·

·

Louder Than Words


Joe Navarro - Louder Than Words: Take Your Career from Average to Exceptional with the Hidden Power of Nonverbal Intelligence. HarperBusiness, 2010. 256 lk

Just siis kui hakkan arvama, et kehakeeleteemalised raamatud internetis on otsa saanud, komistan selleaastase raamatu otsa, mille autorilt ühte raamatut olen juba lugenud. Eelmisest on see üpris erinev. On hea, et ta ennast väga ei korda. Selle raamatu sisuks on kehakeele kõrval nonverbal intelligence. See võib olla termin, millega ta tuli ise lagedale ja see kõlab nagu aine, mida ülikoolis õppida võiks. Ehk asi liigubki selle poole?
Mitteverbaalne intelligents on sisuliselt iga oluline nüanss mida saab väljendada mitteverbaalselt. See on välimus, suhtumine, käitumine ja veel palju asju. Nonverbal intelligence võtab tabavalt kokku asjad, mis eelnevates kehakeeleraamatutes on ekselnud otsesest kehakeelest pisut kaugemale. Näiteks hõlmab see asju, mis ärimaailmas (raamatu sihtgrupp) võivad tunduda vähetähtsad, kuid mis otsustavad ettevõtte edu.
Ta räägib tihti sellisest asjast nagu thin slice assessment, mis on inimeste võime teiste kohta kriitilisi järeldusi teha sekundi murdosa jooksul ja seda alateadlikult. Raamatu põhiline sisu tiirleb ümber selle, kuidas seda hinnangut muuta positiivsemaks ja jätta hea esmamulje.
Eelnevate raamatute puhul olen hoolikalt jälginud, mida öeldakse peegeldamise kohta. Navarro on esimene kehakeeleautor kes tutvustab autoritele ka sellist nähtust nagu verbal mirroring. See tähendab vestluskaaslase sõnavara peegeldamist. Samade sõnade kasutamine ei ole raske, kuna enamus vestlusi on oma olemuselt korduvad (inimestele meeldib end ja teisi korrata). Üks autor siiski mainis, et kui su püsisuhtes parner hakkab ootamatult kasutama võõrast sõnavara, siis on tõenäoline, et ta on leidnud uue inimese keda imetleda (We absorb most from those we admire).
Seda teost lugedes jääb mulje, et selle lühikese ajavahemikuga enne teise raamatu kirjutamist oli ta ennast kõvasti kurssi viinud kiiresti areneva teadusega. Hea oli lugeda. Ühes peatükis selgitab ta põhilisi kehakeele termineid, mis on kordamiseks suurepärane. Sain teada, et puudutus vallandab oxytocini ja puudutuse tähtsust rõhutab ta läbi raamatu korduvalt. Samuti kiidab ta huumorit ja soovitab ka kõige täbaramaski seisus leida midagi, millega tuju üleval hoida - sest see aitab.
Palju räägib häälest. Väidab, et madal hääl on parem ja tähelepanu hoidmiseks soovitab häält tasandada. Sellega olen jällegi päri.
Navarro on ainus autor peale Julius Fasti kes kasutab (korra) väljendit subtext. Erinevalt Fastist selgitab Navarro ka selle tähendust: see on kehakeel, mida tajud kahekõnes reaalajas. Viimaks tõdeb Navarro, et inimvaledetektorit pole olemas: heal juhul on eksimisvõimalus 50:50, parimal juhul 60:40. See-eest selgitab ta kuidas mugavuse/ebamugavuse paradigma enda jaoks tööle panna ning probleemsed asjad üles leida. Hea raamat. Sama hea või isegi parem kui Definitive Book.

Body Language Secrets


R. Don Steele - Body Language Secrets: A Guide During Courtship And Dating. Steel Balls Press, 1999. 212 lk

Teine raamat, mis käsitleb konkreetselt seksuaalset kehakeelt ja flirtimist. On tajuda, et selle mehe tähelepanekud on vanemad ja ajaproovile vastu pidanud: osad katkendid juba tuttavad tänu uuematele raamatutele, mis on seda ilmselt tsiteerinud. Nii mõndagi lauset olen täpselt sama sõnastusega juba kohanud kasvõi Neil Straussi käsitluses. Pean mainima ka seda, et see raamat on ka The Definitive Book'i soovitatavas kirjanduses.
Autori autobiograafiline ja ennastimetlev (Märt Hennoste sõna)stiil on pisut häiriv: raamatus on nii mitu erinevat enesetutvustust, et on võimatu mitte mäletada, et tal oli selle raamatu kirjutamisel 30 aastat kogemust endast kaks korda nooremate naiste sebimisel. Selle raamatu pühendas ta 58-aastaselt oma 24-aastasele naisele (kelle täisnime rõhutatakse samuti korduvalt, justkui see peaks lugejale midagi ütlema), kes vististi on selles raamatus ka näidisfotodel. See oli muidugi esimene asi mida ma raamatut esmakordselt läbi sirvides märkasin: raamat mis räägib atraktiivsest kehakeelest sisaldab pilte niivõrd ebaatraktiivsest naisest kelle suunas võib lennutada sõnu wouldn't hit that with a 2-by-4.
Raamat on oluliselt detailsem kui The Body Language Project, kuigi viimast eelistaksin kasvõi oksereflekse mitte kõditavate piltide poolest. Steel hoiatab korduvalt inimeste eest, kes esitlevad seksuaalset kehakeelt omaks lõbuks (tal on nende mängude jaoks vastavalt soole kohandatud nimetused Rape-o ja Cavalier).
Uusi kehakeelealaseid teadmisi sellest raamatust ei saanud. Tegin tähelepaneku, et ta on suhtlemise arvud ümardanud 55-38-7lt 60-30-10le ja jalgade kokkupuute maaga seostab ta Pease'i raamatust juba tuttava kontseptiga ahvidest - ta lisab (või siis Pease discardis) neljandaks elemendiks feel no evil.
Ei meeldinud see, et mitukümmend lehekülge on kokkuvõtteid tema teistest raamatutest, mis on väga õrnalt või siis üldsegi mitte seotud kehakeelega. Ühes neist kokkuvõtetest soovitab ta enne CV kirjutamist läbi lugeda minimaalselt 10 raamatut CVde kirjutamisest (kas keegi on sellest üldse raamatuid kirjutanud?). Sellega võrreldes on 15 raamatut kehakeelest (mis on mul hetkel käsil) veel üpris sümboolne - vb isegi alla keskmise. Õnneks või kahjuks ei õpi ma Indias, kus kuulduse järgi loetakse iga raamat vähemalt kaks korda järjest läbi. Piiseb sellest, et igas raamatus on enam-vähem sama informatsioon... Ja see raamat kahjuks ei ole erand.

The Nonverbal Advantage


Carol Kinsey Goman - The Nonverbal Advantage: Secrets and Science of Body Language at Work. Berrett-Koehler, 2008. 216 lk

Seda raamatut on lihtne lugeda, see sisaldab piisavalt illustratsioone ja lõigud lõppevad harilikud lehekülgede lõpus (laused poolituvad harva üle lehekülje). Lihtne lugeda ka selle tõttu, et sisaldab peaaegu igas lõigus mõtet või isegi lauset, mis eelnevatest raamatutest on tuttav. Vahel isegi nii tuttav, et võiksin märksõnadega eelmistest raamatutest üles otsida, kust autor "oma mõtted" saanud on. Kahtlustan, et Carol luges enne oma raamatu kirjutamist minuga sarnaselt läbi kõik saadavalolevad teemakohased raamatud ja tegi neist pm oma kokkuvõtte. Sellele viitab ka fakt, et ta mainib tekstis nii Pease'e kui ka Joe Navarrot. Esimese kohta paljastab ta, et Pease'i paarike kasutas pupillomeetriat, et tõsta mingisuguse huulepulga läbimüüki 49% ja Navarro kohta mainib ta, et tänapäeval õpetab Joe pokkerimändijaid märkama kehakeelt.
Ükski taoline raamat ei saa aga olla karbonkoopia ja nii mõnigi asi tuli mulle siiski uudisena. Mirror Neurons. Itaalia teadlased uurisid macaque ahvide ajurakke ja tegid kindlaks milline osa ajust aktiviseerub kui ahv haarab pähklite järele. Kogemata selgus, et samad ajurakud aktiviseerusid, kui teadlased ise võtsid pähkleid. Aju ei tee vahet, kas tegevust sooritab tema ise või ta näeb tegevust sooritatavat. Inimesel on samuti sellised rakud. Limbic synchrony on veel üks nimi heale lapsele, keda eelmises raamatus nimetati interactional synchronyks.
Et see raamat on suunatud (keskastme?) juhtidele, sisaldab see ärimaailmas harilikku stampi, mida näen kehakeele kallal esimest korda e The Five C's of Body Language. Need on elemendid, mida kehakeelt lugedes tuleb tähele panna: context, clusters, congruence, consistency ja culture. Kõik need sõnad on eelmistest raamatutest juba liigagi tuttavad aga esmakordselt näen neid rivistatuna. Mida varasemates raamatutes ei olnud või mida ma polnud märganud on see, et inimesed hoiavad hinge kinni moment enne valetamist.
Midagi oli siiski veel, mis mind pisut häiris: kui mitteverbaalne ja verbaalne sõnum lahknevad, siis eelistatakse võtta arvesse mitteverbaalset. Coral väidab, et naised teevad seda meestest enam. See ei ole ainus asi, mida autori sõnul naised teevad tihemini. In fact, taolisi ootamatuid tähelepanekuid oli raamatus sama palju kui asju mis tema sõnul on hardwired inimese olemusse. Muu hulgas sain teada, et Max Weber oli esimene, kes kasutas tänapäevases tähenduses sõna "karisma". See selgitab, miks Weberi kirjeldus karismaatilisest juhtimisest niivõrd paeluv oli.
Kokkuvõtteks võin öelda, et The Nonverbal Advantage on üks paras kokkuvõte teistest populaarteaduslikest kokkuvõtetest kehakeelest. Mõne teisega võrreldes on see raamat ülimalt pinnapealne ja muuks ta (mulle) hea ei ole kui kordamiseks.

Visible Thought


Geoffrey Beattie - Visible Thought: The New Psychology of Body Language. Routledge, 2004. 217 lk

Nagu raamatu kaas reedab, uurib see teos eelkõige käeliigutusi. Populaarteaduslike kehakeeleraamatutega ei saa "nähtavat mõtet" käeliigutuste osas isegi võrrelda. Autor räägib pikalt käeliigutuste uurimise ajaloost ja olulisematest filosoofilistest tekstidest mis seda valdkonda puudutavad, selgitab põhilisi käeliigutuste tüüpe (emblems, iconic gestures, metaphoric gestures, the beat), selgitab, et nende taga peituvad mõtteprotsessid ja toob nendest näiteid poliitikast (viies kord kui loen Bill Clintoni tunnistusest) ja briti reality telesaatest Big Brother. Sissejuhatuses kordab ta uhkusega oma tiitlit Big Brother psychologist ja lubab raamatus tuua palju näiteid sellest saatest, kuid teeb seda vaid kahes või kolmes peatükis. Enamus raamatust tundub olevat hoopis David McNeill'i tsiteerimine, tema väidete tõestamine ja ülistamine.
Lugemine on vaheldumisi huvitav: osad peatükid lugesin läbi suure huviga ja oleksin juurdegi küsinud; mõned on aga üksluised kirjeldused katsetustest, nende läbiviimisest ja tulemustest. Ta rõhutab, et on experimental psychologist ja see võib kõlada hästi, aga kui oled mitmest järjestikust peatükist lugenud praktiliselt ühe ja sama katse erinevatest versioonidest nii põhjalikult hakkab experimental omandama negatiivset konnotatsiooni. Ainus vabandus on see, et põhilised katsetused millest ta jutustab on multifilmide ümberjutustamine (mis on laheduselt võrreldav uurimise sooritamisega baarides (Undercover Sex Signals)). Muidugi ei olnud see kõik igav ja tarbetu. Meeldis see, et ta räägib kuidas Mehrabian jõudis arvudeni 7-38-55 ja selgitab, miks need arvud ei pea paika igapäevases suhtluses. Seda kõike on hea teada, sest peaaegu kõik senised raamatud on just nende arvudega hiilanud (üks siiski mainis, et neil arvudel on ka konkurendid) ja väga usaldusväärsed pole need just tundunud (nüüd tean, et mitte alusetult). See ei ole ainus kriitika populaarteaduslike kehakeeleraamatute suunas. Autor toob välja, et need ei esitle kehakeelt pärisajas ja on psühholoogia seisukohast 30 aastat ajast maha jäänud.
Selle kohta peaksin nüüdseks olema võimeline kommenteerima. Pease'i ja teiste kirjutiste kohta võib see pidada paika, AGA ainult selle tõttu, et nad forumuleerisid oma põhiseisukohad üle 30 aasta tagasi ja mis nende jaoks on seni töödanud, selle on nad toonud tänapäeva. Raamatute Winning Body Language ja What Every BODY Is Saying kohta minu arvates selline süüdistus paika ei pea. Isegi kui nad ütlevad pack mentality või isopraxism, mitte interactional synchrony (igaühel tundub sellele nähtusele olevat oma nimetus).
Raamatu põhirõhk on käeliigutustel millel pole otsest e verbaalset tähendust ja pole tihtipeale teadlikult kontrollitavad. Autori seisukoht on, et ikoonilised øestid täiendavad verbaalset suhtlemist ja oma katsetega tõestab ta, et kahemõõtmeline suhtlemine (verbaalne ja øestikulaarne) on kõige mõjusam. Raamatu parima lause pani kirja Edward Sapir aastal 1927: "We respond to gestures with an extreme alertness and, one might almost say, in accordance with an elaborate and secret code that is written nowhere, known by none, and understood by all."

Body Language In The Workplace


Julius Fast - Body Language In The Workplace. Penguin Books, 1994. 253 lk

Käesolevas raamatus ei räägi Julius Fast otseselt kehakeelest, vaid millestki nimega subtext, millest kehakeel on vaid üks osa. Ühel momendil väidab ta, et selle sünonüüm on aura, aga üldiselt jääb mulje, et tegu on mitteverbaalse sõnumiga. Kui ma oleksin selle raamatu ostnud ja oodanud saada uut informatsiooni kehakeele kohta, nõuaksin valjult oma raha tagasi.
Teach Yourself raamatus esitatud kümnest kehakeele omadusest oli väljanägemine tähtsuselt kaheksas. Just väljanägemine on see, millega Julius Fast oma raamatut alustab ja sealt liigub ta TY järjekorras tagasipoole ajastuse ja muude olulisemate asjade juurde täiesti seosetud järjekorras. Häirib, et nii palju juttu on riietumisest - mood on pidevas muutumises ja 90ndate alguse trendid on käibelt läinud. Sama võib öelda nende kommete kohta, mida raamat õpetab. Ja mida raamat kehakeelest töökeskkonnas õpetab? Nagu Dale Carnegie, räägib ka Julius Fast palju näitlikke lugusid. Don't get me wrong, lood on vahvad, aga kehakeelega haakuvad neist vähesed.
Mitukümmend lehekülge on (minu arvates) mõttetuid küsitlusi. Jap, järgmine kord kui ma olen Nevadas konverentsil ja mõõdun hasartmänguatuomaadist, ma EI pane sinna oma raha sisse. See tähendab, et ma peaksin riskeerima rohkem ja nt sundima oma sõpru või kaaslast tegema midagi mida mina tahan teha. Tänan, ei.
Olgugi, et teos on tajutavalt eneseabiraamatu hõnguline ning palju teksti tundus olevat suvaline sisutäide, sain ka mõne uue teadmise. Näiteks kuidas õppida tajuma microexpressioneid: välgutada silme ees fotot kindla näoilmega ja proovida ära arvata mis emotsioon sellel oli. Niimoodi saab umbes saja fotoga endale asja selgeks teha. Korduvalt rõhutab ta silmkontakti tähtsust ja õpetab väga selgelt, et vesteldes silmkontakti pidevalt katkestades on viisakas vaadata alla ja külgedele. Eelmistes raamatutes on sama informatsioon olnud hägusem. Sain teada, et on olemas nö Janus Factor - et igal inimesel on kaks nägu: üks alluvatele ja üks ülemustele. Jutu sees mainib ka harjumuspäraseid kehakeeleteadlasi (Hess, Hall, Ekman), aga kahjuks puudub raamatul bibliograafia. Seda... raamatut... vaevaliselt lugedes tekkis tahtmine jätta vahemehed vahelt ja minna otse kehakeeleteadlaste ja academeezi juurde. Juliust Fastilt on aga järjekorras veel üks raamat (originaalse pealkirjaga "Body Language"), mille suhtes on mul kõrged ootused. Parem oleks, et mitte asjatud.

Winning Body Language


Mark Bowden - Winning Body Language: Control the Conversation, Command Attention, and Convey the Right Message - without Saying a Word. McGraw-Hill, 2010. 257 lk

See raamat on hämmastavalt uus (ilmunud käesoleval aastal) ja hämmastavalt hea. Eelnevate raamatute puhul olen märkinud ära, kas sooviksin raamatut üle lugeda. Teose sissejuhatus tekitas tunde, et raamatu üle lugemine on vististi ainus võimalus kuidas kõigest aru saada. Õnneks oli see petlik esmamulje - juba esimesed peatükid juhendavad, kuidas oma kehaasendit muuta nii, et raamatu (pikkade ja keerukate lausete) sisu mõistmine paraneb.
Autori sihtgrupiks on äriinimesed, mistõttu mõnikord laskub ta detailsetesse arutlustesse asjadest, millest mul ei ole aimugi (nagu declining equity markets). Hoolimata spetsiifilisest sihtgrupist on tajuda, et raamat võib sügavalt puudutada igaühte, kes peab elava publiku ees esinema või tunneb vajadust inimesi kehakeelega mõjutada. Ta teeb tähelepanekuid isegi selle kohta millised keemilised muutused toimuvad inimese kehas, kes peab enam kui nelja inimese ees PowerPointi esitlust pidama (adrenaline ja norepinephrine).
Samas kui eelnevad raamatud pühendasid tähelepanu kaugustele, asenditele ja øestidele siis see raamat paneb need samad asjad perspektiivi ja osutab, kuidas neid kõige paremini rakendada: kuidas võita usaldust, kuidas inspireerida, kuidas kirgi õhutada jne. Võrreldes eelmiste raamatutega on teravalt tajuda, et rõhk on kvantiteedi asemel asetatud kvaliteedile: raamat õpetab (kehakeele seisukohalt) vähe, kuid kuramus kus õpetab hästi. Mulle meeldis väga, et autor ei pööranud liialt palju tähelepanu kahele mulle kõige vastumeelsemale valdkonnale kehakeeles: näoilmed ja käepigistused. Esimesest tõi ta välja vaid Ekmani 6 universaalset ilmet ja käepigistuste osas soovitas teise staatuse tõstmiseks anda submissive pigistus.
Tasub mainida, et The Definitive Book of Body Language on selle teose soovitatavas kirjanduses, aga erinevalt For Dummies raamatust ei kirjuta seda oma sõnadega ümber vaid paneb Pease'i ja paljude teiste tähelepanekud asjalikku konteksti. Autor ei ürita lugejat harida mitte niivõrd kehakeelt lugema kuiet kehakeelt paremini kõnelema. Palju tähelepanu osutatakse sellele kuidas hääletooni juhtimisega saab kuulajate olekut mõjutada. Kehakeeleraamatud on hääletooni olulisust väga õrnalt maininud, mõni NLP raamat on selle kasutamist soovitanud, kuid mitte selgitanud. See teos teeb aga väga hästi selgeks, millist erinevust hääletoonis on võimalik kindla kehakeele abil saavutada. On lausa uskumatu, et varasemates kehakeeleraamatutes polnud hingamise ja hääletooni vahelisest seosest mitte õhkagi.
Nii hea, hariv ja huvitav, et uuesti loeks parima meelega.

Undercover Sex Signals


Leil Lowndes - Undercover Sex Signals: A Pickup Guide For Guys. Citadel Press, 2006. 270 lk

See raamat on selgelt suunatud meestele (olgu, see väljendub juba pealkirjas): esimene peatükk kannab nime "You'll Never Havet to Face Rejection Again". Alguses nõuab pisut harjumist, et iga - IGA - lõik lõppeb naljaga, aga kui kord juba lugemist alustad, on raske lõpetada. Tekst on hästi koostatud, sisukas ja humoorikas. Sisaldab rohkesti huvitavaid nüansse ajaloost ja uurimustest ning tõestab autori kadestamist väärt teadlikkus aine kohta. Miinus on vb see, et just nagu mitmed teised kuidas-võrgutada-naisi või kuidas-saada-rikkaks raamatud, laskub ka see raamat (õnneks vaid korraks) eneseimetlusse (räägib eluloo).
Põhja moodustavad 26 seksuaalset kehakeelesignaali, e nö U.S.S.-i mida kujutatakse kui "tähti" mis tuleb selgeks õppida, et naiste flirtimist edukalt lugeda. Neid signaale esitatakse piltidel mille all on selgitused ja raamatu lõpus on nende peale kontrolltöö.
Lugemise teeb huvitavaks see, et pole kuiv kehakeelejutt, vaid räägitakse muustki mis puudutab seksuaalsust ja armastust. Näiteks teised raamatud mainivad mõnda allikat või uurijat (põhiliselt samad nimed: Mehrabian, Ekman, Hall, Morris, Axtell, Hess) - Leil Lowndes jutustab aga pikalt, ladusalt ja värvikalt valdkonda puudutavatest uurimustöödest, sütitades nende vastu huvi. Kahju vaid, et vähesed neist pruugivad neti kaudu kättesaadavad olla. Mis puudutab ajukeemiat, siis väljendile "It's chemistry" vastab autor amfetamiini sugulase PEA-ga (phenylethylamine) ja selgitab selle toimet. Mainimata ei saa jätta ka seda "kõike kõigemat" line-i, mis väidetavalt toimib iga naise peal (ja mille õnge üks tuttav hiljuti läks): "You're the most unique woman I've ever met".
Kokkuvõttes üks väga hea raamat. Kehakeele poolest sisaldab vähe sellist, mida eelmistest raamatutest ise ei võiks kokku pieceida, aga juba pelgalt autori selgitused ja seosed on väärt seda, et kunagi jälle lugeda.

Body Language by Allan Pease


Allan Pease - Body Language: How to read others' thoughts by their gestures. Sheldon Press, 1988. 148 lk

Ja ongi läbi kaheksas raamat, mis pidi olema viimane. Juhtus aga nii, et isegi enam kui sama arv kehakeelest kõnelevaid raamatuid on veel ees ja ma tunnen, et esimesest kaheksast tõepoolest ei piisanud. Nüüd aga sellest kõige populaarsemast kehakeeleraamatust mõni sõna.
"Kuidas lugeda teiste mõtteid neide øestide abil" oli esimene kehakeeleraamat mille ma elus läbi lugesin ja seda 2007. aastal. Siis tundus see (eesti keelde tõlgitud) raamat olevat täis tuubitud väärt teadmisi millel on hiiglaslik praktiline väärtus. Nüüd pärast sama raamatu uuema ja mahukama versiooni (The Definitive Book of Body Language) pluss veel mitme selleteemalise teosega tutvumist leian, et see "esimene" sisaldab ääri-veeri skeletti sellest ainest. Raamatu põhipunktid on Pease'i uuemates teostes sõna-sõnalt samaks jäänud ja ülejäänu tundub lihtsalt tarbetu või liialdatud. Palju asju on isegi teiste raamatute poolt ümber lükatud. Väga selgelt hüppab esile see, et raamatu sihtgrupiks on müügimehed - mistõttu mitmed märkused kehtivad vaid kellelegi, kes soovib oma ideed või toodet teistele maha parseldada. Õnneks on raamat lühike, rohkete piltidega ja teda võib pidada klassikaks, aga millekski enamaks enam mitte.
Ainus uus teadmine, mida varem polnud märganud või tähtsaks pidanud oli märkus, et naiste pupillid suurenevad pornot vaadates veel enam kui meestel. Ja väga armas sentiment oli raamatu sissejuhatuses, milles Pease ütleb, et nii nagu linnuvaatleja tunneb mõnu tiivuliste jälgimisest, nii võib non-verbalistil olla hiiglama lõbus lihtsalt istuda ja inimesi vaadelda.

What Every BODY is Saying


Joe Navarro - What Every BODY is Saying: An Ex-FBI Agent's Guide to Speed Reading People. HarperCollins, 2008. 269 lk

Senistest raamatutest on see olnud kõige lihtsamini mõistetav. Joe Navarro jutustab kehakeelest selgelt ja täpselt, teeb asjalikke üldistusi ja toob kehakeele näiteid kriminaaljuhtumitest. Ta pakub huvitavaid fakte elu kohta, räägib teravmeelselt oma isiklikest kogemustest ning läheneb kehakeelele aju ülesehituse seisukohalt. Tema käsitlus kehakeelest on seotud imetajaajuga. Judi James rõhutas seda, et inimene peab tasakaalustama oma loomalikke tunge ja inimlikku mõistust. Joe Navarro käsitluses on see otseselt seotud konfliktidega imetajaaju ja neocortexi vahel.
Kehakeel väljendab tema käsitluses kahte äärmust: mugavust ja ebamugavust. Terve tema käsitlus on üles ehitatud märkama, kummale äärmusele üks või teine øest viitab. Pacifying on sõna, mis tema käsitluses on prominentne ja mis võib olla korravalvurite kõnest pärinev. Pacifying on igasugune ennastlohutav tegevus mis vallandab kehas endorfiine (kaela sügamine, lauba hõõrumine, reite silumine jne). Teine uus ja huvitav termin on isopraxism e teaduslik termin mis tähendab sama mis mirroring, echoing ja mimicking.
Väga oluline täpsustus Navarro poolt puudutab eelmistes raamatutes tihti kasutatud väljendit fight or flight, mis tema arvates on ebatäpne - kui me kõigepealt ründaksime ja siis põgeneksime, oleksime kõik alalistes sinikates. Ta täpsustab, et reaalsuses on järjekord freeze, flight and fight. Suures hädaohus me kõigepealt peatume, siis proovime põgeneda ja alles viimase võimalusena võitleme.
Huvi tekkis näha oma silmaga kindlaid videosalvestisi. Hitler olevat oma käeliigutusi esmalt peegli ees ja siis videosalvestistega parendanud. Osad videod pidavat tänapäevani säilinud olema.
Peatüki mis käsitleb petu märkamist lõpetab ta mõttega, et "unfortunately, there is no 'Pinocchio effect'." Body Language for Dummies väidab aga täpselt vastupidist: kui keegi valetab, vallanduvad kemikaalid nimega catecholamines, mis panevad tundlikud nina limaskesta kiud paistetama ja selle nimi on Pinocchio Response. Navarro kas ei teadnud või ei pidanud väärtuslikuks seda mainida (kehakeemiat puudutab ta väga pinnapealselt).
Kokkuvõttes on see üks parimaid kehakeelealaseid raamatuid: pildid on tabavad, selgitused täpsed, jutustused huvitavad ja puudutatakse kõiki kehaosi. Hea lugemine. [Ka eesti keeles.]

The Body language Rules


Judi James - The Body Language Rules: A Savvy Guide to Understanding Who's Flirting, Who's Faking and Who's Really Interested. Sourcebooks, 2009. 411 lk

Alustan sellest et savvy on tõlkes "arusaadav". Seda see raamat on. Võrreldes raamatuga Body Language for Dummies torkab kohe silma oluline erinevus: for Dummies koosneb põhiliselt üksteisega väga õrnalt seotud lõikudest ja eraldiseisvatest lausetest samas kui käesolev teos on kergestiloetav ja edasiliikuv. The Definitive Book of Body Language-st on raamat uuem (5 aasta jagu), informeeritum ja veel mitmes mõttes parem.
Esimene asi mida võib märgata on see, et raamat sisaldab rohkesti nimekirju. Mis mind Teach Yourself'i juures häiris, on siin hoopis nauditav, sest igale punktile järgneb vajadusel teise kirjatüübiga põhjalik selgitus. Autori lähenemine ainele on psühholoogia vaatepunktist, mistõttu mõjub kohati eneseabiraamatuna ja kohati õpikuna. Sellest annab tunnistust ka fakt, et raamatu lõpus on arvestatav sõnastik erialaste väljenditega. Enamikega neist olen juba tuttav, kuid mitmed on autori enda poolt vermitud ja osad pidin üles kirjutama, et hiljem neid märksõnadena kasutades täiendavat informatsiooni otsida. Kiita võib ka seda, et joonised on läbivalt ühes stiilis ja selgitused käivad nendega kaasas (st neile ei viidata teksti sees).
Kõige enam meeldib see, et kuna raamat on väga uus, sisaldab see ajakohast infot ning mitmes kohas lükkab ümber Pease'i soovitusi. Autor rõhutab, et kehakeel ei ole täppisteadus, vaid cognitive algebra ja just nagu sõnadel on mitu tähendust, on ka øeste võimalik mitmeti mõista. Esimest korda kohtasin siin selliseid termineid nagu transfix ja rictus. Esimene on vesteldes liikumatuks jäämine kui teine vahele segab - nii hakkad uuesti liikuma siis, kui vahelesekkuja lõpetab. Teine on kange, väljavenitatud naeratus.
Mis mind üllatas, on põhjalik analüüs suudlustest - avastasin, et minu isikliku lemmiku nimi on the tip-toe kiss. Pisut üle parda läks autor peatükiga "mida söögikombed ütlevad sinu seksikommete kohta", mis tundub olevat rohkem oletuslik kui tõestatud. Terve peatükk on pühendatud tööintervjuude tarbeks ja põhiprintsiibiks on "Don't be yourself!". Raamatu parim lause: "Dancing is probably the nearest thing to sex."
Kui kunagi kordama hakkan ja mõned neist raamatutest üle loen, siis The Body Language Rules on kindlasti üks neist mille vahele jätmine oleks kaotus.

Body Language For Dummies


Elizabeth Kuhnke - Body Language For Dummies. Wiley, 2007. 337 lk

Pärast nii mitut kehakeeleteemalist raamatut tundub loomulik, et paljud asjad hakkavad korduma. Mis on aga ootamatu, on korduv seletuste järjekord, subjektiivsus ja isegi sõnakasutus. Minu jaoks oli Body Language For Dummies ümberkirjutatud ja oma jutustustega (nö "anekdootidega") rikastatud versioon The Definitive Book of Body Language-st. Erinevus seisneb vaid raamatu ülesehituses (For Dummies seerial on oma stiil) ja selles, et iga mõne peatüki järel tehakse reklaami veel kahele sama seeria raamatule. Muidu on kõik kas sama või informatsiooni nülitud.
Midagi oli ka head ja uut. Näiteks meeldis mulle, et kauguste (proxemics) puhul on mõõtühikud nii tollides kui ka sentimeetrites ära toodud. Soolise võrdsuse eesmärgil vahelduvad "he" ja "she" peatükkide kaupa, mis teeb lugemise selle faktori jälgimise võrra huvitavamaks. Vahel tundus see ka kentsakas. Toon näite: "The ancient Chinese gem traders were expert in watching their buyers eyes when negotiating prices. If the pupils dilated, the trader knew she was offering too good a deal and had to negotiate harder." Võib olla teeb see minust seksisti, kuid kõhutunne ütleb, et iidse Hiina juveelikaupmeeste hulgas oli täpselt 0 naissoost kaubitsejat. Ah, ja tänapäeva teadus on tõestanud seda mida maalijad, luuletajad ja kirjutajad on väitnud juba tuhandeid aastaid: naise võime meest seksuaalselt rahuldada on mehele tähtsam kui mistahes kaasavara või intellektuaalne võime mida naine võiks omada. Good to know.
Flirtimist selgitab see raamat samuti väga range protsessiga, mis peab olema korrektselt järjestatud. Need astmed on silmkontakt, naeratus, sulgede silumine (preening), rääkimine ja viimaks puudutamine. Sealt edasi võib naine oma võimekust tõestada :/
Raamatu kõige väärtuslikum mõte on see: "You absorb most from those you admire." Sellega nõustun. Pärast seda raamatut hingan sügavalt ja avan oma rinna nagu "raamatu mis vajab lugemist" või "lennuki mis tahab õhku tõusta" ja palun kõikvõimsat spagettikoletist, et järgmine raamat oleks parem.

The Body Language of Sex, Power and Agression



Julius Fast - The Body Language of Sex, Power and Agression: How to Recognize It and How to Use It. M. EVANS AND COMPANY, INC. New York, 1977. 184 lk

Neljas on senistest üks huvitavaim ja kergestiloetavaim. Raamatu ülesehitus on lihtne: autor vastab talle esitatud küsimustele kehakeele kohta. Ta on leidnud, et need küsimused puudutavad üldiselt kolme põhilist valdkonda ja seetõttu on raamat jagatud kolmeks osaks: seks, sugu ja võim.
Meeldib, et autor ütleb kenasti välja: "Ma ei õpeta sulle mitte midagi uut või originaalset. Ma lihtsalt avan su silmad asjadele mida sa juba tead, keelele mida me kõik räägime sujuvalt." Ta teeb huvitava märkuse, KES kõige enam kehakeelest huvituvad: psühholoogid, koreograafid, draamajuhendajad ja imagoloojad. Täpselt sellised inimesed ongi kirjutanud enamuse raamatutest mida käesoleval kuul loen.
Hoolimata raamatu tähelepanuväärsest vanusest (1977 - kord isegi mainitakse kommunistlikke riike) on seda lugedes tajuda, et juba tol ajal sooritati selles valdkonnas ohtrasti teaduslikke uuringuid. Julius Fast teeb nendest huvitavaid tähelepanekuid, et vastata esitatud küsimustele. Võrreldes eelmise kahe raamatuga sisaldab see palju rohkem informatsiooni, millest varem teadlik ei olnud.
Teen mõned ülestähendused nendest asjadest, mis mind mingil moel üllatasid. Suudlemine tuleneb söögi edasiandmisest. ¦impansid suudlevad ja hoiavad käest kinni. Naised liigutavad pilgutades oma silmi, mehed vaatavad ühes suunas. Ameerika lõunaosariikides kasutatakse pilgutamise ajal silmade liigutamist flirtimiseks. Mehed alustavad naistega juttu alles siis, kui naine on teist korda mehe poole vaadanud. Meeste pupillid suurenevad kui nad vaatavad suurte pupillidega naist. Meeste pupillid ei suurene kui nad vaatavad ükskõik mis suuruses pupillidega meest. Seevastu paljude naiste pupillid suurenevad kui nad vaatavad väikeste pupillidega naist. Puudutamine on seotud staatusega: rikkad puudutavad rohkem vaeseid; vanemad puudutavad rohkem nooremaid ja mehed puudutavad rohkem naisi.
Raamat on insightful. Hea meelega loeks kunagi uuesti.

The Body Language Project


Christopher Philip - The Body Language Project: Dating, Attraction and Sexual Body Language. Web 2008. 81 lk

Kolmas neist kaheksast on üpris spetsiifiline: kehakeel mis seostub kohtingute, ligitõmbe ja seksuaalsusega. Raamat on lühike ja otsekohene: suunatud meestele, et panna neid märkama detaile naiste kehakeeles. Eelnevatest raamatutest on see ka teostuslikult erinev, kuna sisaldab peaaegu igal leheküljel ühte kuni mitut fotot. Igal fotol on selgitav caption ja nende rohkus jätab raamatust mulje kui selgitustega pildiseeriast.
Raamatu olulisemad punktid on kaugused; lähenemine ja puudutamine. Selgitatakse märke mis näitavad huvitatust ja mis vastupidist. Täiesti uus oli minu jaoks the tap, mida teevad ainult vallalised naised. Huvitav nähtus on see, et kallistamise puhul sõbrad ja perekond peaaegu alati patsutavad, sexually interested people teevad seda aga üliharva. Pease ütles selle kohta, et seljapatsutus on keelde tõlgituna "lase lahti". Eelmises postituses samastasin asjad, millele see raamat pakub aga täpsema selgituse, sest sisaldab peatükki "Echoing and mirroring". Erinevus seisneb selles, et echo puhul võetakse sarnane poos mõne aja (harilikult kuni minut) jooksul, mirroring on aga samaaegselt sama poosi võtmine.
Kuna autoril on kehakeele suhtes oma vaatepunkt, teeb ta mõned märkused mida teised autorid endale lubada ei saaks. Näiteks, et kehakeelest mõeldes tuleks kujutada inimesi alasti, sest sellistes tingimustes see keel arenes. Tabu mulje jätab kehakeelest "Kehakeele esimene reegel": ära räägi kehakeelest. Selgituseks jutustab ta, et oli kord seltskonnale rääkinud oma huvist kehakeele vastu ja selle tõttu oli seltskond ülejäänud õhtu püsinud praktiliselt liikumatuna ning tundnud end ebamugavalt. Seda lugedes tundsin pisut häbi, et olen mitmele inimesele rääkinud oma huvist ja avalikus lugemispäevikus kirjutanud sellest kartuseta. Mul on nüüd aga oma reegel: ära räägi kehakeelest inimestele, keda see võiks häirida. Isikud kellele ma olen kehakeelest rääkinud on üldiselt olnud avatud ja huvitatud. Mitteverbaalne suhtlemine on kui huvitav teadusharu, mis selgitab asju mida me nagunii peaksime mingil määral teadma. Seda mõtet jätkates kavatsen pärast raamatuid võtta ette internetis liiklevad teaduslikud uurimustööd.

Teach Yourself Body Language


Gordon R. Wainwright - Teach Yourself - Body Language. 183 lk

Algul tundus seda raamatut olevat raske lugeda - seda näisid täitvat keerulised lauseseaded ja enamus tekstist oli arutlev ja ebakindel. Alles raamatu lõpuks hakkasin sellega harjuma ning seda õpetamisviisi mõistma. Ennastimetlevalt pikad laused ja lõigud vahepeal hajutavad tähelepanu ning kohati tundub, et räägitakse asjadest, millest tegelikult pole vaja rääkida. Näide: "People tend to allow a pleasrurable activity to be prolonged and will try to shorten an unpleasant one for fairly obvious reasons."
Needless to say, Allan Pease'i raamatust on see väga erinev. Tema põhjendab oma väiteid uurimustööde ja viidetega, siin aga väidetakse olulisi asju üritamata neid kuidagimoodigi tõendada. Mainitakse kuulsamaid uurijaid ja raamatu lõpus on arvestatav nimekiri soovitatavat kirjandust, kuid mõned järeldused tunduvad olevat liiast. Üks neist häirivatest väidetest on see, et puudutamine suurendab meeldivust. Autor käib selle teemaga kerglaselt ümber ja erinevus Pease'i raamatuga on ilmne: viimane koostas isegi nimekirja, millistes riikides tuleks puudutamist julgelt kasutada ja millistes mitte (Venemaal tuleks, Eestis mitte). Huvitav on täheldada ka mõnda terminoloogilist erinevust, mida kavatsen jälgida ka järgmiste selleteemaliste raamatute juures: mirroring on siin echoing.
Raamatu ülesehitus on vastav kehakeelemärkide tähtsusel: alustades kõige olulisemast ja liikudes vähemtähtsale. Järjekord, mida raamat soovitab kehakeelt jälgides järgida on järgnev: silmkontakt; näoilmed; pea liikumine; øestid; poos; kaugus ja suund; kehakontakt; väljanägemine; ajastus ja sünkronisatsioon; kõne omadused (vead, rääkimise kiirus, valjusus, toon jne). Viimasele (paralinguistics) pööratakse ootamatult suurt tähelepanu. Ja selliseid ootamatuseid on veelgi, kui kehakeelest kõnelev raamat hakkab jutustama aja planeerimisest või eneseleiutamisest.
Autor jagab tihti kriitikat poliitikute suunas. "Kuidas tabada valetajat" peatükk algab naljaga: "Kui poliitik naeratab, räägib ta tõtt. Kui ta osutab süüdistavalt sõrmega, räägib ta tõtt. Aga kui ta avab suu, siis ta valetab". Poliitikute kehakeelt nügas ka Pease, kuid tema tõi konkreetseid näiteid. Meeldib see, et paar peatükki õpetavad spetsiifilist kehakeelt kassapidajatele ja õpetajaile.
Illustreerivaid pilte on ühe käe sõrmede jagu, kuid tasakaaluks algab iga peatükk harjutustega, mida tuleks ise sooritada ja hiljem omi järeldusi teha. On märgata ka, et autor armastab kasutada nimekirju. Seniseid teadmisi see teos täiendas, kuid uuesti lugemiseks peaksin varuma kõvasti tahtejõudu.

The Definitive Book of Body Language


Allan & Barbara Pease - The Definitive Book of Body Language. Pease International, 2004. 404 lk

Esimene kehakeeleteemaline raamat neist kaheksast, mille plaanin käesoleva kuu jooksul läbi lugeda. Kuna see on esimene, on see kindlasti ka kõige mõjusam (ühtlasi üks mahukamaid). Allan Pease kirjutatud on neist kaheksast veel üks, mis on peaaegu kolm korda lühem ja mille kavatsen läbi lugeda viimasena.
Raamat on paeluv, õpetlik ja kergestiloetav. Selgitused on meeldejäävad, osad rikastatud huumoriga, rohkesti on illustratsioone. Paljude asjade puhul jutustatakse natuke ka ajaloost, mis loob üpris hea kujutluse kust kultuurilised nüansid pärinevad. Hea näide on erinevus Lääne ja Jaapani suhtumises nuuskamisse. Põhjus miks me Eurooplased peame nuuskamist igat kombekaks ja ei samasta seda toimingut nt tagumiku pühkimisega peitub tuberkoloosis - Euroopas levis see niivõrd agaralt, et valitsused pidid sekkuma ja nuuskamise muutma aktsepteeritavaks nähtuseks (pean veel uurima kuidas).
Lahti on mõtestatud enamik argiseid poose ja liigutusi, mistõttu pärast raamatu lugemist võib inimestele vaadata täiesti uue pilguga. Tihti võrdlevad autorid inimest ahviga ning toovad esile asju, mis meid eristavad, kuid mis on pärast sadu aastatuhandeid siiski jäänud sarnaseks. Rõhku on asetatud ärikeskkonnas toimimisele. Isegi nii väga, et õpetatakse, kuidas oma kabinetti ümber seadistada, et luua kas õdusat või autoriteetsed keskkonda.
Kokkuvõttes on see köide niivõrd laiahaareline, et puudutab pm kõike alates kaugustest ja lõpetades pupillomeetriaga (mille olemasolu oli paras üllatus). Muidugi viitatakse korduvalt ka Paul Ekmanile ja FACS-ile. Mitmed lõigud raamatust olen enda jaoks ka emakeelde tõlkinud, et paremini meelde jätta. See on raamat, mida varem või hiljem loeks uuesti. Ja siis uuesti. Ja uuesti.

Nonverbalism

Siin on ülevaade mitteverbaalset suhtlemist puudutavatest raamatutest mida olen lugenud. Nimekirjad on koostatud hinnanguliselt, kuid teoste kuulumine ühte või teise kategooriasse on sattumuslik (isiklik suva). Märksõnad: kehakeel, mitteverbaalne suhtlemine, kehaline suhtlemine, sõnatu suhtlemine, kineesika, prokseemika, žestid, käitumine.

Here is an overview of books touching the subject of nonverbal communication that I have managed to read. The list is composed evaluatively, but belonging to one category or another is arbitrary (personal whim). Keywords: body language, nonverbal communication, bodily communication, wordless communication, kinesics, proxemics, gestures, behavior.

Klassika / ClassicsKasulik / UsefulArtiklikogumikud / Collections of articlesSeotud / RelatedAimekirjandus / Pseudo-science
Viitamisjuhend / Reference guide
  • Raamat / Book:
    Johansen, Jørgen Dines; Larsen, Svend Erik 2002. Signs in Use: An Introduction to Semiotics. London: Routledge.
  • Artikkel raamatust / Article from a book:
    Sebeok, Thomas A. 2001. Nonverbal communication. In: Cobley, Paul (ed.), The Routledge Companion to Semiotics and Linguistics. London: Routledge, 14–27.
  • Artikkel ajakirjast / Article from a journal:
    Merrell, Floyd 2001. Lotman’s semiosphere, Peirce’s categories, and cultural forms of life. Sign Systems Studies 29(2): 385–415.
Viited seminaritöös / references in seminar paper
  • Ainsalu, Annaliisa 2000. Suhtluse reguleerimine näo- ja pealiigutuste kaudu eestikeelses meediavestluses. Bakalaureusetöö. Juhendaja: Silvi Tenjes. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Eesti Keele Õppetool. Unpublished manuscript. Tartu: University of Tartu.
  • Aldrete, Gregory S. 1999. Gestures and Acclamations in Ancient Rome. Baltimore and London: The Johns Hopkins University Press.
  • Alekand, Katrin 2008. Kirjatud kehad ja kehakirjad - henna. Magistritöö. Juhendajad: Myrdene Anderson and Silvi Tenjes. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Filosoofia ja semiootika instituut, Semiootika osakond. Unpublished manuscript. Tartu: University of Tartu.
  • Argyle, Michael 1975. Bodily Communication. London: Methuen.
  • Bauman, Zygmunt 2010 [1978]. Hermeneutics and Social Science. New York: Routledge Revivals.
  • Bakunin, Mikhail A. 2004. Marxism, Freedom And The State. s.l.: Kessinger Publishing.
  • Beattie, Geoffrey W. 1981. Sequential Temporal Patterns of Speech and Gaze in Dialogue. In: Adam Kendon (ed.), Nonverbal communication, interaction, and gesture: selections from Semiotica. The Hague: Mouton, 297-320.
  • Birdwhistell, Ray L. 1970. Kinesic and Context: Essays on Body-Motion Communication. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
  • Blumer, Herbert 2004. George Herbert Mead and Human Conduct. Oxford: Altamira Press.
  • Buck, Ross and C. Arthur VanLear 2002. Verbal and Nonverbal Communication: Distinguishing Symbolic, Spontaneous, and Pseudo-Spontaneous Nonverbal Behavior. The Journal of Communication, Vol. 52(3): 522-541.
  • Butler, Judith P. 1997. Excitable Speech: A Politics of the Performative. New York: Routledge.
  • Charlesworth, William R., and Kreutzer, Mary Anne 1973. Facial Expressions of Infants and Children. Paul Ekman (ed.), Darwin and Facial Expression: A Century of Research in Review. New York and London: Academic Press, Inc., 91-168.
  • Cicourel, Aaron V. 1974. Cognitive Sociology: Language and Meaning in Social Interaction. New York: Free Press.
  • Condon, William S. 1980. The Relation of Interactional Synchrony to Cognitive and Emotional Processes. In: Mary Ritchie Key (ed.), The relationship of verbal and nonverbal communication. Paris: Mouton Publishers, 48-66.
  • Danesi, Marcel 2001. Hediger through Sebeok: An Introduction to the Biosemiotic Paradigm. In: Thomas A. Sebeok, The Swiss Pioneer in Nonverbal Communication Studies, Heini Hediger (1908-1992). Volume 19 of Language, media & education studies. New York; Ottawa: Legas, 7-13.
  • - 2004. Messages, Signs, and Meanings: A Basic Textbook in Semiotics and Communication Theory. Toronto: Canadian Scholars' Press Inc.
  • Darwin, Charles 1998 [1872]. The Expression of the Emotions in Man and Animals. With an introduction, afterword, and commentaries by Paul Ekman. 3rd ed. New York: Oxford University Press.
  • Dijk, Teun A. van 2005. Ideoloogia: multidistsiplinaarne käsitlus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
  • Ekman, Paul 1957. A Methodological Discussion of Nonverbal Behavior. The Journal of Psychology, 43: 141-149.
  • - 1971. Universals and Cultural Differences in Facial Expressions of Emotion. In: Nebraska Symposium On Motivation, 19. Current Theory and Research In Motivation. Lincoln: University of Nebraska Press, 207-286.
  • - 1973. Cross-Cultural Studies of Facial Expression. Paul Ekman (ed.), Darwin and Facial Expression: A Century of Research in Review. New York and London: Academic Press, Inc., 169-222.
  • Ekman, Paul, and Wallace V. Friesen 1969. The Repertoire of Nonverbal Behavior: Categories, Origins, Usage, and Coding. Semiotica Vol. 1(1): 49-98. Reprinted in: Adam Kendon (ed.), Nonverbal communication, interaction, and gesture: selections from Semiotica. The Hague: Mouton, 57-105.
  • - 1972. Hand Movements. The Journal of Communication, Vol. 22(4): 353-374.
  • Elkind, David 1971. Cognitive Growth Cycles in Mental Development. In: Nebraska Symposium On Motivation, 19. Current Theory and Research In Motivation. Lincoln: University of Nebraska Press, 1-31.
  • Ellsworth, Phoebe C. 1975. Direct Gaze as a Social Stimulus: The Example of Aggression. In: Nebraska Symposium On Motivation, 19. Current Theory and Research In Motivation. Lincoln: University of Nebraska Press, 53-76.
  • Exline, Ralph 1971. Visual Interaction: The Glances of Power and Preference. In: Nebraska Symposium On Motivation, 19. Current Theory and Research In Motivation. Lincoln: University of Nebraska Press, 163-206.
  • Exline, Ralph V., Ellyson, Steve L., Long, Barbara 1975. Visual Behavior as an Aspect of Power Role Relationships. In: Nebraska Symposium On Motivation, 19. Current Theory and Research In Motivation. Lincoln: University of Nebraska Press, 21-52.
  • Foucault, Michel 2005. The hermeneutics of the subject: lectures at the Collège de France, 1981-1982. Edited by Frédéric Gros. New York: Picador.
  • - 2008. The birth of biopolitics: lectures at the Collège de France 1978-1979. Edited by Michel Senellart. New York: Picador.
  • Ginsburg, Benson E. 1975. Nonverbal Communication: The Effects of Affect on Individual and Group Behavior. In: Patricia Pliner et. al. (eds.), Nonverbal Communication of Aggression (Advances in the Study of Communication and Affect, Vol. 2). New York: Plenum Press, 161-173.
  • Givens, Davis 1981. Greeting a Stranger: Some Commonly Used Nonverbal Signals of Aversiveness. In: Adam Kendon (ed.), Nonverbal communication, interaction, and gesture: selections from Semiotica. The Hague: Mouton, 219-235.
  • Goffman, Erving 1959. The Presentation of Self in Everyday Life. New York: Doubleday.
  • - 1966. Behavior in Public Places: Notes on the Social Organization of Gatherings. New York: The Free Press.
  • Hall, Edward T. 1968 [1959]. The Silent Language. Greenwich (Conn.): Fawcett.
  • Harré, Rom and P. F. Secord 1976. The Explanation of Social Behaviour. Oxford: Blackwell.
  • Kendon, Adam 1972. Review of Kinesics and Context by R. L. Birdwhistell. The American Journal of Psychology, Vol. 85(3), 441-456.
  • - 1981a. Introduction: Current Issues in the Study of 'Nonverbal Communication'. In: Adam Kendon (ed.), Nonverbal communication, interaction, and gesture: selections from Semiotica. The Hague: Mouton, 1-53.
  • - 1981b. Some Functions of the Face in a Kissing Round. In: Adam Kendon (ed.), Nonverbal communication, interaction, and gesture: selections from Semiotica. The Hague: Mouton, 321-356.
  • Key, Mary R. 1975. Paralanguage And Kinesics (Nonverbal Communication). s.l.: The Scarecrow Press
  • - 1980. Language and Nonverbal Behavior as Organizers of Social Systems. In: Mary Ritchie Key (ed.), The relationship of verbal and nonverbal communication. Paris: Mouton Publishers, 3-36.
  • Knapp, Mark L. 1972. Nonverbal Communication In Human Interaction. New York: Holt, Rinehart and Winston.
  • Lange-Seidl, Annemarie 1977. Approaches to Theories for Nonverbal Signs. Studies in Semiotics, Volume 17. Lisse: The Peter De Ridder Press.
  • Leonard-Dolan, Carolyn 1980. A Method for Film Analysis of Ethnic Communication Style. In: Mary Ritchie Key (ed.), The relationship of verbal and nonverbal communication. Paris: Mouton Publishers, 93-100.
  • Lotman, Juri 1999 [1987]. Sümbol kultuuris. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 221-236.
  • - 2004 [1973]. Filmisemiootika. Tallinn: Varrak.
  • - 2010 [1970a]. Kultuur ja informatsioon. Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 26-30.
  • - 2010 [1970b]. Kultuur ja keel. Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 30-36.
  • - 2010 [1970c]. Märgi ja märgisüsteemide probleem ja Vene kultuuri tüpoloogia XI-XIX sajandil. Kultuuritüpoloogiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 36-60.
  • Lotman, Yuri M. 2005 [1984]. On the semiosphere. Translated by Wilma Clark. Sign Systems Studies, 33(1): 205-229.
  • Lukes, Steve 2005. Power: a radical view. Basingstoke; New York: Palgrave Macmillan.
  • Lyons, John 1968. Introduction to theoretical linguistics. Cambridge: Cambridge University Press.
  • Mehrabian, Albert 1972. Nonverbal Communication. Los Angeles: University of California.
  • Milstein, Cindy 2010. Anarchism and Its Aspirations. s.l.: AK Press.
  • Morris, Charles 1949. Signs, language and behavior. New York: Prentice-Hall, Inc.
  • Nigu, Leenu 2008. Keha ja tähendus nüüdistantsus: Fine5 Tantsuteatri lavastus "Panus". Magistritöö. Juhendaja: Silvi Salupere. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Semiootika osakond. Unpublished manuscript. Tartu: University of Tartu.
  • Nöth, Winfred 1995. Handbook of Semiotics. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press.
  • Pease, Allan 1981. Body Language - How to read others thoughts by their Gestures. s.l.: Sheldon Press.
  • Pelc, Jerzy 1997. Understanding, Explanation, and Action as Problems of Semiotics. In: Roland Posner et. al. (eds.), Semiotics: A Handbook on the Sign-Theoretic Foundations of Nature and Culture. Vol. 1. Berlin: Walter de Gruyter, 644–667.
  • Petrinovich, Lewis 1973. Darwin and the Representative Expression of Reality. Paul Ekman (ed.), Darwin and Facial Expression: A Century of Research in Review. New York and London: Academic Press, Inc., 223-256.
  • Rosenburg, Marc 1981. The Case of the Apple Turnover: An Experiment in Multichannel Communication Analysis. In: Adam Kendon (ed.), Nonverbal communication, interaction, and gesture: selections from Semiotica. The Hague: Mouton, 357-368.
  • Ruesch, Jurgen 1972. Semiotic approaches to human relations. Edited by Thomas A. Sebeok. The Hague; Paris: Mouton.
  • Ruesch, Jurgen & Weldon Kees 1956. Nonverbal Communication: Notes on the visual perception of human relations. Berkley; Los Angeles: University of California Press.
  • Scheflen, Albert E. 1972. Body language and social order: communication as behavioral control. Englewood Cliffs: Prentice-Hall.
  • Sebeok, Thomas A. 2001. Signs - An Introduction to Semiotics. Toronto; Buffalo; London: University of Toronto Press.
  • Tenjes [Lõhmus], Silvi 1991. Paralingvistiliste vahendite uurimine ja nende kasutamine eestikeelses kõnes. Diplomitöö. Juhendaja Haldur Õim. Tartu Ülikool, Eesti keele kateeder. Unpublished manuscript. Tartu: University of Tartu.
  • - 1995. Žestid eestikeelses dialoogis. Magistritöö. Juhendaja Haldur Õim. Tartu ülikool, Filosoofiateaduskond, Eesti Filoloogia Osakond. Unpublished manuscript. Tartu: University of Tartu.
  • - 2001. Nonverbal means as regulators in communication: sociocultural perspectives. Tartu: Tartu University Press.
  • Tool, Andrus 1997. Saateks. In: Leili Punga (ed.), Filosoofilise hermeneutika klassikat. Tartu: Ilmamaa, 251–328.
  • Umiker-Sebeok, D. Jean 1980. Silence is Golden? The Changing Role of Non-Talk in Preschool Conversations. In: Adam Kendon (ed.), Nonverbal communication, interaction, and gesture: selections from Semiotica. The Hague: Mouton, 295-316.
  • Volotskaja et al. 1962. = Волоцкая, З. М.; Николаева, Т. М.; Севал, Д. М.; Цивьян, Т. В. 1962. Жестовая коммуникация и ее место среди других систем человеческого общения. Симпозиум по структурному изучению знаковых систем. Тезисы докладов. Москва: Издательство Академии наук СССР, 65-77.
  • Wainwright, Gordon R. 2003. Teach Yourself Body Language. s.l.: Teach Yourself Books.
Referaadid / Term papers (Juhend / Guide)
nonverbalism68.jpg nonverbalism96.jpg nonverbalism95.jpg nonverbalism67.jpg
nonverbalism94.jpg nonverbalism93.jpg nonverbalism66.jpg nonverbalism92.jpg
nonverbalism91.jpg nonverbalism90.jpg nonverbalism65.jpg nonverbalism64.jpg
nonverbalism88.jpg nonverbalism89.jpg nonverbalism63.jpg nonverbalism87.jpg
nonverbalism62.jpg nonverbalism86.jpg nonverbalism85.jpg nonverbalism61.jpg
nonverbalism60.jpg nonverbalism59.jpg nonverbalism58.jpg nonverbalism76.jpg
nonverbalism77.jpg nonverbalism57.jpg nonverbalism56.jpg nonverbalism55.jpg
nonverbalism54.jpg nonverbalism53.jpg nonverbalism52.jpg nonverbalism51.jpg
nonverbalism50.jpg nonverbalism49.jpg nonverbalism48.jpg nonverbalism47.jpg
nonverbalism84.jpg nonverbalism78.jpg nonverbalism46.jpg nonverbalism45.jpg
nonverbalism82.jpg nonverbalism81.jpg nonverbalism80.jpg nonverbalism79.jpg
nonverbalism83.jpg nonverbalism44.jpg nonverbalism43.jpg nonverbalism42.jpg
nonverbalism41.jpg nonverbalism40.jpg nonverbalism39.jpg nonverbalism38.jpg
nonverbalism37.jpg nonverbalism36.jpg nonverbalism35.jpg nonverbalism34.jpg
nonverbalism33.jpg nonverbalism32.jpg nonverbalism31.jpg nonverbalism30.jpg
nonverbalism29.jpg nonverbalism28.jpg nonverbalism27.jpg nonverbalism26.jpg
nonverbalism25.jpg nonverbalism24.jpg nonverbalism23.jpg nonverbalism22.jpg
nonverbalism21.jpg nonverbalism75.jpg nonverbalism74.jpg nonverbalism73.jpg
nonverbalism72.jpg nonverbalism71.jpg nonverbalism70.jpg nonverbalism69.jpg
nonverbalism20.jpg nonverbalism19.jpg nonverbalism18.jpg nonverbalism17.jpg
nonverbalism16.jpg nonverbalism15.jpg nonverbalism14.jpg nonverbalism13.jpg
nonverbalism12.jpg nonverbalism11.jpg nonverbalism10.jpg nonverbalism09.jpg
nonverbalism08.jpg nonverbalism07.jpg nonverbalism06.jpg nonverbalism05.jpg
nonverbalism01.jpg nonverbalism02.jpg nonverbalism03.jpg nonverbalism04.jpg