Semiotics and Philosophy in Charles Sanders Peirce - Edited by Rossella Fabbrichiesi and Susanna Marietti. Cambridge Scholars Publishing, 2008. 209 lk
Eile närisin ennast läbi Kanti kirjutise kriitikast. Täna lugesin samalaadsed teost Peirce-ist. Iroonia seisneb selles, et Peirce pole mitte ainult pragmaatika (kui teaduse) looja, (Ameerika) semiootika isa ja muidu (kirjatööga) viljakas teadusmees, vaid ka fanaatiline Kantist. Semiootika seminaris öeldi, et Peirce kasvas Kanti peal üles. See tähendab, et Peirce pühendas noorena kolme aasta jooksul iga päev kaks tundi Kant-i tööle Critique of Pure Reason, mille ta oli lõpuks pähe õppinud kui oma Koraani. See selgitab ka käesolevas kogumikus sisalduvat lauset: "Peirce's epistemology has sometimes been called a semiotic transformation of Kant's Transcendental Philosophy." Peirce-i käsitluses on semiootika ikka väga filosoofiline. See tähendab, et Peirce-i mõistmine ei erine minu jaoks Kanti mõistmisest - loen läbi nii palju raamatuid nende "projektidest" kui inimlikult võimalik ja loodan, et ajapikku hakkavad nende mõtted selgemana tunduma.
Käesoleva artiklitekogumikuga ei saanud ma Peirce-i filosoofiast paremat pilti kui eelmise raamatuga Kanti omast. Need on artiklid süvausklike Kantistide ja Peircistide sulest ja nad ei vaevu ümber jutustama kõige põhilisemat, vaid analüüsivad nähtusi mis neid endeid (kui fanaatikuid) huvitavad. Peirce-i filosoofiast sain selle teosega vaid maigu suhu. Nüüd olen teadlik sellest kuidas ja millest Peirce kirjutas, kust sai ta mõjutusti ja palju ta kokku kirjutanud on. Viimasele võin kohe vastata: 100 000 lehekülge. Enamus sellest on organiseerimata märkmed, mida siiamaani pole läbi töödeldud ja avaldatud. Silvi Salupere ütles loengus, et ta ei julge Peirce-i teemal palju kõneleda, sest väidetavalt peab Peirce-i mõistmiseks vähemalt kümme aastat tema tekste lugema. Nii palju mul aega Peirce-le pühendada pole, aga TÜ Semiootika osakonna raamatukogus olevad raamatud Peirce-i kohta suudaksin oma kolme aasta jooksul ehk läbi lugeda küll. Kui piisava mõistmiseni jõuan, tuleks see teos kindlasti uuesti läbi lugeda. Erilist tähelepanu peaksin pöörama peatükile "Peirce, Proper Names, and Nicknames", kuna see kõneleb sellistest märkidest nagu nimed ja hüüdnimed - midagi, mis mind on juba aastaid paelunud.
0 comments:
Post a Comment