Don't Worry - Be Curious

Don't Worry - Be Curious: Conference at the Pori Art Museum. on the occasion of the 4th Ars Baltica Triennial of Photographic Art. Pori Art Museum, 2007. 87 lk

Käesolev lektüür maksab sõber interneti sõnul 19 eurot. A-Raamatukogu koopia sisekaanele on keegi aga kleepinud mingisuguse tekstilõigu mida iseloomustaks sõnaga "seosetu" ja sama tegelane on jätnud esimesele leheküljele ka tervituse mis ütleb: "Keegi pole selle eest pennigi makstnud". Well, I'm glad for that. Parimal juhul pakub see lektüür mässumeelseid mõtteid mida mõlgutada ühe Tartu-Valga rongisõidu ajaks (ja mitte enamaks). Tegu on kogumiku artiklitega, mis kirjutati mainitud konverentsi tarbeks/järel. Teemad puudutavad eri valdkondi ja eri riike ning ainus element mis neid ühendab on visuaalsus ja ühiskonnakriitilisus.
Eelmainitud uhked sõnad väljenduvad näiteks amatöörfilmi Imported Crows arvustus, mis toob ilmsile filmis sisalduva metafoori: Nõukogude ajast sisse toodud varesed, kes inimesi ründavad nagu Hitchcocki filmis - on võrreldavad võõrtööjõuga, kes Nõukogude Liidu lagunedes ei lahkunud. Artikkel on pikk ja arutlev ja täiesti ootamatult tirib autor näilisse kunstikriitikajuttu ka Hobbes-i ja Kant-i. "Hobbes recognized long ago that sovereign rule relies on fear, that for effective domination "the Passion to be reckoned upon, is Fear". Fear for Hobbes binds and ensures social order, and can be therefore understood as a mechanism of domination and a (what is today more appropriate to say) mechanism of social control". See on minu jaoks tähelepanuväärne, sest käesolev raamat lebas enne lugemist spordikotis Hobbes'i Leviathan'i ja Luhmann-i Social Systems-i kõrval. Et need raamatud üksteist nii kummastaval kombel tsiteerivad, on kas kentsakas kokkusttumus või siis ütleb midagi minu lugemishuvi kohta.
Igatahes, edasi. Üks artikkel oli kirjutatud - kui ma nüüd ei eksi - Soome filmiketrajate poolt ja nende reis siiapoole lahte kulmineerus eri rahvusest noorte küsitlemisega aprillirahutuste jms teemadel. Siis oli artikkel retro-konservatiivsusest ja pride-paraadidest Lätis... Ja köite huvitavaim kirjutis, mis käsitles Poola kriitilist kunsti ja selle tagajärgi. Mis mulle kõige enam meeldisid, oli Poola lipule kolmanda - musta, kui kõige kurjakuulutavaima - värvi lisamine, mis teeks sellest trikoloori. Ja muidugi videosalvestis sellest, kuidas kurt-tummad pandi ilusates koorirõivastes ja konduktoriga laulma Bach-i, et emuleerida Poola demokraatiat.
Silmaringi Ida-Euroopa ühiskonnakriitilistest visuaalsetest aktidest laiendas see brošüür küll, aga kas ta A-Raamatukogu riiulitel kohta väärib, selles ma nii kindel ei ole. Olen unistaja, kes parema meelega näeks A-Raamatukogu riiulitel hoopis anarhiateemalisi raamatuid.