ABC of Anarchism

Alexander Berkman - ABC of Anarchism. Freedom Press, 1945. 101 lk

Alexander Berkman oli vene revolutsiooni aegu maalt välja saadetud anarhist, kes sattus pagulasena Ameerikasse ja veetis seal viisteist aastat vanglas (kuna osales "illegaalsetes" vabadusliikumistes). Tõenäoliselt kujunesid vanglas välja tema vaated, millest väljaspool trellidega müüre kujunes terve rida raamatuid, millest on tõenäoliselt pärit mitmeid anarhislikke vaateid. Minagi tundsin ära nii mõnegi argumendi, mida olen kuulnud anarhiateemalistes audioraamatutes (neid pakub Audio Anarchy). Emma Goldman (üks silmapaistev leedu päritolu anarhist) olevat avaldanud kaastunnet, et Berkman ei saanud kaasa elada mõni kuu pärast tema surma Hispaanias diktatuurist vabanenud anarhistidele.
Raamatu - või rohkem nagu brošüüri - eesmärk on tutvustada anarhismi põhimõtteid hästi arusaadavas keeles. Sellega ei tule ta alati toime, sest raamatu lõpuks räägib temagi suuresti abstraktsioonides, aga vähemasti need põhipunktid on arusaadavad. Berkman selgitab anarhismi nii, et lükkab ümber asju, mida "su sõber kindlasti teab" anarhismi kohta ja saavutab niimoodi selle traditsioonilise good cop - bad cop situatsiooni: sinu sõber teab üldistusi ja Berkman selgitab siis kuidas asjad tegelikult on. Kõige üldisemas mõttes on anarhism siis vastand kõigele sellele, mida inimesed anarhismi kohta teavad. Anarhism ei ole vägivald, korralagedus ja pommide loopimine. Anarhism pärsib vägivalda, seab sisse kõigile võrdse korra ja pommide loopimist ei saaks kunagi olla, kui sa sõjaliselt vaid kaitsed end, mitte ei ründa teist.
Meeldejääv näide tänapäeva ühiskonna toimisest oli see, et inimesed muutuvad tööl laisaks, kuna nad ei tee seda, mis pakub neile huvi. Kui sa oled sunnitud midagi tegema, siis loomulikult sa oled laisk seda tehes. Praegune ühiskonnakord ei anna tootmissuhetest ja omandiõigusest vaba voli teha ametialaselt mida igaüks soovib, kuna süsteem on üles ehitatud kasumile. Selle asemel, et lasta kõigil elatist ja leiba teenida, eelistame "kurjategijaid" jälgida, lasta neil varastada ja siis pista pokrisse, kus toidame neid ise (inglise keeles oli argument paremini sõnastatud).
Autor soosib ise kommunistlikku anarhiat, mis erineb kommunismist selle poolest, et puudub riiklik keskvõim ja sundlus. Tema kirjeldustes sellest võrratust ühiskonnast moodustuksid komiteed ja kolleegiumid vabatahtlikest. Nii palju kui see ka sarnaneb kommunismile mida meie oma ajaloost tunneme, oli autor täiesti teadlik bolševike valestitegemistest (ta sai seda omal nahal tunda) ja kirjeldab liigagi täpselt, millega vene kommunistud eksisid. Alternatiivina kommunistlikule anarhismile toob ta välja vaid mutualistid. Mida need liigitused täpsemalt tähendavad, seda ma veel ei tea (loodan, et mõni neist A-Raamatukogu raamatutest selgitab paremini). A-Raamatukogu raamatutega olen nüüd ikkagi alguse teinud ja teadmisi anarhia kohta hakkan just sellele ABC-le ehitama (inkrementaalselt).