Death Penalty in China

Death Penaly in China: 2005 Special Report. Tibetan Centre for Human Rights & Democracy, 2007. 80 lk

Käesolev aruanne kirjutati 2005. aastal, valmistamaks surmanuhtluse küsimust ette 2006. aasta Rahvakongressiks. Kuna see on 2007. aasta kordustrükk siis võib oletada, et veel vähemalt kolm aastat tagasi olid need andmed õiged. See on omajagu hirmuäratav mõte, sest aruandes kirjutatu kõlab nagu midagi mis võiks vabalt toimuda siin kui Nõukogude Liit poleks kokku varisenud ja eksisteeriks tänapäevani. Hämmastas isegi see, et on olemas selline asi nagu Radio Free Asia - meil Eestis oli Nõukogude ajal Raadio Vaba Euroopa.
Liigume siis asja juurde. Hiinas saadetakse korda 90% maailma surmanuhtlustest. Neid on erinevatel hinnangutel aastas 3000 - 10 000 ja isegi kõige optimistlikumal hinnangul tähendab see ikkagi, et tänase päeva jooksul võis Hiinas surmanuhtluse läbi elu kaotada u 10 inimest. Miks on see tähelepanuväärne? Sest surmanuhtlust väärib Hiinas 64 kuritegu ja enamus neist ei ole vägivaldsed. Osad neist on isegi avatud tõlgendamisele nagu "riigireetmine" ja "separatistlikud kavatsused", mis annavad vaba voli taga kiusata Tiibeti budiste ja Xinjiang-i moslemeid.
Mis on siis surmanuhtlus Hiina moodi? Kuigi Hiina seadused "kindlustavad", et inimene on süütu kuniks tõestatakse vastupidist, ei ole süütõendid apparently vajalikud, et kohale veeretada surmanuhtlusebuss ja saata inimene teise ilma kaitse või kõrgema kohtu otsuseta. Jah, ma ütlesin surmanuhtlusebuss - see on buss, mis liigub mööda Hiinat ringi ja saadab täide surmanuhtluse otsuseid, mida võivad teha KOHALIKUD kohtud. Google pildiotsing muuseas toob esile mustmiljon pilti ühest ja samast sõiduriistast, kui otsida märksõnu Chinese Mobile Execution Bus. Palju kurtmist on selle üle, et Hiinlased ei järgi seadusi, on korrumpeerunud ja võtavad ohtralt pistiseid, keelavad vahistatutele lähedaste teavitamist, kasutavad piinamist ülestunnistuse saamiseks - ja on veendunud ülestunnistuste olemasolust isegi kui videokaamera sellist asja lindile ei võta - ning kuigi seaduses on selgesõnaliselt selline asi välistatud, pälvivad surmanuhtluse ka alaealised. Taolistest juhtumitest on toodud põhjalikke näiteid, mida on ausalt öeldes südantlõhestav lugeda. Et selline asi toimub 21. sajandil, on hämmastav ja kurvastav.
Kahju on ka sellest, et see on esimene raamat mida ma loen Hiina kohta ja esmamulje sellest riigist on nüüd... noh... *surmanuhtluse hirmus jätan ütlemata*