viha ega armastust. (Krusten 1927: 57)
Tuleb jätta meelde pilkamise ja pilgu sease üle vaagida.
Kui Mai oma kolmeaastast poissi suurrätikusse mähkis, oli õies liivakarva-kollast päikesenaeratust. (Krusten 1927: 58)
Naeratuse ja päikesepaiste seos näib olevat nii tugev, et neid võib omavahel segada ja öelda "päikesenaeratus".
"Ta nagu magab!" võisid nad selles videvikus oma lapse kohta lausuda. Nad ei näinud teravaid valujoonekesi. "Nii näib nagu ta polekski haige."
Hämarus pidi nendes aitama püstitada lootust. Kui nad avasid kna, siis ei näinud nad madala täiskuu kuma, toome valget latva ega üksikuid suveöö tähti selles mahedas valguses. Neile oli kõige kauni ümber tume kannatusvari, ja kõiges heledas oleksid nad tingimata näinud värisemas neidsamu valujoonekesi, milliseid nad kartsid näha lapse näol. (Krusten 1927: 67-68)
Murepilved ja kannatusvarjud.
Nina oli valge ja otsekui kivistunud; hingamine ei liigutanud enam sõõrmelesti. Ülemine huul seisis avatult, kaks hammast olid pisut ette ulatunud ja surusid alumisele huulele. (Krusten 1927: 71)
Vähemalt nii palju oli sellest teosest kasu, et nüüd tean kuidas neid ninaosi nimetatakse. On ninasõõrmed ja nende ümber on sõõrmelestad.
Tema viisakas, kuid kaugeltki mitte alandlik naeratus, mis ilmus ta näole siis, polnud sugugi harilik silmakirjalikkus, vaid tõsise, õnneniküündiva rõõmu avaldus. (Krusten 1927: 73)
Spetsiifiliste naeratuste kataloog täieneb.
Mees ajas oma kaela sirgemaks, ja ilma et tal oleks tarvitsenud lausuda midagi, mõistis naine ta pahameelt; muidu mees kunagi ei hoidnud oma pääd nõnda kõrgel, et ta näo rahulolematu ilme oleks tulnud nähtavale. (Krusten 1927: 74)
Nägu oli kogu aeg rahulolematu, aga vähamelt polnud seda näha.
Vanemate õnn oli seda enam kirjeldamatu, et vastsündinu oli poeglaps. See aga, et ta oli kohe mõningate iseäraldustega, ei küüninud tumestama nende rõõmu. (Krusten 1927: 75)
Pilved, varjud, tumestamine.
Ta vaatas siis kas maha või kõrvale ja kõneldatahtja pidi vaikima edasi ja kord juba ülestõstetud mure veel sügavamasse enesesse laskma. (Krusten 1927: 76)
Mees "tegi tõkkeid" kahtlustest rääkimisel. Laps sureb ära sellegipoolest.
Halli habeme, ent veel süsimusta pääga rauk avas silmad: paar kogu istuvad ta surisängi juures ja kõnelevad tasasel häälel. Haige kuulatab, ta kardab, et temast kõneldakse ja saab tähelepanelikuks.
Tal on veel üks põnev püüe - enese seisukorra üle selgusele jõuda. Viis, kuidas seda tema juuresolekul käsitatakse, äratab temas kahtlust; ta aimab, et tõde varjatakse ja see lubab teda oletada kõige halvemat.
Nüüd asetab ta oma pää nõnda, et kumbki kõrv ei ole enam vastu patja ja katsub tabada iga sõna.
Ent kõnest kuuleb ta ainult sosinat. See teeb tema rahutuks, kärsitult pöörab ta oma näo seina poole. (Krusten 1927: 89)
Episood mis võib kõlada tuttavalt inimestele kes elavad toakaaslastega ühiselamus.
Vesi jookseb mööda vanu roopaid rabalaugaste poole. Kui oled tulnud nõnda ühes ojakesega mäerinnakult alla ja mõtled külastada erakut, siis sisseastumisel korralagedasse tuppa näib, et vanakesel külm. Vahest nii, vahest on tal aga midagi peita; alati küll võid näha ta näol väikest meelepaha. See haihtub säält siiski pea ja siis näed, et vaba on see vanamees oma erakelu lohakuses. Nõnda vaba, et sa isegi kadestad selle sisemise rõõmutunde pärast, mis temasse ajajooksul on korjunud.
Seda rõõmuhelki on näha tema silmades ja, vahest ki ta naerab, kahes joones, mis sõõrmete juurest ulatuvad suunurkadesse. Selle rõõmu ilme on niivõrd leplik ja kõigutamatult kindel, et arvad ta mesilaste korjatuks kanarbikust; see on niivõrd puhas, et arvad selle ainsaks edasiandvaks varanduseks surematusele. (Krusten 1927: 100-101)
Aga ometi ei ole meie keeles sõna mille tähistatu oleks nasolabial folds. Või siis on, aga ma leian ta kunagi hiljem. See halb raamat on õnneks läbi.