It's Not You, It's Biology

Joe Quirk - It's Not You, It's Biology: The Science of Love, Sex and Relationships. Running Press, 2008. 272 lk

Vaimukas, sorav, hariv. Joe Quirk jutustab naiste ja meeste vahelistest erinevustest evolutsioonilise psühholoogia lainetel. Ta ei jäta raamatus mainimata, et pole hariduselt bioloog, vaid kirjanik. Enne selle raamatu kirjutamist kulutas ta seiste aastat oma raamatutulusid, uurides bioloogiat. Pettumust see raamat ei valmista: lugemine on põnev ja täis vaimukaid detaile, millest lemmikud tähendan siia eesti keeles.
Hominiidide (inimahvide?) munandite suurus on otseselt seotud sellega, kui litsakad on sama liigi emased. Jätkates Sex-Plyotationi lainel võib inimese munandite suurusest järeldada, et vähemasti meie eellaste jaoks oli mitu korda päevas erinevate parneritega vahekorras olemine normiks.
Huvitav on see, et mees kes kasvatab teadmatult teise mehe last on cuckold, aga selle naise jaoks eraldi sõna ei ole ("lits" oleks ligilähedane, aga ikkagi sobimatu). Inimene on ainus imetaja kel pole indlusperioodi. Selle asemel, et muutuda paariks päevaks nümfomaaniks (nagu see toimib teistel hominiididel) on inimnaine terve kuu kergelt erutunud, mistõttu inimnaine on alati uje (coyness) ja inimmees on alati teadmatuses (cluelessness). Palju tähelepanu on raamatus pühendatud sellele, et (enamuste imetajaliikide, sh ka inim-) naised valivad "püsisuhte" partneriks isase kel on ressursse, kuid rasestuvad enamjaolt hoopis isastest, kellega neil on "üheöösuhe". Sellest tuleneb ka diktum: Marry for resources, mate for genes.
Samal teemal tuleks meelde jätta, et pingviinid vahendavad prostitutsiooni kivide eest. Emapingviin ehitab kividest pesa ja isapingviini töö on tuua kive juurde (kakelda teiste isastega kivide pärast). Kui emapingviinil aga hädasti kive vaja on, läheb ta vallalise isase pingviini juurde, heidab selili ja laseb endaga kopuleerida, pärast mida võtab kivi ja läheb ehitab pesa edasi. What sluts! :D
Inimese päritolu arutades pajatab autor (tõestamatust) teooriast, et mingil etapil meie evolutsioonilises arenguloos olime me "aqua-ahvid". Erinevalt teistest hominiididest kes vette sattudes koheselt uppuvad, on inimbeebi ilmale tulles kohe võimeline ujuma kuna inimesel on sisseehitatud refleks hoida hinge kinni vee all; meil on vähem kehakarvu ja dushi all olemine on nauding (erinevalt karvadega kaetud ahvidest kes hakkavad samas olukorras ebamugavusest märatsema) ja midagi ütleb meie kohta ka see, et seitsmel protsendil inimpopulatsioonist on webbed varbad e kaks (keskmist) varvast mis ei eraldu üksteisest (umbes nagu uimed).
Pisut täiendasin oma teadmisi ka asjade kohta, mida lugesin kehakeeleraamatutest. Näiteks Joe Navarro omistas freeze, flight or fight response-i aju limbilisele süsteemile (imetajaajule). Siin jaotatakse ajuprotsessid hoopis mõistlikumalt: reptilian hypothalamus vastutab FFF-i eest, imetajaaju kontrollib lootusi, hirme, armastust, viha, suhtlemist ja kõike muud "naiselikku" ja neocortex vastutab filosofeerimise ja muu "kõrgema" eest.
Olen korduvalt lugenud Ekmani kuuest universaalsest emotsioonist (kuigi tema enda raamatuni alles jõuan). Käesolevas teoses on neile paar tükki lisatud ja osutatud sellele, kuidas igale põhiemotsioonile vastab filmi- ja kirjandusmaailmas kindel žanr.
Feromoonid - neist kõnelev raamat on järjekorras ja siit sain mingisuguse täiendava alusbaasi: šveitsi bioloogiauurija Claus Wedekind tegi 1995. aastal sellise katse, et lasi 44-l mehel kanda sama t-särki mitu ööd järjest ja asetas need siis kottidesse. Seejärel palus ta naistel nuusutada neid kotte ja öelda oma arvamus. Osad kotid olid eemaletõukavad, aga osad intrigeerisid neid. Wedelkind võttis seejärel neilt naistelt vereproovid ja tuvastas, et kui mehe immuunsüsteem oli liialt sarnane naise enda omale, siis olid mehe feromoonid talle eemaletõukavad. Kuid kui tegu oli immuunsüsteemiga mis oli tema omast erinev (aga mitte liiga erinev), siis pani see neid naeratama ja itsitama. Kõige õudsam asi selle uurimuse juures oli aga see, et beebipillid muutsid naiste eelistused otse vastupidiseks.
Raamatu parim (autobiograafiline) lõik: "I came of age under Reagan and Stallone. I spent my testosterone-fueled teenagerhood preparing for World War III. After the fall of the Berlin Wall, it took me three years to sleep with a Russian. Not long before, I was prepared to march to war against her brothers. But something about her dogmatic Socialist accent made my genitalia salute, and my decadent Western greed made her raise the Iron Curtain for a forbidden bad boy. We argued about ideology, called each other "commie slave" and "capitalist pig", and then had at each other like rabbits."