Of Mice and Men

John Steinbeck - Of Mice and Men. The Modern Library, 1950. 186 lk

Käesolevas lugemispäevikus on see esimene ilukirjanduslik teos. Mida ma harilikult ette ei võtaks (ilukirjanduse lugemine) juhtus tänu faktile, et raamat kuulub A-Raamatukogu riiulitele. Ootasin sellelt raamatult mingisugust moraalset tõde ja tagatipuks sain selle ja õige pisut kahetsen. Kadri ütles seda soovitades, et see on raske lugemine. Mitte lugemise enda poolest, vaid pigem raamatu tagamõtte pärast. 1937. aastal (Suure Majanduslanguse ajal) kirjutatud raamat on USA keskkoolides kohustuslik kirjandus ja saanud palju kriitikat ja tsenseerimist. Teisalt on seda rohkesti tsiteeritud Looney Toonsi multifilmides ja loodud samanimeline bänd, mis koosneb poolenisti A Static Lullaby liikmetest.
Lugu räägib kahest rändavast töölisest, kes unistavad oma maalapi omamisest. Minule näib see ajastu paatosena - töötava mehe raskused ajal, mil tööd napib. George Milton on taiplik väike mees, kellega koos rängab Lennie Small - mentally disabled, aga füüsiliselt tugev mees, kes võib tööd teha mitme mehe eest ja unistab küülikute eest hoolitsemisest. Lühidalt: üks on väike ja tark, teine on suur ja loll. Loo alguses joovad nad jõe ääres vett ja lähevad ligidalasuvasse farmi tööle. Mis tegemisi nad seal farmis teevad, sellest pole vaja kirjutada. Asun kohe lõpu rikkumise juurde - samas kohas on George sunnitud võtma revolvriga Lenny elu. Olles raamatu läbi lugenud, muutus Hymie's Basementi loo 21st Century Man esimene lause juhuslikest sõnadest coherent lauseteks, mida siinkohal tunnen vajadust tsiteerida, kuna minu jaoks kõlab see peaaegu, nagu võtaks terve raamatu kokku ühte lausesse: "The one true resolve of the flame and the bullet is a pile of flesh like an unmanned puppet."

Ancient Egyptians For Dummies

Charlotte Booth - Ancient Egyptians For Dummies. John Wiley & Sons, 2007. 384 lk

For Dummies raamatutest mida seni lugenud olen, on see olnud kõige kasulikum. A Very Short Introduction raamatud andsid mingisuguse üldpildi, For Dummies aitas seda detailsemaks muuta. Järgmistelt selleteemalistelt raamatutelt ootan informatsiooni, mis täpsustaks seniseid teadmisi veel enam. Tegin käesolevast raamatust rohkesti ülestähendusi.
Erinevalt populaarsest arvamusest ei ehitanud püramiide (ainult) orjad. Egiptuse viljakas maa asus Niiluse orus, mis olulise osa aastast oli üleujutatud. Talupoegadel oli vähe teha sel ajal kui nende põllumaad kattis meetrikõrgune veekiht ja nad käisid elatise teenimiseks püramiide ehitamas. Seal surid nad tihtipeale veepuudusesse, kuumapistesse või sattusid nomaadlike hõimude ohvriks. Ainus mida nad püramiidide ehitamisest said oli ära elamine - magamisase ja toit.
Prostituutide meetoditest on (vist roomlaste poolt) salvestatud mõned detailid. Näiteks kirjutasid mõned neist oma sandaalitaldadesse meelitavaid sõnumeid nagu "järgne mulle", mis mudas kõndides jättis eristatava raja.
Egiptuses olid ka professionaalsed leinajad e naised, kes palgati nutma, loopima liiva, rebima oma riideid ja kratsima oma põskesid. Mulle on jutustatud, et taolisi "leinanaisi" oli vene matusekultuuris palju. Nüüd tean, kust see komme pärineb.
Veel üks põhjus, miks kuningate nimekirju tuleb kombineerida, et saada täpsemat tulemust: ebameeldivate kuningate nimesid kustutati nimekirjadest! Neid nimekirju on kokku seitse. Mõnel kuningal oli ka paha komme kuulutada mõni hiiglaslik ehitis endale kuuluvaks, eemaldades eelmise kuninga sümboolika, asendades selle enda omaga. Ramses III oli kaval ja trotsis seda, süvendadaes oma insignia relieefe poole meetri sügavusteks.
Hambaravi suhtes oli iidsetel egiptlastel nii hea kui ka halb aspekt. Hea oli see, et neil ei olnud kaariest, kuna nad ei söönud suhkurt. Halb oli see, et nende toidus oli (tänu tuulele või kehvadele toiduvalmistamise meetoditele) nii palju liiva ja muud kõrbeprahti (nt Amphibole), et nende hambad kulusid olematuteks (autš).
Inimene koosnes egiptuse mütoloogias väidetavalt kuuest osisest, mis surma korral eraldusid ja taassünniks tuli need jälle ühendada: (1) ka - elujõud mis pani inimese liikuma nagu patareid mänguasja; (2) ba - isiksus, mida kujutatakse inimpealise linnuna; (3) akh - hing mis tekkis ba ja ka ühinemisel (see oli ilmselt see osa, mis magades käis tööd tegemas või inimesi aitamas); (4) nimi - igaveseks eluks peavad elavad inimesed seda korrutama (keeping your name alive); (5) vari - midagi seoses päikesekultusega; (6) füüsiline keha.
Hieroglüüfide lugemisel pole kindlat suunda. Neid tuleb lugeda selle järgi, kuhu poole näod hieroglüüfidel vaatavad.
Vana-Egiptuse obeliske on tänapäeval alles täpselt 30 ja ainult 7 neist on Egiptuses. 13 tükki on Roomas ja 10 on üle maailma ära jaotatud (Paris, London, New York jne).
Nefertiti kohta teatakse ainult tänu sellele, et kõikidest Vana-Egiptuse kuningatest kirjutati just tema abikaasast kõige rohkem. Nefertiti ise jäi 13ndal abieluaastal salaäraselt kaduma. Tema büsti seostatakse temaga ainult tänu omapärasele kroonile, mida kirjutistest kujutatakse vaid teda kandmas.

Peirce on Signs

Peirce on Signs: Writings on Semiotic by Charles Sanders Peirce / Edited by James Hoopes. The University of North Carolina press, 1991. 284 lk

See raamat on oluliselt kergem kui eelmine, mis Peirce'i käsitles. Erinevus seisneb selles, et eelmine kirjutas Peircest ja avaldas kriitikat, käesolev raamat on aga hoopis kogumik Peirce'i kirjutisi (mitmes isegi need, mida eelmises kritiseeriti). Juba sissejuhatuses on tunda, et selle raamatu on kirjutanud inimene mitte filosoof. Jutt on sorav ja filosoofilist jargon-it on mõistlikus koguses - selles raamatus ei üritata raskestimõistetavate kontseptidega sind oimetuks lüüa, vaid teha Peirce'i filosoofia arusaadavaks. Iga Peirce'i kirjatüki alguses on hädapärane sissejuhatav informatsioon raamatu koostajalt, mis aitab iga kirjutise sisu ja tausta mõista.
Paljud sellesse raamatusse köidetud Peirce kirjutatud artiklid ja esseed sisaldavad midagi, mida olen juba kohanud kas eelmises raamatus või siis semiootika loengutes. Näiteks ahju mustus - kas ahi on must või ahi sisaldab musta; näide empiirlisest teadusest kui asjade langemise kiiruse uurimisest; laps kes õpib tuld puudutades; punane värv iseenesest on quale ja esimene märgitüüp icon oli Peirce'i esimestes kirjutistes likeness (see sõna selgitab suurepäraselt ikoonilise märgi tähendust).
Sain teada, et Peirce'i filosoofiast tulenevaid uusi metodoloogiaid ühendab rubriik the interpretive revolution - midagi, mille kohta sooviks teada rohkemat. Sain teada, et Peirce'i suurimad mõjutused olid Kanti kõrval veel Berkley ja isegi Hobbesi tööga oli ta tutvunud. Samas pole see imekspandav - eelmine raamat väitis, et Peirce oli elu jooksul kogunud peaaegu 300 raamatut loogika teemal. Ja kuramuse palju loogikajuttu oli selles raamatus. Enamus Peirce'i avaldatud kirjutisi olid seotud sellega, mida ta ülikoolides õpetas - formaalse loogikaga. Vähemasti on Peirce mõistev ja tõdeb, et enamusi inimesi ei huvita loogika. Ühes artiklis ütleb ta isegi midagi stiilis "need, kes matemaatikat eriti ei armasta, ei pea nüüd jätma hüvasti - kohtume kolme lõigu pärast uuesti!".
Ühe lõigu kirjutaksin enda jaoks siia ümber:
"The irritation of doubt causes a struggle to attain a state of belief. I shall term this struggle inquiry , though it must be admitted that this is sometimes not a very apt designation.
The irritation of doubt is the only immidiate motive for the struggle to attain belief. It is certainly best for us that our beliefs should be such as may truly guide our actions so as to satisfy our desires; and this reflection will make us reject any belief which does not seem to have been so formed as to insure this result. But it will only do so by creating a doubt in the place of that belief. With the doubt, therefore, the struggle begins, and with the cessation of doubt it ends. Hence, the sole object of inquiry is the settlement of opinion. We may fancy that this is not enough for us, and that we seek, not merely an opinion, but a true opinion. But put this fancy to a rest, and it proves groundless; for as soon as a firm belief is reachedwe are entirely satified, whether the belief be true or false. And it is clear that nothing out of the sphere of our knowledge can be our object, for nothing which does not affect the mind can be the motive for a mental effort. The most that can be maintained is, that we seek for a belief that we shall think to be true. But we think each one of our beliefs to be true, and, indeed, it is mere tautology to say so."

Semiotics and Philosophy in C. S. Peirce

Semiotics and Philosophy in Charles Sanders Peirce - Edited by Rossella Fabbrichiesi and Susanna Marietti. Cambridge Scholars Publishing, 2008. 209 lk

Eile närisin ennast läbi Kanti kirjutise kriitikast. Täna lugesin samalaadsed teost Peirce-ist. Iroonia seisneb selles, et Peirce pole mitte ainult pragmaatika (kui teaduse) looja, (Ameerika) semiootika isa ja muidu (kirjatööga) viljakas teadusmees, vaid ka fanaatiline Kantist. Semiootika seminaris öeldi, et Peirce kasvas Kanti peal üles. See tähendab, et Peirce pühendas noorena kolme aasta jooksul iga päev kaks tundi Kant-i tööle Critique of Pure Reason, mille ta oli lõpuks pähe õppinud kui oma Koraani. See selgitab ka käesolevas kogumikus sisalduvat lauset: "Peirce's epistemology has sometimes been called a semiotic transformation of Kant's Transcendental Philosophy." Peirce-i käsitluses on semiootika ikka väga filosoofiline. See tähendab, et Peirce-i mõistmine ei erine minu jaoks Kanti mõistmisest - loen läbi nii palju raamatuid nende "projektidest" kui inimlikult võimalik ja loodan, et ajapikku hakkavad nende mõtted selgemana tunduma.
Käesoleva artiklitekogumikuga ei saanud ma Peirce-i filosoofiast paremat pilti kui eelmise raamatuga Kanti omast. Need on artiklid süvausklike Kantistide ja Peircistide sulest ja nad ei vaevu ümber jutustama kõige põhilisemat, vaid analüüsivad nähtusi mis neid endeid (kui fanaatikuid) huvitavad. Peirce-i filosoofiast sain selle teosega vaid maigu suhu. Nüüd olen teadlik sellest kuidas ja millest Peirce kirjutas, kust sai ta mõjutusti ja palju ta kokku kirjutanud on. Viimasele võin kohe vastata: 100 000 lehekülge. Enamus sellest on organiseerimata märkmed, mida siiamaani pole läbi töödeldud ja avaldatud. Silvi Salupere ütles loengus, et ta ei julge Peirce-i teemal palju kõneleda, sest väidetavalt peab Peirce-i mõistmiseks vähemalt kümme aastat tema tekste lugema. Nii palju mul aega Peirce-le pühendada pole, aga TÜ Semiootika osakonna raamatukogus olevad raamatud Peirce-i kohta suudaksin oma kolme aasta jooksul ehk läbi lugeda küll. Kui piisava mõistmiseni jõuan, tuleks see teos kindlasti uuesti läbi lugeda. Erilist tähelepanu peaksin pöörama peatükile "Peirce, Proper Names, and Nicknames", kuna see kõneleb sellistest märkidest nagu nimed ja hüüdnimed - midagi, mis mind on juba aastaid paelunud.

Kant's Critique of Practical Reason

Kant's Critique of Practical Reason: A Critial Guide - edited by Andrews Reath and Jens Timmermann. Cambridge University Press, 2010. 226 lk

Järgmine kord kui astud käed taskus TÜ Eetikakeskuse raamatukokku ja palud selleaastast raamatut Kantist, siis parem oleks, et sa teaksid raamatu nime või kohaviita! Mina nii ei toiminud ja sain käesoleval aastal avaldatud raamatu Kanti filosoofiast, aga mitte selle mida ma soovisin. Raamatuid Kantist ja Kanti sulest on nii palju, et need autorid ise nimetavad end Kantistideks ja kõrvaltvaatajana võib jääda mulje, et tegu on kultusega. Üks mees pani midagi kirja ja 200 aastat hiljem ikka veel üritatakse mõista, mida ta kirja pani. Käesolev teos on kogumik kommentaare Kanti 1788. aasta kirjutisele "Critique of Practical Reason". Mitmed Kantistid loovad seoseid ka teiste Kanti töödega, aga põhirõhk on ikkagi sellel "teisel Critique"-l.
Targemaks sain nii palju, et Kanti enda lugemine väga hea mõte ei ole, kuna ma pole kunagi lasknud saksa keelel oma kurku kraapida ja inglisekeelsed tõlked tunduvad olevat robustsemad kui saksa keel ise. Esialgu piirdun sellega, et loen võimalusel läbi raamatuid, mis selgitavad Kanti selgitusi.
Käesoleva teose taotlus on järgnev: "These new essays shed light on the principal arguments of the second Critique and explore their relations to Kant's critical philosophy as a whole." Sain teada, et kõne all olev Kanti kirjutis keskendub transtsendentaalsetele (kogematutele) küsimustele nagu seda on jumal, vabadus ja (hinge) surematus. Need on küsimused, millele ei saa vastata empiirilisi tõendeid esitades. Seevastu saab avastada võimalikke vastuseid - ja see harjutus on väidetavalt kriitilise mõtlemise arendamiseks väga kasulik. Veel on arutluse all vooruse ja õnne seos ja muu taoline. Mitu peatükki on pühendatud sellele, millises tähenduses Kant kasutab ühte või teist sõna (nt Factum või Triebfeder). Kantismi avastamisega olen nüüd alguse teinud ja tagasi seda tegu võtta ei saa (või saab? (ei, vist mitte (või siiski? (ei))))

Social Systems

Niklas Luhmann - Social Systems. Stanford University Press, 1995. 627 lk

Mitte kunagi varem pole ma lugenud nii jämedat raamatut, mis ütleks mulle nii vähe. Sama mõtet kandev kirjeldus kehtiks ka õpetajale, kelle aine mõistmiseks ma selle raamatu läbi lugesin (apparently tulemusetult). Võib olla olen ma lihtsalt liiga rumal, et mõista seda ainet, mis tegelikult on... noh... minu eriala nimetus. "Üldsüsteemiteooria" ja "sotsiaalsüsteemid" on uhked sõnad - ja ärge saage valesti aru - kunagi tahaksin minagi neid osata kasutada, aga hetkel mõlgub mõttes vali küsisõna MILLEKS?
Võrreldes sellele eelnenud samavõrd paksu raamatuga (Leviathan) oli seda ootamatult kerge lugeda. Sõnad - isegi pikemad ja keerulisemad - on enamjaolt tuttavad, aga neist punutud näiliselt sisutühjad lõigud jäävad minu jaoks (veel) müsteeriumiks. Peirce-i sõna kasutades mõistsin ma seda raamatut "esmaselt". Kasulikku informatsiooni sain vaid nii palju, et autopoiesis on self-organisation ja "strictly speaking, complexity cannot be observed" - mis tegelikult ei tundu tõele vastavat selle sama raamatu lugemise näitel (complexity of this book can be observed). Mida veel sellest raamatust kasutada saan on edaspidiseks lugemiseks sotsioloogide ja muude teadlaste nimed (Emile Durkenheim, Talcott Parsons, Humberto Maturana, Spencer Brown + veel mustmiljon tegelast) ja paar ladinakeelset väljendit nagu etsi Deus non daretur ja potestas in se ipsum. Järgnevalt mõned südamelähedasemad väljavõtted (et selle raamatu lugemine ei läinud täiesti tühja):
lk 87. "Perhaps the most important evolutionary achievement that has separated meanings from one another is the invention of writing. Writing makes it possible to store communication, independent of the living memory of the interactive partners, indeed, even independent of the interaction. Communication can then reach those who are not present, and the time it arrives can be chosen almost at will, without requiring one to form chains of interactions (messengers, reports, or stories) to bring this about. Although communication still requires action, in its social effect it is detached from the temporal point of its first appearance, of its formulation. Thus capacity for cariation in the uses of what is written can increase because writing is relieved of the immediate urgency of interaction: one formulates communication for unforseeable social situations, whioch do not require one's presence. This also means that an object orientation can be differentiated more sharply from a social one, thus enabling "philosophy" (= communication for the sheer joy of concern) to become possible. Greater degrees of freedom, greater contingency, greater invariance, and grater changeability go hand in hand. What is fixed in writing remains ficed for the time being; one can change it only if one wants to change it; but one may, in fact, want to do so."
lk 115. "Hobbes maintained that every human being fears all others and is thereby induced to preventive hostility, which all the more compels the other, who has been calculated into this equation, to try to get a jump on him."
lk 140. "The standard concept of information elaborated since Claude E. Shannon and Warren Weaver makes it easy to formulate this. According to today's standard interpretation, information is a selection from a (known or unknown) reperoire of possibilities. Without this selectivity of information, no communication process would emerge (however minimal the news value of the exchanges uttered, even if communication is carried out for its own sake or simply to pass the time)."
Tõenäoliselt tuleb mul seda raamatut järgneva kolme aasta jooksul lugeda veel. Selleks tuleb mul aga paremini valmistuda - lugeda teoseid autoritelt kellele selles raamatus vihjati (mis tähendab ka Max Weberi teoste ülelugemist) ja ennast ära harjutada akadeemilise kirjastiiliga (vb ka ise seda praktiseerida). Nüüd on mul tunne, et ma olen käinud ära selles "äärmuses" - kohas, kus asjad on tõepoolest raskesti mõistetavad. Olen tulnud tagasi vaatlustega (observations of complexity) ja järgmine kord lähen sellesse äärmusesse paremini varustatuna.

Leviathan

Thomas Hobbes - Leviathan. Cambridge University Press, 1996. 519 lk

Lies. Seda oli oluliselt rohkem kui 519 lehekülge. Richard Tuck-i sissejuhatus ja muu jura mis eelnes tekstile endale ulatus rooma numbrites XCII-ni. See on 519 + 92! Üle kuuesaja lehekülje mitte-nii-väga-kerget lugemist, mis lisaks kõigele on iganenud inglise keeles. Märkisin üles oma lemmiksõnad sellest raamatust: performeth, winneth, vertue, hoodwinkt, voide, voyd, selleth, beleeve, warre, civill, soveraigne ja politiques. Enne selle teose lugemist polnud mul aimugi, millises mahus on sõnu tegelikult ladina keelest inglise keelde laenatud. Siinkohal tuleks ka mainida, et Leviathan-i kirjutas Hobbes kõigepealt ladina keeles ja siis tõlkis inglise keelde. Seetõttu on tihtipeale raske mõista, mida sõnad või fraasid tähendavad. Hea näide: "Celerity of Fancy" - mul pole aimugi, millises tähenduses Hobbes neid sõnu kasutas.
Hobbes kirjutas seda raamatut kolm aastat ja mul võttis üks päev, et see läbi lugeda. Kurb on selle juures aga fakt, et valdav enamus sellest, mida Hobbes-i tsiteerivad inimesed peavad tähtsaks, läks minust lihtsalt mööda. Ausalt öeldes hakkasin tõeliselt mõistma teksti alles siis, kui Hobbes jõudis religioonini. Ilmselt on asi selles, et poliitikaga olen vähem tuttav kui religiooniga. Ühega pole mul peaaegu mitte mingisugust kokkupuudet, teist uurisin kutsekoolis nii vahetundide kui ka tundide ajal. Seepärast meeldisid mulle ka Leviathani esialgse kaanepildi analoogiad: loss = kirik; kroon = miter (paavsti müts); kahur = välgunooled; relvad = dogmad; lahinguväli = inkvisitsioonikohus. It all kinda makes sense when you look at it like that. Järgnevalt mõned märkmed ja tsitaadid, mis mingil moel tunduvad huvitavad või kasulikud.
lk 61. Hobbes-i põhiline elutöö oli entsüklopeedia teadustest/filosoofiast, mille järelnähus kajastuvad tema "teadmiste" struktuuris. Mis mind paelus oli see: "Consequences from the Passions of Men - Ethiques"
lk 65. "To do those things to another, which he takes for signes of Honour, or which the Law or Costume makes so, is to Honour, because in approving the Honour done by others, he acknowledgeth the power which others ocknowledge. To refuse to do them, is to Dishonour.
To agree with in opinion, is to Honour; as being a signe of approving hios judgement, and wisdome. To siddent, is Dishonour, and an upbraiding of errour; and (if the dissent be in many things) of folly."
lk 191. "The written Laws, if they be short, are easily mis-interpreted, from the divers significations of a word, or two: if long, they be more obscure by the diverse significations of many words: in so much as no written Law, delivered in few, or many words, can be well understood, without a perfect understanding of the finall causes, for which the Law was made; the knowledge of which finall causes is in the Legislator."
lk 201. "A CRIME, is a sinne, consisting in the Committing (by Deed, or Word) of that which the Law forbiddeth, or the Omission of what it hath commanded. So that every Crime is a sinne; but not every sinne a Crime."
lk 213. Abielus naisele liiga tegemine on suurem kuritegu kui vallalisele.
lk 245. "That the condition of meer Nature, that is to say, of absulute Liberty, such as is theirs, that neither are Soveraigns, nor Subjects, is Anarchy, and the condition of Warre: That the Praecepts, by which men are guided to avoyd that condition, are the Lawes of Nature: That a Common-wealth, without Soveraign Power, is but a word, without substance, and cannot stand: That Subjects owe to Soveraigns, simple Obedience, in all things, wherein their obedience is not repugnant to the Lawes of God, I have sufficiently proved, in that which I have already written." Absoluutne vabadus ilma valitsejate ja alluvateta on anarhia. Tänu loodusseadustele on selline olek võimatu (ilma sõjata). Olen päris kindel, et A-Raamatukogus on teoseid, mis just sellele mõttele vastu vaidlevad - nendeni jõudes oskan siia tagasi pöörduda.
lk 257. "For to say that God hath spoken to him in the Holy Scripture, is not to say God hath spoken to him imidiately, but by mediation of the Prophets, or of the Apostles, or of the Church, in such manner as he speaks to all Christian men. To say he hath spoken to him in a Dream, is no more then to say he "hath dreamt" that God spake to him..." Relevantne küsimus: kas Jumal räägib sinuga sinu unenägudes või sa nägid unes, et Jumal räägib sinuga? See on relevantne ka selles suhtes, et mitte kõigile prohvetitele ei avalda Jumal end unenägudes. Vahel räägib Jumal taevase häälega, vahel ilmub valgusena nähtavale, vahel tuvina ja vahel kujutisena sinu kaunviljaroas.
lk 275. Pühad "ilmutused" või "nägemused" pole midagi muud kui "Accidents of the brain". Kuigi seitsmeteistkümnendal sajandil ei teatud midagi neuroteadusest, teadis Hobbes midagi neuroteadusest :)
lk 277. Piiblis on mainitud vaid kahte inglit: Gabriel ja Michael - kes juhtumisi on ka teleseriaalis Supernatural põhilised inglid (selle kolmanda kõrval, kes langes taevast). See on tähelepanuväärne, sest inimesed on kirjutanud jämedaid raamatuid, milles nad nimetavad kümneid kui mitte sadu ingleid (kes ilmusid neile unenägudes ja on otse loomulikult reaalsed, mitte lihtsalt Accidents of the brain), kelledest Gabriel ja Michael on alati peainglid. Igatahes: "For God needeth not, to distinguish his Celestiall servants by names, which are usefull onely to short memories of Mortalls." Et võtta see paari sõnaga kokku: inglitel pole nimesid.
lk 415. "And in the allegation of Scripture, I have endeavoured to avoid such texts as are of obscure, or controverted Interpretations; and to alledge none, but in such sense as is most plain, and agreeable to the harmony and scope of the whole Bible, which was writeen for the re-establishment of the Kingdome of God in Christ. For it is not the bare Words, but the Scope of the writer that giveth the true light, by which any writing is to bee interpreted; and they that insist upon single Texts, without considering the main Designe, can derive no thing from them cleerly; but rather by casting atomes of Scripture, as dust before mens eyes, make every thing more obscure than it is; an ordinary artifice of those that seek not the truth, but their own advantage." Selle ühe lõiguga võtab Hobbes imekombel kokku kogu Judeo-Kristliku religiooni.
lk 431. "And it is said besides in many places, that they shall goe into Everlasting fire, Everlasting torments, Everlasting punishments, and that the worm of conscience never dyeth; and all this is comprehended in the word Everlasting Death, which is ordinarily intrepreted Everlasting Life in torments: And yet I can find no where that any man shall live in torments Everlastingly." Sel leheküljel meenus mulle eestikeelne ütlus: "Ja su hing põleb põrgus igavesti". Ma olen sellega tegelikult täitsa okei. Peaasi, et mu keha ei põleks põrgus igavesti :D
lk 435. Minu lemmikuim (sealjuures eepilise saundträkiga) religiooniteemaline dokumentaalfilm The God Who Wasn't There arutles muu hulgas ka sel teemal, et Jeesus andestab sulle kõik - sa võid rääkida halba Jumalast, sa võid isegi teotada Jeesust ja kahelda temas. Kuid asi mida ei andestata mitte iial, on Pühas Vaimus kahtlemine. See on Piiblis mitmes kohas ja Hobbes selgitab miks: "to speake against the Holy Ghost, as being the third Person of the Trinity, is to speake against the Church, in which the Holy Ghost resideth".
Kokkuvõttes meeldis Leviathan mulle väga. Vähemasti raamatu teine pool, mis keskendus religioonile. Hobbes võis pärast selle raamatu avaldamist kaotada sõpru pastorite seas oma eluajal, kuid võitis oma mõtetele toetajaid aastasadadeks pärast oma surma.

The Prince

Niccolo Machiavelli - The Prince. Penguin Books, 2004. 113 lk

Pingiiniraamatute suurte ideede seeriast on minu teada A-Raamatukogus kaks raamatut. Teine las jääda saladuseks kuniks ma ta läbi suvatsen lugeda, üks on aga see. On see'p siis kokkusattumus, et Euroopa ideede ajaloos on The Prince soovitatavas kirjanduses?
Mida ma võiksin "Printsi" kohta öelda, mida targad inimesed enne mind pole juba öelnud? Tõenäoliselt mitte palju. Seepärast teen lihtsalt märkmeid asjadest mis meelde jäid või huvitavad tundusid.
Machiavelli soovitab printsil kes on omandanud uue valduse, minna elama sellele valdusele. Kaugelt valitsedes saab ta probleemidest teada siis, kui need on tõsiseks kasvanud ja ühtlasi hoiab ta inimesi oma kohalviibimisega teatava kontrolli all. Palgasõdurite ja liitlasvägede kasutamist soovitab Machiavelli vältida iga hinnaga. Tsiteerides mõnda suvalist paha tegelast teleseriaalist Stargate: "They are not to be trusted." Parim variant on omada alalist sõjaväge ja olla rahva poolt armastatud - et need tormaksid printsi valdusi kaitsma, kui aeg saabub. Suurt austust avaldab Machiavelli valitsejale, kes rahuajal ei tegelenud millegi muu kui sõjandusega. Selline valitseja kasutas oma aega selleks, et käia nõunikega läbi oma valdused ja arutleda iga maamärgi juures, kuidas selles asukohas toimida sõjaolukorras. Machiavelli soovitab printsidel käia võimalikult tihti jahil, sest nii tutvub ta oma valdustega.
Näida omavat häid omadusi (heldus, ausus, heatahtlikkus jne) on parem kui päriselt omada neid omadusi. Ja muidugi kõige parem - julmused on soovitatavad, kuna hirmus tehtud lubadusi hoitakse enam kui neid, mis anti niisama. Siin räägib püha tarkus, sest ka tänapäeva eksperimentaalpsühholoogia on tõestanud, et kui tekitada katsealustes hirmu, siis nad loovad omavahel tugevamaid ühendusi.
Seda raamatut lugedes oli vahel raske tabada, milles kogu see poleemika. Machiavelli veenab osavalt ja tema argumentides tundub olevat tõtt. Kui õige on neid taktikaid kasutada, sellele on raske vastata. Küll aga kõneleb selle teose mõjust maailmale näiteks see, et Mussolini kirjutas sellest teosest arutluse (uuris seda sügavuti) ja Stalinil oli väidetavalt koopia öökapil.

Don't Worry - Be Curious

Don't Worry - Be Curious: Conference at the Pori Art Museum. on the occasion of the 4th Ars Baltica Triennial of Photographic Art. Pori Art Museum, 2007. 87 lk

Käesolev lektüür maksab sõber interneti sõnul 19 eurot. A-Raamatukogu koopia sisekaanele on keegi aga kleepinud mingisuguse tekstilõigu mida iseloomustaks sõnaga "seosetu" ja sama tegelane on jätnud esimesele leheküljele ka tervituse mis ütleb: "Keegi pole selle eest pennigi makstnud". Well, I'm glad for that. Parimal juhul pakub see lektüür mässumeelseid mõtteid mida mõlgutada ühe Tartu-Valga rongisõidu ajaks (ja mitte enamaks). Tegu on kogumiku artiklitega, mis kirjutati mainitud konverentsi tarbeks/järel. Teemad puudutavad eri valdkondi ja eri riike ning ainus element mis neid ühendab on visuaalsus ja ühiskonnakriitilisus.
Eelmainitud uhked sõnad väljenduvad näiteks amatöörfilmi Imported Crows arvustus, mis toob ilmsile filmis sisalduva metafoori: Nõukogude ajast sisse toodud varesed, kes inimesi ründavad nagu Hitchcocki filmis - on võrreldavad võõrtööjõuga, kes Nõukogude Liidu lagunedes ei lahkunud. Artikkel on pikk ja arutlev ja täiesti ootamatult tirib autor näilisse kunstikriitikajuttu ka Hobbes-i ja Kant-i. "Hobbes recognized long ago that sovereign rule relies on fear, that for effective domination "the Passion to be reckoned upon, is Fear". Fear for Hobbes binds and ensures social order, and can be therefore understood as a mechanism of domination and a (what is today more appropriate to say) mechanism of social control". See on minu jaoks tähelepanuväärne, sest käesolev raamat lebas enne lugemist spordikotis Hobbes'i Leviathan'i ja Luhmann-i Social Systems-i kõrval. Et need raamatud üksteist nii kummastaval kombel tsiteerivad, on kas kentsakas kokkusttumus või siis ütleb midagi minu lugemishuvi kohta.
Igatahes, edasi. Üks artikkel oli kirjutatud - kui ma nüüd ei eksi - Soome filmiketrajate poolt ja nende reis siiapoole lahte kulmineerus eri rahvusest noorte küsitlemisega aprillirahutuste jms teemadel. Siis oli artikkel retro-konservatiivsusest ja pride-paraadidest Lätis... Ja köite huvitavaim kirjutis, mis käsitles Poola kriitilist kunsti ja selle tagajärgi. Mis mulle kõige enam meeldisid, oli Poola lipule kolmanda - musta, kui kõige kurjakuulutavaima - värvi lisamine, mis teeks sellest trikoloori. Ja muidugi videosalvestis sellest, kuidas kurt-tummad pandi ilusates koorirõivastes ja konduktoriga laulma Bach-i, et emuleerida Poola demokraatiat.
Silmaringi Ida-Euroopa ühiskonnakriitilistest visuaalsetest aktidest laiendas see brošüür küll, aga kas ta A-Raamatukogu riiulitel kohta väärib, selles ma nii kindel ei ole. Olen unistaja, kes parema meelega näeks A-Raamatukogu riiulitel hoopis anarhiateemalisi raamatuid.

Death Penalty in China

Death Penaly in China: 2005 Special Report. Tibetan Centre for Human Rights & Democracy, 2007. 80 lk

Käesolev aruanne kirjutati 2005. aastal, valmistamaks surmanuhtluse küsimust ette 2006. aasta Rahvakongressiks. Kuna see on 2007. aasta kordustrükk siis võib oletada, et veel vähemalt kolm aastat tagasi olid need andmed õiged. See on omajagu hirmuäratav mõte, sest aruandes kirjutatu kõlab nagu midagi mis võiks vabalt toimuda siin kui Nõukogude Liit poleks kokku varisenud ja eksisteeriks tänapäevani. Hämmastas isegi see, et on olemas selline asi nagu Radio Free Asia - meil Eestis oli Nõukogude ajal Raadio Vaba Euroopa.
Liigume siis asja juurde. Hiinas saadetakse korda 90% maailma surmanuhtlustest. Neid on erinevatel hinnangutel aastas 3000 - 10 000 ja isegi kõige optimistlikumal hinnangul tähendab see ikkagi, et tänase päeva jooksul võis Hiinas surmanuhtluse läbi elu kaotada u 10 inimest. Miks on see tähelepanuväärne? Sest surmanuhtlust väärib Hiinas 64 kuritegu ja enamus neist ei ole vägivaldsed. Osad neist on isegi avatud tõlgendamisele nagu "riigireetmine" ja "separatistlikud kavatsused", mis annavad vaba voli taga kiusata Tiibeti budiste ja Xinjiang-i moslemeid.
Mis on siis surmanuhtlus Hiina moodi? Kuigi Hiina seadused "kindlustavad", et inimene on süütu kuniks tõestatakse vastupidist, ei ole süütõendid apparently vajalikud, et kohale veeretada surmanuhtlusebuss ja saata inimene teise ilma kaitse või kõrgema kohtu otsuseta. Jah, ma ütlesin surmanuhtlusebuss - see on buss, mis liigub mööda Hiinat ringi ja saadab täide surmanuhtluse otsuseid, mida võivad teha KOHALIKUD kohtud. Google pildiotsing muuseas toob esile mustmiljon pilti ühest ja samast sõiduriistast, kui otsida märksõnu Chinese Mobile Execution Bus. Palju kurtmist on selle üle, et Hiinlased ei järgi seadusi, on korrumpeerunud ja võtavad ohtralt pistiseid, keelavad vahistatutele lähedaste teavitamist, kasutavad piinamist ülestunnistuse saamiseks - ja on veendunud ülestunnistuste olemasolust isegi kui videokaamera sellist asja lindile ei võta - ning kuigi seaduses on selgesõnaliselt selline asi välistatud, pälvivad surmanuhtluse ka alaealised. Taolistest juhtumitest on toodud põhjalikke näiteid, mida on ausalt öeldes südantlõhestav lugeda. Et selline asi toimub 21. sajandil, on hämmastav ja kurvastav.
Kahju on ka sellest, et see on esimene raamat mida ma loen Hiina kohta ja esmamulje sellest riigist on nüüd... noh... *surmanuhtluse hirmus jätan ütlemata*

ABC of Anarchism

Alexander Berkman - ABC of Anarchism. Freedom Press, 1945. 101 lk

Alexander Berkman oli vene revolutsiooni aegu maalt välja saadetud anarhist, kes sattus pagulasena Ameerikasse ja veetis seal viisteist aastat vanglas (kuna osales "illegaalsetes" vabadusliikumistes). Tõenäoliselt kujunesid vanglas välja tema vaated, millest väljaspool trellidega müüre kujunes terve rida raamatuid, millest on tõenäoliselt pärit mitmeid anarhislikke vaateid. Minagi tundsin ära nii mõnegi argumendi, mida olen kuulnud anarhiateemalistes audioraamatutes (neid pakub Audio Anarchy). Emma Goldman (üks silmapaistev leedu päritolu anarhist) olevat avaldanud kaastunnet, et Berkman ei saanud kaasa elada mõni kuu pärast tema surma Hispaanias diktatuurist vabanenud anarhistidele.
Raamatu - või rohkem nagu brošüüri - eesmärk on tutvustada anarhismi põhimõtteid hästi arusaadavas keeles. Sellega ei tule ta alati toime, sest raamatu lõpuks räägib temagi suuresti abstraktsioonides, aga vähemasti need põhipunktid on arusaadavad. Berkman selgitab anarhismi nii, et lükkab ümber asju, mida "su sõber kindlasti teab" anarhismi kohta ja saavutab niimoodi selle traditsioonilise good cop - bad cop situatsiooni: sinu sõber teab üldistusi ja Berkman selgitab siis kuidas asjad tegelikult on. Kõige üldisemas mõttes on anarhism siis vastand kõigele sellele, mida inimesed anarhismi kohta teavad. Anarhism ei ole vägivald, korralagedus ja pommide loopimine. Anarhism pärsib vägivalda, seab sisse kõigile võrdse korra ja pommide loopimist ei saaks kunagi olla, kui sa sõjaliselt vaid kaitsed end, mitte ei ründa teist.
Meeldejääv näide tänapäeva ühiskonna toimisest oli see, et inimesed muutuvad tööl laisaks, kuna nad ei tee seda, mis pakub neile huvi. Kui sa oled sunnitud midagi tegema, siis loomulikult sa oled laisk seda tehes. Praegune ühiskonnakord ei anna tootmissuhetest ja omandiõigusest vaba voli teha ametialaselt mida igaüks soovib, kuna süsteem on üles ehitatud kasumile. Selle asemel, et lasta kõigil elatist ja leiba teenida, eelistame "kurjategijaid" jälgida, lasta neil varastada ja siis pista pokrisse, kus toidame neid ise (inglise keeles oli argument paremini sõnastatud).
Autor soosib ise kommunistlikku anarhiat, mis erineb kommunismist selle poolest, et puudub riiklik keskvõim ja sundlus. Tema kirjeldustes sellest võrratust ühiskonnast moodustuksid komiteed ja kolleegiumid vabatahtlikest. Nii palju kui see ka sarnaneb kommunismile mida meie oma ajaloost tunneme, oli autor täiesti teadlik bolševike valestitegemistest (ta sai seda omal nahal tunda) ja kirjeldab liigagi täpselt, millega vene kommunistud eksisid. Alternatiivina kommunistlikule anarhismile toob ta välja vaid mutualistid. Mida need liigitused täpsemalt tähendavad, seda ma veel ei tea (loodan, et mõni neist A-Raamatukogu raamatutest selgitab paremini). A-Raamatukogu raamatutega olen nüüd ikkagi alguse teinud ja teadmisi anarhia kohta hakkan just sellele ABC-le ehitama (inkrementaalselt).

Egyptian Myth: A Very Short Introduction

Geraldine Pinch - Egyptian Myth: A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2004. 161 lk

Käesolev raamat annab ülevaate Vana-Egiptuse mütoloogiast. Kahjuks on raamat pinnapealne ja annab vaid kõige üldisema pildi sellest, millesse iidsed egiptlased võisid uskuda - võisid, sest mütoloogia ei ole väga täpne teadus ja tänaseni säilinud allikate kaudu võib vaid oletada, millised olid tollased uskumused. Tegin mõned märkmed asjadest, mis mulle rohkem huvi pakkusid.
Nagu näiteks "Kleopatra nõel". Eurooplastel on loll komme transportida obeliske ühest maailma otsast teise. 1881. aastal püstitati Thutmose kolmanda obelisk Central Parkis. Kolm aastat hiljem sai valmis peaaegu pool sajandit ehitatud Washinton Monument, mis imiteeris obeliske Euroopa pealinnades kuid oli neist märksa suurem. Kirjutised Kleopatra nõelal ütleb, et selle valmistada lasknud kuningas Thutmose III pühendas selle jumalale Ra-Atum, kes väidetavalt lõi esimese elu nii, et masturbeeris ja asetas seemnevedeliku endale suhu. On üpris ilmne mida obelisk sümboliseerib.
Ja samas lõppeb raamat mõttega, et "Kleopatra nõel" tähistab (celebrates) päikesetõusu (mitte erektsiooni?) ja taassündi (sünd - rasestumine - erektsioon!).
Kui araablased seitsmendal sajandil (tollal kristliku) Egiptuse vallutasid, olid nad Iidse Egiptuse religiooni vastu vaenulikud kuid araabia õpetlased olid huvitatud alkeemiast ja säilitasid mõne näite tekstist mida tunti Hermetica nime all. Minu jaoks on see üks obscure Argentiina heavy metal bänd 1985ndast aastast, kelle albumikaant ma otsisin kord edutult taga.
Viljakasvatus sõltus viljakast mullast, mida ujutas üle magedavesi Niilusest. Kohtades kus meri oli tõusnud ja pinna soolaga katnud, taimed ei kasvanud. Seepärast räägib üks müüt ahnest merekoletisest kes ähvardas katta kogu maa kui talle ei pühendata rohkem ande. Seth - tugevaim jumal - ajas merekoletise tagasi.
Paljud jõehobud olid roosakaspunased ja punane oli kurjuse värv. Seth olevat võimeline võtma jõehobu kuju, et rünnata oma venda Osirist või tema vennapoega Horust või selleks, et päikesejumala vastu mässata. Horus oli see, kes jahtis Sethi jõehobu kujul ja pussitas teda maagilise harpuuniga igasse kehaossa.
Selleks, et moodustada rahvusriiki, kasutasid varajased kuningad mitmeid meetodeid. Nad süstematiseerisid kirja ja kunsti et luua võimas kujutlus uuest riigist umbes nagu logod ja kaubamärgid reklaamivad tooteid tänapäeval. Teiseks astus kuningas suhtesse kõigi kohalike jumalustega, muutudes religioosseks juhiks kogule riigile. Kolmandaks reklaamis Egiptuse eliit kontsepti "heast võimust", nii et keskvõimu nähti kui osa pühast ettemääratusest.
Sõna ka võis pärineda sõnast, mille tõlkeks on nourishment. Ka-sse suhtuti kui surematusse jõusse mis pesitses iga kuninga kehas. Kuninga ka "toitis" (nourished) kõiki tema alamaid. Iga kuningas oli kuulu järgi "oma ema pull".
Sage Francis ütleb oma loos "Going back to rehab" sõnad: "My right eye is sunrise, the left is sunset" ja nüüd lõpuks oskan seda millegagi seostada. Horuse silm tähendab seda, et tema paremat silma võrreldakse päikese või hommikutähega ja vasakut silma kuu või õhtutähega. Päikeseketast austati kui Ra täideviivat võimu maailmas, kui kõike nägevat silma taevas. Sage Francis on Vana-Egiptuse mütoloogiaga ilmselt tutvunud, sest loos "Sun vs. Moon" ütleb ta: "God's not a woman, he's a big white guy in the sky, and the deserts are reflections of his eyes".
Kokkuvõttes tunnen end egiptuse mütoloogias veel ebakindlalt ja hea meelega loeks veel ja sügavuti. Väga õhukeste sissejuhatustega ongi nii, et parimal juhul nad äratavad huvi teema vastu.

Ancient Egypt: A Very Short Introduction

Ancient Egypt: A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2004. 209 lk

Iidse Egiptuse teemal on see esimene raamat mille olen läbi lugenud. Neid loen lähiajal kindlasti palju läbi, sest nii õpin ma iidsete tsivilisatsioonide kursuse tarbeks. Pealegi polnud "väga lühike sissejuhatus" rohkemat, kui seeria nimi lubab. Üldpilt iidsest egpitusest, selle uurimisest ja populaarkultuuri sulandumisest on käes, nüüd tuleb põhjalikema raamatutega teadmisi selle najale ehitada. Siinkohal teen mõned ülestähendused, mis aitavad sisu meelde jätta.
Egiptuse riigil oli monarhiliste omadustega valitsus mis koosnes eliidist kes kontrollis ligipääsu veele. Sellist taktikat kasutas USA Mehhiko vastu ühes futuristlikus filmis, kus magedavee varud hakkasid otsa saama ja kohaliku veevaru kasutamise eest pidid vaesed inimesed maksma.
Piltkirjast järeldusi tehes on väga raske eristada reaalsust väljamõeldistest. Olen spekuleerinud, et samasugune nähtus tekiks siis, kui meie tsivilisatsioon sureks välja ja mõne tuhande aasta pärast avastab uus kõrgeltarenenud tsivilisatsioon meie prahi ja teeb järelduse, et Harry Potter on ajalooline allikas.
Iidse Egiptuse kronoloogiat koostatakse kuningate nimekirjadest (king-lists). Kuningaid seostati nende eellaste ja järglastega (nii nad tõendasid, et on tähtsad) ja see võimaldab erinevatest allikatest kokku panna enam-vähem täpse nimekirja. Hea on see, et üles märgiti ka nende valitsemisaeg (tõenäoliselt mitu üleujutust juhtus), halb on aga see, et nendest allikatest on säilinud vaid fragmendid (mis on ära jaotatud erinevate muuseumite vahel). Teatavasti ei olnud iidsetel egiptlastel muud ajaarvamist kui nende kuninga elu- või valitsemisaeg - iga uus valitseja tõi kaasa uue ajaarvamise.
Ka tähendas pulli või kuningat. Foneetiliselt oli see sarnane sõnale, millega viitati kuninga jumalikule osapoolele või teisikule. Iidsete egiptlaste ususüsteemis eksisteeris füüsilisele kehale lisaks veel ka kolm teist olulist elementi, ka, ba ja akh, mida kõiki peeti hädavajalikuks inimese allesjäämisele enne ja pärast surma. Nendele aspektidele lisaks moodustas inimese kui sellise veel ka tema vari ja tema nimi.
Rahvusliku identiteedi osas mainitakse, et iidsed egiptlased määratlesid ennast ühtse rahvusena kultuuri mitte nahavärvi järgi. See läheb aga vastuollu afrotsentristide arvamusega. Nemad usuvad, et egiptoloogia on eurooplaste poolt tainted ja iidne egiptuse toponüüm Kemet mis tähendab tõlkes "must maa" viitab elanikkonna nahavärvile, mitte viljakale mustale mullale. Selle vaatega olen tutvunud läbi afrotentristliku hip-hop muusika mis väidab, et mustanahalised lõid tsivilisatsiooni ja valged röövisid selle. Naljakal kombel raamatu viimases peatükis isegi mainitakse mingisugust hip-hop albumit "Cleopatra and the tomb of Nefertiti", aga ei last.fm ega discogs.com anna sellest tunnistust. Mina mõtlesin pigem Dead Prez-i ja veel mõnda äärmuslikku räpparit kelle häält mäletan kuid nime mitte. Teen siinkohal ka märkuse, et Nefertiti nime võttis omaks mustanahaline naisräppar, kes 94ndal aastal avaldas isegi muusikavideo "Visions Of Nefertiti" - Nefertiti büsti kujutatakse videos scratch-imise ajal. Ennustan, et see teema (Ancient Egypt) hakkab mulle veel väga meeldima.

It's Not You, It's Biology

Joe Quirk - It's Not You, It's Biology: The Science of Love, Sex and Relationships. Running Press, 2008. 272 lk

Vaimukas, sorav, hariv. Joe Quirk jutustab naiste ja meeste vahelistest erinevustest evolutsioonilise psühholoogia lainetel. Ta ei jäta raamatus mainimata, et pole hariduselt bioloog, vaid kirjanik. Enne selle raamatu kirjutamist kulutas ta seiste aastat oma raamatutulusid, uurides bioloogiat. Pettumust see raamat ei valmista: lugemine on põnev ja täis vaimukaid detaile, millest lemmikud tähendan siia eesti keeles.
Hominiidide (inimahvide?) munandite suurus on otseselt seotud sellega, kui litsakad on sama liigi emased. Jätkates Sex-Plyotationi lainel võib inimese munandite suurusest järeldada, et vähemasti meie eellaste jaoks oli mitu korda päevas erinevate parneritega vahekorras olemine normiks.
Huvitav on see, et mees kes kasvatab teadmatult teise mehe last on cuckold, aga selle naise jaoks eraldi sõna ei ole ("lits" oleks ligilähedane, aga ikkagi sobimatu). Inimene on ainus imetaja kel pole indlusperioodi. Selle asemel, et muutuda paariks päevaks nümfomaaniks (nagu see toimib teistel hominiididel) on inimnaine terve kuu kergelt erutunud, mistõttu inimnaine on alati uje (coyness) ja inimmees on alati teadmatuses (cluelessness). Palju tähelepanu on raamatus pühendatud sellele, et (enamuste imetajaliikide, sh ka inim-) naised valivad "püsisuhte" partneriks isase kel on ressursse, kuid rasestuvad enamjaolt hoopis isastest, kellega neil on "üheöösuhe". Sellest tuleneb ka diktum: Marry for resources, mate for genes.
Samal teemal tuleks meelde jätta, et pingviinid vahendavad prostitutsiooni kivide eest. Emapingviin ehitab kividest pesa ja isapingviini töö on tuua kive juurde (kakelda teiste isastega kivide pärast). Kui emapingviinil aga hädasti kive vaja on, läheb ta vallalise isase pingviini juurde, heidab selili ja laseb endaga kopuleerida, pärast mida võtab kivi ja läheb ehitab pesa edasi. What sluts! :D
Inimese päritolu arutades pajatab autor (tõestamatust) teooriast, et mingil etapil meie evolutsioonilises arenguloos olime me "aqua-ahvid". Erinevalt teistest hominiididest kes vette sattudes koheselt uppuvad, on inimbeebi ilmale tulles kohe võimeline ujuma kuna inimesel on sisseehitatud refleks hoida hinge kinni vee all; meil on vähem kehakarvu ja dushi all olemine on nauding (erinevalt karvadega kaetud ahvidest kes hakkavad samas olukorras ebamugavusest märatsema) ja midagi ütleb meie kohta ka see, et seitsmel protsendil inimpopulatsioonist on webbed varbad e kaks (keskmist) varvast mis ei eraldu üksteisest (umbes nagu uimed).
Pisut täiendasin oma teadmisi ka asjade kohta, mida lugesin kehakeeleraamatutest. Näiteks Joe Navarro omistas freeze, flight or fight response-i aju limbilisele süsteemile (imetajaajule). Siin jaotatakse ajuprotsessid hoopis mõistlikumalt: reptilian hypothalamus vastutab FFF-i eest, imetajaaju kontrollib lootusi, hirme, armastust, viha, suhtlemist ja kõike muud "naiselikku" ja neocortex vastutab filosofeerimise ja muu "kõrgema" eest.
Olen korduvalt lugenud Ekmani kuuest universaalsest emotsioonist (kuigi tema enda raamatuni alles jõuan). Käesolevas teoses on neile paar tükki lisatud ja osutatud sellele, kuidas igale põhiemotsioonile vastab filmi- ja kirjandusmaailmas kindel žanr.
Feromoonid - neist kõnelev raamat on järjekorras ja siit sain mingisuguse täiendava alusbaasi: šveitsi bioloogiauurija Claus Wedekind tegi 1995. aastal sellise katse, et lasi 44-l mehel kanda sama t-särki mitu ööd järjest ja asetas need siis kottidesse. Seejärel palus ta naistel nuusutada neid kotte ja öelda oma arvamus. Osad kotid olid eemaletõukavad, aga osad intrigeerisid neid. Wedelkind võttis seejärel neilt naistelt vereproovid ja tuvastas, et kui mehe immuunsüsteem oli liialt sarnane naise enda omale, siis olid mehe feromoonid talle eemaletõukavad. Kuid kui tegu oli immuunsüsteemiga mis oli tema omast erinev (aga mitte liiga erinev), siis pani see neid naeratama ja itsitama. Kõige õudsam asi selle uurimuse juures oli aga see, et beebipillid muutsid naiste eelistused otse vastupidiseks.
Raamatu parim (autobiograafiline) lõik: "I came of age under Reagan and Stallone. I spent my testosterone-fueled teenagerhood preparing for World War III. After the fall of the Berlin Wall, it took me three years to sleep with a Russian. Not long before, I was prepared to march to war against her brothers. But something about her dogmatic Socialist accent made my genitalia salute, and my decadent Western greed made her raise the Iron Curtain for a forbidden bad boy. We argued about ideology, called each other "commie slave" and "capitalist pig", and then had at each other like rabbits."

The Manipulated Man

Esther Vilar - The Manipulated Man. Pinter & Martin, 2005. 155 lk

Esmakordselt avaldatud aastal 1971. Käesolev raamat on eellane Sex-Plyotationile ja sisu paljuski kattub. Sisuliselt vaidleb Esther vastu feministidele, kes väitsid, et naist on rõhutud ja ära kasutatud ning selgitab kuidas olukord on tegelikult hoopis vastupidine. Naine kasutab ära meest ja seda kõige alatumail kombeil.
Esther ütleb, et tänapäva mees vajab feministe rohkem kui tänapäeva naine, kuna feministid kujutavad mehi nii nagu mehed ise: egotsentriliste, võimuhullude, jõhkrate ja piiranguteta kui asi puudutab nende loomalikkude vajaduste rahuldamist. Mehed vajavad taolist brutaalsuse aurat. Osaliselt selleks, et tunda ennast positsioonis kus nad enam ammu ei ole. Naistel on rohkem eeliseid ja väidetavalt ka 80% maailma rikkustest.
Näiteks tuuakse see, et naistele pole sõjaväeteenistus kohustuslik. Kuigi meeste keskmine elupikkus on lühem, lubatakse neid hiljem pensionile. Mehed võivad "laenata" oma lapsi, naised võivad lapsed endale jätta. Mehed toetavad majanduslikult naisi, naised mehi väga harvadel puhkudel. Ja mida igaüks teab peast: kui vanem naine on seksuaalsuhtes noormehega, siis on ta tema "ära võlunud"; kuid kui vanem mees mängib samasugust mängu alaealise tüdrukuga, siis on tegu seksuaalkuriteoga.
Täielikult nõustuda oskan vaid ühe lausega sellest raamatust: USA majanduslik ülemvõim ei mõjuta mitte ainult poliitikat, teadust ja kultuuri teistes kapitalistlikes riikides aga ka suurel määral nende riikide rahvastiku ühiskondlikku käitumist. Käesoleva raamatu kontekstis tähendab see, et USA-s välja kujunenud soonormid on üle kandunud ka meile Ida-Eurooplastele.
Kuna autor on sotsioloog, on raamatus tegelikult ka nii mõnigi insightful tähelepanek, mida varem pole kohanud. Näiteks see, et inimesi huvitavad nümfomaansed naised just tänu nende vähesusele umbes samal kombel nagu enamus filme ja raamatuid kõnelevad rikastest inimestest kuigi nad moodustavad ühiskonnas väga väikese osaku. Kopeerin siia raamatu lõplikku järelduse, mille tähendust on raske mitte väärtustada:
"Only woman can break the vicious circle of man's manipulation and exploitation - but she will not do it. There is absolutely no compelling reason why she should. It is useless to appeal to her feelings, for she is callous and knows no pity. And so the world will go on, sinking deeper and deeper into this morass of kitsch, barbarism, and inanity called femininity. And man, that wonderful dreamer, will never awaken from his dream."

Feminism: A Very Short Introduction

Margaret Walters - Feminism: A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2005. 160 lk

Väga lühikeste sissejuhatuste seast on see minu jaoks esimene, kuigi järjekorras ootab juba mitu. Esmamulje seeriast on hea. Feminismist endast väga palju arvata ei oska. Ootasin midagi äärmuslikumat. Ehk ei vastanud see minu ootustele, kuna raamat keskendub inglise feministidele ja seda läbi Oxfordi monokkli. Raamat alustab keskaja erandjuhtumitest e naistest kes avaldasid arvamust kirjasõnas. Ja sealt edasi jätkab Margaret samal lainel ja jutustab 17nda, 18nda ja 19nda sajandi naiskirjanikest, kes oma kirjutistes kõnelesid naiste kannatustest. Alles 19nda sajandi lõpus ja 20nda sajandi alguses läheb asi huvitavamaks, kuna hästiorganiseeritud naised jõuavad tänavale protestima ja rüüstama.
Mida tänapäeval peetakse feminismiks e selle fundamentaalsem (pooleldi lesbiline) vorm 60ndatest ja 70ndatest saadik saab vähem tähelepanu kui oleksin lootnud ja selle tühimiku täitmiseks tuleks lugeda veel mõni raamat fenimismist. Viiteid neile on selles teoses palju, kuna põhirõhk on kirjutajatel. Silma torkas Simone de Beauvoir-i raamat The Second Sex, kuid see on prantsuse keelest inglise keelde tõlgitud konarlikult (alles eelmine aasta tuli uus tõlge välja, mida niipea mina vist kätte ei saa) ja on 800 lehekülge pikk pluss pooleldi autobiograafiline.
Mitmed teemad tõepoolest haakusid Sex-Ploytationist loetuga: glass ceiling, pornograafia, koduvägivald ja naistehaigused (rinna- ja emakakaelavähk). Paralleele tuua veel ei oska, sest väga lühike sissejuhatus ei kaldunud olema niivõrd radikaalne kui spektrumi teises otsas jalgu trampiv Sex-Ploytation. Soovin sel teemal lugeda veel.

Sex-Ploytation

Matthew Fitzgerald - Sex-Ploytation: How women use their bodies to extort money from men. April House, 1999. 120 lk

The average American woman is a whore. Her vagina is a business, and this business is extortion. Esimesed peatüki esimesed laused võtavad suures plaanis kokku selle, millest see raamat kõneleb. Autor väljendab ilmekalt ja vahel ka vaimukalt oma arvamust naistest, kes kasutavad seksi tööriistana. Üldistusi on mitmeid, kuid tagamõte on õige - autor pöörab tähelepanu naise-mehe suhtele minevikus ja osutab sellele, kuidas tänapäeval on tasakaal läinud paigast ja tagajärjeks on seltskond naisi, kes tahavad soolist võrdsust, mis on kallutatud olema naiste suhtes võrdsem.
Feminismist on palju juttu ja autor räägib elavalt selle liikumise ajaloost, taotlustest ja isegi põhiväidetest, mida ta siis hoolega ümber lükkab. Mehed ja naised on vaimselt ja füüsiliselt erinevad ja raamatust hõngub mõttelaadi, et tänapäeval ei võeta seda fakti tõsiselt.
Peatükkide lõpus on leheküljed tiitliga "Man on the street", mis toob näiteid suvaliste meeste ütlustest, mis on üpris anekdootlikud. Enamus neist kõnelevad sellest, kuidas naised on rahaahned ja hindavad mehi nende majandusliku väärtuse järgi. Kohtingud ja abielu on prostitutsioon, kuna nende käigus vahendatakse väärtuste (söök, raha) eest seksi.
Mitu korda ostutatakse tähelepanu sellele, et naised tõstavad oma rindu esile kui nad soovivad midagi saada. Uus teadmine on ka see, et rindade suurus pole kuidagi seotud piimakogudega mida nad suudavad toota. Mainimata jääb muidugi see, et ka mehed tõstavad oma rindkere esile atraktiivsete vastassooliste seltskonnas, et näida suurem ja agressiivsem. Aga miks peakski ta seda mainima? Objektiivsusest ei saa selle raamatu puhul kõneleda, sest controversial põhiseisukoht on juba esimese peatüki esimeses lauses kirjas. Arutluse asemel on seisukohtade tõestamine. Lugemine on huvitav, sest see tõestamine on teostatud paeluvalt.

How to read faster and recall more

Gordon Wainwright - Hot to read faster and recall more: Learn the art of speed reading with maximum recall. How To Books, 2007. 129 lk

See lühike juhend kirjutati sama mehe poolt, kes kirjutas "Teach Yourself" seeria raamatu kehakeelest. Kumbki neist polnud eriliselt hea lugemine, kuid see raamat kaotas juba esimeste peatükkidega minu austuse tänu sellele, et sisaldab väga rumalat ülesehituse apsakat. Harjutustekstile järgneb harjutustekst ilma, et vahepeal oleks jagatud informatsiooni selle kohta kuidas kiiremini lugeda. Positiivsest vaimsest suhtumise, enesekindluse ja uute prillide vajalikkusest teadmine ei aita lugemiskiirust tõsta.
Raamat on realistlik selles suhtes, et kiirusi ei ülistata taevani. Autori enda tippkiirus on tema sõnul 600 sõna minutis 70% arusaamisega.
Ühes katses soovitab ta lugeda mõnda kaua järjekorras oodanud lugemismaterjali nii kiiresti kui silmad teksti vaadata suudavad ja siis koostada mandala kinnipüütud informatsioonist. Moraal: pole võimalik lugeda midagi nii, et mitte midagi ei jää meelde.
Skimming on selle autori käsitluses isegi kasulik asi ja ta on selle positiivsed kasutusalad jaganud kolmeks valdkonnaks: previewing, locating ja sampling. Neist toob ta ka näiteid kuidas kasutada.
Raamat lõppeb tsitaadiga, mida kiirlugemisraamatutes kohtan juba vähemalt kolmandat korda: "Some books are to be tasted, others to be swallower, and some few to be chewed and digested." Seda raamatut tuleks pigem maitsta või neelata kui läbi närida ja seedida - see lihtsalt ei ole seda väärt.

Power Reading

Rick Ostrov - Power Reading: The Best Course on Speedreading and Comprehension Improvement Ever Developed! Education press, 2003. 240 lk

Seda raamatut lugema asudes jätsin kaanepildi ja autoriõiguste osa vahele, sest nende poole pöördun nagunii siis, kui arvustust kirjutama hakkan. Seekord pidin üllatuma, sest raamatu alamtiitel võttis mul sõnad suust: seni läbi loetud kiirlugemisraamatutest on see kõige parem. Järgnevalt selgitan miks ja pean nentima, et põhiargumendid langevad valdkonda "mida see raamat ei sisalda" selmet "mida see raamat sisaldab".
Näidistekstid. None of that. Igas kiirlugemise raamatus on oma esialgse kiiruse mõõtmiseks vahendid, aga selles raamatus on meetod kõige lollikindlam: arvutad kokku sõnad mille lugesid 10 minutiga läbi vabalt valitud raamatust ja jagad saadud sõnade arvu kümnega, et saada teada oma wpm. Autor soovitab lugeda raamatuid, mis sulle endale huvi pakub. Soovitab ka omalt poolt päris asjalikke teoseid, millest mõned ühilduvad kiirlugemise valdkonnaga ja mõned on lihtsalt (hea) klassika (nagu Animal Farm).
Enesereklaam. Autor kasutab sõnu Power Reading nii harva või siis nii kavalalt, et need ei hakka silmade ees virvendama ega häirima.
Lakkamatu eneseõigustus ja tõestamine. Realistlikult tunnistatakse, et kiirlugemise tehnika selgekssaamine võtab mitu kuud tihedat praktiseerimist ja enamus kes kursustel saavadki selle selgeks, unustavad seda jätkuvalt kasutada. Ja paljud muidugi annavad alla.
Suured numbrid. Senised raamatud on kiidelnud üha suuremate ja suuremate lugemiskiirustega. Mõned ütlevad, et 1200 on parim, mõned tõstavad seda 1500-ni ja üks lubas isegi 25 000 sõna minutis (ja jättis mainimata, et seda suutis keegi autistic savant?) Rick Ostrov annab mõistliku numbri: kui suudad oma lugemiskiiruse tõsta 300-lt 900-le, oled juba väga kiire lugeja (see on 2-4 lehekülge minutis). Üle selle tähendab juba millegi vahelejätmist ja selle poolt see autor väga ei ole. Ta rõhutab, et kiirlugemine peaks täiendama, mitte asendama normaalset lugemist. Lemmikuid (neid nauditavaid raamatuid) tuleks lugeda aeglaselt. Üldse, kiiruse valimine on tähtis aspekt kiirlugemise juures ja erinevad lõigud/peatükid väärivad erinevaid lugemiskiirusi.
Väga heaks märgiks pean ka seda, et pisut enne raamatu lõppu mainib ta ka kaasaegseid populaarsemaid kiirlugemisraamatuid. See on midagi, mille tegemist eelnevad program, system vms. nimetust kandvad teosed pole vististi ärilistel põhjustel endale lubanud.
Järgnevalt tsiteerin katkendit sellest raamatust, mis minu jaoks seostab (kiir)lugemise semiootikaga:
"To a large extent, reading is working with codes. Each symbol stands for something. The author has encoded the information in words and you must decode it. Look these words (e.g. codes, symbols) up in your dictionary if you're not sure what I mean, because it's the key to our code.
Your ease of understanding is your key. If the material makes sense and you can follow it well, then you probably are understanding it correctly. You are decoding it correctly and getting the message. This does not necessarily make what you are reading true, as we shall see later, but it does indiate that you are correctly understanding what the author is saying. The final test of your understanding is how well you can use what you have read.
Vocabulary is your key to accurate reading. Everything said here is generally applicable to all communication. It can help you communicate in listening, speaking and writing as well as reading."
Senistest kiirlugemisraamatutest on see ainus mida loeksin uuesti, kui tuleb aeg korrata.

Speed Reading For Dummies

Richard Sutz - Speed Reading For Dummies. Wiley, 2009. 291 lk

Raamatusse suhtumise iva on sama, mis Teach Yourself-i puhul: sama seeria raamat mis puudutas kehakeelt oli teistega võrreldes kehvem, siin aga vastupidi, parem. Seda nähtust võib esile kutsuda ka käesoleva raamatu ilmumisaeg: 2009. aastal ilmunud raamat on loomulikult parem kui need, mis ilmusid üheksakümnendate alguses.
Sissejuhatuses kirjutab autor, et oli Evelyn Wood-i isiklik sõber. Richard hakkas kiirlugemisega tegelema üle 30 aasta tagasi, aga tehnika ise pidavat olema umbes 100 aastat vana.
Selle raamatu tehnika võib kokku võtta kolme punkti: esiteks ära (sub)vokaliseeri, ära astu sammugi tagasi (regress) ja vaata sõnu mitte iseseisvalt, vaid puntratena. Eelmistest raamatutest jäi meelde katse, milles tehti selgeks, et inimene võib korraga meeles hoida umbes seitse mäluühikut (nt telefoninumber) või siinpuhul sõna. Selle raamatu eesmärk on treenida lugejat haarama sõnu puntratena. Tagajärjeks on nähtus, et raamatus on rohkem harjutustekste kui midagi muud. Alguses on puntraharjutused mõne sõnaga, aga mida kaugemale raamatus jõuad, seda suuremaks need puntrad muutuvad.
Skimming and scanning saab samuti tähelepanu. Richard arvab, et see tehnika on vahel vägagi kasulik ja juhendab kuidas jätta lugedes vahele vähetähtsat ja märgata olulist (propositional phrases mis vastavad küsimustele mis, kus, kuna, milline ja kuidas). Veel juhendab ta lugejat ära kasutama kirjutamisstruktuuri ja märkama signaalsõnu (contrast, comparison, example, causation jne).
Silmade treenimisest oli palju. Mõne neist võtan hea meelega kasutusele: nt silmade pööritamine (lihtne!), erinevatel kaugustel olevaid objekte 10 sekundit vaadata (nn 10-10-10 harjutus) ja muidugi see, et hõõrud käed soojaks ja siis toetad 10-15 minutiks silmadele.
Meeldib see, et raamat ei vajunud lõpus ära nagu mõned eelmised, aga tasakaaluks oli terve raamatu ulatuses justkui lõputult harjutustekste. Raamatu lõpus on 2000 enimkasutatavat inglisekeelset sõna, mis moodustavad 75% Project Guternbergi 13000st raamatust. Nende 2000 enimkasutatud sõna seas olid ka "Israel" ja "Jerusalem", mis minu arvates ütleb midagi Gutenbergi raamatute kohta.
Kokkuvõttes taastas see minu usu For Dummies seeriasse ja nii mõnegi kiirlugemise nüansi kohta sain ka uusi teadmisi. Põial püsti.

Teach Yourself Speed Reading

Tina Konstant - Teach Yourself: Speed Reading. McGraw-Hill, 1996. 191 lk

Pean tunnistama, et viimasest (ehk tegelikult esimesest) kokkupuutest Teach Yourself seeriaga ei jäänud mulle sellest kõige parem mulje. See kord oli mulje parem, mis paneb mind arvama, et asi oleneb valdkonnast (või autorist). Sain sellest teosest nii mõnegi uue asja teada ja kokkuvõttes oli hariv lugemine. Kui lõppu jõudsin, olin pisut üllatunud, et nii kiiresti läbi sai (oleksin hea meelega jätkanud).
Selle teose järgi pärsivad kiiremini lugemist kaks asja: et me loeme oma kõrvade mitte silmadega (vokaliseerime) ja et lehekülgedel ning meie ümber olevad asjad tähelepanu nii kergesti kõrvale juhivad.
Ühes kiirlugemise raamatus hoiatati (tekstist) üle libisemise (skimming) eest. See raamat aga soovitab seda ära kasutada ja kasutada "skimmimise ja skännimise" tehnikat - otsida leheküljelt vajalikku informatsiooni. Veel soovitab autor kasutada passiivset ja aktiivset lugemist, et leida raamatust kõige olulisemad kohad ja neile pöörata tähelepanu. Nagu eelmisedki, leiab ka see kirjutaja, et raamatut tuleks läbi lugeda/vaadata mitu korda, erinevate süvenemisastmetega. Eelkõige selle sisuga tutvumise eesmärgil.
Hea mõte tundub olevat ka enne tundmatu valdkonna raamatute lugemist läbi lugeda mõni väiksem artikkel või wikipedia lehekülg internetist. Seega tegin õigesti, et enne kiirlugemise raamatute kallale minemist vaatasin üle ühe blogipostituse olulisemate kiirlugemise punktidega (või "lugemise müüdid"). Kui sa loed millegi kohta, millest sa enne lugemist mitte midagi ei teadnud, siis on peaaegu võimatu loetut meelde jätta.
Veel sain teada, et stress vallandab ajus hormooni cortisol, mis hävitab glükoosi e "ajutoitu". Selle pärast võib ekstreemse stressi all mitte moodustuda uusi mälestusi ja see "pingeline hetk" läheb meelest. See on huvitav, kuidas kehakeele ja kiirlugemise raamatud võivad rikastada arusaamist kehakeemia kohta.
Tähelepanuväärne on ka see, et see on esimene raamat, mis annab soovitusi kiirlugejatele kes loevad arvutimonitorilt ja kelle emakeel pole inglise keel (tundsin ennast positiivselt puudutatuna). Paberkandjal raamatu (kiir)lugemine on kergem kui vähem pilgutad, monitori jõllitades tuleb tihti ja teadlikult pilgutada.
Minu arvamus: üsna hea.

The PhotoReading System

Paul Scheele - The PhotoReading Whole Mind System. Learning Strategies Corporation, 1996. 169 lk

See raamat algab ülistuslausetega inimestelt väga erinevatest paikadest. Ja siis jätkub see ülistusteema mitme peatüki lõpus olevates uskumatutes edulugudes. Kui jätta kõrvale fakt, et reaalseid kiirlugemise juhiseid on vaid mõnikümmend lehekülge siis ülejäänud raamat on pooleldi veenmine ja pooleldi soovitused kuidas seda treidmargitud tehnikat tuleks kasutada (sõna PhotoReading tundub olevat igal leheküljel vähemalt kuus korda). Siiski, kõik ei ole paha. Raamatul on hea ülesehitus ja täpselt paika seatud terminid - st kerge lugeda ja mõista.
Autor soovitab mõnda raamatut lugema valmistudes seada endale kindel eesmärk (miks seda loen, millist informatsiooni ma otsin). Siis seada end lugemisvalmis: võtta kasutusele avatud kehakeel ja sügav, ühtlane hingamine. Veel mainib ta seda, et suuremad pupillid lasevad sisse rohkem informatsiooni, mistõttu soovitab lugeda pehmes valguses. Lugema asudes tuleks enne lehekülje läbilugemist vaadata hoolsa pilguga mõned sekundid see läbi, otsida välja sind huvitavad märksõnad ja formuleerida mõned küsimused, millele sa teksti lugedes võid saada vastused. Ja siis alles alustada seda intensiivset lugemist.
See intensiivne lugemine tähendab autori sõnutsi teadlikust tähelepanust "lahti laskmist". Alateadliku ja teadliku meele mahutavus pidavat olema võrreldav kümne miljardiga ühele. Seepärast tuleb loobuda teadlikust lugemisest ja lasta nö taustaprotsessidel teksti sisu mõista (lasta tekstil end "sisse imeda").
Raamatuid soovitab lugeda enne magamaminekut, kuna päeva jooksul vastu võetud informatsioon mängib suurt rolli meie unenägudes. Magamise ajal pidavat aju konstrueerima uuest infost uusi ühendusi ja nii võib enne magaminekut mõne raske tüki kirjandust läbi (kiir)lugeda ja hommikul mõista paremini selle sisu.
Minu nõustuv noogutus kuulub lausele: Often, in fact, you must read several books on the same subject to gain a deeper understanding.

The Alpha-Netics Program

Owen D. Skousen - The Alpha-Netics Rapid Reading Program. Media Arts International, 1991. 114 lk

Esimene mõte: Sa tead, et see peab olema hea, kui see algab piiblitsitaadiga. Iga peatükk algab mõne huvitava tsitaadiga lugemise/õppimise kohta, mõni isegi üllatas.
Raamatuks on seda raske nimetada, sest selle läbilugemine võttis paar tundi. Ta on mõeldud käima kaasa audiokassetiga (oli aasta 1991), mis õpetab kiirlugemist. Mul tekkis küsimus, kas kõik vanemad kiirlugemise raamatud on võtnud endale mingisuguse "programmi" tiitlisse? On see ajastu, asukoha või valdkonna eripära?
Võrreldes esimese kiirlugemisraamatuga on see otsekohesem, selgem ja veel mitmeti parem. Formaadist (audio) tuleneb omapära, et ülearused asjad puuduvad. Autor ei ürita veenda, et asi tegelikult päriselt ka töötab onju. Omapärane on ka see, et teksti sees on juhised ja tihtipeale lõppevad need kolme trükitähtedes sõnaga: DO IT NOW!
Erinevalt eelmisest raamatust selgitab see rohkem tehnika tagamõtteid. Eelmine autor mainis kord, et kiirlugemine on lõbujanusele kes tahab lugemisest rohkemat. Käesolev autor on vist samal arvamusel, sest ta kasutab isegi lühendiga mõõtühikut wpm (words per minute). Selles raamatus on rõhk asetatud sellele, kuidas pilk peaks liikuma. Mida kiiremini, seda parem. Teisalt hoiatab ta skimmimise eest (mis eestikeeli oleks (piima vm) koorimine, üle libisemine või katmine - tõenäoliselt see keskmine). Pilku tuleb kiiresti liigutada, kuid mitte kiirustada. Eesmärk on vaadata kõiki sõnu ja näha kiiremini rohkemat. Väga hea visuaalne näide on loodud looksulgudega, milline erinevus on keskenduda kahele sõnale või tervele lausele. See erinevus hüppab silma.
Veel rõhutab autor seda, et lugemine on oskus ja nagu iga oskust, annab ka seda treenida. Seetõttu käsib ta harjutada, harjutada, harjutada! Ja mis puudutab raamatuid, siis kirjutab ta: There are no interesting books, only interested readers.

The Evelyn Wood Program

Stanley D. Frank - The Evelyn Wood Seven-Day Speed Reading and Learning Program. Fall Rivers Press, 1994. 224 lk

Esimene kiirlugemise teemaline raamat (jah, neidki tuleb nüüd hulk). Olen kiirlugemise suhtes olnud skeptiline ja mõelnud sellest tehnikast kui millestki üleliigsest. Milleks ennast vaevata? Nüüd aga kui raamatud on muutunud minu põhihuviks, tuleb see tehnika vägagi kasuks ja alustuseks loen ma sama tehnikaga läbi mõned selleteemalised raamatud. Evelyn Wood'i seitsmepäevaline programm oli juhuslik valik. Mind hämmastab pisut, et selle naise õppimisstrateegiatest on kirjutanud keegi teine. Mulle on jäänud mulje, et Evelyn pole sugugi mitte esimene, kes selle kasutusele võttis või isegi seda õpetama hakkas.
Mitu asja selle raamatu juures on häirivad. Nt see, et kasutatakse veidraid termineid nagu mental soaring ja subsonic. Reklaamtekstidena kõlavad lõigud tahtsin lihtsalt vahele jätta. Peale selle, et raamat õpetab seda tehnikat, üritab ka jätkuvalt tõestada, et see tehnika toimib. Alguses on need lubadused, kuidas minuti jooksul rohkem sõnu lugeda ja pärast on selle tehnika toimimisest pikemaid jutustusi.
Uus teadmine on see, et keskmine õpilane loeb umbes 250 sõna minutis, kuid see sama keskmine õpilane võib mõelda enam kui 50 000 sõna minutis. Kiirlugemisega saab lugemiskiirust tõsta neli kuni kuus korda ja arusaamist samuti suurendada. Oluline märkus oli see, et meie ajud on ehitatud mitte piirama informatsiooni omastamist selle järgi, kuidas sõnad on leheküljel esitatud. Seepärast kirjeldab autor tehnikaid, mis esialgu tunduvad olevat nonsensical - nt lugeda paremalt vasakule või ülevalt alla. Jah, ülevalt alla! Seda võib tõlgendada nii, et aju konstrueerib sõnad mõteteks (mitte lauseteks!) nagunii, kui tähelepanelikult neist sõnadest üle vaadata. Kogu selle kiirlugemise tehnika mõte on sõnu mitte vokaliseerida (ei suu kaudu ega ka peas) vaid lasta sõnadel muutuda mõteteks ja kujutluspiltideks.
Peale kiirlugemise on raamatus ka palju soovitusi muudeks akadeemilisteks saavutusteks: kirjutamiseks, märkmete tegemiseks, eksamite sooritamiseks jne. Näiteks, et 10 kuni 15 minutit pärast loengut tasuks endale meelde tuletada, millest loengus kõneleti. Märkmete tegemiseks on raamatus samuti oma tehnika - mitte niivõrd palju kirjutada, kuiet joonistada. Parim tehnika olevat jaotada paber kolmnurkadeks või lihtsalt läbi kriipsutada ja siis hakata teema järgi märkmeid sinna kandma. Nii aitab sõna asetsus ja konteks meelde jätta põhjuse, miks see märge vääris ületähendamist. Ja allajoonimine ei julgusta meelt jätma allajoonitu meelde - see tuli ka üllatusena.
Ausalt öeldes loodan, et leian samal teemal mõne parema raamatu (nagu kehakeeleraamatute puhul avastasin, esimene =/= parim).